Ebameeldiv esimesest silmapilgust

Ma olen ühes interneti-kogukonnas, kus aeg-ajalt võtab sõna üks mees, kelle stiil on selline vinguv-sarkastiline. No et alati on maa külmand ja kärss kärnas või kui keegi ongi millegi kenaga hakkama saanud, siis tuleb tingimata ohata, kuidas "lõpuks ometi on keegi suutnud ära teha/aru saada, et". Võeh. Ilmselt on tal lihtsalt selline stiil, võib-olla ta ise seda üldse ei taju, aga päris sageli on teised tema viljatule vingule tähelepanu pööranud. Kui talle miski päriselt ei meeldiks, ta ju ei oleks selles kogukonnas üldse?

Igatahes, veidi aega tagasi oli meil selle seltskonnaga üks väike kogunemine, nii veidi üle paarikümne inimese (appi, see kõlab nagu kuritöö hetkel!). Vabas õhus, usinamad kandsid maske. Ja siis seal jäi mulle silma üks mees, selline, kellel on kogu aeg s**anuusutamisnägu ees. Mõtlesin, et see sobiks täiega selleks meheks, kes seal netis kiunub. Ma ei teadnud sellest netimehest muud, kui sugu, ei olnud näinud pilti, ei teadnud vanust jne. Nüüd vaatasin tagantjärele üritusest tehtud pilte ja seal olid mõned inimesed ära tag'itud. Mis te arvate, kas see vingus näoga mees ja too netikiunuja olid üks ja sama isik või jah? Ütle veel, et sisemus ei peegeldu välimuses!

Loomulikult, ilmselt on hunnikute viisi juhtumeid, kus see niimoodi ei ole, aga need ei jää meelde, jäävad just täppipanemised. No see kord, kui ma vaatasin kampa sõiduõpetajaid ja mõtlesin, et palun, et see sinise jopega minu oma poleks, see tundub mölakas. Muidugi oli, ja mölakas ka. Oleks ma kohe öelnud, et ei, teiega ma ei sõida, te kohe tundute mölakas, oleks ma ehk loadki saanud*. Selle asemel kannatasin klassikalise enesepetu all - mul on neid lube vaja, püüan mölakluse selle nimel alla neelata. Ümber mõtlesin alles siis, kui mul oli tõsine plaan autoga vastu puud sõita ja ainus takistav tegur oli see, et meenus - õpetajal on ka pedaalid ja ilmselt kiire reaktsioon. 

Või siis seekord, kui ma kirjutasin mingit suvalist kursatööd ühest organisatsioonist ja siis sealt kargas välja üks kuri tädi, kes kirjutas ülikooli (mitte mulle üldse), kuidas tema teab hoopis paremini, kes ja kuidas seda tööd kirjutama peaks ja kes mina selline ebaeetiline inimene üldse olen. Õnneks saadi ülikoolis aru, et tegemist on hulluga, kel rohud võtmata vms. Igatahes mõned aastad hiljem kohtasin mingis seltskonnas üht hirmuäratavat mutti, kel pilk selline, et otsib, keda alla kugistada ja sain teada, et sama inimene. No oli kohe näha ka. Muinasjuttudel koledatest nõiamooridest on ikka veidike tõepõhja all ka. 

Seevastu armastusse esimesest silmapilgust ma ei usu. Lihtne seletus ka - väline ilu ei seostu minu jaoks meeldivusega. Ma võin tunnistada, et keegi on tõesti väga ilus inimene, aga sellele ei järgne mingit armumist.  Armumiseks peab inimest nuusutama ja paar sõna juttu rääkima. Ilu ei oma tähtsust. Ma mõtlesin kõigi nende meeste peale, keda ma kenadeks pean ja selgus, et kõik nad on pigem lahedad mehed kui klassikaliselt ilusad, st nende kenadus tuleneb nende tegudest ja olemusest, mitte ainult väljanägemisest. Olemus muudab nende väljanägemise minu jaoks kenaks. Vastupidi ei ole. Loomulikult võib juhtuda, et ongi jube ilus, jube lahe ja õigestilõhnav, aga seda kõike ju ka esimese silmapilguga ei tuvasta. 

Ma usun pigem ebameeldivusse esimesest silmapilgust, targem on selles mitte kahelda ja mitte end veenda, et tegemist on totra eelarvamusega. Kunagi kuskilt lugesin, et see aitab ka vähendada kuriteo ohvriks langemise tõenäosust, sest paljud kallaletungi ohvrid on püüdnud end veenda, et tung mingi kamba ees teisele poole teed minna või kellegagi mitte ühte ruumi jääda on inetu eelarvamus, mitte arukas enesealalhoiu instinkt.

*Nali! Sellest oleks raudselt veel suurem skandaal tulnud, kui niisama, hilisemast õpetajavahetusest.