#jutujaht Proovis igaks juhuks veel kord selga

Raimo äratas tardumusest kandidaadi 648 malbe, kuid reibas hääl: "Kas meil on probleeme?"

Raimot hämmastas küll, kuidas neist järsku "meie" oli saanud, aga kuna kurjemalt oli teda rünnanud siiski kallis abikaasa, siis üritas ta valimiskandidaadile ikkagi viisakalt vastata ja rehmas käega: "Ah, mis, ei, naine helistas..."

"No sellest sain mina juba siit kaugelt aru, hihihiii! Eks neid hõõrumisi tuleb ikka ette jah! Ma ei taha nüüd uudishimulik olla, aga ega teie proua ometi lapseootel ole? Teate, siis lähevad kõik naised peast natuke imelikuks, hihihihii! Ei tasu üldse tähele panna - see läheb jälle üle, aga eks loodus ole nii seadnud miskipärast! Minu Mati ütles mulle ka, et ma olla ikka täiesti segi olnud peast sel ajal, hihihihii!"

Raimo jõudis vaid üllatunult vahele pista, et ei, tema naine küll lapseootel pole, kui proua juba jätkas: "Ma selle lastejutuga ikka seepärast, et meie valimisliidul "Kõik valla heaks!" on päris mitu toredat ettepanekut, et noori peresid siia meie valda püsivalt elama meelitada.."

Ilmselt oleks see tiraad kauemgi kestnud, kui äkki poleks nurga tagant välja tuhisenud must Hummer ja seda tehes põrutanud otse läbi Raadikvere tegeliku suurima murekoha - Igavese Lombi, mis isegi põuase suvega ära kuivada ei tahtnud, ja selle käigus kandidaadi nr 648 sõna otseses mõttes poriga üle valanud.

"Kuradi Andrusson!" kisendas hetk tagasi veel nõnda malbe tundunud daam ja viibutas lahkuvale Hummerile rusikat, tema suviselt hele pükskostüüm oli hetkega rikutud. Hummeriga sõitis tõepoolest kohalik ärimees ja kaitseliitlane Evald Andrusson, kes paraku kuulus ka ühte suuremasse parteisse - ei tema vastu kohalike valimisliitude pisikesed prouad oma tillukeste rusikatega saa, vandugu nad, palju tahavad. 

Raimo püüdis peaaegu pisarais valimiskandidaati siiski kuidagi aidata: "Kui nüüd kohe pori maha loputada, äkki saab veel asja? Mul on toas mõned naisest maha jäänud riided olemas, kui teile sobib?"

Kandidaadile 648 olid džentelmenid alati meeldinud ja talle tundus kohane nende ettepanekutega kaasa minna. Ainuke raskus seisnes asjaolus, et Raimo poolt antud hilpudest (ja muudmoodi neid eblakaid litrite või lamedate tekstidega pluusikesi-seelikuid ta nimetada ei osanud) ei tahtnud talle kuidagi selga mahtuda. Tuli hapult nentida, et telefonis kriisanud pire proua kannab vähemalt paar numbrit väiksemaid riideid kui tema. Ühte leopardimustrilist seelikut ja roosat poniga pluusi proovis ta igaks juhuks veel kord selga - kui varnas rippuv hommikumantel peale tõmmata, ehk ajab asja ära? See pükskostüüm oli siiski piisavalt kallis, et mitte riskida sellest ilma jäämisega.