Kohatu jutt

Veerandi lõpus oli Mikro tunnistusel käitumise osas märge, et "kasutab teistega suheldes kohatuid väljendeid". Mikro muidugi pööritas silmi, tema ei teadvat küll, millest jutt on. 

Kuna ta sõbranna sai pahandada väljendi eest "jõle pull" (mitte siis koletu meeslehma mõistes vaid ägeda juhtumise tähistajana) ja see on meil vanaema üks meelisväljendeid, ma eriti ei muretsenud, vaid pakkusin, et "kohatu" võib ju tähendada ka seda, et soovis kellelegi keset päeva "head ööd" või midagi sarnast. Mis on kohatu?

No käisin siis mina täna arenguvestlusel ja tuli ka see tunnistusele kirja saanud juhtum jutuks. Olevat olnud koletu juhtum peale kehalise tundi, kus Mikro olla väga koledasti öelnud ühele poisile, kes ta vihale oli ajanud. Mis poiss selleks tegi, ma ei tea, seda ei arutanud keegi. Küsisin, mis kole sõna see siis oli ometigi. See väga kole sõna olevat olnud ühes Kreutzwaldi muinasloos ja eks sealt laps selle üles korjanudki. Sain kohe aru, et kui juba Kreutzwald, siis ilmselt peab see midagi eriti vänget olema. Tuntud roppsuu-röökur ju juba ajaloost...See sõna oli "tattnina". Ütlesin, et minu teada kasutatakse seda sõna ka petrooleumilambi ühe nimetusena. Vaatasin nüüd ÕS-ist järele, see ütleb, et "nolk, kollanokk, tatikas; väike vilets valgusti". Väike vilets valgusti, noh. Et Mikro ütles ja teised lapsed kordasid kohe järele! Muidugi, tatt kuulub koos muude kehavedelikega sõnade hulka, mis selles vanuses lapsi eriti rõõmustavad! Igatahes autahvlile see veerand ei saa, see on arusaadav, eks.

Samal ajal on Minil kohustuslikus kirjanduses Aidi Valliku romaan "Kuidas elad, Ann?" Mainin, et minu mäletamist mööda on see üks päris huvitav raamat, mulle omal ajal meeldis. Mini torkab mulle selle peale nina alla kellegi klassiõe tehtud snapi raamatu leheküljest, kus on umbes selline tekst nagu "sa igavene väike litsipurikas, mine ja söö prügikastist sitta!" Hmm, üldse ei mäleta! Mini häirib ka alko- ja narkoteema selles loos. Ma ei tea, kust on lapsel see põhimõte, et raamat peab olema süütu nagu värske lumi*. Samas ega ma ise ka ei saanud nooremana aru, miks peab teismeliste lugudes alati mingi ilge draama käima - seks, vägivald, joomine jms. Minu elus selliseid asju ei olnud ja seega tundusid need teemad alati nii kunstlikult punnitatud. Teisalt arvasin, et need, kellel sellised probleemid päriselt on, ei loeks iialgi ühtegi raamatut. Praegu mulle noorteraamatud enam eriti sageli näppu ei satu**, aga kui on sattunud, ega ma olen siiani imestanud, et "sellises vanuses juba sellised teemad!". Teisalt, ma olen piisavalt elanud, et mõelda  - pigem olen mina see imelik, mitte need teised, vabalt võibki olla, et maailm on selline ja mina lihtsalt õnnelik (õnnetu?) lumehelbeke. 

*Silvia Rannamaa "Kadri" tundus talle ka rõlge.

**Viimati sattus Marilyn Jurmani "Mul hakkasid päevad: #eionei" ja ma tõesti ei osanud seisukohta võtta. Ju ma olin lihtsalt ülimalt hilise küpsemisega, 14-aastaselt puudus mul igasugune sotsiaalne suhtlus ja ma kogusin krõpsupakkidest tasosid vms.