Virginie Despentes. Kulla mölakas

 

Romaan kirjades ja blogipostitustes, taustaks  #MeToo, erinevad sõltuvused ja koroonapandeemia. Ütlen kohe ära, et minu jaoks on pandeemia kuidagi nii eilne päev, ajutine mõttetu jama, mis kiiresti unustati ja peale mida sama hooga edasi paarutati, kuigi pandeemia ajal justkui mõeldi küll, et "enne ja pärast" saavad kuidagi oluliselt erinema. #MeToo-ga on kohati samad lood, kuigi mulle tundub, et see isegi on veidi rohkem asjaolusid muutnud, iseasi, kas üldse nii kuidas oleks võinud - ahistamist on ilmselt sama palju, suurenenud on lihtsalt meedia huvi igasuguse nõiajahi suhtes, mis mu meelest on kohati ikka kõvasti üle võlli (antud juhul nt P. Diddy kohtuasja saatvad võltsvideod sellest, kuidas ta üht või teist inimest vägistanud on, ja millele klikkides satud kuhugi hirmsasse ussiauku, kus heal juhul su pangakonto tühjaks tehakse) - ehk siis suurenenud on uudishimu teema vastu, aga mingit sisulist arutelu või muutust pole olnud. 

Kuigi pealtnäha on raamatus kirjeldatavateks substantsideks, mida kuritarvitatakse, erinevad droogid ja alkohol, siis tegelikuks sõltuvusallikaks ja mõjutajaks on pigem internet, mis moodustavad nähtamatu võrgustiku kõigi tegelaste ümber. Osaliselt ma algul imestasin, et hakkavad jee üks netitroll ja tema ohver omavahel leheküljepikkusi kirju vahetama, aga ega ma tegelikult ju ei tea, mida teised inimesed netis teevad ja mida see blogiminegi muud on, kui kirjade kirjutamine, sh trollidele. Siiski tundub mulle erinev kogu internetiteema ulatus, ei tea, kas asi on selles, et meie keeleruum on kitsas ja rahvast vähe või on prantslased kuidagi temperamentsemad, aga mina küll ei kujuta ette, kuidas näiteks olukorras, kus väidetavad tülipooled Mallukas ja Lust jääksid korraga samale pildile ning sellest sünniks suur skandaal stiilis: "Vahi raisku, meediakõmu nimel on teeselnud, et tülitsevad, tegelikult on parimad sõpsid!" No ei huvitaks eriti kedagi, Elu24 ehk treiks nupukese, paar trolli kommenteeriks, et ühed mustad mõlemad ja olekski kõik, aga siin satuvad inimesed tõelise vihakirjade laviini alla, mis päädib psühhiaatriakliinikuga. Palju saavad meie naiskuulsused organiseeritud vihalaviine? Selliseid, kus uuritakse välja nende päriselu tuttavad ja liikumisteed ning ähvardatakse vägistamise ja tapmisega? Kas meil on organiseeritud incelite kogukondi? Kogu südamest loodan, et mitte. Kui palju sunnitakse feministlikke blogijaid vaikima? Mu meelest on kõik blogijad meil feministlikud selle sõna laiemas mõistes...

Igatahes kirjutasin ma raamatut lugedes märkmiku kaks lehekülge intrigeerivaid mõtteid täis. Ainus probleem, mis sellega tekkis, oligi just see, et natuke nagu liiga internetiks läks kätte - sõltub sellest, mida keegi raamatust välja loeb. Lugu kaob ära selle taha, mida autor on välja öelda soovinud. Ses osas meeldis mulle "King Kongi teooria" rohkem, et see oligi aus manifest, siin on tegelastes autorit rohkem kui tegelasi endid. Ja noh, sõltuvusteemast ei saa ma lõpuni aru ja eriti ei meeldinud see tegelaste imeline muutumine läbi üksteise toetamise. Mis Despentes see selline on? Et kuidagi moraal on ikkagi see, et iga tarvitamine viib sõltuvusse ja ainus võimalus on täielik kainus läbi teiste inimeste toe? Iuuu, ma ei taha sellist moraali! 

Mõtlesin kõigist neist raamatus ette tulnud ja mu tähelepanu äratanud mõtetest ka kirjutada, aga jätan selle järgmiseks postituseks, muidu läheks hirmus pikaks ja valguks väga laiali ka see nö raamatuarvustus. 

Aitäh Varrakule raamatu eest! Lugeda kindlasti soovitan, nii mõttetihedat kaasaegset ilukirjandust ilmub harva!