Halb kuulaja ehk pealiskaudsete suhete printsess

Kui ma kaheksaaastaselt lastelaagris olin, siis üks suur tüdruk (no mingi kümnene vähemalt!) küsis mult retooriliselt, et kas mulle pole keegi õpetanud, kuidas oma suud kinni hoida? Siiamaani on see vastik eit mul meeles, eks ilmselt ikka seetõttu, et tabas valusat kohta - ei ole jah keegi õpetanud ja kaldun arvama, et isegi kui õpetanuks, ma ei oleks õppust võtt. 

Hiljuti tabas mind (ja seekord mitte õrna kohta, sest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt pani mõtlema) VVN-i kommentaar selle kohta, kuidas tema peab sõbraks vaid neid, kes on tema jaoks raskel ajal olemas. Ma hakkasin mõtlema, et ma tõesti ei ole see inimene. Või noh, ma võin ju kohal olla, aga ma ei oska olla. Sellest kirjutas juba Morgie ka, kuidas tema ei taha kallistada ega oska enda meelest ka lohutada. Mina ka. Ma olen see, kes keerab mured naljaks või kui asi päris tõsine on, siis tahaks füüsiliseks minna. Hiljuti just tuli seltskonnas jutuks üks vägivallajuhtum ning mina olin, pisar silmas, valmis sellele vägivallatsejale ise kallale minema. Ehk siis Jüri-Mari juhtumi Jaan olen. Kusjuures ma lapsena igatsesin ka kõige rohkem vanemat venda, kes "lollidele tappa annaks". Noh, elu jooksul on selgunud, et see ei ole eriti jätkusuutlik seisukoht - hea, et ma mehena ei sündinud, võib-olla istuks kinni praegu. Igatahes olen ma oma närvide säästmiseks püüdnud võõrastest konfliktidest eemale hoida. 

Ilmselt inimesed ka tajuvad mu mittelohutaja-ärakuulaja loomust, sest ei mäleta, et keegi oleks mulle südant puistanud. Sõbraks ka nagu hordide kaupa ei tikuta. Ma ise, no ma ei tea, ma räägin igasugu asju küll, aga mitte otseselt selle eesmärgiga, et vajan ärakuulajat. Mingid probleemid ja kahevahelolekud kaalun oma peas läbi. Ükskord lolli peaga läksin psühholoogi juurde küll, keset seanssi sain aru, et jumala mõttetu tegevus ju - püüda võõrale midagi enda kohta seletada ja eeldada, et ta suudaks mõista. Niisama ärakuulamisest pole ju mingit abi, abi oleks, kui mõistetaks, aga ma ausõna, ei eelda mitte kunagi ega mitte kelleltki, et ta mõistaks. Ok, lapsepõlves vanaema mõistis. Ainuke inimene. Teiste maksimumpanuseks peangi ma seda, kui nad minuga mingeid aktiviteete kaasa teevad ega aja väga vastalist juttu suust välja. Mulle meeldib inimesi lõbustada, seltskonnas nalja teha, suure suuga suuri linnu ehitada, ma ei oska maiste hädadega midagi ette võtta. Või noh, see ongi minu panus maiste hädadega tegelemiseks. Ja keegi kurat ei tule mulle õpetama, kuidas suud kinni hoida :)

Pealiskaudsuse promomiseks kirjutan jälle ühest raamatust, mida ma ei lugenud, aga mis mulle sellegipoolest ei meeldinud. Ma pakun, et Mae praegu maadleb selle sama looga, sest ta on ju ometi nii kiire lugeja, aga vot seda raamatut ta veel arvustanud pole, ikka "currently reading" kaustas. Ma pikisilmi ootan :) Punase raamatu sarjas ilmus Saou Ichikawa "Küürakas" ja ma kahmasin selle tausta teadmata raamatukogust kaasa. Kodus siis lugesin kaanelt, et "Lihasdüstroofiaga sündinud Shaka Isawa selgroog on tugevalt kõverdunud ning ta peab kasutama ratastooli ja hingamisaparaati. Füüsiliselt veedab ta oma elu hooldekodu seinte vahel, aga tema tegelik elu möödub internetis: ta õpib, trollib paljudes suhtlusvõrkudes ja postitab enam kui julgeid lugusid erootikalehele. Ühel päeval paljastab üks tema meeshooldajatest, et on seda kõike lugenud – seksivärki, provokatsioone, kõntsa. Shaka vastus? Siivutu ettepanek …See romaan on erakordne, jahmatav pilguheit ühiskonna servaalal elama sunnitud naise ihadesse ja hingesügavustesse." Oi ei. Ma ei ole rassist, aga....Jaapanlaste arusaam erootikast on enamasti ikka liig mis liig. Tegin korra selle vea ka, et sirvisin paari lehte, kus mu kahtlused muidugi kinnitust said. Mis ma tahan öelda, on aga see, et kui inimesed peavad selle raamatu õpetlikuks sisuks seda, et puudega inimene on ka inimene oma ihadega, siis mina..No mina ütleks küll selle raamatu põhjal, et antud juhul on inimese vorm ja sisu üsnagi vastavuses, sest no kuskilt otsast ei leia ma, et sellised ihad ja mõttemaailm on meile kõigile omased. Mina paraku püüan end sellistest kujutluspiltidest säästa ja olen edasi pealiskaudne.