Kooliteemal

Eelmisel aastal kirjutas Eliisabet hea ja informatiivse postituse põhikoolikatsetest Tartus. Mul on see teema sel aastal aktuaalne. Loomulikult jõuti riigi tasandil selleks aastaks juba muudatused sisse teha, õpetajad on paanikas, keegi midagi ei tea, aga samas mingid jutud käivad jne. Tavaline olukord, ühesõnaga. Lühidalt öeldes, nii nagu mulle koosolekul räägiti sügisel, siis kui varem olid kõigepealt katsed ja seejärel eksamid, siis sel aastal tõsteti eksamid ettepoole, et neid katsete asemel arvestada saaks. Mis tähendab omakorda, et õppeprogramm peab olema palju varasemalt lõpetatud eelmiste aastatega võrreldes. Eksameid aga kontrollivad koolid ise ja kuna ühiskatsed olla minister keelanud vaid riigikoolides, mida Tartus on täpselt üks, siis korraldatakse katsed ikka, kuigi teise nime all. Isegi see riigikool osaleb nagu praeguseks selge. Miks? Sest linnakoolid ei usalda väga neid Kapa-Kohila põhikoolis kontrollitud eksamitulemusi, kus tulemust võib mõjutada see, et "Brandon on küll loll, aga ta on volikogu esimehe poeg" või "Brenda on alati viieline olnud, vaatame ta vigadele läbi sõrmede". Ärge mind tulistage, ma olen lihtsalt sõnumitooja.

Ma ei oska praktilisest poolest midagi olulist rääkida, põhijant on alles ees ka, aga hakkasin mõtlema sellele, kui suur roll on antud ajahetkel siiski konkreetsel klassijuhatajal ja koolil. Võib-olla ma võrdlen võrreldamatut ehk siis Tartu linn praegu vs "meil omal ajal" ja üle Eesti, aga ma arvan, et ma väga valesti ei mõtle. Mini klassijuhataja on teemas vägagi sees, sest katsetel on siiski teatud strateegiad, millest Eliisabetki kirjutab ehk siis oluline on eelistuste järjekord, mõned koolid ei kaalugi neid, kes nende kooli teiseks eelistuseks pannud on jne ning lapsel on seda oluline teada, sest ta ei pruugi selle peale tullagi ja võib niimoodi ennast nurka mängida. Lisaks igasugu nõustamised, õpitoad jms seoses edasiste valikutega. Käiakse koolidega tutvumas jne. Nõustamise ja õpitoad on Mini ühe sõnaga mögaks tunnistanud (räägitakse liiga ilmselgetest asjadest, kasutegur 0)* , aga koolidega tutvumine on olnud tore. Ma olen ise pigem selle poolt, et vahet pole, missuguse kooli sa valid, oluline on, et õhkkond seal oleks tore ja no mingil määral on need tutvumisõhtud seda edasi andnud (sh vestlused neis koolides õppivate lastega). Uhked ja uued ruumid avaldavad ka noortele muljet muidugi, seda ei saa salata. 

Mina ei imesta üldse kodus selle kõige üle, aga L. on täiesti hämmingus - tema kui maakoolist tulnu pole iial mitte midagi sellist üle elanud. Mis nõustamised, mis Teeviidad, mis klassijuhatajaga vestlused? Nemad olid need lapsed, keda kooliajal kordagi teatrisse ei viidud, kellel ühtki klassiõhtut ei olnud jne. Mul vajus suu lahti, kui sain teada, et L. ei teadnud peale keskkooli, et katsed kõrgematesse koolidesse toimuvad kevadel, mitte sügisel, ja jäi seetõttu pika ninaga. Teine üllatus saabus seoses kutsekoolidega, mille puhul ta olla eeldanud, et neis pole üldse katseid, sest nende (praeguseks ammu suletud) maakutsekasse võeti kõik soovijad vastu ja ta ei tulnud selle pealegi, et linnas nii ei ole. Praegusel ajal ikka mõtlesin seda ka, et ju sa olid siis veidike loll, aga kui süveneda, siis eks ma ise olin ilmselt ka, aga meil räägiti sellest teemast pidevalt, ei saanud olla, et selline teave sust lihtsalt mööda oleks läinud. 

Lisaks käivad lapsed eriti usinasti olümpiaadidel, sest see läheb kirja sisseastumisavaldusele ning annab eeliseid. L. väidab, et ta ei tea oma koolist kedagi, keda oleks kunagi kuskile olümpiaadile saadetud. Ma siis ütlesin, et seepärast siiski on see koolivõrgu reorganiseerimine vajalik olnud. Oma ülikooliajast ikka mäletan, kuidas imestati, kui selgus, et mõni kursakaaslane ei olnudki suurlinna eliitkoolist. Loomulikult tuli edukaid mujalt ka, aga kui ikka ümbritsev keskkond üldse ei stimuleerinud, siis ilmselt oli see edasijõudmine palju keerulisem. 

P.S. Ma ei ole üldse see inimene, kes arvaks, et õpi võimalikult hästi, siis saad hea elu peale ja õnnelikuks, aga ma leian, et on õudne vireleda kuskil, kus õpetajad su käekäigust üldse ei hooli ja mingit inspireerivat keskkonda ei ole. Minu jaoks olidki koolid helgemad osad just nimelt ühised väljasõidud, suvised praktikumid, peod, muud üritused, näitering jne. Kui seda ei oleks olnud, siis oleks ikka väga jube olnud, ega ma siis koolis õppimas ei käinud ometi. 

Ahjaa, see on ka naljakas, kuidas vanem põlvkond (mitte mina, minust järgmine ikka) juba sahmib - aga lõpukleit, kas on valitud juba, kas peab õmbleja juurde minema, kas juuksur on kinni pandud, kes meigi teeb? Asjaosaline ise kehitab selle peale õlgu, et misasja üldse, rahunege maha, see on põhikool, küll kapist riided leiab, juuksed kammin ära ja mis meik? Minul omal ajal puudus eriline arvamus, aga lasin emal toimetada ja nii olidki kõik mu lõpuriided nõelasilmast tulnud (ega tol ajal poodides muidugi väga valikut ei olnud ka), soeng alati kohutav - ema sõbranna oli juuksur, kes armastas mulle miskipärast lokke pähe teha, ma ise vihkasin lokke, aga ei julgenud midagi öelda.

*Avastasin nüüd pool aastat hiljem, et Kaur oli Eliisabeti postituse all mult küsinud, miks mu lapsed arenguvestlusi ei salli. Nende meelest samuti puudub kasutegur, mämmutatakse ammuteatut ja näiteks kooli-kodu interaktsiooni see ka väga ei toeta, kuna vanemates klassides lapsevanema osalust enam vajalikuks ei peetagi. Mini on veel rääkinud olukordadest, kus klassijuhataja üritab temalt mingit infot saada mingite klassikaaslaste omavaheliste teemade kohta, millest tema midagi ei tea või ei taha teada ja see olla ebameeldiv.