Kuna eile sai väiksel kõnniringil käidud (29 000 sammu ja 21 kilomeetrit) pealinnas, siis nüüd tuleb kolmas päev ka suppi süüa - ei tundunud see 1,5 liitrit vett üldse ebareaalne, aga välja tuli ikka mingi 3 liitrit suppi või nii ja ma enamasti üle 300 ml-i ei söö. Ahjaa, kunagi vist hoiatati, et elus läheb matemaatikat vaja, see nüüd on vist see koht küll.
Tallinnasse minnes unustasin kõik tähtsad asjad maha nagu UV lambi ja paberi, aga noh, esimese puudumisega tuli leppida ja teist ikka kuskilt leiab. Hirmsa pingepeavalu sain ka kohe muidugi, õnneks sai bussis tasuta kohvi ja sellega tableti alla. Üldse ei viitsi nii, et kui midagi toredat ees, siis pea arvab, et nüüd tuleks mingi pingepeavalu sisse lülitada. Varem oli seda kuidagi vähem.
Buss oli toredalt tühi, olin endale soovituse kohaselt parima koha bronninud - selle laua ja jalaruumiga, aga loomulikult oli ühel mutil vanaproual sama mõte olnud ja kuigi mina istusin oma kohal varem, siis ta kavalalt kohe teatas minust mööda akna alla trügides, et "buss on nii tühi, et saab igale poole istuda". Ma olin nii naiivne, et ei saanud aru, et see oli käsk mulle. Ma ikka üllatun selliste peale. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et mujale istuda, lihtsalt selline veenev nahaalsus ajab juhtme kokku. "Sa mutt, mine istu ise mujale, ma olin siin enne!" - no ei ole ju viisakas, aga niimoodi naeratades, sõbralikult, aga tungivalt, nii sobib. Ega ma kohe ei istunudki kuhugi, läksin kohvi tooma, läbi häda sain kurvis kallutavas bussis oma joogiga poole kanniga istmele ja kohvi hoidjasse (jajah, ma nägin alles pärast silti, et palun kasutatagu topsikaant, aga ega ma siis ka ei kasutanud - kui on valida teise astme põletuse ja loodushoiu vahel, ma valin ikka viimase, isegi topsi käisin kaks korda täitmas, mida te veel ei taha!) kui mulle öeldi, et "nüüd saate minna mujale istuma!" Ja selline alandlik olevus olengi, et läksin. Uskumatu. Tagasiteel sai üks teine mutt ühest jõmmi välimusega tätoveeritud ja likööri limpsivast kalevipojastki nõnda lahti, et teatas - tal on lausa kaks kohta ostetud, et keegi ta kõrvale ei satuks. Tõeline eestlane! Kalevipoeg oli suvalise istme peale oma kannika toetanud, ei hoolinud numbritest.
Rääkides tõelisest eestlasest, siis olgu tänatud mürasummutavad kõrvaklapid. Mingi kammaijaa käis tagasiteel minu taga istuvate rüblikute ja minu kõrval istuva koerakesega vene neiu vahel, vist isegi mingi sõnavahetus, aga ma ei pidanud millessegi süvenema ega ärrituma. Isegi sellest ei saanud aru, kui neiu minust mööda trügis enne lõpp-peatust, võib-olla ta ütles midagi, võib-olla mitte, kes seda teab, oo õndsust. Esimest korda elus ei võtnud klappe kõrvast ka bussist maha astudes ja võib öelda, et kui ma lubaks endale ettevaatamatust liikluses, võiks see lüke isegi elumuutvaks saada! Imeline! Aga ei, siiski.
Tallinnas oli rõlgelt külm ja tuuline nagu alati. Viimane etapp enne bussijaama läks pingeliseks, sest pimedus surus peale ja kui mult küsiti, et mis tööriista hoiab käes mees Lutheri vabriku rahvamaja fassaadil, siis minu silm seda küll enam ei seletanud. Õnneks on internet, aga sealtki tuvastasin ainult selle, et jumala poolt loodud tööriistade valikus sellist eset küll ei leidu. Vihjeks oli inglise keeles kolmetäheline. No ma pakkusin saagi, sest mööbel ju, puid ju saetakse, puust tehakse mööblit? Ei olnud. Viimases hädas küsisin otse kolmetähelist tööriista inglise keeles. Teine vaste tabas märki (kuigi visuaalselt mulle seda eset küll ei meenutanud) - ma guugeldan paremini kui ChatGPT.
Tagasi kodus, tundus, et kass polnud mu väikest ärakäimist märganudki ja unustas samuti süüa küsida. Tallinnas ma sõin kiirelt Macis, kust anti posu paberit (ma ju ütlesin, et seda saab) ja eine kõrvale sai teed ka valida, mida ma enne oma elus polnud teinud, aga seekord kulus ära. Macis olid lauad rahvast täis, minu omasse pudenes kamp rootsi noormehi, kes pildistasid oma burkse hashtagiga "traditional estonian food."
Laigin su "pere on suusatamas" postitusi!!
VastaKustuta