Selle aasta jõulud veedan nagu eelmisedki kassiga kahekesi, sest teised on mägedes suusatamas. No loodetavasti sel aastal ühtki kaheksajalgset külalist ei lisandu. Hissand, ma oleks võinud pea anda, et see vetsujama oli eelmisel aastal, no pmst oligi, aga ma eeldasin, et detsembris 2024, mitte jaanuaris. Hämmastav. Igatahes keegi juba jõudis korteriuksele koputada, ühtki mõtet ka ei olnud, kes see nüüd olla võiks ja selguski, et keegi oli korrusega eksinud - esimest korda siin elamise ajaloos.
Hommikul ärkasin imelise paduvihma peale, mis õnneks pärast lõunat vaibus ja tuli loll mõte poodi minna. No et sünnipäevaks saadud kinkekaardi eest lõpuks pesu osta. Olin seekord tark ja võtsin selle ainsa ideaalselt istuva rinnahoidja poodi kaasa. Selgus, et ühte sellist veel lausa tehaksegi, aga terves Eestis minu numbrit ei leidu. No tore. Tuleb uuesti tulla millalgi enne järgmist sünnipäeva, jube keeruline. Ahjaa, müüja üritas mulle ümbermõõtu 65 sokutada, sest "te olete nii kõhnaks jäänud!" Vaatasin teda selle peale kahtlustava pilguga, sest minu meelest me varasemast tuttavad ei olnud. 65 hoidvat kõik kenasti paigal - ma teadustasin, et aga ma tahaks hingata ka, selle peale müüja taandus.
Poes oli hästi palju asju ja hästi palju inimesi, kui Kvartalis jõuluvana kohtasin, kes üle maja "ho-ho-hoo!" karjus - esimest korda nägin, et kohalik punavatimees midagi seesugust teeb, siis sain aru, et poodlemiseks on kõige valem nädalavahetus üldse. Ei ostnudki midagi, sest mul on peas kaks kaksikut, kellest üks on see tore ja vaimustuv, kes mõtleb - nii tore asjake, selle võiks küll kinkida, aga siis kohe sekkub see teine praktiline prouake, kes küsib "a mis ta sellega teeb, kus ta selle paneb?" Ja no enamike asjade puhul, mis pilku köidavad, ei suuda ma neile küsimustele väärikalt vastata.
Mul ei olegi kellelegi kingitusi veel. Vanematele viime niikuinii mingit söödavat kraami, sellega aega on. Lastest on kahju. Mõlemad saavad mingid suured värviliste tintekate komplektid, sest neid nad kasutavad ja üks saab lisaks kalendri, mis pole ikka veel kohale jõudnud ja äkki ei jõuagi ning teisele sain ühest raamatust viimase eksemplari, mida ta nõudis. Vanavanemad muudkui pinnivad, et mida veel? Mida veel? Mida nad veel tahavad? Ja lapsed ütlevad, et ei midagi või siis võimatuid asju (Mini tahab rahvarõivaid näiteks...). Ja kohe tulevad laste sünnipäevad otsa - hõissaa! Ma võiks ju lihtsalt teha kinkekaardid nende laagrite kohta, kuhu ma nad saadan ja mida nad kõige rohkem ootavad, aga see oleks nagu pettus ju - jõulukink on ikka midagi üllatavat otse Lapimaalt (või vähemalt nii on mu aju pestud). Kamoon - nad on praegu vanavanemate raha eest Austrias - kas see ei ole juba jõulukink või?
Mees tahtis šampooni. Täna olid Rimi jõulukalendris juuksehooldustooted soodukaga, mõtlesin, et kasutan ära. No ei. Miskipärast see kupong ei lugenud. Müüjaga mõlemad uurisime asja, aga välja ei uurinudki. Selline petukas. Ei ostnudki. Ostan kasvõi mujalt kallimalt, aga petta ennast ei lase!
Esimese iseseisva söögiteoga läks ka traditsiooniliselt. Tahtsin läätsesuppi teha. Loomulikult ei lugenud, et porgand tuleb hakkida, mitte viilutada ja kui tomatid suure sulpsatusega potti kukkusid, siis sain ka aru, et olin hakitud tomatite asemel kooritud võtnud. No mis seal ikka, blender oli abiks, sai püreesupi. Mulle maitseb Kaubamaja läätsesupp, see on hapukam ja tomatisem kui mul tuli. Sarnasuse saavutamiseks pritsisin taldrikuäärtele palsamiäädikakreemi, millega ma muidu midagi teha ei oska (ei ostnud ise seda asja), aga tundus, et sinna see sobis. Sisse sobis veel paremini kui äärtele, kraapisin kreemi taldrikusse. Kõik nägi välja väga kole ja ebaesteetiline, aga iseenesest söödav. Ikkagi võit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar