teisipäev, detsember 30, 2025

Elu edetabelid

Täna köitis mu tähelepanu üks Müürilehe artikkel, kus räägiti aastalõpule sobivalt erinevatest logimisplatvormidest. Ma ju ka avaldan siin aasta lõpus statistikat - mul on Goodreads, mul on Last.fm, mul on Spotify wrapped ja Rimi wrapped ka. Mehel on Untappd. Väga huvitav teemapüstitus mu meelest, samas on tunne, et kuidagi kauge kaarega mööda läheb see kõik või tundub mingi teise seltskonna (aga millise? Ma ei tea kedagi selliste probleemidega) teemana. Esiteks eneseesitlus. Siin ehk on tõesti asi vanuses - mind ja ma pakun, et enamikku minuvanuseid ei huvita absoluutselt, mida arvavad teised sellest, kui ma kuulan "nõmedat" muusikat, vaatan "nõmedaid" filme, joon odavat õlut vms. Ok, ma tegelikult eeldan siin, aga tundub kuidagi nii kummaline mõelda, et keegi teeks oma "elu edetabeleid" teistele hindamiseks. Vaadake, kas ma ikka olen aktsepteeritav inimene ja tarbin õigeid asju. Keegi ju ei jaga neid asju ka eriti (peale blogijatelt blogijatele kogukonna). Minu jaoks on nende aastakokkuvõtete mõte sageli selles, et need üllatavad mind - ah vaata, saia olen Rimist kõige rohkem ostnud, vaata, aga vaata, õige ebatervislik! Aga mitte et OMG, ma olen aasta otsa saia järanud, mida inimesed küll minust niimoodi arvata võivad, seda küll postitada ei saa! Ja ei ole nii, et vaadake, ma lugesin niiii palju raamatuid, kõik poolelijäetud sopakad panin ka sisse, et statistika ikka rohkem näitaks, küll ma olen ikka tubli. Mu jaoks on tavaline lugeda üle saja raamatu aastas, samas ma ei vaata peaaegu ühtki filmi ega seriaali, nii lihtsalt on ja see ei ole mingi "ma olen parem inimene kui sina" värk. Ausõna. Kuskil mujal kui blogis ma neid kokkuvõtteid ei jaga ka. Ja jagan ka selle mõttega, et äkki keegi saab mõne hea idee, kuna mina teiste arvustustest sageli saan. Või et mingi asi "ei passi mu imagoga" - bitch please, ma olen ammu aru saanud, et see imago, kui seda üldse on, eksisteerib vaid konkreetsete inimeste peas ja minu võimalused seda mõjutada on imeväikesed. Jah, ma mäletan, oli perioode elus, mil see tõesti oli väga oluline, et mis signaali mingi asi minu kohta saadab, aga nüüd on kõik see möödas, jumal tänatud. Nobody cares, my friend! Õnnis keskiga on saabunud. 

Minu reliikvia on vabadus - siit jõuamegi teise teema juurde, mida ma kritiseerida tahaks, nimelt eesmärgid. Kui ma kuulen sõna "eesmärk" kobab mu käsi kabuuri järele. Otseselt nõuab eesmärkide püstitamist mu logimisplatvormidest vaid Goodreads ja ma ignoreerin teda alati. Miks ma peaks endale mingi arvulise eesmärgi seadma, ma ei saa lihtsalt aru. Et ma nagu tegelt ei taha üldse lugeda ja siis see eesmärk sunnib mind pingutama? Kui ma midagi ei taha, siis ma seda ei tee, isegi kui see on prestiižne tegevus. Punkt. Eesmärgid hävitavad spontaansuse ja vabaduse.

Kriitika massidesse koha pealt tuleb küll nõustuda, olen ka tähele pannud tendentsi, kuidas "noorte seas on arvustusteks põhiliselt nn one-liner’id, mis pakuvad küll muhelemis- või samastumishetki, kuid mitte arutlevat, analüüsivat või kirjeldavat kirjatükki." Goodreadsis on tekkinud päris mitmeid ühe lausega arvustajaid, kelle "arvustused" palju pöidlaid saavad ja siis esilehele pääsevad. Vahel on need jah päris tabavad, aga ainult neile, kes raamatu juba eelnevalt läbi on lugenud. Kuigi, ega ma enamasti enne neid ei loe ka. Seega, lihtsalt huvitav tähelepanek, mitte otseselt kriitika. Ega see teine, peamiselt välismaiste arvustajate stiil, kus arvustus on megapikk ja varustatud erinevate vilkuvate GIF-idega kah alati sisuliselt parem pole. 

Et jah, tegelikult huvitav artikkel, aga ma ikka mõtlen, et palju neid omast arust influentsereid, kes kõike ainult mulje jätmise ja klikkide nimel teevad, ikka on. Või on, aga mitte minu jälgitavate inimeste hulgas? Mulle endale lihtsalt meeldib statistika, meeldivad nimekirjad, meeldivad graafikud - mulle meeldib see osa logimisplatvormidest. Mis mulje see jätab või kuidas ja kas mu käitumist ja valikuid mõjutab on äärmiselt teisejärguline. Kas ma kasutaks neid siis ka kui kokkuvõtteid mitte kusagil jagada ei saaks? See on nüüd trikiga küsimus ja eeldab analüüsi selle kohta, kellele ma blogin - kas iseenda jaoks või lugeja jaoks. Ma puusalt pakun, et eelkõige enda, aga lugeja on ka siiski oluline. Muusikaedetabeli ma ehk teeks, aga raamatusoovitusi pigem ei jagaks - mis ma ikka soovitan endale raamatuid, mida ma juba lugenud olen.

4 kommentaari:

  1. ma ei jaksanud seda artiklit lõpuni lugeda. Äkki pärast viitsin.
    seega lähtun su kirjapandust.
    Ma hakkasin nüüd täitsa põdema oma GR "arvustuste" pärast. mul ei tulnud ausalt pähegi, et need võiks kedagi huvitada, ma ise küll teiste omasid ei loe? Ma teen neid selleks, et hiljem oleks meeles, millest jutt oli ja kas mulle meeldis või mitte.
    aga just eile lugesin (ei mäleta kust ja kellelt), et (Austraalia keelu kontekstis), et väga paljude jaoks ongi sotsiaalmeedia platvormid ikkagi ainus võimalus kuuluda kusagile, omada kogukonda jne. Ja nii mõeldes on see ju väga norm, et uhkustan kui tervislikult söön ja kui diipi muusikat kuulan?
    Mulle tundub, et suurema osa jaoks ( nagu blogimaailmas viimasel ajal järjest tõdetud), et meid üldiselt ikkagi ei huvita teised, vaid mina. Need on üksikud, kellest saavad jälgitavad.

    M.O.T.T: selmet et läbi lugeda kellegi asjalik artikkel, kirjutan kommentaari " aga mina" :) :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ilmselt uudishimulik, ma tahan teada, miks inimestele meeldis mingi raamat, mis mulle ei meeldinud või vastupidi. No ja ma lihtsalt loen asju, mis mulle GR esilehele kuvatakse, kas just süvenenult, aga vahel raamatukogus ikka valin selle järgi, et "keegi vist GR-is kiitis".
      Jah, inimesed, kelle jaoks some on ainuke kogukond, nemad ma unustasin ära tõesti.

      Kustuta
  2. Mina ei viitsi ka GR arvustusi lugeda, välja arvatud juhul, kui selle on kirjutanud üks teist, Marca ja Indigoaalane. Ma lihtsalt kiikan, et saada üldine mulje "kas teistele ka meeldis/ei meeldinud" ja kui pikemalt hakkan lugema, siis ainult nende inimeste mõtteid, keda ma "tean". Vot niimoodi on mul :)

    Aga et mida teised arvavad - ma pakun, et see on ikkagi olulisem rohkematele inimestele, kui nad ise tunnistavad. Ka mõndades blogides on ju nüüd küsitud, kes mind loevad ja miks, andke endast märku. Niimoodi ei küsiks eluski inimene, kellel oleks teiste arvamusest täiesti suva. Või mis? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu meelest on siin see erinevus ka, et on ju huvitav teada, mida teised sinust välja loevad, teine asi on see, kas sa hakkad end selle mõjul kuhugipoole muutma. Seal artiklis räägitakse, et mõni justkui väga valib, mida endast välja näidata. Ma pakun, et enamik nii väga mitte, vähemalt mis eneseesitlust puudutab mitte isikliku elu teemasid. St mulle tundub, et see endast kuvandi loomine on rohkem müüt kui tegelikkus. Väga paljud on siiski ka autentsed.

      Kustuta