9 albumit

Tahtsin ka seda "üheksa albumit, mis on sinust sinu teinud" teha, aga liiga keeruline on. Esiteks ei kuulanud ma õrnas eas kunagi mingeid albumeid, ma kuulasin mixtape'e, mille mu isa oli kusagilt kassettide peale lindistanud. Ta vist küll üritas sarnast sarnasega (stiili osas siis) klapitada, aga no ikka mäletan, et see oli hetkehittide paraad pigem - Status Quo, Queen, Kylie Minogue, INXS, Van Halen ja siis Phil Collins - "Another day in Paradise" - ja ma lihtsalt kerisin seda vaest kassetti Phili koha peale kümneid kordi tagasi, sest see oli niiii hea laul. Ei, ma ei saanud sõnakestki aru, millest seal lauldakse, meloodia meeldis nii väga. Ehk siis see on mu esimene teadlik vau-elamus muusikast. 

Aga ega ma edaspidisest ka ei mäleta, et meil oleks kodus eriti albumeid originaalkassettide kujul olnud, ikka ise lindistati lugude haaval. Toona olevat eksisteerinud tõesti ka tervete albumite kopeerimise teenus, aga ma ei tea, et me seda oleks kunagi kasutanud. Sain vanemaks, avastasin raadio (kus mängiti loomulikult ainult tollast peavoolumuusikat) ja hakkasin ise lugusid kassettidele salvestama. No ja siis ühel hetkel tuli Must Q. Ilmselt esimene album, mille ma pidin saama. Sain ka. Kuna Kose tegi toona R2-s hip-hopi saadet "Linnadžungel", siis kohustasin ennast seda kuulama ja sealt tulid juba mõjutused räpi suunas. Mulle meeldis ikka selline kurjem kraam nagu NWA, Public Enemy ja House of Pain, soul ja funk mõjutustega hip-hop ei istunud. Samas ma ei saa öelda, et räpp oleks täielikult minu muusika olnud üldse. Ainus album, mida ma mõõdutundetult ketrasin oli kodumaine pärnakate Daraba Bastadz ja nende "C us in tha Underground" ja see tundus mulle toona kuidagi "liiga kuri", et olla hip-hop.

Seda, et hip-hop raskema muusikani viis, olen kuulnud päris mitmelt tuttavalt. Kõigepealt tuli muidugi kodumaine punk. J.M.K.E.-d teadsime muidu küll, aga ilmselt vaid "Tere Perestroikat" ja sinna see kuidagi jäi. Aga siis oli klassiõel vanem sugulane, kes kuulas Vennaskonda ja see läks kohe palju kergemini peale. Sest seal oli see fantaasiamaailm kuidagi, unistamine mingist romantilisest tulevikust kuskil mahajäetud surnuaial, tegelased, kes on suuremad kui elu. "Võluri tagasitulek" on siiani mu lemmik. Kinkisin sõbrannale Vennaskonna kogumikalbumi "Priima" (ülikõva kujundus!) ja hakkasin ka ise alles alates sellest kuulama, siis juba tagantjärele ka vanemaid albumeid. 

Need on ühed vähesed muusikalised avastused, mille tagamaid ma mäletan, enamikul mitte. Kuidas me näiteks teadsime koolidiskol Metallica "One" mängima panna ja siis kahekesi tantsuplatsile jääda, kõik diskotajad hapu näoga seina ääres vahtimas? Ja väidetavalt oli Tamme karvaste kool, no meie põlvkonnas ilmselt enam mitte. Metallica söötis ette raja, kust järgnesid Motörhead (mingi piraatkogumik, mille  ma Anne turult ostsin ja mida tegelikult bändi diskograafias olemaski pole), Black Sabbath ja Iron Maiden. A kes neid kuulas, kust ma neid kuulda sain (raadios ju ei mängitud)? Ei tea. Ometi ühel hetkel olid mul mingid klassivennad ukse taga (seda ei juhtunud tavaliselt, olin täitsa šokis) ja pakkusid The Offspringi "Smash" albumit müüa, sest "ma ju kuulan igasugu imelikku muusikat". Ostsin ära ja hakkasin välismaa punki ka kuulama. Kuigi The Offspring oli üldiselt meie põlvkonna tavaline peomusa, siis ma avastasin selle tuules ka muud alternatiivset (my9albumsis enim märgitud Radioheadi "OK Computer" albumi näiteks, mis mul küll toona kuidagi kõrvust alla ei taht minna, kuigi väidetavalt maailma parim album...) Ja päris tihedam side pungiga, mil ma ka kontsertidel käima hakkasin, sai alguse sellest, et avastasin Kurjami - taaskord olid laulusõnad need, mis mu ära võlusid. Ega ma vist väga neid hirmus tõsiseid bände ei talu jah, iseasi, kui nad võõrkeeles soiuvad ja ma aru ei saa, aga kohalikus keeles võiks ikka natuke keel põses huumorit ka olla. 

Marilyn Mansoni avastasin ka tänu sõnadele, mitte et ma teda varem teadnud ei oleks, aga enne kui sõnadesse süüvisin, jäi ta kuidagi kaugeks mulle. "Golden Age of Grotesque" oli see avastamisalbum. Need olid mu hümnid ja telefonihelinad kuni selle ajani, kui neid veel ise valida sai. Ah, saab vist siiani, aga siis tuleb mingi fail kuhugi tõmmata ja ain't nobody got time for this. Ja Shampoo, mu teismeliseea iidolid inglise muusikaajakirjast The Smash, kus nad peksid intervjuudes sedasi segast, keegi neist aru ei saanud, kuigi nad ju ütlesid otse, et "We Play Dumb". Samuti hümnid - "everybody hates us, that's ok, who need friends anyway!" Oleks mul kunagigi sellised sõbrad olnud! Ja mis on Girl Power - "I don't wanna go to college Don't wanna get a job Wanna sit 'round the house and act like a slob!" No ja siis tuli see pagana Spice Girls ja kaaperdas selle termini mingite laulude kohale, kus ülistati oma emmet ja nuteti taga peigmeest. Öäkk!

Ja kõige hilisem mõjutaja, kelle ma avastasin vist alles 20ndates - Hole, kellest on siin ennegi palju juttu olnud. Hole lõi minu jaoks ukse lahti naismuusikute osas - peale Shampoo ju oli "normaalseid" naisi maru vähe või vähemalt neid peavool ei mänginud. Mängiti ainult mingeid diskotibusid või oigeid ballaaditare, a kurja naist meile ei näidatud :) Ok, Garbage, Alanis Morrisette (tal on osad lood küll ebameeldivad), Skunk Anansie olid enne ka olemas. 

Raudselt jäi midagi tähtsat välja ja ma krt mõtlesin, et see postitus tuleb mingi kolm rida. Nagu tavaliselt kui ma muusikast jahuma jään :)

Plakat ise on siin siis, FB-sse ma ei pane, sest ma peaks ju sinna ka kogu selle täpsustava jutu juurde panema, et inimesed ikka aru saaks, mis sest, et ma tean, kedagi ei huvita ja keegi ei loe rohkem kui kaks lauset. Ja ega need ilma albumipildita augud ka ilusad ei ole, a mis ma teen, kui eesti plaatide kujundusi valikus pole.