neljapäev, oktoober 08, 2026

Diagnoosime

Sain kah diagnoosi, või noh, ise panin endale nagu trendikam ongi. Võtke seda kui musta huumorit, ei näita näpuga kellegi peale. Olete ehk ka kuulnud, et hambaarstid soovitavad just ühe teatud firma hambapastasid, sest need on fluoriidiga ja alati on selliste artiklite all mõni kommenteerija, kes pahandab, et fluoriid on ju mürgine, miks seda soovitatakse. Ma pole ausalt öeldes kunagi sellesse süvenenud, ostan pastat, mis hetkel soodukaga, siiani pole hammastega probleeme olnud. Saate aru, ma olen suutnud üles kasvatada inimese, kes saab peagi täiskasvanuks ja kellel pole siiani hammastesse mitte ühtegi auku tekkinud?! Lugedes, kui pekkis on arstide sõnul tänapäeva väikelaste hambad, siis antagu mulle medal või midagi. Eks ilmselt mingi osa on geenides ka, aga ma arvan, et mingid tingimused on loonud ikkagi ka söömisharjumused. Mikro näiteks sai siin hiljuti kahtluse tekkivas hambaaugus ja tema on meil see, kes magusa suhtes piiri ei oska pidada. Üldiselt meil mingeid komme kodus üldse ei leidugi, sest milleks, kellele see jama maitseb? Nagu ausalt, lapsepõlves tundusid mulle ka kommid head, aga praegu küll enam mitte. Ja kui ka mingi tähtpäeva puhul miskit kingitakse, siis seisaks see mitu kuud, kui Mikro küüsi taha ei saaks. Näiteks hiljuti ostis L. ühele üritusele kaasavõtmiseks karbitäie küpsiseid, mis jäid sinna üritusele kaasa võtmata, no ja mu meelest hea oligi, sest need küpsised olid täielik jama - pudisev maitsetu lehttaigen ja mingi läila siirup seal peal. Ok, ma suudan paar tükki kohvi kõrvale võtta, aga Mikro sööb isegi neid kahe suupoolega ja suvalisel ajal, sest magus ju ikkagi. Ju ei ole standardid veel välja kujunenud. Ma sellist virtsa küll ei ihalda. 

Ahjaa, hambapastast siis - saime Mikroga hambaarsti juurest selle arstide poolt kiidetud pasta kingiks kaasa ja paar päeva peale kasutamist tunnen, et olen vist jälle iget vigastanud, kuigi ei mäleta. Päev päevalt aina hullemaks läheb, selline tunne, nagu oleks okastraati mööda igemeid vedanud. Õnneks meenus, et see jama sai alguse uue pasta kasutuselevõtuga. Eks siis lugesin, kas fluoriidiallergia on võimalik ja muidugi, täpselt minu sümptomid. Huvitav, et mul siis limaskestad tundlikud, sest ka see antibiootikum, millele allergiline olen, tekitab eelkõige suhu haavandeid, nii ka fluoriidiga hambapasta. 

Siis veel kahtlusi. Loen jälle üht artiklikogumikku, kus räägitakse sellest, kuidas nii hea on aeg maha võtta, õppida molutama jne, sest miks, oo miks, ei suuda me istuda niisama, miks tunneme end süüdi, kui tegevusetult passime, vaba aega millekski kasulikuks ei kasuta jne. Ja ma lähen närvi, sest mina olen see, kes pole iial tundnud, et molutamine kuidagi kellegi pilku riivaks, et mul oleks kohustus alati näputööd käepärast hoida ja oma olemasolu õigustada kasulik olemisega. Viimasel ajal on üha rohkem kirjutatud rabelemise ja rähklemise vastu toonil, et see oleks justkui norm ja halleluuja, kus nüüd ollakse avastanud, et tegelikult ei olegi - puhakem kodanikud töönarkomaanid ja kasulikolijad! Mina tunnen aga just selles varjatud propagandat, et nimelt läbi selliste artiklite toodetakse rähklemist ja rööplemist juurde - no selline tagurpidi-psühholoogia, et "oh, oleks ma ka nii vabameelne kui teie, aga paraku minul on ikka kohustused ka". Kõigepealt ikka see, kuidas mina ei suuda minutitki tegutsemata, oh mis tubli mina! Nagu need inimesed, kes kohtuvad korra kolme aasta jooksul ja siis ohivad, kuidas täiega peaks tihemini kokku saama, aga kogu aeg on ju kiire ja kohustused, kuigi tegelikult on kõik prioriteetides kinni. 

Kas te olete ka märganud, et mida vanemaks saate, seda raskem on aru saada, kas olete kibestunud või siis lihtsalt terve mõistusega? :) 

11 kommentaari:

  1. Viimasele küsimusele - jaa, on küll. Kui ma püüan ratsionaalselt analüüsida, siis tundub, et ma olen pahur ja õigustatult vihane, kuna mul on arenenud kriitiline mõtlemine ja ei usu kõike enam sinisilmselt, aga samas kobisevad "targemad", et ma pahurdan, sest "hapud viinamarjad". Ja ausalt, ma ei teagi kummal õigus on.

    VastaKustuta
  2. Jah.
    aga ma ei kutsuks seda kibestumiseks, pigem hämming, nördimus ala kuidas nad küll ometi aru ei saa, et nii on ju..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ise ei kutsuks jah, aga äkki kõrvalt vaadates jääb just selline mulje? Ja äkki see mulje on õige?

      Kustuta
  3. Ma isegi ei imesta enam... :)

    VastaKustuta
  4. noh, mina olen eluaeg (no see esimene elu otsast lõpuni) üritanud reegleid järgida ja minu sai see "peab olema tubli, et olla õige inimene" küll kätte.
    Ja siis heitsin meele ära, sest enam tublim olla ei jaksa, aga hea ikka ei hakanud.

    Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem tunnen, kuidas reeglid - igasugused eraisikutele tehtud reeglid - vajutavad inimesed ligi maad.
    Et toit ei tohiks mürgine olla ja metsad on kasvamiseks ja elamiseks, mitte raiumiseks jne, on küll olulised põhimõtted. Aga "sina ei tohi mitte varastada" läheb mu jaoks juba sinna, et äkki teeks ühiskonna, kus inimestel pole vaja varastada, et elus püsida, enne?

    VastaKustuta
  5. Ma pole kibestunud aga pigem hämmingus nagu Indigoaalane: kuidas küll inimesed (valijad) nii lollid saavad olla. Paraku oleks elust hulga raskem läbi purjetada kui kõik targad oleks - konkurents oleks palju suurem, mugavalt äraolemiseks peaks rohkem pingutama. Kibestunud oleksin kui üleüldine lollusefoon mu elu viletsamaks teeks, paraku pigem vastupidi.

    Hammaste koha pealt kipun arvama, et geneetika mängib suurt rolli, aga loomulikult toitumisharjumused ja eriti suuhügieen on ka tähtsad. Hambaarst nimelt enamvähem ainus tohter, keda vaja aeg-ajalt külastada.

    Molutada oskan ma liigagi hästi. Eks seepärast ei tea ka mis asi stress on. Alati on olnud motoks: maksimaalne tulemus minimaalse pingutusega.

    VastaKustuta
  6. Ma nuputasin jupp aega, kes- või misasjad on kasuli kolijad, enne kui kasulik olijatele pihta sain.

    VastaKustuta