Ma olen alati elanud linnas. Eesti suuruselt teises, maailmalinnadega võrreldes külas. Mulle meeldib Tartu, sest see on minu kodu, sellega on mul palju mälestusi, Tartu on mulle tuttav ja hubane. Ma ei ole kunagi tundnud, et elan kusagil kolkas, kust oleks tingimata vaja välja murda (ok, ilmselt pubekaeas tundsin - mida kaugemal vanematest, seda suurem vabadus-stiilis), kuid ma imetlen suurlinnu. Kuidas mulle meeldivad kõrghooned! Kaur Kender on oma armastusest kunagi nii kirjutanud - ma ise tunnen enam-vähem samamoodi, kuid ei oska oma tunnet nii hästi kokku võtta.
"See oli kõige ilusam õhtu. Linnale oli langenud punakas ja udune valgus, sadas seenevihma. Pühapäevaõhtuses vaikuses kõrgusid linna kohal pilvelõhkujad (kas Eestis on pilvelõhkujaid?). Inimesi eriti ei olnud. See sügav tühjus, hiigelmajade massiivne vaikus. Ja siis korraga tõusis kusagilt asfaldilõhna. Ikka veel ehitati – uusi teid ja suuri klaasmaju. Kesklinna Klamber armastas. See oli unenäoline. Tekkis tunne, otsekui oleksid täiesti üksinda Tokiosse sattunud. Nii sügavat üksindust ei olnud puitmajade rajoonis kunagi – ikka keegi kusagil karjus, koer haukus ja uks löödi pauguga kinni. Puitmajade rajoonis oli inimeste ja elu hõng, kuid siin tekkis tunne justkui võiks iga hetk nurga tagant robot välja astuda. The end of the world. Maailmalõpp oleks nii hämmastavalt ilus olnud. Mitte kedagi enam, tühjad kontorid, katustel hõikumas kajakad."
Nii olen mina kunagi seda kõike kirjeldanud. Muuseas, see hetk on päriselt olnud ja mul siiani meeles. Tulin Tartu bussilt ja jalutasin mööda Tartu maanteed Viru keskuse poole. Swissoteli kaksiktorne alles ehitati.
Tallinn - ainuke maailmalinnade moodi linn Eestis. Kahjuks ei jõudnud mul selle 9 kuuga, mis ma seal elasin, linnaga mingit suhet tekkida. Ilmselt olid selles süüdi mu isiklikud probleemid töö ja elamispinnaga. Harvem kohtudes on Tallinn mulle armsam aga seal elada ma enam ei tahaks. Tundub, justkui kaoks linnas elades linna maagia ja ta muutuks lihtsalt koduks - kui palju sa ikka satud väljapoole oma trajektoori? Ilmselt ei ela sa ka just linnasüdames, kus kõik ilus tegelikult paikneb. Elamurajoonid on igal pool ühesugused. See ei tähenda, et mul tollasest pealinnaperioodist rohkem ilusaid mälestusi ei oleks. Äkki ma ise ei oska linnas elada? Jah, mulle tundski, et Tallinnas elades jäin ma ikka tartlaseks, kes ammulisui vahtis suurlinna tulesid aga ise milleski kaasa rääkida ei osanud. Minu kodu on seal, kus mu juured?
Mulle meeldib reisida. Kõige ihaldusväärsem reisisiht on minu jaoks New York - linnade linn. Ma pean sinna ükskord saama. Kõik suured linnad on ilusad (kui sa satud sinna ilusa ilma ja hea tujuga - sellepärast pole mul erilisi mälestusi Londonist ja Viinist), kuid ükski neist ei ole nii linn kui NY. Üks kummituslinn on mul veel - Varssavi. Olen sinna sattunud 2 korda magades - lihtsalt bussireisil sealt läbi sõites, ma ei tea, kas asi on unesegasuses, kuid mõlemad korrad ärkasin järsku üles keset tohutut suurlinna. See unenäoline linn tundus mulle kordi võimsam Stockholmist või Prahast, mul oli lausa tunne, et olen seal mingis dimensioonis varem viibinud. Ilmselt oli siiski tegemist unisusest tekkinud meeltesegadusega.
Kui ma sõidan mööda Eestit jäävad tee äärde sageli külad, mis koosnevad paarist nõukaaegsest paneelmajast. Kuidas saab sellises kohas elada? Mina ei saa sellest aru, see tundub mulle jubedaimana võimalikest saatustest aga inimesed elavad seal. Ma ei suuda uskuda, et nad võivad neis tolmustes ja unistes külakestes end hästi tunda. Mina lihtsalt ei kujuta seda ette.
teisipäev, juuni 01, 2010
neljapäev, mai 27, 2010
Abortidest
Postimees avaldas täna artikli ja graafiku (netiväljaandes graafikut kahjuks pole) abortide levikust Eestis alates 70ndatest. Seda graafikut vaadates on ikka hea meel, et elan praegu, mitte paar kümnendit tagasi. Rasestumisvastased pillid on tegelikult 50 aastat vanad, kuid Eestisse jõudsid need kõvasti hiljem. Tolleaegsed kondoomid näevad välja üsnagi ebausaldusväärsed ning ilmselt olid need ka defitsiitkaup. Mis võimalused siis tolleaegsetel noortel olid? Spiraal (mitte hormonaalne vaid see vasest variant) oli küll olemas, aga seda mittesünnitanutele ju ei paigaldata. Üle jäid 2 tänapäevaks ebausaldusväärseks tunnistatud meetodit: katkestatud vahekord ja päevade lugemine. Ime siis, et aborte oli 2 korda rohkem kui sünnitusi. Ilmselt üsna adekvaatse ja õudse pildi tollaste tütarlaste elust annab näiteks Kati Murutari "Naisena sündinud" - ega elu elamata jäänud. Oli naisi, kes tegid ridamisi aborte, neid on ka tänapäeval ning mõnikord nad väidavad, et rasestumisvastased vahendid on ohtlikud. Abort ei ole ohtlik? Sest see on võrreldes hormonaalsete vahenditega vana ja järeleproovitud variant?
Ma ei mõista abordivastaseid ja tegelikult ka mitte neid, kes tänapäeval igasugu vahenditest hoolimata aborte teevad. Jah, ükski vahend ei ole kindel, kuid ilmselt moodustavad sellised õnnetused väga väikese osa kõigist tänapäeval abordi tegijatest. Muuseas, pilli võtmise unustamist ei saa pidada vahendi ebatõhususeks vaid ikka enda lohakuseks. Tean inimest, kes unustas tableti, tegi aborti ja kuu aja pärast unustas tableti uuesti - siis sünnitas. Ükski vahend ei kaitse kui ise udupea ollakse. Ja kui palju võib igasugustest foorumitest lugeda lugusid, et läksin mehega tülli, tegin vihast abordi ja nüüd kahetsen. Kas selline inimene on üldse seksikski küps? Väga paljud väidavad, et aborte tehakse meeste sunnil. Mis ühiskonnas me elame? Kui naine laseb mehel oma keha üle otsustada, siis mis inimene ta üldse on? Pigem nukk. Ses mõttes oleks meil küll hädasti rohkem feministe vaja, kes selgitaksid, et naine ei pea tingimata mehe ülalpeetav olema vaid võib ka ise oma elu üle otsustada.
Kuigi tundub, et elame igatpidi infoühiskonnas, kus kõik teave on kättesaadav, on pereplaneerimise alal ikka uskumatult palju teadmatuid. Laste harimine algab küll noores eas aga küsitav on, kas nad kõigest räägitust üldse arugi saavad, tung ja seltskonna surve seksida tekib varem kui mõistus olulistest asjadest aru saada. Keskkoolis (!) kukkus meil üle poole klassist perekonnaõpetuse eksamil läbi.
Abordivastased? Millegipärast on enamus neist mehed. Naiste peale kurjad mehed.
Ma ei mõista abordivastaseid ja tegelikult ka mitte neid, kes tänapäeval igasugu vahenditest hoolimata aborte teevad. Jah, ükski vahend ei ole kindel, kuid ilmselt moodustavad sellised õnnetused väga väikese osa kõigist tänapäeval abordi tegijatest. Muuseas, pilli võtmise unustamist ei saa pidada vahendi ebatõhususeks vaid ikka enda lohakuseks. Tean inimest, kes unustas tableti, tegi aborti ja kuu aja pärast unustas tableti uuesti - siis sünnitas. Ükski vahend ei kaitse kui ise udupea ollakse. Ja kui palju võib igasugustest foorumitest lugeda lugusid, et läksin mehega tülli, tegin vihast abordi ja nüüd kahetsen. Kas selline inimene on üldse seksikski küps? Väga paljud väidavad, et aborte tehakse meeste sunnil. Mis ühiskonnas me elame? Kui naine laseb mehel oma keha üle otsustada, siis mis inimene ta üldse on? Pigem nukk. Ses mõttes oleks meil küll hädasti rohkem feministe vaja, kes selgitaksid, et naine ei pea tingimata mehe ülalpeetav olema vaid võib ka ise oma elu üle otsustada.
Kuigi tundub, et elame igatpidi infoühiskonnas, kus kõik teave on kättesaadav, on pereplaneerimise alal ikka uskumatult palju teadmatuid. Laste harimine algab küll noores eas aga küsitav on, kas nad kõigest räägitust üldse arugi saavad, tung ja seltskonna surve seksida tekib varem kui mõistus olulistest asjadest aru saada. Keskkoolis (!) kukkus meil üle poole klassist perekonnaõpetuse eksamil läbi.
Abordivastased? Millegipärast on enamus neist mehed. Naiste peale kurjad mehed.
Seksijuttu
Tekkisid mõned mõtted seoses Punase Hanrahani eilse postitusega (ma tean, et oleks viisakas lisada see, kui kellegi postitusest inspireerituna midagi kirjutatakse, ka inspireerija kommentaaridesse, aga kahjuks ma ei oska seda, help anyone?).
Ma olen kindlasti konservatiivse ja puritaanliku kasvatuse saanud (kui paljud nõukaajal lapsepõlve veetnuist seda ei oleks?), meie kodus seksist ei räägitud. Ka peale seksrevolutsiooni on see teema meil tabuks jäänud. Samas ei pea ma seksi kuidagi häbiväärseks nähtuseks ja tolereerin seda, et igaüks võib tegutseda oma soovide järgi kui ta just sellega teistele häda ei tee. Ehk siis pean ma seksi loomulikuks asjaks, kuid ei ole eriti aldis sellest kõva häälega rääkima. Vähemalt suuremas seltskonnas mitte, kahevahel on seksijutud ju mõistetavad.
Tean aga päris paljusid inimesi, kes seksijutte ei häbene ja igas seltskonnas mõne sabaaluse teema üles võtavad. Minul on ebamugav. Ma ei tea, kas see on nüüd võltsvagadus või midagi muud aga mul on häbi kui keegi mulle näiteks ühistranspordis kõva häälega oma kireööd ümber jutustab. Kas selleks, et näidata oma vabameelsust, peabki seda kõigile kõva häälega kuulutama või võib vabameelne ka vaikselt olla? Üsna kindlalt peavad need suure häälega kuulutajad ennast vabameelsemaks kui mina, kes oma kogemustest rääkima ei kipu.
Minu arvates on vabameelsus ja labasus siiski 2 erinevat asja. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kus meesterahvas küsib naiselt, kes on talle lihtsalt sõber, et kas too on kunagi üles ärganud selle peale, et keegi talle keelekat teeb. Täiesti tühja koha pealt esitatud küsimus muide. Minu reaktsioon oleks olnud kõrvakiil kui ma üldse selle, minu meelest labasuse, peale kuidagi reageerida oleks osanud. Too naisterahvas aga asus vapralt kirjeldama üht episoodi oma sekselust.
Ainus periood, mil mind teiste intiimelu rohkem huvitas oli puberteediiga, praegu jätab selline "meie ka seksime ja kuidas veel!" käitumine lihtsalt labase mulje. Odava populaarsuse otsimine? Et kui ajakiri end seksiga müüb, miks siis mina ei võiks samamoodi teha. Eriti markantne on juhtum, kus 1 tütarlaps rääkis igal võimalikul juhul ja sageli võhivõõrastele inimestele, kuidas ta noorena vägivaldsel teel süütuse kaotas. Minus tekitas see lausa kahtluse, kas see lugu tõepoolest ka toimus, sest ma ei suutnud ega suuda siiani mõista, et sellise asja üleelanu ennast seeläbi "reklaamib". Ausalt öeldes ei kohanud ma ühtegi inimest, kes peale selle loo kuulmist ennast ebamugavalt ei oleks tundnud. Hea küll, võib-olla oli konkreetsel juhul tegemist traumast tingitud käitumisega aga mulle tundus siiski, et tegemist oli pigem vahendeid valimata tähelepanu otsimises.
Igasugused sõprade ühised pornofilmiõhtud ja hilisemad arutlused sel teemal, et kes kuidas, kui palju ja kellega on minu jaoks võõristama panevad. Ma võin vanematega arutada meditsiinilisi teemasid seoses seksuaalsusega (tegelikult on paljud vanemate põlvkonna inimesed ju siiani kinni "tõdedes", et lapsi toob kurg), kuid ma ei laskuks iialgi isiklike kogemuste arutellu.
Jah, seks on loomulik asi, kuid samas on see minu jaoks intiimne ning seetõttu ei pea ma päris normaalseks sellest kõva häälega ja avalikult rääkimist. Aga ma ei pea end seetõttu puritaaniks.
Ma olen kindlasti konservatiivse ja puritaanliku kasvatuse saanud (kui paljud nõukaajal lapsepõlve veetnuist seda ei oleks?), meie kodus seksist ei räägitud. Ka peale seksrevolutsiooni on see teema meil tabuks jäänud. Samas ei pea ma seksi kuidagi häbiväärseks nähtuseks ja tolereerin seda, et igaüks võib tegutseda oma soovide järgi kui ta just sellega teistele häda ei tee. Ehk siis pean ma seksi loomulikuks asjaks, kuid ei ole eriti aldis sellest kõva häälega rääkima. Vähemalt suuremas seltskonnas mitte, kahevahel on seksijutud ju mõistetavad.
Tean aga päris paljusid inimesi, kes seksijutte ei häbene ja igas seltskonnas mõne sabaaluse teema üles võtavad. Minul on ebamugav. Ma ei tea, kas see on nüüd võltsvagadus või midagi muud aga mul on häbi kui keegi mulle näiteks ühistranspordis kõva häälega oma kireööd ümber jutustab. Kas selleks, et näidata oma vabameelsust, peabki seda kõigile kõva häälega kuulutama või võib vabameelne ka vaikselt olla? Üsna kindlalt peavad need suure häälega kuulutajad ennast vabameelsemaks kui mina, kes oma kogemustest rääkima ei kipu.
Minu arvates on vabameelsus ja labasus siiski 2 erinevat asja. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kus meesterahvas küsib naiselt, kes on talle lihtsalt sõber, et kas too on kunagi üles ärganud selle peale, et keegi talle keelekat teeb. Täiesti tühja koha pealt esitatud küsimus muide. Minu reaktsioon oleks olnud kõrvakiil kui ma üldse selle, minu meelest labasuse, peale kuidagi reageerida oleks osanud. Too naisterahvas aga asus vapralt kirjeldama üht episoodi oma sekselust.
Ainus periood, mil mind teiste intiimelu rohkem huvitas oli puberteediiga, praegu jätab selline "meie ka seksime ja kuidas veel!" käitumine lihtsalt labase mulje. Odava populaarsuse otsimine? Et kui ajakiri end seksiga müüb, miks siis mina ei võiks samamoodi teha. Eriti markantne on juhtum, kus 1 tütarlaps rääkis igal võimalikul juhul ja sageli võhivõõrastele inimestele, kuidas ta noorena vägivaldsel teel süütuse kaotas. Minus tekitas see lausa kahtluse, kas see lugu tõepoolest ka toimus, sest ma ei suutnud ega suuda siiani mõista, et sellise asja üleelanu ennast seeläbi "reklaamib". Ausalt öeldes ei kohanud ma ühtegi inimest, kes peale selle loo kuulmist ennast ebamugavalt ei oleks tundnud. Hea küll, võib-olla oli konkreetsel juhul tegemist traumast tingitud käitumisega aga mulle tundus siiski, et tegemist oli pigem vahendeid valimata tähelepanu otsimises.
Igasugused sõprade ühised pornofilmiõhtud ja hilisemad arutlused sel teemal, et kes kuidas, kui palju ja kellega on minu jaoks võõristama panevad. Ma võin vanematega arutada meditsiinilisi teemasid seoses seksuaalsusega (tegelikult on paljud vanemate põlvkonna inimesed ju siiani kinni "tõdedes", et lapsi toob kurg), kuid ma ei laskuks iialgi isiklike kogemuste arutellu.
Jah, seks on loomulik asi, kuid samas on see minu jaoks intiimne ning seetõttu ei pea ma päris normaalseks sellest kõva häälega ja avalikult rääkimist. Aga ma ei pea end seetõttu puritaaniks.
esmaspäev, mai 24, 2010
Sääsed ja esoteerika
Esimesel päeval peale sääskede rünnakut oli mu ühel jalal 17 ja teisel 18 sügelevat paiset. Praegu ei ole enam lugenud, aga kindlasti on neid rohkem - talla all, varvaste otstes jne. Laps on samuti ära söödud - hommikul ärgates oli ta näos 3 punast paiset. Me oleme ilmselt sääskedele allergilised.
Või siis - nagu teab üks järjekordne ravitseja tänases Postimehes: Nimelt ründavad putukad rohkem selliseid inimesi, keda vaevavad muudki hädad. «Kel kõik tasakaalus, seda sääsed nii palju ei puutu.» Üsna sama idee, mida pakub välja teine "teadjanaine", näitlejanna Kleer Maibaum - vaktsineerida pole mõtet, sest haigustesse surevad ikka need, kellele selline surm määratud on.
Ma olen üritanud sellel teemal mitte eriti sõna võtta, sest tegemist on kõiki puudutava ja seetõttu alati vaidlusi tekitava teemaga, pealegi on mu peres palju meedikuid ja kodust kaasa saadud usk traditsioonilisse meditsiini võib mu arusaama liiga palju kallutada. Siiski paneb hämmastama see üha rohkem leviv alternatiivsuse usk - ma saan aru, et roheline on hea, ravimtaimed töötavad (teatud piirini) aga igasugu uriiniteraapiad, padu-vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja kodukootud nõiad on minu jaoks ikka natuke liig. Nimetame ju juba nõiaks inimest, kes kogu elu vanglas viibinud ja seal piisavalt inimesi ja nendega manipuleerimist tundma õppinud...
Briti kirjanik G.K. Chesterton on tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam millessegi ei usu - tegelikult usuvad nad kõike (ükskordki leidsin tsitaadi üles :) Räägitakse ju ka seda, et kui kõvasti usud, siis asi aitabki, aga kui nii ei lähe ja selgub, et arstide sekkumiseks on juba liiga hilja? Või on inimesed tõesti riiklikes süsteemides nii pettunud, et haigusi peetakse paremaks ise ravida (või sisendada endale, et haigused ongi karistuseks kui elad oma elu valesti) ning kurjategijaid pendlimeestega taga otsida. Kõlab nagu keskaeg? Siis peeti ju näiteks vaimuhaigeid kurjast vaimust vaevatuteks ja raviks kuradi väljaajamist, mis sageli kõrvalmõjuna ka patsiendi enda hauda viis.
Huvitav on inimeste suur usk kusagilt kuuldud juttude õigsusse ja erapooletusse, samas kui aastaid tudeerinud arsti peetakse rumalaks ja suurfirmade poolt ajupestuks. Kedagi ei kõiguta eriti näited, et ükski pendlimees pole veel ühtegi kadunut leidnud, samas jäävad kõigile meelde üksikjuhtumid, kus arst on teinud vea või politsei oma töös jõuetuks jäänud.
Ma saan aru kui alternatiivide poole pöördutakse viimases hädas, kuid nende eelistamine traditsoonilistele ja läbiproovitud meetoditele on kahtlane, eriti veel kui need otsused puudutavad inimeste (laste) elu ja tervist.
Selle asemel, et koju sääsevõrk paigaldada ja end välja minnes mõne sääsetõrjevahendiga üle pritsida või suurema allergia puhul ravimit võtta, peaksin hoopis konsulteerima mõne imetohtriga, kes selgitaks välja, mis mul tegelikult viga on ja mu taas harmoonilisele teele aitaks ning siis ei oleks enam sääskedega ka muret. On mul midagi viga, et see variant mu koledasti kahtlema paneb?
Või siis - nagu teab üks järjekordne ravitseja tänases Postimehes: Nimelt ründavad putukad rohkem selliseid inimesi, keda vaevavad muudki hädad. «Kel kõik tasakaalus, seda sääsed nii palju ei puutu.» Üsna sama idee, mida pakub välja teine "teadjanaine", näitlejanna Kleer Maibaum - vaktsineerida pole mõtet, sest haigustesse surevad ikka need, kellele selline surm määratud on.
Ma olen üritanud sellel teemal mitte eriti sõna võtta, sest tegemist on kõiki puudutava ja seetõttu alati vaidlusi tekitava teemaga, pealegi on mu peres palju meedikuid ja kodust kaasa saadud usk traditsioonilisse meditsiini võib mu arusaama liiga palju kallutada. Siiski paneb hämmastama see üha rohkem leviv alternatiivsuse usk - ma saan aru, et roheline on hea, ravimtaimed töötavad (teatud piirini) aga igasugu uriiniteraapiad, padu-vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja kodukootud nõiad on minu jaoks ikka natuke liig. Nimetame ju juba nõiaks inimest, kes kogu elu vanglas viibinud ja seal piisavalt inimesi ja nendega manipuleerimist tundma õppinud...
Briti kirjanik G.K. Chesterton on tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam millessegi ei usu - tegelikult usuvad nad kõike (ükskordki leidsin tsitaadi üles :) Räägitakse ju ka seda, et kui kõvasti usud, siis asi aitabki, aga kui nii ei lähe ja selgub, et arstide sekkumiseks on juba liiga hilja? Või on inimesed tõesti riiklikes süsteemides nii pettunud, et haigusi peetakse paremaks ise ravida (või sisendada endale, et haigused ongi karistuseks kui elad oma elu valesti) ning kurjategijaid pendlimeestega taga otsida. Kõlab nagu keskaeg? Siis peeti ju näiteks vaimuhaigeid kurjast vaimust vaevatuteks ja raviks kuradi väljaajamist, mis sageli kõrvalmõjuna ka patsiendi enda hauda viis.
Huvitav on inimeste suur usk kusagilt kuuldud juttude õigsusse ja erapooletusse, samas kui aastaid tudeerinud arsti peetakse rumalaks ja suurfirmade poolt ajupestuks. Kedagi ei kõiguta eriti näited, et ükski pendlimees pole veel ühtegi kadunut leidnud, samas jäävad kõigile meelde üksikjuhtumid, kus arst on teinud vea või politsei oma töös jõuetuks jäänud.
Ma saan aru kui alternatiivide poole pöördutakse viimases hädas, kuid nende eelistamine traditsoonilistele ja läbiproovitud meetoditele on kahtlane, eriti veel kui need otsused puudutavad inimeste (laste) elu ja tervist.
Selle asemel, et koju sääsevõrk paigaldada ja end välja minnes mõne sääsetõrjevahendiga üle pritsida või suurema allergia puhul ravimit võtta, peaksin hoopis konsulteerima mõne imetohtriga, kes selgitaks välja, mis mul tegelikult viga on ja mu taas harmoonilisele teele aitaks ning siis ei oleks enam sääskedega ka muret. On mul midagi viga, et see variant mu koledasti kahtlema paneb?
neljapäev, mai 20, 2010
Personalivalik sõltuvalt soost?
Palju on räägitud Eestis lokkavast meeste ja naiste ebavõrdsest kohtlemisest tööturul. Eks ta ole - meil üllatutakse kui nähakse meeskassapidajat, Rootsis näiteks on see täiesti tavaline nagu ka med. vennad ja meesõpetajad. Lapsega tegelevat meest mänguväljakul vaadatakse samuti tunnustavalt kuigi see võiks ju iseenesestmõistetav olla. Samas on ülikoolid täis noori naisi, kes peale diplomi saamist kuhugi rõivapoodi leti taha maabuvad ning kuhugi edasi ei pürgigi. Enamik selliseid naisi saab peagi lapse ning jääb rahulikult ja õnnelikult koju. Riik küll üritab soosida töö- ja pereelu ühildamist aga tegelikud hoiakud? Täiesti tavaline on kohata vastukaja stiilis, mis ema see on, kes oma lapsega kodus ei ole ning sageli on karjäärinaistest rääkivate artiklite juures targutused teemal aga kus ta pere ja lapsed on. Seejärel näidatakse telekas paljulapselist peret, kes endaga hakkama ei saa ja paljud inimesed kiidavad, et vaat kui tubli ema, et nii palju lapsi, riik peaks nüüd appi minema. Mis signaali see noortele naistele annab - ära trügi sinna, kus su koht ei ole, sinu koht on kodus võimalikult paljude laste juures. Ma tean, et väga paljud inimesed nii ei mõtle aga siiski on piisavalt neid, kes traditsionilisi soorolle kõige tähtsamaks peavad.
Tööandjate poolt on aga ideaaliks mitte kunagi rasedaks jääv ja mitte lapse tõttu tihti töölt puuduv ininene, kes suudab alati ületunde teha ja töölähetustele sõita. Minu käest küsiti tööintervjuul pereplaanide kohta, samale kohale kandideerinud meessoost kolleegi käest aga mitte. Kui sa oled firmajuht või vastutad muul moel ettevõtte käekäigu eest, siis on see mure tegelikult mõistetav. Ausõna, olen kohanud inimesi, kes loodavadki leida sooja kohta, kust oleks hea dekreeti jääda. Kui esimest korda värbamisega tegelesin, öeldi mulle tuttava juristi poolt rusikareegliks mitte värvata naisi, kel alla 3-aastane laps, sest neist on ebasobivuse puhul raske lahti saada. Ega enamik vist üldse kirjutagi oma lapsi CV-sse, ka perekonnaseis on enamasti vallaline, mis võib ju tähendada ka registreerimata paarisuhet. Aga kas ei mõlgu värbajal ikkagi meeles see, et 25, suhtes ja lastetu? Hmm...ilmselt varsti plaanib. Muuseas, selle perekonnaseisuga on igasugu teemasid, kunagi tundus ühele personalitöötajale kahtlane ka 32 ja vallaline, et mis siis viga? Kas ringitõmbaja või selline, kel mingi viga küljes, et keegi ei taha. Tookord küsiti see isegi naisterahva käest ära (küll juba peale tööle võtmist) ja tegemist oli äsja lahkuläinud inimesega :) Kas sugu ja perekonnaseis mõjutavad värbamisotsust? Kindlasti, inimene ei saa isegi professionaal olles kõigest mööda vaadata (näiteks ka inimesed, kelle puhul on kõik ok, aga vaist ütleb, et ta siiski ei sobi, ebameeldiva välimusega inimesed, ebameeldiva häälega inimesed jne.). Sellist asja, et eelistaks konkreetselt ühte sugu, ma õnneks kohanud ei ole. Samas on silma jäänud, et naiste hulgas on vähe selliseid, kes oskaksid end asjaliku ja enesekindlana näidata, sageli ollakse väga vaikne ja tagasihoidlik, mis aga ei jäta muljet, et tööst tõesti huvitatud ollakse. Meeste puhul jälle vastupidine asi - inimene, kes enda arust kõike teab ja oskab, on tavaliselt siiski kekutaja, mitte tõeline professionaal.
Kui inimene jätab endast hea mulje ja on kompetentne, siis ilmselt on ettevõte valmis võtma ka riski, et ta jääb lapseootele ning on mingi aja töölt eemal. Kui aga tegemist on inimesega, kellest on näha, et töö teda eriti ei huvita ning ta ootab võimalust, et koju jääda, siis ilmselt pole ka põhjust temaga pikemaajaliselt arvestada. Aga enamikes teenindusasutustes ju vaheldubki personal väga tihti. Ja seal on enamasti tööl naised ning nende palgad on keskmisest madalamad. Et siis ongi kujunenud nii, et need, kes pikemaajalist karjääri teha ei kavatse, lepivad enne oma traditsioonilise rolli juurde jõudmist vähese palgaga ning need, kes kuhugi ametialaselt jõuda tahavad, peavad kohe ka kõrgelt alustama ning sealjuures pereloomisplaanid edasi lükkama? Aga mehed, kes madala palga peal töötavad, on lihtsalt laisad? :P
Tööandjate poolt on aga ideaaliks mitte kunagi rasedaks jääv ja mitte lapse tõttu tihti töölt puuduv ininene, kes suudab alati ületunde teha ja töölähetustele sõita. Minu käest küsiti tööintervjuul pereplaanide kohta, samale kohale kandideerinud meessoost kolleegi käest aga mitte. Kui sa oled firmajuht või vastutad muul moel ettevõtte käekäigu eest, siis on see mure tegelikult mõistetav. Ausõna, olen kohanud inimesi, kes loodavadki leida sooja kohta, kust oleks hea dekreeti jääda. Kui esimest korda värbamisega tegelesin, öeldi mulle tuttava juristi poolt rusikareegliks mitte värvata naisi, kel alla 3-aastane laps, sest neist on ebasobivuse puhul raske lahti saada. Ega enamik vist üldse kirjutagi oma lapsi CV-sse, ka perekonnaseis on enamasti vallaline, mis võib ju tähendada ka registreerimata paarisuhet. Aga kas ei mõlgu värbajal ikkagi meeles see, et 25, suhtes ja lastetu? Hmm...ilmselt varsti plaanib. Muuseas, selle perekonnaseisuga on igasugu teemasid, kunagi tundus ühele personalitöötajale kahtlane ka 32 ja vallaline, et mis siis viga? Kas ringitõmbaja või selline, kel mingi viga küljes, et keegi ei taha. Tookord küsiti see isegi naisterahva käest ära (küll juba peale tööle võtmist) ja tegemist oli äsja lahkuläinud inimesega :) Kas sugu ja perekonnaseis mõjutavad värbamisotsust? Kindlasti, inimene ei saa isegi professionaal olles kõigest mööda vaadata (näiteks ka inimesed, kelle puhul on kõik ok, aga vaist ütleb, et ta siiski ei sobi, ebameeldiva välimusega inimesed, ebameeldiva häälega inimesed jne.). Sellist asja, et eelistaks konkreetselt ühte sugu, ma õnneks kohanud ei ole. Samas on silma jäänud, et naiste hulgas on vähe selliseid, kes oskaksid end asjaliku ja enesekindlana näidata, sageli ollakse väga vaikne ja tagasihoidlik, mis aga ei jäta muljet, et tööst tõesti huvitatud ollakse. Meeste puhul jälle vastupidine asi - inimene, kes enda arust kõike teab ja oskab, on tavaliselt siiski kekutaja, mitte tõeline professionaal.
Kui inimene jätab endast hea mulje ja on kompetentne, siis ilmselt on ettevõte valmis võtma ka riski, et ta jääb lapseootele ning on mingi aja töölt eemal. Kui aga tegemist on inimesega, kellest on näha, et töö teda eriti ei huvita ning ta ootab võimalust, et koju jääda, siis ilmselt pole ka põhjust temaga pikemaajaliselt arvestada. Aga enamikes teenindusasutustes ju vaheldubki personal väga tihti. Ja seal on enamasti tööl naised ning nende palgad on keskmisest madalamad. Et siis ongi kujunenud nii, et need, kes pikemaajalist karjääri teha ei kavatse, lepivad enne oma traditsioonilise rolli juurde jõudmist vähese palgaga ning need, kes kuhugi ametialaselt jõuda tahavad, peavad kohe ka kõrgelt alustama ning sealjuures pereloomisplaanid edasi lükkama? Aga mehed, kes madala palga peal töötavad, on lihtsalt laisad? :P
esmaspäev, mai 17, 2010
Eided* ja tsiklid
Ma ei oma ühegi sõiduki juhtimisluba ega taha seda kunagi saada ka, sest minusugune koba, hajameelne ja koordinatsioonita inimene ei peaks ilmselt ühegi sõiduki roolis istuma. Pealegi üritan ma roheliselt mõelda, et miks peaks ühes peres mitu autot olema (sest mis mõtet on lubadel kui auto on pidevalt ühe pereliikme käes ja teine sellega ikkagi sõita ei saa) kui palju ökom on sõita mitmekesi ühe autoga, niigi pole autosid kuhugi parkida jne. Ilmselt see piirab mu liikumisvabadust (no näiteks talvel külmaga ikka jala linna ei lähe ja teise linnaotsa arstile või maniküüri minekuks peab ikka mees mind sõidutama - sealjuures tööluusi tehes) aga kuna mul seda kunagi olnud ei ole, siis ei oska ka puudust tunda. Pealegi hirmutab mind see mõte, et kui sul on load, pead olema kaineks autojuhiks - no ma ei tea, seda sohvrirolli ma küll endale ei tahaks (aga võtan täiesti loomulikult seda, et mees peab naist autoga ringi vedama kui tollel on vaja küüned korda teha...).
Ma ei oska öelda, kas mulle meeldib tsikliga sõita (kaasreisijana siis), aga seda ma vahel siiski teen. Ma nimelt tunnen, et minusugune ei peaks oma elu niimoodi ohtu seadma - ma ei ole üldse kindel, et hoian juhist piisavalt kõvasti kinni, märkan õigel hetkel õigele poole kallutada (ma ei olnud ju algul üldse kindel, kuhupoole tuleb kurvis kallutada - jumal küll!!!) ja ükskord näiteks unustasin kiivririhma kinnitada - loomulikult ei julgenud ma sellest juhile märku anda vaid üritasin seda maanteel sõidu pealt kinnitada...Oo õudust ja mõistust. Aga ma jah kipun olema tagantjärele tark, samas kui konkreetses olukorras teen kõik nii valesti kui võimalik (a la selmet laps korvpalliväljaku äärest ära viia, austan tema soovi mängu vaadata, laps saab esimest korda pihta - õrnalt, midagi ei juhtu, selmet lahkuda enne kui ta kõvasti pihta saab, jääme paigale ja jälle lendab pall lapse poole - pall põrkab vastu last, seejärel veel kuhugi ja ähvardab uuesti last tabada, pistan oma koba käe vahele, et seda takistada ja murran valusalt küüne, laps jääb ime läbi terveks...) Tibid muuseas ütlesid, et tsikliga sõit pole üldse romantiline, sest siis ei saa ju omavahel juttu ajada. No tõesti - mis te arvate, et mees arvab ka, et mölisemine on romantika? Üldse ei suuda suud kinni hoida?
* Mina olengi eit nagu selgub tänasest Postimehest ja prouaks saada pole mul isegi lootust.
Ma ei oska öelda, kas mulle meeldib tsikliga sõita (kaasreisijana siis), aga seda ma vahel siiski teen. Ma nimelt tunnen, et minusugune ei peaks oma elu niimoodi ohtu seadma - ma ei ole üldse kindel, et hoian juhist piisavalt kõvasti kinni, märkan õigel hetkel õigele poole kallutada (ma ei olnud ju algul üldse kindel, kuhupoole tuleb kurvis kallutada - jumal küll!!!) ja ükskord näiteks unustasin kiivririhma kinnitada - loomulikult ei julgenud ma sellest juhile märku anda vaid üritasin seda maanteel sõidu pealt kinnitada...Oo õudust ja mõistust. Aga ma jah kipun olema tagantjärele tark, samas kui konkreetses olukorras teen kõik nii valesti kui võimalik (a la selmet laps korvpalliväljaku äärest ära viia, austan tema soovi mängu vaadata, laps saab esimest korda pihta - õrnalt, midagi ei juhtu, selmet lahkuda enne kui ta kõvasti pihta saab, jääme paigale ja jälle lendab pall lapse poole - pall põrkab vastu last, seejärel veel kuhugi ja ähvardab uuesti last tabada, pistan oma koba käe vahele, et seda takistada ja murran valusalt küüne, laps jääb ime läbi terveks...) Tibid muuseas ütlesid, et tsikliga sõit pole üldse romantiline, sest siis ei saa ju omavahel juttu ajada. No tõesti - mis te arvate, et mees arvab ka, et mölisemine on romantika? Üldse ei suuda suud kinni hoida?
* Mina olengi eit nagu selgub tänasest Postimehest ja prouaks saada pole mul isegi lootust.
reede, mai 14, 2010
Algaja lapsevanem
No täielik jama, ma juba lausa kardan lapsi vanuses 5-8! Niikui mina ja P. mänguväljakule ilmume on nad meil seljas - kas ma võin P. sülle võtta, teda kiigutada, sõidutada jne. Loomulikult nikastavad nad selle käigus nii enda kui P. naba paigast, kukuvad pikali, P. hakkab nutma - kuigi, tuleb tunnistada enamus ajast on neil lõbus. Ja mina ei oska neile ära öelda. Kuidas sa ütled võõrale lapsele, et ära kisu titte? Eriti kui see võõras laps on kordi enesekindlam kui sa ise? Mina näiteks tunnen ennast küll ebamugavalt võõraste lastega suheldes, mis sest, et nad must u. 25 aastat nooremad on...Samal ajal vaatavad kõik ülejäänud lapsevanemad (vähemalt minu meelest) seda kõike halvakspanevalt pealt, et kuidas ma küll olen selline vastutustundetu ema, kes oma lapsel võõrastega mängida laseb. No mis neil viga - nende lapsi ei ahistata peaaegu kunagi. Ausõna - sotsialiseerumissooviga lasteaiaealised hüperaktiivikud leiavad alati just meid üles. Eks ole ju tore kuulata seda laste juttu, eriti kui enamus neist ka minu kohta paar kiidusõna ütleb (ilmselt näen ma oma kobaduses ja ebakindluses lihtsalt nendesarnane lapsik välja), kuid mingil hetkel tuleb alati pill pika ilu peale ja oi siis neid ülejäänute kurje pilke. Ainult ühel korral sattusime ühe tasakaaluka ja väiksematega arvestava tulevase džentelmeni peale, kellega tõesti isegi ohtu ei olnud, et P. oleks võinud haiget saada. Muuseas - P. teeb samamoodi vahet, kellega ta tahab mängida (endaga mängida lasta), kellega mitte - mõne eriti aktiivse eest paneb ta ikka plehku ka. Hea vähemalt, et tal mingit hirmu teiste laste ees ei ole (kust ta selle julguse suhelda küll pärinud on?), olen ka piisavalt selliseid näinud, kes nõuavad enne liivakasti minekut, et emme selle enne "kahtlasest elemendist" puhtaks lööks. Seda sotsialiseerumispisikut ei tahaks talt kuidagi maha raputada, sest ise olen sellise asja puudumist kõvasti kahetsenud, loodan, et need aktiivsed lapsed teda liiga ära ei hirmuta. Kuigi - ilmselt on pluss juba seegi kui sa teistele inimestele meeldid. Alati on parem olla ilus laps, kellega teised mängida tahavad (P.) kui kole prillide ja hambaklambritega tuka alt põrnitseja (mina), keda keegi mängu võtta ei taha. Ma olen ainult kuulnud, et need, kes väiksena on ilusad ja armsad, pole seda suurena teps mitte :)
kolmapäev, mai 12, 2010
Internetiidentiteedist
Keegi ütles kusagil identiteedivargust kommenteerides umbes nii, et indentiteet eksisteerib ainult virtuaalmaailmas, päriselus ollakse hall mass. Käis see siis vist nende kohta, kes oma olemust internetis kangesti kaitsevad nagu see midagi olulist oleks, kuigi nad päriselus üldsusele tundmatud on. Identiteet on ainult tuntud ja tunnustatud poliitikutel, teadlastel, kultuuritegelastel ja muudel väljapaistvatel inimestel. Ülejäänud võivad internetis ennast siniseks ponnistada, kirjutades ülipopulaarset blogi, omades silmapaistvat kodulehte jne. aga mingit kasu sellest ikkagi ei ole, sest päriselus jäävad nad eikeegiteks. Väheste eranditega on tõesti enamik internetimaailma "suurkujusid" laiemalt ühiskonnas tundmatud inimesed ja nende tegemised huvitavad vaid kindlat gruppi. Nagu on ka öeldud blogijate kohta, et see on üks ühine tuttavate tsunft, kes siis üksteist vastastikku kiidavad ja neile tundmatuid tegelasi materdavad. Inimesed, kel netis on tuhandeid tuttavaid on päriselus tegelikult täielikud äpud, kes endale normaalsel teel tutvusi ei leia ega ennast väljendada ei oska. Ega tõesti - netis on võimalik oma iseenesest igav ja üksluine elu teistele äärmiselt põnevaks muuta - isegi mitte fantaseerides vaid eks igaühel leidub elus värvikaid hetki ja kui siis neid üksikuid hetki ka hästi edasi anda suudad, siis võibki teistele tunduda, et elad kadestamisväärselt vaheldusrikast elu. Elus seisad peale tööd tülpinuna Selveri sabas nagu kõik teised aga internetis särad nagu staar. Võltsidentiteet? Kes aga julgeb väita, et rohkem reaalsed on need, kes end iga hinna eest promodes Elu24 veergudele ponnistavad? Et nende elu on tõesti värvikirev ja väärib kajastamist? Enamik eesti staare ja superstaare on ju täiesti tavalised inimesed ja võib-olla kui neid oma elust kirjutama panna, haigutaks suurem osa rahvast igavusest? Uue meedia märksõnaks ongi see, et igaüks saab ennast maailmale nähtavaks teha. Miks siis see internetiidentiteet halvem on kui tuntus päriselus? Anult vähesed võivad öelda, et nad tõesti ei ole ise mitte midagi teinud, et kuulsust saavutada (välja arvatud mingi oma erilist talenti näitava teo). Miks peaks siis häbiväärne olema enda avaldamine netis? Fakt on ju see, et õigeaegse märkamiseta ja juhuste kokkusattumusteta ei saa ka kõige andekam läbi. Tunnustatakse aga enamasti siiski neid, kes seda väärt on (või kogub kuulsust see, kes kõige rohkem tola teeb) ja kui ennast ise esile ei too, siis ei ole ka mingit võimalust tagasiside saamiseks. Ainuke aga on see, kui sa ise tunned, et tegelikult pole sa seda tunnustust väärt - oled vaid hall hiireke ja kogu internetiidentiteet on üdini võlts. Samas näitavad levinud identiteedivargused (teiste blogide kopeerimine, fotode kasutamine, valekontode tegemine), et paljudele see probleemiks ei ole - peaasi, et märgatakse, mis sest, et võõraste sulgede tõttu.
teisipäev, mai 11, 2010
Kes käib Tartu pubides?
Üks väheseid toidu-joogikohtade kliendikaarte, mis mul on peale Rokiklubi kaardi, millega saab soodustust ka Undergroundis, on Place'i kaart, kus varem sai tihti käidud, kuna seal oli õlu odav ja müüdi erilisi õllekokteile, mis ilmselt kellelegi peale minu ei maitsenud, sest see koht on nüüd kinni. Koha edutust põhjendati sellega, et Tartus ei ole sellisel uuenduslikul kohal edu kuna siin elavad valdavalt kampsunid, kes eelistavad traditsioonilisi pubisid. Ja Place'i asemel taastati Zum Zum, mis seal varem oli ja taastati just traditsioonilise õllekana - pikad lauad, tavalised toidud jne. Käisime laupäeval enne No-Big-Silence'i kontserdile siirdumist sealt läbi - erinevalt eelkäijast (küll mitte enam viimastel lahtioleku aegadel) oli taasavatud Zum Zum rahvast lage, interjöör oli igav ning toidud a la kartul-kaste-šnitsel ehmatavalt kallid. Ei jäänud sinna istuma.
Kuna mina tahtsin süüa, ja hästi ning huvitavalt süüa, sest kartulit ja kastet saan ma kodus ka, üritasime minna Glämi, kus pakuti varem näiteks Nepaali kööki ja ka muid tuntud Aasia köökide hõrgutisi. Gläm oli hoopis kinni pandud. Kuigi hinnad olid seal sõbralikumad kui hitt-hiinakas Tsink Plekk Panges, asus koht ilmselt siiski liiga nurga taga...Asukoha pärast pole mina näiteks käinud ei Zen Zenis (kesklinna buffeesse sai küll korra sisse astutud aga ei tundnud end kuidagi mugavalt seal teenindajate silme all toitu valides - tüüpilise eestlasena tahaks ikka omaette menüü kohal nohistada) ega Asian Chefis, ilmselt tuleb neid kohti katsetada kojutellimise teel, mis aga pole muidugi see, mis restoranis söömine. Kuna Kung Fu's olime viimati käinud, siis suundusime lõpuks ikka Pange. See koht ilmselt välja ei sure. Aga Pang ei paku enam sushit. Head sushit sai varem Cinamoni juures asunud...hmmm...kohast, aga see pandi ka kinni nagu seal samas asunud ülihead Itaalia toitu pakkunud koht. Ainus restoran, kus nüüd sushit kohapeal süüa saab on Tokio aga see asub jälle suht ebamugavas kohas.
Ilmselt elavad Tartus kampsunid, kes moodsast toidust lugu pidada ei oska? Tegelikult mu meelest nii ei ole. Tartus elab kampsuneid (üldnimetusena alternatiivsete inimeste kohta) küll, kuid neil on oma kohad: Illegaard, Underground, Zavood ja nüüd vist see uus minu poolt külastamata Möku ka. Kõik need kohad on õhkkonna poolest tuntud baarid, kuigi jah, Zavoodi pelmeenid maitsevad teatud ajahetkedel mitu korda paremini kui mõni peen hõrgutis. Kellele on aga vaja neid iseloomutuid pubisid, mida Tartus igal sammul kohtab? Ei ole seal toit hea, interjöör on tüüpiliselt reklaame täis, õlu on enamasti kallis ning kokteile ei osata teha. Kes seal istuvad? Minu meelest on seal kampsunite asemel koha sisse võtnud nn ossid, kes siis enne Atti kraaklema minemist seal nina täis võtavad. Alati on pubides keegi dressides jõmm, kes räägib kõvemini kui olukord nõuab ning paar ülemeigitud ja alarõivastatud äsja teismeeast välja kasvanud tibi.
Eks selline vist olegi see keskmise inimese portree ja teistsugust ihkaval tuleb lihtsalt ära oodata see masu lõpp, et äri teha suudaksid ka need, kes keskmisest erineda julgeksid. Sinnamaani on lihtsalt kahju vaadata kui mõni iseenest tore koht paari kuu pärast pillid kotti paneb.
Kuna mina tahtsin süüa, ja hästi ning huvitavalt süüa, sest kartulit ja kastet saan ma kodus ka, üritasime minna Glämi, kus pakuti varem näiteks Nepaali kööki ja ka muid tuntud Aasia köökide hõrgutisi. Gläm oli hoopis kinni pandud. Kuigi hinnad olid seal sõbralikumad kui hitt-hiinakas Tsink Plekk Panges, asus koht ilmselt siiski liiga nurga taga...Asukoha pärast pole mina näiteks käinud ei Zen Zenis (kesklinna buffeesse sai küll korra sisse astutud aga ei tundnud end kuidagi mugavalt seal teenindajate silme all toitu valides - tüüpilise eestlasena tahaks ikka omaette menüü kohal nohistada) ega Asian Chefis, ilmselt tuleb neid kohti katsetada kojutellimise teel, mis aga pole muidugi see, mis restoranis söömine. Kuna Kung Fu's olime viimati käinud, siis suundusime lõpuks ikka Pange. See koht ilmselt välja ei sure. Aga Pang ei paku enam sushit. Head sushit sai varem Cinamoni juures asunud...hmmm...kohast, aga see pandi ka kinni nagu seal samas asunud ülihead Itaalia toitu pakkunud koht. Ainus restoran, kus nüüd sushit kohapeal süüa saab on Tokio aga see asub jälle suht ebamugavas kohas.
Ilmselt elavad Tartus kampsunid, kes moodsast toidust lugu pidada ei oska? Tegelikult mu meelest nii ei ole. Tartus elab kampsuneid (üldnimetusena alternatiivsete inimeste kohta) küll, kuid neil on oma kohad: Illegaard, Underground, Zavood ja nüüd vist see uus minu poolt külastamata Möku ka. Kõik need kohad on õhkkonna poolest tuntud baarid, kuigi jah, Zavoodi pelmeenid maitsevad teatud ajahetkedel mitu korda paremini kui mõni peen hõrgutis. Kellele on aga vaja neid iseloomutuid pubisid, mida Tartus igal sammul kohtab? Ei ole seal toit hea, interjöör on tüüpiliselt reklaame täis, õlu on enamasti kallis ning kokteile ei osata teha. Kes seal istuvad? Minu meelest on seal kampsunite asemel koha sisse võtnud nn ossid, kes siis enne Atti kraaklema minemist seal nina täis võtavad. Alati on pubides keegi dressides jõmm, kes räägib kõvemini kui olukord nõuab ning paar ülemeigitud ja alarõivastatud äsja teismeeast välja kasvanud tibi.
Eks selline vist olegi see keskmise inimese portree ja teistsugust ihkaval tuleb lihtsalt ära oodata see masu lõpp, et äri teha suudaksid ka need, kes keskmisest erineda julgeksid. Sinnamaani on lihtsalt kahju vaadata kui mõni iseenest tore koht paari kuu pärast pillid kotti paneb.
reede, mai 07, 2010
Kuidas oma last vihkama õpetada
Seoses aktuaalse rongavanemate häbiposti naelutamisega jääb mulle siiski keeruliseks mõista, kuidas suhted üldse nii kaugele jõuavad. Jah, inimesi on erinevaid, kõige koledamad on aga need, kes oma käitumisega ka lastele vihkamist õpetavad. Kui palju on tegelikult neid vanemaid, kes laste kuuldes nende emast või isast halba räägivad? Kuidas saab täiskasvanu mitte aduda sellise käitumise mõju lapsele?
Olen tundnud inimest, kes oma ema tubli töö tulemusena kogu meessugu südamest vihkas - ikka sinnamaani, et kui mõni meesterahvas talt kella küsis, sai neiult vastuseks triaadi meeste rumalusest, et nad isegi kella endaga kaasas ei mõista kanda. Loomulikult tõi see endaga kaasa kõigi temaga kokku puutunud meeste pelguse ja sellest tuleneva põlastuse. Oli see neiu õnnelik?
Kui palju viha peab peituma inimeses, kes väikese lapse ees mustab tema bioloogilist isa ja selle uut perekonda, jõudes oma väikluses välja küsimuseni, keda laps rohkem armastab, kas oma lihast venda või seda, kes isal uue naisega sündinud on.
Kuidas peab laps õppima armastama oma vanaema kui ema lapsele kogu aeg seletab, milline peletis tema ämm on? Või kui hästi arendab lapse valetamisoskust see, kui ta oma vanemate eest peab varjama vanavanemate märkusi tema ema ja isa igakülgsete vigade kohta? Kuidas tunneb end laps, kelle isa tema silme all ema igasuguste sõnadega kostitab?
Ega keegi pole ingel, et kõigi inimestega võrdselt läbi saab ja sageli satuvad ka meie lähimasse ringkonda ebameeldivad inimesed, kuid nendega peab kasvõi laste säästmise nimel teistmoodi suhtlema kui oma antipaatiat avalikult välja näidates. Ma ei mõtle siin laste nimel sobimatu elukaaslasega koos elamist - sellisel juhul tuleks ikkagi lahku minna, sest laps saab alati aru kui vanemate vahel vimm on. Ja lahku saab minna ka mõistlikult, mitte üksteist igaveseks mustama jäädes. Oli, mis oli - hea on kui laps saab säilitada suhted mõlema vanemaga, kuid kui see võimalik ei ole, peaks ju suutma lihtsalt unustada.
Ilmselt on see ideaal, sest kõiki alguses nimetatud näiteid olen ise oma silmaga enda ümbruses näinud. Ega me inimlikult ju suuda suud kinni hoida, kui keegi midagi meile eriti vastuvõetamatut teeb. Kõige valusam on aga pidev, aastatepikkune töötlemine. Kuidas mõistab tulevikus selline laps peresuhteid? Kuidas ta üldse aru saab, et kõigil inimestel on õigus elada oma elu nii nagu nad seda soovivad ja sealjuures mitte teistele haiget tehes? Ma ei ole oma arguses kunagi sellistele juhtumitele vastu astunud, aga mind huvitaks kas inimesed saaks šoki või hakkaks end ikkagi õigustama kui neile öelda, et laste ees kellegi lapsele olulise inimese maha tegemine on kordi hullem sellest kui lapse kuuldes kogemata mõni vandesõna öelda (seda peab enamik inimesi millegipärast palju hullemaks). Ma ei tea, kas see on lapsik kui mõni inimene endise elukaaslase ja oma laste ema/isa mustamiseks lausa meediakanaleid kasutama hakkab (viimasest ajast on ju näiteid küllaga), sest lapsed on ju tegelikult palju puhtama hingega kui täiskasvanud, viimased aga muudavad lapsed kiiresti endasugusteks. Ma ei tea ka, mida öelda lapsele, kes tuleb ja ütleb mulle, et tema isa on joodik. Kas laps ütleks midagi sellist lihtsalt oma kogemusele toetudes? Ma ei usu. Vähemalt mitte väike laps.
Valus on näha kui palju lapsi sellistes haigetes peredes üles peab kasvama. Ja kahjuks on raske uskuda, et nad ka enda tulevikus paremat rada valida oskaksid.
Eks me kõik ole pärit oma kodudest - nendest, kus õpetatakse, et vägivald lahendab probleemid, nendest, kus põlatakse teistsuguseid, nendest, kus hellust kunagi välja ei näidata, nendest, kus üksteise vastu huvi ei tunta, nendest, kus suhtutakse hoolimatult ümbritsevasse jne jne. Milleks siis üldse rääkida, et noorus on hukas?
Olen tundnud inimest, kes oma ema tubli töö tulemusena kogu meessugu südamest vihkas - ikka sinnamaani, et kui mõni meesterahvas talt kella küsis, sai neiult vastuseks triaadi meeste rumalusest, et nad isegi kella endaga kaasas ei mõista kanda. Loomulikult tõi see endaga kaasa kõigi temaga kokku puutunud meeste pelguse ja sellest tuleneva põlastuse. Oli see neiu õnnelik?
Kui palju viha peab peituma inimeses, kes väikese lapse ees mustab tema bioloogilist isa ja selle uut perekonda, jõudes oma väikluses välja küsimuseni, keda laps rohkem armastab, kas oma lihast venda või seda, kes isal uue naisega sündinud on.
Kuidas peab laps õppima armastama oma vanaema kui ema lapsele kogu aeg seletab, milline peletis tema ämm on? Või kui hästi arendab lapse valetamisoskust see, kui ta oma vanemate eest peab varjama vanavanemate märkusi tema ema ja isa igakülgsete vigade kohta? Kuidas tunneb end laps, kelle isa tema silme all ema igasuguste sõnadega kostitab?
Ega keegi pole ingel, et kõigi inimestega võrdselt läbi saab ja sageli satuvad ka meie lähimasse ringkonda ebameeldivad inimesed, kuid nendega peab kasvõi laste säästmise nimel teistmoodi suhtlema kui oma antipaatiat avalikult välja näidates. Ma ei mõtle siin laste nimel sobimatu elukaaslasega koos elamist - sellisel juhul tuleks ikkagi lahku minna, sest laps saab alati aru kui vanemate vahel vimm on. Ja lahku saab minna ka mõistlikult, mitte üksteist igaveseks mustama jäädes. Oli, mis oli - hea on kui laps saab säilitada suhted mõlema vanemaga, kuid kui see võimalik ei ole, peaks ju suutma lihtsalt unustada.
Ilmselt on see ideaal, sest kõiki alguses nimetatud näiteid olen ise oma silmaga enda ümbruses näinud. Ega me inimlikult ju suuda suud kinni hoida, kui keegi midagi meile eriti vastuvõetamatut teeb. Kõige valusam on aga pidev, aastatepikkune töötlemine. Kuidas mõistab tulevikus selline laps peresuhteid? Kuidas ta üldse aru saab, et kõigil inimestel on õigus elada oma elu nii nagu nad seda soovivad ja sealjuures mitte teistele haiget tehes? Ma ei ole oma arguses kunagi sellistele juhtumitele vastu astunud, aga mind huvitaks kas inimesed saaks šoki või hakkaks end ikkagi õigustama kui neile öelda, et laste ees kellegi lapsele olulise inimese maha tegemine on kordi hullem sellest kui lapse kuuldes kogemata mõni vandesõna öelda (seda peab enamik inimesi millegipärast palju hullemaks). Ma ei tea, kas see on lapsik kui mõni inimene endise elukaaslase ja oma laste ema/isa mustamiseks lausa meediakanaleid kasutama hakkab (viimasest ajast on ju näiteid küllaga), sest lapsed on ju tegelikult palju puhtama hingega kui täiskasvanud, viimased aga muudavad lapsed kiiresti endasugusteks. Ma ei tea ka, mida öelda lapsele, kes tuleb ja ütleb mulle, et tema isa on joodik. Kas laps ütleks midagi sellist lihtsalt oma kogemusele toetudes? Ma ei usu. Vähemalt mitte väike laps.
Valus on näha kui palju lapsi sellistes haigetes peredes üles peab kasvama. Ja kahjuks on raske uskuda, et nad ka enda tulevikus paremat rada valida oskaksid.
Eks me kõik ole pärit oma kodudest - nendest, kus õpetatakse, et vägivald lahendab probleemid, nendest, kus põlatakse teistsuguseid, nendest, kus hellust kunagi välja ei näidata, nendest, kus üksteise vastu huvi ei tunta, nendest, kus suhtutakse hoolimatult ümbritsevasse jne jne. Milleks siis üldse rääkida, et noorus on hukas?
neljapäev, mai 06, 2010
Avalik vs erasektor - kumb on parem tööandja?
Suurem osa koolinoori unistab pigem tööst riigi- kui erasektoris, avastas üks uuring, mida Postimees mõned nädalad tagasi käsitles. Kuna see teema on mulle üsnagi südamelähedane ja ma olen mõlema sektoriga oma tööelus ka kokku puutunud, siis minupoolne võrdlus siin. Lisaks niipalju, et minu arvamus ei ole ilmselt üldistamiseks sobilik ja kindlasti jäid mõned aspektid tähelepanuta.
Eneseteostusvõimalus - oleneb, mida sa enda teostamiseks pead, kuid ideaalis usuvad nii mõnedki, et riigisektoris saab midagi ära teha ja erasektor peab kasumit oma jumalaks. Tegelikus elus sahmib riigiorganisatsioon sageli pseudoprobleemide kallal (igaaastased struktuurimuudatused, tööplaanid, arengukavad) ja reaalseks tööks jääb vähe aega ning erafirma võib teha paljutki, et klientide elu mugavamaks muuta.
Palk - ilmselt teine (kui mitte esimene) motivaator neile noortele, kes riigisektorist unistavad. Jah, riigisektoris on palgad kõrged ning need tõusevad enam-vähem kindlalt 2 korda aastas. Eks tublimad saavad ikka rohkem aga ega ka nõrgemad nukrutsema pea. P.S. Riigiettevõte on näiteks hea soe koht kohe-kohe dekreeti suundujatele. Erasektoris tuleb oma palk välja teenida (muuseas, tegelikult on see tegevus palju motiveerivam kui lihtsalt palgatõusu oodata ja samal ajal loota, et ei avastataks, et su töökoht on siiski ebavajalik ja sind koondatakse). Ehk on mõtlemapanev ka lause, mida kuulsin ühe kõrgema ametniku suust - mida kõrgem palk, seda kauem kannatab.
Ehk siis töökeskkond. On loomulik, et organisatsioonis, mis üritab oma status quo'd säilitada ei ole suhted töötajate vahel just eriti head. Organisatsioon on suur, keegi ei tea, millega teine tegeleb ja seetõttu tundub, et ega ta vist millegagi ei tegelegi. Ja pidevas koondamishirmus (isegi enne masu toimusid pidevad struktuurimuudatused) on hea alati kedagi teist endast veel ebavajalikumaks tunnistada. Erasektoris on tähtis meeskonnatöö ja ühise eesmärgi nimel (see kole kasum) töötamine.
Paindlikkus - erasektoris on paindlikkus võimalik, sest oluline on, et töö saaks tehtud. Seega saab tööd teha, siis kui vaja ja puhata, siis kui tööd vähem. Avalikus sektoris on vähe mõõdetavaid töid, seega hinnatakse kellegi panust sageli selle järgi kui kaua ta oma töökohal istub.
Koolitused - riigisektoris on koolitused ette nähtud ja meeldivaks vahelduseks tööelule. Samas - kui palju on kasu koolitustest a la aja juhtimine, kus õpetatakse seda, mida iga loogiliselt mõtlev inimene ka oma peaga teadma peaks. Erasektor koolitab vähem, kuid enamasti õpetatakse hädavajalikke teadmisi (muuks eriti raha raisata ei ole).
Eelnev ei kehti ilmselt väikeste ja vaeste riigiasutuste ning tõeliselt kasumiahnete ja töötajatest mittehoolivate juhtidega erafirmade kohta :)
Eneseteostusvõimalus - oleneb, mida sa enda teostamiseks pead, kuid ideaalis usuvad nii mõnedki, et riigisektoris saab midagi ära teha ja erasektor peab kasumit oma jumalaks. Tegelikus elus sahmib riigiorganisatsioon sageli pseudoprobleemide kallal (igaaastased struktuurimuudatused, tööplaanid, arengukavad) ja reaalseks tööks jääb vähe aega ning erafirma võib teha paljutki, et klientide elu mugavamaks muuta.
Palk - ilmselt teine (kui mitte esimene) motivaator neile noortele, kes riigisektorist unistavad. Jah, riigisektoris on palgad kõrged ning need tõusevad enam-vähem kindlalt 2 korda aastas. Eks tublimad saavad ikka rohkem aga ega ka nõrgemad nukrutsema pea. P.S. Riigiettevõte on näiteks hea soe koht kohe-kohe dekreeti suundujatele. Erasektoris tuleb oma palk välja teenida (muuseas, tegelikult on see tegevus palju motiveerivam kui lihtsalt palgatõusu oodata ja samal ajal loota, et ei avastataks, et su töökoht on siiski ebavajalik ja sind koondatakse). Ehk on mõtlemapanev ka lause, mida kuulsin ühe kõrgema ametniku suust - mida kõrgem palk, seda kauem kannatab.
Ehk siis töökeskkond. On loomulik, et organisatsioonis, mis üritab oma status quo'd säilitada ei ole suhted töötajate vahel just eriti head. Organisatsioon on suur, keegi ei tea, millega teine tegeleb ja seetõttu tundub, et ega ta vist millegagi ei tegelegi. Ja pidevas koondamishirmus (isegi enne masu toimusid pidevad struktuurimuudatused) on hea alati kedagi teist endast veel ebavajalikumaks tunnistada. Erasektoris on tähtis meeskonnatöö ja ühise eesmärgi nimel (see kole kasum) töötamine.
Paindlikkus - erasektoris on paindlikkus võimalik, sest oluline on, et töö saaks tehtud. Seega saab tööd teha, siis kui vaja ja puhata, siis kui tööd vähem. Avalikus sektoris on vähe mõõdetavaid töid, seega hinnatakse kellegi panust sageli selle järgi kui kaua ta oma töökohal istub.
Koolitused - riigisektoris on koolitused ette nähtud ja meeldivaks vahelduseks tööelule. Samas - kui palju on kasu koolitustest a la aja juhtimine, kus õpetatakse seda, mida iga loogiliselt mõtlev inimene ka oma peaga teadma peaks. Erasektor koolitab vähem, kuid enamasti õpetatakse hädavajalikke teadmisi (muuks eriti raha raisata ei ole).
Eelnev ei kehti ilmselt väikeste ja vaeste riigiasutuste ning tõeliselt kasumiahnete ja töötajatest mittehoolivate juhtidega erafirmade kohta :)
kolmapäev, mai 05, 2010
Ära helista mulle mobiilile!
Eelmises postituses mainisin, et viisakas oleks meilidele mõistliku aja jooksul vastata, kuid enamik inimesi seda kahjuks ei tee. Hetkel tegelen kahe asjaga: klassikokkutuleku korraldamise (10 aastat keskkoolist, kas tõesti juba niiii vana?) ja lapsele sügiseks hoiukoha otsimisega (mis ema sa selline oled, et paned pooleteiseaastase lastehoidu ja lähed tööle?). No ja ei tule kuskilt seda tagasisidet...Hakka või helistama...ja helistamist ma ei salli. Võimalusel ajan kõik asjad kirja teel ära. Ma ei teagi, miks see nii on - hirm, et tüütan kedagi ebasobival ajal, jätan endast halva mulje, ei saa sõna suust vms. Kirjaga on teine lugu - see annab aega mõelda. Samas ei ole alati võimalik lõputult vastust ootama jääda. Või mõtlevad mõned, et vastamata jätmine on eitav vastus ega tule selle peale, et kirja saatja võib hoopis kahtlustama hakata, et tema kiri ei jõudnud üldse kohalegi ja siis veel häbiväärsemalt tülitama hakata, et kas said ikka mu kirja kätte? Isegi tuttavatega eelistan ma näost-näkku vestlust ja msn-i helistamisele. Ja kindlasti ei ole ma selline, kes päevas kolm korda mehele tööle helistab, et lihtsalt öelda, kuidas päev on läinud (mida muuseas sageli armastuse puudumiseks on peetud). Kõige hirmsam töö oleks minu jaoks telefonimüük - no ei saa mina aru, kuidas need inimesed seda teha soovivad - loomulikult ei ole keegi positiivselt meelestatud kui segad nende päeva ja püüad mingit mõttetut träni pähe määrida. Ja kui sa veel minusuguse otsa komistad, kes konkreetselt eid öelda ei suuda vaid su jutu ära kuulab ja siis keerutama hakkab...Või veel hullem nagu mu ema kord tegi - lasi asjal nii kaugele minna, et tolmuimeja pakkuja tuli oma imeriistaga ukse taha kohale aga siis oldi sees lihtsalt hiirvaikselt ja kustutati tuled...Milleks on sellist tööd üldse vaja? Raisata enda ja teiste aega ning tekitada ebamugavust. Meil ei ole kontoris õnneks lauatelefoni (me ei kasuta ka näiteks eriti paberit) aga muidu tuli ühes mu varasemas töökohas teatud aeg päevast alati veeta mingite raamatute ja kontoriträni pähemäärijatega telefonis kembeldes.
kolmapäev, aprill 28, 2010
Kokkuvõte personaliotsingust
Otsisime töötajat. Lühidalt siis sellest, kuidas lõpuks läks kuna uus kolleeg asub esmaspäevast tööpostile. Kokku sain üle 300 CV, täpset arvu ei hakka välja kalkuleerima, sest mõni inimene kandideeris läbi mitme kanali. Seekord kasutasime esimest korda ühte suurimat töövahenduskeskkonda, kust meile lihtsalt ülihea pakkumine tehti. Tavaliselt oleme kasutanud vaid TÜ karjäärilisti ja paari väiksemat neti-kuulutuste vahendajat, kuid tuleb tunnistada, et kvaliteedilt oli seekordne konkurss tänu kasutatud suurportaalile tõesti parem. Miks me varem pole neid kasutanud? Millegipärast ei soosi need portaalid eriti väikeettevõtteid vaid soovivad oma tooteid müüa pakettidena ehk siis kui pidevalt uusi inimesi vaja ei ole, siis ühekordne kuulutus läheb päris kalliks. Hind sisaldab muidugi mugavust - väga lihtne on otse online's CV-sid hinnata ilma neid omale arvutisse kopeerimata ja seejärel Excelis ritta seadmata. Samuti on mugav saata äraütlemiskirju - mina vastasin kõigile kandideerijatele, olen aru saanud, et see on pigem erand kui reegel, sest kasutatud portaal pakkus sellise tegevuse eest suisa boonust järgmise kuulutuse lisamisel. Mis on minu arvates ka täiesti ok - kuidas saab ettevõte inimesi nii vähe väärtustada, et neile mingit tagasisidet ei saada? On ju normaalne viisakus kõigile saadetud meilidele teatud aja jooksul vastata (kahjuks tean, kui paljude inimeste jaoks see elementaarne reegel ei kehti...).
Testile sai kutsutud kokku 12 inimest: 4 noormeest ja 8 neidu. Nagu alati, oli naiste-neidude ülekaal suur juba CV-des. Samas - kui naised olid suhteliselt ühtlane mass, kust raske paremaid välja vaadata, siis mehed jäid pigem jaotustesse "Ei sobi kindlasti" ja "Kutsuks testile". Meie ettevõtte tasakaalu silmas pidades olid eelisolukorras naised, sest praegu on meil meeste ülekaal. Ja ette rutates tuleb tunnistada, et see suureneb nüüd veelgi. Nimelt testide põhjal oli paremusjärjestuse TOP 3 kõik meessoost...Mehed on ikka paremad ja targemad kui naised? L. pakkus ka omapoolset varianti, et tüdrukud on tublid kui ülesanne järgib täpselt reegleid, poisid suudavad rohkem mõelda "outside the box". Võib olla.
Kõige rohkem jälgime testi juures tegelikult seda, kas inimene küsib juhtnööre või püüab ise pusida. Kogemus ütleb, et seda isepusijat on ka hiljem raske õpetada, ta kas ei julge küsida, ei taipa seda teha vms aga seetõttu teeb ka rohkem vigu. Tundub, et kui küsimusi ei teki, siis tegelikult ei suudeta detaile märgata. Väga positiivne on kui inimene märkab, et midagi on teisiti ja küsib juhtnööre olukorra lahendamiseks kui et ta jätab selle tähelepanuta ja teeb tööd edasi nagu varemgi. Kindlasti ei ole nii, et kes palju küsib, see on rumal ega oska iseseisvalt töötada nagu ehk mõni arvab (kuigi ma toonitan alati enne testi, et küsida on igati ok aga eks võib ju ka arvata, et ma seda vaid viisakusest teen). Ja paraku teevad kõige enesekindlamad alati kõige rohkem vigu.
Kokkuvõtvalt üllatas mind see, et enamus kandideerijaid olid vanuses 18-25. Keskealisi oli väga vähe, samuti ka 30 ringis inimesi. Kas nemad on kõik tööl? Ei julge kandideerida vanuse tõttu (1 küsis, kas meil on vanusepiirang ka - seda muidugi ei ole, ei tohigi olla, kuid võib juhtuda, et väga noorele või kõvasti vanemale lihtsalt ei sobi meie seltskond)? Eks seda esimest töökohta olegi väga raske leida, vähestel juhtub ka nii, et esimene kohe pikaks ajaks püsima jääb. Mäletan isegi varasemast, et eelmisi kahte kohta ma pikemas perspektiivis vaadata ei osanud, praegust aga küll. Lisaks üllatas see (ilmselt puudunud haridusnõude tõttu) kui paljudel noortel on keskkoolgi pooleli. Praegu on nii puuduliku haridusega ikka pea võimatu tööle saada. Kui mul on ees sadu kandidaate, siis eelistan ikkagi haritumat ka juhul kui pooliku haridusega inimese CV on muus osas ok.
Igatahes sai nüüd see etapp jälle läbi ja loodan, et niipea ei kordu :)
Testile sai kutsutud kokku 12 inimest: 4 noormeest ja 8 neidu. Nagu alati, oli naiste-neidude ülekaal suur juba CV-des. Samas - kui naised olid suhteliselt ühtlane mass, kust raske paremaid välja vaadata, siis mehed jäid pigem jaotustesse "Ei sobi kindlasti" ja "Kutsuks testile". Meie ettevõtte tasakaalu silmas pidades olid eelisolukorras naised, sest praegu on meil meeste ülekaal. Ja ette rutates tuleb tunnistada, et see suureneb nüüd veelgi. Nimelt testide põhjal oli paremusjärjestuse TOP 3 kõik meessoost...Mehed on ikka paremad ja targemad kui naised? L. pakkus ka omapoolset varianti, et tüdrukud on tublid kui ülesanne järgib täpselt reegleid, poisid suudavad rohkem mõelda "outside the box". Võib olla.
Kõige rohkem jälgime testi juures tegelikult seda, kas inimene küsib juhtnööre või püüab ise pusida. Kogemus ütleb, et seda isepusijat on ka hiljem raske õpetada, ta kas ei julge küsida, ei taipa seda teha vms aga seetõttu teeb ka rohkem vigu. Tundub, et kui küsimusi ei teki, siis tegelikult ei suudeta detaile märgata. Väga positiivne on kui inimene märkab, et midagi on teisiti ja küsib juhtnööre olukorra lahendamiseks kui et ta jätab selle tähelepanuta ja teeb tööd edasi nagu varemgi. Kindlasti ei ole nii, et kes palju küsib, see on rumal ega oska iseseisvalt töötada nagu ehk mõni arvab (kuigi ma toonitan alati enne testi, et küsida on igati ok aga eks võib ju ka arvata, et ma seda vaid viisakusest teen). Ja paraku teevad kõige enesekindlamad alati kõige rohkem vigu.
Kokkuvõtvalt üllatas mind see, et enamus kandideerijaid olid vanuses 18-25. Keskealisi oli väga vähe, samuti ka 30 ringis inimesi. Kas nemad on kõik tööl? Ei julge kandideerida vanuse tõttu (1 küsis, kas meil on vanusepiirang ka - seda muidugi ei ole, ei tohigi olla, kuid võib juhtuda, et väga noorele või kõvasti vanemale lihtsalt ei sobi meie seltskond)? Eks seda esimest töökohta olegi väga raske leida, vähestel juhtub ka nii, et esimene kohe pikaks ajaks püsima jääb. Mäletan isegi varasemast, et eelmisi kahte kohta ma pikemas perspektiivis vaadata ei osanud, praegust aga küll. Lisaks üllatas see (ilmselt puudunud haridusnõude tõttu) kui paljudel noortel on keskkoolgi pooleli. Praegu on nii puuduliku haridusega ikka pea võimatu tööle saada. Kui mul on ees sadu kandidaate, siis eelistan ikkagi haritumat ka juhul kui pooliku haridusega inimese CV on muus osas ok.
Igatahes sai nüüd see etapp jälle läbi ja loodan, et niipea ei kordu :)
Mina olen imelik! *
Eile kirjutasin Paulo Coelho raamatust "Veronika otsustab surra". Täna tuli veel meelde üks üsna tähelepanuväärne mõte seoses selle raamatuga. Teose peategelane muretseb selle pärast, et ta ei ole normaalne, ta on teinud midagi keelatut. Vastus antakse aga selline - maailmas on ainult 2 asja, mis on keelatud: vägistamine ja lapsega vahekorda astumine, kõigele ülejäänule võib teatud olukordades õigustuse leida. Tegelikult ju tegemist väga lihtsa ja vettpidava tõega.
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).
* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).
* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte
teisipäev, aprill 27, 2010
Ka Paulo Coelho leidis tera
Kirjutasin hiljuti filmist "Veronika otsustab surra", nüüd sain siis ka raamatu loetud. Ja nii vapustav kui see ka ei ole - see raamat mõjus mulle. See oleks olnud väga hea raamat kui Paulo Coelho oskaks natuke paremini kirjutada. Mis arvustaja mina muidugi olen, eriti veel kui pool maailma teda parimaks kirjanikuks peab, aga ikkagi. Nagu ütles L., siis näiteks sellise kirjandi eest nagu seda on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali eelmise aasta aastaauhinna laureaadi Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja", oleks tema koolis kahe saanud. Kuigi mina selle väitega nõus ei ole, siis näiteks Jaan Krossiga ei kannata võrdlust välja ei Saat ega Coelho. Esimene sellele ilmselt ei pretendeerigi, teine aga...mõne arvates kindlasti.
Coelho raamatust siis - tegelikult ei olnud ju filmi ja raamatu puhul sugugi tegemist koopiatega nagu mulle algul öeldi ja tundub, et neist kahest kokku oleks midagi päris head tulnud. Praegusel kujul ei suutnud film raamatu ideed päris täpselt välja tuua ning raamatust jäid pinnale just konkreetsed ideed, lugu nende ümber ei mõjunud. Nagu Kadri Kõusaar raamatukaanel möönab, siis võib Coelho lihtne ja poeetiline keel vahel naiivsena tunduda - minu jaoks ongi ilmselt see probleem. Kuitahes hea mõtte suudab teostus kirjanduses ära rikkuda. Maitse asi lihtsalt, kahjuks minule Coelho stiil ei sobi. Kuid kindlasti on "Veronika" puhul tegu parima minu kätte sattunud Coelho teosega (ülejäänud on "Alkeemik" ja "Istusin Piedra jõe ääres ning nutsin").
Filmi ja raamatu võrdluses on naljakas ka see, kuidas Hollywood on kogu tegevuse rõõmsalt USA-sse üle kandnud, sest ilmselt ei viitsiks ju keegi vaadata filmi, mille tegevus toimub kusagil Sloveenias (iroonia ka raamatu koha pealt, kuna sealgi on välja toodud probleem, et keegi ei tea, kus Sloveenia asub). Ja miks peaks keegi Sloveenias ennast tappa tahtma? Ennast tahetakse tappa ju ikka heaoluühiskonnas, kus elu on lihtsalt nii hea, et sellega pole midagi peale hakata. Kui filmi vaadata, siis jääbki selline mulje. Raamatus ju tegelikult seda teemat üldse ei ole, samas ei anna kogu see Jugoslaavia lagunemise temaatika loole ka midagi erilist juurde.
Või lihtsalt mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid, sest mul pole piisavalt aru, et mõista lahtiseletamata fimikeelt? Et no miks ta ometi seal klaveri taga masturbeerima hakkas? Või on hoopis filmitegija viga, et ta seda mulle selgeks teha ei oska?
Kui aga raamatu natuke naiivsest loost kõrvale vaadata ja keskenduda sellele, mida Coelho tegelikult öelda on tahtnud (ehk siis, mida mina arvan, et ta tahtis...), siis paneb raamat isegi kaasa mõtlema. Enamik inimesi soovib iga hinna eest leida teiste heakskiitu ega märka, et sealjuures tambitakse jalge alla enda tegelikud soovid. Ja ilmselt ei mõtle ka vanemad sugugi halba kui ütlevad, et "kui sa meid armastad, siis teed nii nagu meie tahame". See raamat peaks avama nende silmad, kes seda normaalseks peavad. Nemad aga kardetavasti raamatuid ei loe ja seega kõlavad Coelho ideed enamasti vaid neile, kes neid niigi teavad. Aga kordamine ei tee ju kunagi halba ning päris puhas pole sellest "ühiskonna surve"-patust meist ilmselt keegi.
Coelho raamatust siis - tegelikult ei olnud ju filmi ja raamatu puhul sugugi tegemist koopiatega nagu mulle algul öeldi ja tundub, et neist kahest kokku oleks midagi päris head tulnud. Praegusel kujul ei suutnud film raamatu ideed päris täpselt välja tuua ning raamatust jäid pinnale just konkreetsed ideed, lugu nende ümber ei mõjunud. Nagu Kadri Kõusaar raamatukaanel möönab, siis võib Coelho lihtne ja poeetiline keel vahel naiivsena tunduda - minu jaoks ongi ilmselt see probleem. Kuitahes hea mõtte suudab teostus kirjanduses ära rikkuda. Maitse asi lihtsalt, kahjuks minule Coelho stiil ei sobi. Kuid kindlasti on "Veronika" puhul tegu parima minu kätte sattunud Coelho teosega (ülejäänud on "Alkeemik" ja "Istusin Piedra jõe ääres ning nutsin").
Filmi ja raamatu võrdluses on naljakas ka see, kuidas Hollywood on kogu tegevuse rõõmsalt USA-sse üle kandnud, sest ilmselt ei viitsiks ju keegi vaadata filmi, mille tegevus toimub kusagil Sloveenias (iroonia ka raamatu koha pealt, kuna sealgi on välja toodud probleem, et keegi ei tea, kus Sloveenia asub). Ja miks peaks keegi Sloveenias ennast tappa tahtma? Ennast tahetakse tappa ju ikka heaoluühiskonnas, kus elu on lihtsalt nii hea, et sellega pole midagi peale hakata. Kui filmi vaadata, siis jääbki selline mulje. Raamatus ju tegelikult seda teemat üldse ei ole, samas ei anna kogu see Jugoslaavia lagunemise temaatika loole ka midagi erilist juurde.
Või lihtsalt mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid, sest mul pole piisavalt aru, et mõista lahtiseletamata fimikeelt? Et no miks ta ometi seal klaveri taga masturbeerima hakkas? Või on hoopis filmitegija viga, et ta seda mulle selgeks teha ei oska?
Kui aga raamatu natuke naiivsest loost kõrvale vaadata ja keskenduda sellele, mida Coelho tegelikult öelda on tahtnud (ehk siis, mida mina arvan, et ta tahtis...), siis paneb raamat isegi kaasa mõtlema. Enamik inimesi soovib iga hinna eest leida teiste heakskiitu ega märka, et sealjuures tambitakse jalge alla enda tegelikud soovid. Ja ilmselt ei mõtle ka vanemad sugugi halba kui ütlevad, et "kui sa meid armastad, siis teed nii nagu meie tahame". See raamat peaks avama nende silmad, kes seda normaalseks peavad. Nemad aga kardetavasti raamatuid ei loe ja seega kõlavad Coelho ideed enamasti vaid neile, kes neid niigi teavad. Aga kordamine ei tee ju kunagi halba ning päris puhas pole sellest "ühiskonna surve"-patust meist ilmselt keegi.
reede, aprill 23, 2010
People like you fuck people like me in order to avoid agony*
Kurat, ma armastan kevadet! Siis kui teised armuvad ja jooksevad lilled peas mööda kesapõldu, kooberdan mina 2 päeva söömata ja nädal aega pesemata peaga, mustad prillid aukus silmi katmas, sihitult ringi. Kes viib mäele tõrviku, kes lilled, et kevad rutem tuleks, ainult nahkhiir lendab üksi ringi...Eelmine kevad jäi tite tõttu vahele aga see-eest sellel aastal jälle täie rauaga!
Tuleb välja, et taas olen oma rinnal ussi soojendanud. Mitte et ta oma kaheosalist keelt varemgi laksutanud ei oleks ega unenägudes mind salvanud - see kuradi lootus peab ikka viimasena surema...
Ja taas selgub põnev tõsiasi, et neid, kes lillelistes kleidikestes mahehäälselt ei helju, vaid selle asemel natuke rohkem jalgadega maas on ning mõnikord maailma peale vihastades kuradeid vannuvad, peetakse kuulikindlateks. Ehk siis - tema on ju kõva mutt, talle pole midagi vaja, ta ei saa kunagi haiget.
Ma ei teagi, mis nüüd saab. Eile sai 15 minutit usaldustelefoni liinil riputud ja sinna karjutud, aga sealse tädi imelised soovitused andsid taas tõestust sellele, et viimases hädas tuleks ikka oma mõistuse riismeid usaldada. Täna psühhiaatri juures ei olnudki enam tuju karjuda (no seal on nii õhukesed seinad ka, et parem on mitte hoogu minna...) ja suutsin isegi ühe sarkastilise naljaga maha saada. Krt, paranen ma alles kiiresti, nagu vampiir kohe!
Igatahes, teisipäeval tuleb Hole'il plaat välja ja seda saab praegu Facebookis tasuta täies pikkuses kuulata! See Hole'i leht on ka siiani ainus kasulik asi seal Facebookis, mille ma avastanud olen. Täna kavatsen päev läbi sellel lehel istuda.
*Hole - Samantha (hetkel mu lemmik uuelt albumilt)
Tuleb välja, et taas olen oma rinnal ussi soojendanud. Mitte et ta oma kaheosalist keelt varemgi laksutanud ei oleks ega unenägudes mind salvanud - see kuradi lootus peab ikka viimasena surema...
Ja taas selgub põnev tõsiasi, et neid, kes lillelistes kleidikestes mahehäälselt ei helju, vaid selle asemel natuke rohkem jalgadega maas on ning mõnikord maailma peale vihastades kuradeid vannuvad, peetakse kuulikindlateks. Ehk siis - tema on ju kõva mutt, talle pole midagi vaja, ta ei saa kunagi haiget.
Ma ei teagi, mis nüüd saab. Eile sai 15 minutit usaldustelefoni liinil riputud ja sinna karjutud, aga sealse tädi imelised soovitused andsid taas tõestust sellele, et viimases hädas tuleks ikka oma mõistuse riismeid usaldada. Täna psühhiaatri juures ei olnudki enam tuju karjuda (no seal on nii õhukesed seinad ka, et parem on mitte hoogu minna...) ja suutsin isegi ühe sarkastilise naljaga maha saada. Krt, paranen ma alles kiiresti, nagu vampiir kohe!
Igatahes, teisipäeval tuleb Hole'il plaat välja ja seda saab praegu Facebookis tasuta täies pikkuses kuulata! See Hole'i leht on ka siiani ainus kasulik asi seal Facebookis, mille ma avastanud olen. Täna kavatsen päev läbi sellel lehel istuda.
*Hole - Samantha (hetkel mu lemmik uuelt albumilt)
esmaspäev, aprill 19, 2010
Mis naine see selline on, kes käsitööd ei armasta, süüa teha ei oska ja selle asemel mööda kohvikuid tilbendab!
Mida te teete vabal ajal? Minule näiteks meeldib reisida, lugeda, muusikat kuulata, väljas söömas käia, teatrit, kino ja kontserte külastada. Mõni aga koristab, triigib, peseb, koob, küpsetab ja möllab aias. Üha enam tundub mulle, et see on vahe, mille alusel inimesi (naisi?) lahterdada saab. Mina ei sobi nendele teistele ja nemad ei tõmba mind. Päris palju olen kuulnud nende, nimetagem neid siis näiteks virkadeks, poolt etteheited, et minusugused, nimetagem meid näiteks nautlejateks, on lihtsalt laisad inimesed. Lisaks veel arvamusavaldused stiilis: "Endal on laps, kas ikka pole tekkinud huvi käsitöö vastu?" (etteheitvas toonis) või "Oleks mul raha, ma küll kuhugi reisima ei läheks!"; "Kinos pole ma aastaid käinud ja miski ei tõmba ka sinna". Tänu neile viimastele arvamustele on minus jällegi süvenenud ettekujutus virkadest kui "lapsed,köök ja kirik"-tüüpi traditsiooniliselt naiselikest naistest, kel aga silmaring kahetsusväärselt ahtaks jääb. Virgad jälle arvavad, et eks see nautlemine üks uuema aja kiiks ole ja tõelise õnne leiab ikka suures peres ja põllulapiga maamajas. Nautlejad kipuvad esiplaanile tõstma iseenda ja oma maailmapildi avardamise ning eriti peret looma ei kipu või vähemasti piirduvad 1-2 lapsega, kelle kõrvalt varakult tööle naastakse. Nautlejad elavad pigem linnades ja virgad maal. Meie emade põlvkond on valdavalt virgad. Minu ema ei ole - ta ei armasta kokkamist ja käsitööd vaid hindab kõrgmoodi ning tunneb peensusteni parfüüme. Oleks imelik kui mina tema kõrvalt virga eluviisiga oleks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.
reede, aprill 16, 2010
Isegi vulkaanid purskavad selleks, et mu elu ära rikkuda
Elu on tõesti irooniline ehk nagu Alanis Morissette laulab:
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think
Igatahes pärast aastaid koosolekutel mitteosalemist istub L. nüüd Rootsis ega saa sealt tuhapilve tõttu tulema. (No on ikka mõtlemine - tänapäevaste sidevahendite juures ja IT-ga tegelevas rahvusvahelises firmas niimoodi koosolekuid korraldada!)Sünoptikud hoiatavad tuhapilvest tingitud jaheda suve eest aga sina mõtled, et krt, kõgepealt see, et su nädalavahetus saab rikutud kuna laev, kui sinna üldse enam pileteid saab, jõuab kohale alles laupäevaks, lisaks võib ära rääsuda või, mida sa endale Rootsist tuua käskisid (Bregott on ülihea või!) ja nüüd tahavad veel suvepuhkuse ka nässu keerata! Ilmselt mõtlevad täpselt samamoodi kõik inimesed ka enne tõelist viimsetpäeva (no ma mõtlen mingit katastroofi, mis elu Maa pealt pühib näiteks). Või kasvõi peale Indias hävingu korraldanud tsunamit mõtled ikka, et krt, pidi just seal juhtuma, nüüd ei saagi puhkama minna või et oi kui hea, et siis ei juhtunud kui mina seal olin. Kohalik rahvas, hukkunud, purustused, ökokatastroof - nojah, kole küll aga peaasi, et mina terveks jäin. Selline see elutahe juba kord on. Ja hea elu tahe - et mismoodi nüüd ei saagi puhkama sõita? Lennukid ei lenda? Ennekuulmatu! Kasvõi lihtne elektrikatkestus on ju maailma lõpp - kui sageli oled sina sel puhul mõelnud, et ok nett on maas, lähen vaatan siis telekat? Aa...see ka veel, kurat! No keedaks siis teed? Seda ka ei saa?!
Isegi see, alguses nimetatud iroonia on märkimisväärne vaid konkreetse inimese jaoks - tegelikult on tegemist lihtsa matemaatikaga ja ka sellega, et inimestel on kombeks mäletada asju endast lähtuvalt - kindlasti on ka enne lende erinevatel põhjustel ära jäänud, kuid neid me arvesse ei võta, sest meiega need ei seondu. Ja näeme suurt kokkusattumust selles, et just see ainuke kord kui meil on vaja lennata, purskab üks vulkaan, mis tõenäoliselt võiks ka terve planeedi hävitada aga meile on oluline see, et ta segab meie plaane.
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think
Igatahes pärast aastaid koosolekutel mitteosalemist istub L. nüüd Rootsis ega saa sealt tuhapilve tõttu tulema. (No on ikka mõtlemine - tänapäevaste sidevahendite juures ja IT-ga tegelevas rahvusvahelises firmas niimoodi koosolekuid korraldada!)Sünoptikud hoiatavad tuhapilvest tingitud jaheda suve eest aga sina mõtled, et krt, kõgepealt see, et su nädalavahetus saab rikutud kuna laev, kui sinna üldse enam pileteid saab, jõuab kohale alles laupäevaks, lisaks võib ära rääsuda või, mida sa endale Rootsist tuua käskisid (Bregott on ülihea või!) ja nüüd tahavad veel suvepuhkuse ka nässu keerata! Ilmselt mõtlevad täpselt samamoodi kõik inimesed ka enne tõelist viimsetpäeva (no ma mõtlen mingit katastroofi, mis elu Maa pealt pühib näiteks). Või kasvõi peale Indias hävingu korraldanud tsunamit mõtled ikka, et krt, pidi just seal juhtuma, nüüd ei saagi puhkama minna või et oi kui hea, et siis ei juhtunud kui mina seal olin. Kohalik rahvas, hukkunud, purustused, ökokatastroof - nojah, kole küll aga peaasi, et mina terveks jäin. Selline see elutahe juba kord on. Ja hea elu tahe - et mismoodi nüüd ei saagi puhkama sõita? Lennukid ei lenda? Ennekuulmatu! Kasvõi lihtne elektrikatkestus on ju maailma lõpp - kui sageli oled sina sel puhul mõelnud, et ok nett on maas, lähen vaatan siis telekat? Aa...see ka veel, kurat! No keedaks siis teed? Seda ka ei saa?!
Isegi see, alguses nimetatud iroonia on märkimisväärne vaid konkreetse inimese jaoks - tegelikult on tegemist lihtsa matemaatikaga ja ka sellega, et inimestel on kombeks mäletada asju endast lähtuvalt - kindlasti on ka enne lende erinevatel põhjustel ära jäänud, kuid neid me arvesse ei võta, sest meiega need ei seondu. Ja näeme suurt kokkusattumust selles, et just see ainuke kord kui meil on vaja lennata, purskab üks vulkaan, mis tõenäoliselt võiks ka terve planeedi hävitada aga meile on oluline see, et ta segab meie plaane.
esmaspäev, aprill 12, 2010
Elan laste nimel, mees on ristiks kaelas
"Postimees, kas pole kohe kuidagi võimalust saata mööda ühtegi nädalat ilma, et "arvamusliidrid" Pullerits, Schwede ja Mäggi oma shovinistliku ilaga lehte ei pääse?" küsib keegi tore inimene Postimehe kommentaariumis. Postimehes ilmunud Indrek Schwede arvamuslugu (tema oli ka see, kes naiste peksmist "õigustas" ja Anna-Maria Penu sellega välja vihastas, kuigi minu arvates rääkis ta lihtsalt asja laiemast plaanist aga jah, ka mind peeti vägivalla lahtimõtestamise eest kooli ajal selle propageerijaks, nii et eks see üks tänamatu tegevus ole) ei saa küll minu 100% toetust, kuid teatud asjadega olen täiesti nõus. Üks kummaline asi, mida olen tihti kohanud on näiteks see, kuidas suur osa naisi kohtleb oma mehi peale lapse saamist - näiteks magab mees loomulikult põrandal, sest titt peab emmel kaisus olema ja kõik korraga voodisse ei mahu. Väga palju olen kuulnud arvamusi, et loomulik on oma last mehest rohkem armastada jne. Olen isegi kuulnud meestest, kes peale lapse eostamist naise käest küsinud on, et kas neid nüüd enam vaja ongi (ja seda mitte naljaga). Samas on need naised maruvihased kui mees pere kõrvalt sõpradega kuhugi minna tahab (ei mõtle igapäevast käimist), sest niikuinii ju minnakse naistesse. Ja tõesti ei saa ma aru, miks sellised naised imestavad kui nad maha jäetakse. Minu arvates peaks esikohal olema paarisuhe ja sellest siis sündima lapsed, mitte aga ei ole ühel poolel vaja spermadoonorit, kes illikuku titakese valmis teeb ja siis hiljem vaid hädaks kaelas on. Ja ma ei usu neid, kes väidavad, et mees on paha ega aita, kuigi enne oli imehea ja hooliv. Eks tuleb ikka paremini vaadata ka, kellega leivad ühte kappi panna.
Artiklis on muidugi mõttetut üldistamist ka - ei ole need teise kultuuri naised ka midagi nii tingimusteta armastavad (kui seda normaalses mõttes, mitte teenimisena võtta). Olen näinud pereelu, kus mees eestlane ja naine aasiast ning nii alandlik, et tänab enne viis korda kui külalistega ühte lauda julgeb istuda. No selline tingimusteta teenimine ka vaevalt normaalsele mehele peale läheb. Ja päris mitme imekena ja naiseliku slaavitari suust olen kuulnud arvamust, et mees peaks kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal naisele mõne kingituse ikka ostma. Ei usu, et eestlased nüüd need kõige hullemad on ja eks see "mees kui rahakott, naine kui trofee" maailmapilt kuulub ikka vaid teatud seltskondadesse.
Kuid selle soovitud meeste rohkema kaasamise jaoks pereellu peaks tõesti vaatama ka seda kui paljud naised sellel üldse toimuda lasevad.
Artiklis on muidugi mõttetut üldistamist ka - ei ole need teise kultuuri naised ka midagi nii tingimusteta armastavad (kui seda normaalses mõttes, mitte teenimisena võtta). Olen näinud pereelu, kus mees eestlane ja naine aasiast ning nii alandlik, et tänab enne viis korda kui külalistega ühte lauda julgeb istuda. No selline tingimusteta teenimine ka vaevalt normaalsele mehele peale läheb. Ja päris mitme imekena ja naiseliku slaavitari suust olen kuulnud arvamust, et mees peaks kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal naisele mõne kingituse ikka ostma. Ei usu, et eestlased nüüd need kõige hullemad on ja eks see "mees kui rahakott, naine kui trofee" maailmapilt kuulub ikka vaid teatud seltskondadesse.
Kuid selle soovitud meeste rohkema kaasamise jaoks pereellu peaks tõesti vaatama ka seda kui paljud naised sellel üldse toimuda lasevad.
neljapäev, aprill 01, 2010
Otsime töötajat
Mul on kiire olnud, kuna tegelen uue töötaja otsimisega. Kui eelmine konkurss 2008. aastal tõi kokku umbes 120 cv-d, siis praegune konkurss on oma esimese 6 päevaga selle numbri juba ületanud...Konkursi algul kartis L., et "no 200 tuleb vist ära". Noh jah, meil on ju masu ja pupu ja mis need nilbed sõnad veel olid. Üldiselt ma ei tohiks vist midagi kommenteerida, sest kõik kandidaadid ju praegu usinasti guugeldavad mu nime :) Aga las olla - äkki tuleb hoopis kasuks?
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).
neljapäev, märts 25, 2010
Naine on loom?
Lugedes Kurmo Konsa "Maailm 2.O" nimelist äärmiselt põnevat raamatut, jõudsin kohani, kus kirjeldatakse varases ajaloos tuntud ideed inimest kunstlikult "ehitada". Kuna evolutsioonist veel midagi ei teatud (olgu, tänapäeval nii mõnedki ei usu seda samuti), siis üritati kuidagi lahti seletada inimese teket ja arvati ka seda, et kui esimesed inimesed tekkisid nö mittemillestki, siis peaks see ka tänapäeval võimalik olema.
Niisiis umbes 3.sajandist pärineb esimene teadaolev kunstlikult loodud inimese kirjeldus, kus leitakse, et mehe sperma on täesti võimeline iseseisvaks arenguks. Samast teemast võib nimetada ka 14.sajandist pärinevat ideed, mille järgi loovad inimese mees ja Päike, emal pole muud funktsiooni kui inkubaator ja toitja. Edasi arendasid seda ideed juba alkeemikud, kes väitsid, et sperma tuleb panna "hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla" ning voila! 40 päeva pärast ongi inime valmis. No tegelikkuses olid need toimingud küll kõik keerulisemad aga selle võrra mitte rohkem mõistlikud. Ja miks seda kõike vaja oli? Aga sellepärast, et pääseda materiaalse maailma kütkeist ning mitte lasta inimalgel emasest saastunud saada. Kui seda naist vahel ei oleks, oleks me kõik ülivõimetega poolinglid - nii tollal usuti...
Võtame siia kõrvale nüüd tänapäevast islami, kus samuti naine on "räpane" ja tuleks enne surema jätta kui et meesarst seesugust raviks (Eesti arsti Afganistani kogemus).
Miks need naised siis meestele sedamoodi on tundunud? Tegelikult on üsna selge, et naine on mõnes mõttes rohkem loodusega seotud kui mees - naise elu on tsükliline, seotud kuufaasidega, enamasti on ta rohkem vaimne ja emotsionaalne (seotud ilmselt tugevnenud tajudega, et kaitsta hädaohus oma lapsi) ja mis kõige kummalisem - ta keha moondub ja sealt ilmub mingi kummalise ja õudustäratava protsessi ajal (millest enamasti mehed kõrvale jäetakse)suure kisaga uus inimene. Jah, ja suur tänu tampooni leiutajale, sest ilmselt oli tol hallil ajal ikka päris raske puhtust säilitada, kuigi ilmselt on inimesed alati piisavalt leidlikud olnud igasuguseid probleeme lahendama ja ka sellele olid omad lahendused. Mis sel vaesel varase aja mehel siis üle jäi kui mitte sellist olevust karta ning teda räpaseks ja nõiaks nimetada?
Kõige selle valguses saab küll ainult tänulik olla feminismile ja soorollide hägustumisele, mis on avanud senised sugudevahelised selged piirid. Vähemalt osale tänapäeva meestest ei tundu enam rõve naisele poest tampoone osta või sünnituse juures viibida. Selles mõttes mõistavad tänapäeva mehed naisi kindlasti paremini (öelgu need naised, mis tahes) kui varasemate põlvkondade omad. Ja ma arvan, et see on ikka tohutu suur pluss. Iseasi on, kuidas reageerivad need, kes siiani vanades mallides kinni on - kas moslemid võtavad omaks mõtte, et naine ei ole midagi teisejärgulist või jätkavad nad endiselt muu maailma tagasi pimeduse rüppe kihutamist. Ja kui kaugele lähevad äärmuslikud feministid, kes näiteks selle sama raamatu andmetel ülistavad vastukaaluks günogeneesi ehk siis inimese teket üksnes munarakust hoidudes meessooga "saastumisest"...
Kummaline, kui kaugele see sallimatus erineva vastu võib minna: mehed vs naised, mustad vs valged, vanad vs noored jne.
Niisiis umbes 3.sajandist pärineb esimene teadaolev kunstlikult loodud inimese kirjeldus, kus leitakse, et mehe sperma on täesti võimeline iseseisvaks arenguks. Samast teemast võib nimetada ka 14.sajandist pärinevat ideed, mille järgi loovad inimese mees ja Päike, emal pole muud funktsiooni kui inkubaator ja toitja. Edasi arendasid seda ideed juba alkeemikud, kes väitsid, et sperma tuleb panna "hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla" ning voila! 40 päeva pärast ongi inime valmis. No tegelikkuses olid need toimingud küll kõik keerulisemad aga selle võrra mitte rohkem mõistlikud. Ja miks seda kõike vaja oli? Aga sellepärast, et pääseda materiaalse maailma kütkeist ning mitte lasta inimalgel emasest saastunud saada. Kui seda naist vahel ei oleks, oleks me kõik ülivõimetega poolinglid - nii tollal usuti...
Võtame siia kõrvale nüüd tänapäevast islami, kus samuti naine on "räpane" ja tuleks enne surema jätta kui et meesarst seesugust raviks (Eesti arsti Afganistani kogemus).
Miks need naised siis meestele sedamoodi on tundunud? Tegelikult on üsna selge, et naine on mõnes mõttes rohkem loodusega seotud kui mees - naise elu on tsükliline, seotud kuufaasidega, enamasti on ta rohkem vaimne ja emotsionaalne (seotud ilmselt tugevnenud tajudega, et kaitsta hädaohus oma lapsi) ja mis kõige kummalisem - ta keha moondub ja sealt ilmub mingi kummalise ja õudustäratava protsessi ajal (millest enamasti mehed kõrvale jäetakse)suure kisaga uus inimene. Jah, ja suur tänu tampooni leiutajale, sest ilmselt oli tol hallil ajal ikka päris raske puhtust säilitada, kuigi ilmselt on inimesed alati piisavalt leidlikud olnud igasuguseid probleeme lahendama ja ka sellele olid omad lahendused. Mis sel vaesel varase aja mehel siis üle jäi kui mitte sellist olevust karta ning teda räpaseks ja nõiaks nimetada?
Kõige selle valguses saab küll ainult tänulik olla feminismile ja soorollide hägustumisele, mis on avanud senised sugudevahelised selged piirid. Vähemalt osale tänapäeva meestest ei tundu enam rõve naisele poest tampoone osta või sünnituse juures viibida. Selles mõttes mõistavad tänapäeva mehed naisi kindlasti paremini (öelgu need naised, mis tahes) kui varasemate põlvkondade omad. Ja ma arvan, et see on ikka tohutu suur pluss. Iseasi on, kuidas reageerivad need, kes siiani vanades mallides kinni on - kas moslemid võtavad omaks mõtte, et naine ei ole midagi teisejärgulist või jätkavad nad endiselt muu maailma tagasi pimeduse rüppe kihutamist. Ja kui kaugele lähevad äärmuslikud feministid, kes näiteks selle sama raamatu andmetel ülistavad vastukaaluks günogeneesi ehk siis inimese teket üksnes munarakust hoidudes meessooga "saastumisest"...
Kummaline, kui kaugele see sallimatus erineva vastu võib minna: mehed vs naised, mustad vs valged, vanad vs noored jne.
teisipäev, märts 23, 2010
Võimatu missioon: töö ja pereelu ühildamine
Tänases Postimehes arutatakse taaskord töö ja pereelu ühildamise teemadel. Nagu mina olen aru saanud, siis enamikel juhtudel on see võimatu. Rääkige nii palju kui tahes osalisest tööajast või millestki muust aga ilma et üks pool kannataks, see läbi ei lähe. Mul on osaline tööaeg, saan töötada kodus ja siis kui ise tahan (mööndustega - tööl on siiski tähtajad ja neist tuleks kinni pidada), samas nõuab laps ärkveloleku ajal tähelepanu - ok, ta ei tee seda kogu aeg ja vahel magab, aga mis normaalne töötegemine see on kui pead end pidevalt katkestama? Mu psühholoog ütles, et sellise elu juures on vaimsed häired absoluutselt loomulikud, sest nii ei saa ennast süümepiinadeta killustada.
Niisiis - mine tööle ja jäta laps professionaalide kasvatada. Esiteks ei kujuta ma 1,5 aastast (artiklis leiab tööandjate keskliidu esimees Tarmo Kriis lausa seda, et 1,5 on liig mis liig - nii vana laps on ju ammu küps organisatsiooni rüppe astuma) päev läbi lasteaia suures rühmas kuidagi ette. Ma ise ei ole lasteaias käinud ja olen selle üle õnnelik. Kahjuks ei ole tänapäeval enam selliseid vanaemasid, kes lastega kodus saaksid olla kuna nad enamasti samuti 8 tundi tööl on. Isegi paariks päevaks nädalas ei oleks võimalik hoidjat leida - kontvõõraid ikka oma lapse juurde ei tahaks lasta. Lapse isa võiks kodus olla - no täiskohaga kodus oleks majanduslikult kahjulik ja osaajaga töötades oleks ju täpselt samad probleemid, mis minul praegu. Ma kardan, et tuleb siiski valida, kas üks või teine või siis üritada tablette süües ja mööda teraapiaid joostes (krt, isegi selle jaoks tuleb lapsele hoidja organiseerida) kuidagi nii lapse kui tööga hakkama saada.
Ei tasu sugugi rasedaks jäädes tööandjale lubada, et otse loomulikult teed tööd osaliselt tite kõrvalt edasi - hiljem on raske antud lubadusest taganeda. Veel hullem kui ise tunned, et peaks tööd tegema, sest ilma sinuta kukub maailm kokku. Kõige parem ongi ilmselt olla selline ema, kes on õnnelik, et mingiks ajaks töölt minema pääseb. Nii et naiste karjäärihimu ja haridus on ikka need koledad asjad, mis neid korralikust emadusest võõrandavad...
Niisiis - mine tööle ja jäta laps professionaalide kasvatada. Esiteks ei kujuta ma 1,5 aastast (artiklis leiab tööandjate keskliidu esimees Tarmo Kriis lausa seda, et 1,5 on liig mis liig - nii vana laps on ju ammu küps organisatsiooni rüppe astuma) päev läbi lasteaia suures rühmas kuidagi ette. Ma ise ei ole lasteaias käinud ja olen selle üle õnnelik. Kahjuks ei ole tänapäeval enam selliseid vanaemasid, kes lastega kodus saaksid olla kuna nad enamasti samuti 8 tundi tööl on. Isegi paariks päevaks nädalas ei oleks võimalik hoidjat leida - kontvõõraid ikka oma lapse juurde ei tahaks lasta. Lapse isa võiks kodus olla - no täiskohaga kodus oleks majanduslikult kahjulik ja osaajaga töötades oleks ju täpselt samad probleemid, mis minul praegu. Ma kardan, et tuleb siiski valida, kas üks või teine või siis üritada tablette süües ja mööda teraapiaid joostes (krt, isegi selle jaoks tuleb lapsele hoidja organiseerida) kuidagi nii lapse kui tööga hakkama saada.
Ei tasu sugugi rasedaks jäädes tööandjale lubada, et otse loomulikult teed tööd osaliselt tite kõrvalt edasi - hiljem on raske antud lubadusest taganeda. Veel hullem kui ise tunned, et peaks tööd tegema, sest ilma sinuta kukub maailm kokku. Kõige parem ongi ilmselt olla selline ema, kes on õnnelik, et mingiks ajaks töölt minema pääseb. Nii et naiste karjäärihimu ja haridus on ikka need koledad asjad, mis neid korralikust emadusest võõrandavad...
esmaspäev, märts 22, 2010
Köögiblogi
Aastas mõnikord ikka juhtub, et tuleb tuju midagi süüa teha. Ja siis neist mõnest korrast üksikutel see ka õnnestub. Saan aru, et tegelikult see kokanduse alla ilmselt ei käi, aga poleks ma teada saanud, et poes müüakse sellist asja nagu muffinipulber, poleks ma üldse neid tegema hakanudki. Igatahes tulid minu šokolaadi-metsmaasika muffinid ilgelt head välja. Krt, ükski isetehtud muffin ei saa ligilähedalegi! Saan aru, et nipp on metsmaasikate loomulikus veetluses, aga ikkagi. Eriti hea oli muide tainas (damn, ma olen kogu elu arvanud, et tainas on selline kole kõnekeel ja taigen õige aga ÕS väidab, et tainas on soovitatavam). Ma ei saagi tihti aru, miks on vaja head tainast raisata ja sellest keskpäraseid kooke teha kui võiks seda ka niisama süüa - no pannkoogid, täiesti mõttetud asjad ju aga see-eest tainas on väga hea. Muffinid olid head aga välja nägid nad muidugi nagu tüüpiline minu tehtud söök - no kust mina teadsin, et nad ruumi vajavad! Arvasin alati, et muffinipannidel on lihtsalt müügiedu nimel (no et sa ikka rohkem panne ostaksid) neid auke nii hõredalt peale tehtud...
Aga et ennast kiita pean mainima, et eelmine nädal tegin Tom Kha suppi (loomulikult Tom Kha supimaitseainega), mis maitses täpselt sama hea kui Truffe kohviku kana-ingveri kookospiimasupp cappucino vahuga. Ja Truffe toidud on minu hinnangul ühed Tartu parimad. Aga mul on see kiiks, et kodune miljöö pole ikka see ja seetõttu ma ei viitsigi midagi erilist pingutama hakata. Isegi koju tellitud hiina toit ei tundu nii hea kui restoranis söödav. Ma olen vist ilge snoob.
Peagi on plaan teha spagette kooreses päikesekuivatatud tomati kastmes. Tomatid on juba ostetud, koor jäi täna poodi, seetõttu täna veel ei saa. Aga gurmaanid jääge ootele :)
Aga et ennast kiita pean mainima, et eelmine nädal tegin Tom Kha suppi (loomulikult Tom Kha supimaitseainega), mis maitses täpselt sama hea kui Truffe kohviku kana-ingveri kookospiimasupp cappucino vahuga. Ja Truffe toidud on minu hinnangul ühed Tartu parimad. Aga mul on see kiiks, et kodune miljöö pole ikka see ja seetõttu ma ei viitsigi midagi erilist pingutama hakata. Isegi koju tellitud hiina toit ei tundu nii hea kui restoranis söödav. Ma olen vist ilge snoob.
Peagi on plaan teha spagette kooreses päikesekuivatatud tomati kastmes. Tomatid on juba ostetud, koor jäi täna poodi, seetõttu täna veel ei saa. Aga gurmaanid jääge ootele :)
reede, märts 19, 2010
Musklis mässajat igatsedes
Kahe päevaga sai vaadatud kahte filmi, mille tegevus toimub suuremalt jaolt psühhiaatriahaiglas: "Lendas üle käopesa" (1975) ja "Veronika otsustab surra" (2009). Mõlemad filmid on tegelikult head, aga kuna esimene neist on siiski maailmakuulus klassika, mis saanud 5 Oscarit ja teine Paulo Coelho teose ekraniseering, siis võrdluses on esimene teisest muidugi üle.
"Lendas üle käopesa" - võimatult tugevate rollide ja näitlejatega šedööver. Film, mis jutustab ühe loo ning sellega vaataja kaasa elama ja- mõtlema panna suudab. "Veronika otsustab surra" on see-eest tüüpiline Coelho - kõik seletatakse vaatajale ilusasti ära, et iga blondiingi aru saaks (ja pärast teose tohutut sügavamõttelisust kiidaks). Filmi aluseks olevat raamatut ma alles plaanin lugeda (sest nii mulle soovitati kuna film olevat raamatu koopia ja seega eelnevalt lugenuna ei üllata), kuid arvan, et ehk oleks olnud võimalik filmi paremaks muuta just Coelho seletavast stiilist loobudes.
Ma ei tea, milles viga on, kuid kõik uuemad filmid lähevad kuidagi väga kiiresti minust läbi - vaatan ja unustan. Vahetult peale vaatamist on samuti selline õlgukehitav tunne, et noh, oli kah, päris hea vist. Ükski tegelane ei pane endale niimoodi kaasa elama nagu vanemates filmides - on neid tegelasi siis liiga palju või tõesti ei osata neid huvitavalt kujutada. Heas mängus saab tavaliselt kindel olla vaid vanade ja tuntud näitlejate juures - uued on sageli vaid ilusad näod. Viimati jäi uutest filmidest meelde näiteks "The Wrestler" (2008) Mickey Rourke'ga peaosas. Tavaliselt aga tegelased endale kaasa elama ei pane - vaatad lihtsalt, et näha, mis saab ja kuidas lugu lõpeb või ootad, et vähemalt nalja saaks. Vanemates filmides oli tavaliselt üks keskne tegelane, kelle saatusele sai kaasa elada ja kes tavaliselt mingis mõttes kangelane oli - Krokodill Dundee, Rocky, Rambo, Han Solo, erinevad Clint Eastwoodi või Kevin Costneri tegelaskujud näiteks. No more heroes anymore...No mis kangelane on mingi äpust Ämblikmees või uus igati tavaline Batman! Ilmselt on just minu ootused ebarealistlikud, kuid mulle meeldib kui kangelane pööblist eristub aga sedasorti romantikasse enam kellelgi vist usku ei ole...
Huh, ja "Veronika otsustab surra"-filmis kohutas mind ka kõige rohkem see kui tavaline või veel õudsem, vana, nägi välja Sarah Michelle Gellar. See meenutas juba mulle mind ennast! Aga kas filmides ei peaks inimesed siis kuidagi ilusamad ja paremad olema kui päriselt? :)
"Lendas üle käopesa" - võimatult tugevate rollide ja näitlejatega šedööver. Film, mis jutustab ühe loo ning sellega vaataja kaasa elama ja- mõtlema panna suudab. "Veronika otsustab surra" on see-eest tüüpiline Coelho - kõik seletatakse vaatajale ilusasti ära, et iga blondiingi aru saaks (ja pärast teose tohutut sügavamõttelisust kiidaks). Filmi aluseks olevat raamatut ma alles plaanin lugeda (sest nii mulle soovitati kuna film olevat raamatu koopia ja seega eelnevalt lugenuna ei üllata), kuid arvan, et ehk oleks olnud võimalik filmi paremaks muuta just Coelho seletavast stiilist loobudes.
Ma ei tea, milles viga on, kuid kõik uuemad filmid lähevad kuidagi väga kiiresti minust läbi - vaatan ja unustan. Vahetult peale vaatamist on samuti selline õlgukehitav tunne, et noh, oli kah, päris hea vist. Ükski tegelane ei pane endale niimoodi kaasa elama nagu vanemates filmides - on neid tegelasi siis liiga palju või tõesti ei osata neid huvitavalt kujutada. Heas mängus saab tavaliselt kindel olla vaid vanade ja tuntud näitlejate juures - uued on sageli vaid ilusad näod. Viimati jäi uutest filmidest meelde näiteks "The Wrestler" (2008) Mickey Rourke'ga peaosas. Tavaliselt aga tegelased endale kaasa elama ei pane - vaatad lihtsalt, et näha, mis saab ja kuidas lugu lõpeb või ootad, et vähemalt nalja saaks. Vanemates filmides oli tavaliselt üks keskne tegelane, kelle saatusele sai kaasa elada ja kes tavaliselt mingis mõttes kangelane oli - Krokodill Dundee, Rocky, Rambo, Han Solo, erinevad Clint Eastwoodi või Kevin Costneri tegelaskujud näiteks. No more heroes anymore...No mis kangelane on mingi äpust Ämblikmees või uus igati tavaline Batman! Ilmselt on just minu ootused ebarealistlikud, kuid mulle meeldib kui kangelane pööblist eristub aga sedasorti romantikasse enam kellelgi vist usku ei ole...
Huh, ja "Veronika otsustab surra"-filmis kohutas mind ka kõige rohkem see kui tavaline või veel õudsem, vana, nägi välja Sarah Michelle Gellar. See meenutas juba mulle mind ennast! Aga kas filmides ei peaks inimesed siis kuidagi ilusamad ja paremad olema kui päriselt? :)
neljapäev, märts 18, 2010
Psychoterror "Parmakarma"
Kogemused ütlevad, et plaati peab ikka õige mitu korda kuulama, enne kui temast midagi arvata saab, seetõttu ka see jutt siin, mis sisaldab lisaks juba paarinädalataguse esitluskontserdi muljeid, nii hilja ilmavalgust näeb.
Psychoterrori uus plaat Parmakarma üllatas esimesel kuulamisel autos sellega, et ma ei oleks hääle järgi kuidagi arvanud, et lauljaks on Freddy, kuidagi hoopis teistmoodi kõlas. Hiljem, kodus krabisevatest kõlaritest tundus juba rohkem Freddy olevat. Ah, ei ole seal midagi nii uut mu meelest nagu teadjamad arvustajad on hirmutanud - ei ole nii, et ootustele ei vasta. Võib-olla tõesti on osad laulud raadiosõbralikumad kui varasem looming aga eks sealtki leiaks midagi. Üldse, Psychoterror plaadilt tundub selline ilus ja romantiline, kurb saatus ja koledad lood - selline plaat, mida kuulad just sõnade ja meeleolu pärast aga laivis on asi hoopis teine. Ehk siis pannakse täiega nagu viimase plaadi esitluskonterdil Tartus, kus Freddy oli nii omas elemendis, et ei tahtnud pärast lavalt üldse ära minna ja üritas veel peale bändi lahkumistki laulujoru üleval hoida. Rahvast oli muuseas kõvasti rohkem kui sellele paar nädalat eelnenud pungiüritusel, kus peaaesinejaks oli J.M.K.E*. Ja L, kes on meie oma Freddy-gruupi ning alati meeleheitlikult otsib võimalust oma iidoliga kontakteeruda (enamasti tema nime rohkem kui viis korda röökides ja muidu häbi tehes), sai seekord väledate jalgade tõttu Freddyle ka suitsule tuld pakkuda :) Ükskord andis ta Kilingi-Nõmmel isegi meie eelviimase õlle Freddyle ära (oleks ka viimase andnud, aga see oli paremini peidetud), peale seda kui ma ei saanud pool ööd telklaagris magada kuna Freddy telkide vahel kõigile unelaule laulis (mis oli muidugi elamus omaette - ikkagi spontaanne looming). Parmakarma esitlusel läks mul taas kehvemini kui L-l - kukkusin baaritäie inimeste ees külili, kuna letiesine oli lögast libe ja pärast pidin taluma naisjoodikule osasaavaid kaastundlikke pilke.
Mulle meeldivad Freddy tekstid - nii nagu tema on see surnud punkar, kes mängib lõpuni, on Courtney Love see üksik tõeline rokkar, kes läbi sopa end ikka välja veab. Midagi nende tekstides, või õigemini tundes, mida need annavad on üllatavalt sarnast. Võib-olla on see ka kogu nende elatud elu, mis mõlema häälest vastu kõlab. Mulle see meeldib, sest ma olen snoob, kes pole kunagi midagi kogenud.
"Naistele ma valetan
ja mehi ma ei salli
ning omaenda ******
pole miski mulle kallim"
*pilt on tegelikult sellelt ürituselt just
******ropp sõna seestütlevas käändes
kolmapäev, märts 17, 2010
Elajad meie keskel
Olen tähele pannud, et on kaks regiooni, kus tehtud filme ja kirjutatud raamatuid vaadates/lugedes võib hämmastuda sealsest fantaasiast ja sageli saada šoki, milliseid jubedusi seal välja mõeldakse/tehakse - üks on Aasia ja teine Skandinaavia. Või on just minuga nii juhtunud. Kuigi vähemalt 2 inimest on mulle tunnistanud, et ka nemad on seda tähele pannud. Selliseid piinamisviise, mis Aasias välja mõeldi ei olevat keegi ületada suutnud ja ise olen ka ikka totaalse šoki saanud mõnda "toredat" filmi vaadates (ma ei vaataks iial selliseid filme aga tavaliselt unustatakse mõned seigad arvustustes ära...). Sama ka nö perverssete Skandinaavia filmidega, millesarnaseid nüüd küll ka meil tegema on hakatud (a la Somnambuul). See sama Stig Larssoni triloogia on ju ka ikka šokeerivam kui mõned tavalised krimkad. Igatahes, sattusin lugema taaskord ühte äärmiselt rõvedat Rootsi raamatut. Rõvedat siis teema suhtes, kuid tegelikult äärmiselt mõtlemapanevat. Ainuke arvustus, mille leidsin on siin.
Ehk siis ootamatu lõpuga lugu, kus mõeldakse selle üle, kuidas reageerib ühiskond kui kord juba karistatud pedofiil vabadusse pääsedes oma kuritegu kordab ning kui tema tapjaks osutub mõrvatud lapse isa, kes teeb seda põhjendusega päästa järgmiste laste elu kuna võimud laste ohutust tagada ei suuda. Me võime selle isa õigeks mõista, sest see, mida ta läbi on pidanud elama on ilmselt hullem hullemast ja pedofiil tundub igale inimesele jäledam võimalikest kurjategijatest, kuid jamaks kisub asi siis kui selgub ühiskonna reaktsioon. Nimelt hakkavad inimesed omakohtu korras karistama tüüpe, kes neile pedofiilidena tunduvad - sageli täiesti ohutuid, kuid lihtsalt veidi veidraid inimesi. Teisi vanemaid enda saatusest säästa soovinud isast saab vastu enda tahtmist kangelane, kelle õigeksmõistmise eest rahvas meeleavaldusteni läheb, sest ei tundu ju õiglane saata trellide taha mees, kes tappis tõelise elaja. Ühele erandi tegemine mõjutab aga kogu ühiskonda ja nii võitlebki prokurör selle eest, et õigusemõistmine käiks seaduste, mitte emotsioonide põhjal. Antud olukorras muutub see aga ilmvõimatuks.
Raamat on tõesti jube ja ma ei soovita nõrganärvilistel seda üldse lugeda, eriti neil, kel endal lapsed. Üldse oleks hea kui selliseid teemasid ei eksisteeriks. Paraku see nii ei ole. Ise lugesin ja ega pärast hea olla küll ei olnud. Samas kujutan ette kui reaalne see teole järgnenud stsenaarium oleks, just selles osas, kus rahvas arvamust avaldama asub. Eks ole ju meilgi iga kuriteo kahtlusega loo all kommentaarideks, et tuleks maha tappa jne. Kui paljud tõesti selle teoks teeksid kui võimalus on? Ja kui paljud tegelikult süütud oleks? Meie tänavas vägistati ja tapeti mõned aastad tagasi noor naine. Täiesti kohutav lugu, eriti veel meie vaikses eramajade rajoonis. Ma ei tea, kas kurjategija saadi kätte, aga kuulsin oma kõrvaga kui räägiti sellest, et ühed ümbruskonna noormehed, kes sageli valjult pidutsesid ongi ilmselt süüdi. Üldise vaikuse taustal piisas vaid nende tegelikult tüüpilisest teismelise käitumisest, et kahtluse alla sattuda, ja mitte lihtsas õunavarguses vaid mõrvas. Ilmselt on inimlik otsida süüdlast aga kui palju see kahju võib tuua kui tõesti tuleb mingi väiksemgi signaal, et omakohus võiks olla lubatud?
Ehk siis ootamatu lõpuga lugu, kus mõeldakse selle üle, kuidas reageerib ühiskond kui kord juba karistatud pedofiil vabadusse pääsedes oma kuritegu kordab ning kui tema tapjaks osutub mõrvatud lapse isa, kes teeb seda põhjendusega päästa järgmiste laste elu kuna võimud laste ohutust tagada ei suuda. Me võime selle isa õigeks mõista, sest see, mida ta läbi on pidanud elama on ilmselt hullem hullemast ja pedofiil tundub igale inimesele jäledam võimalikest kurjategijatest, kuid jamaks kisub asi siis kui selgub ühiskonna reaktsioon. Nimelt hakkavad inimesed omakohtu korras karistama tüüpe, kes neile pedofiilidena tunduvad - sageli täiesti ohutuid, kuid lihtsalt veidi veidraid inimesi. Teisi vanemaid enda saatusest säästa soovinud isast saab vastu enda tahtmist kangelane, kelle õigeksmõistmise eest rahvas meeleavaldusteni läheb, sest ei tundu ju õiglane saata trellide taha mees, kes tappis tõelise elaja. Ühele erandi tegemine mõjutab aga kogu ühiskonda ja nii võitlebki prokurör selle eest, et õigusemõistmine käiks seaduste, mitte emotsioonide põhjal. Antud olukorras muutub see aga ilmvõimatuks.
Raamat on tõesti jube ja ma ei soovita nõrganärvilistel seda üldse lugeda, eriti neil, kel endal lapsed. Üldse oleks hea kui selliseid teemasid ei eksisteeriks. Paraku see nii ei ole. Ise lugesin ja ega pärast hea olla küll ei olnud. Samas kujutan ette kui reaalne see teole järgnenud stsenaarium oleks, just selles osas, kus rahvas arvamust avaldama asub. Eks ole ju meilgi iga kuriteo kahtlusega loo all kommentaarideks, et tuleks maha tappa jne. Kui paljud tõesti selle teoks teeksid kui võimalus on? Ja kui paljud tegelikult süütud oleks? Meie tänavas vägistati ja tapeti mõned aastad tagasi noor naine. Täiesti kohutav lugu, eriti veel meie vaikses eramajade rajoonis. Ma ei tea, kas kurjategija saadi kätte, aga kuulsin oma kõrvaga kui räägiti sellest, et ühed ümbruskonna noormehed, kes sageli valjult pidutsesid ongi ilmselt süüdi. Üldise vaikuse taustal piisas vaid nende tegelikult tüüpilisest teismelise käitumisest, et kahtluse alla sattuda, ja mitte lihtsas õunavarguses vaid mõrvas. Ilmselt on inimlik otsida süüdlast aga kui palju see kahju võib tuua kui tõesti tuleb mingi väiksemgi signaal, et omakohus võiks olla lubatud?
reede, märts 12, 2010
Mõnitamine ja kadedus - inimlikkuse alustalad
See telefoniteema jõudis kommentaarides lõpuks hoopis kaugemale välja ja kuna mul on selle mõnitamise koha pealt rohkem öelda kui kommentaariks sobilik, siis teen uue teema.
Kui palju on üldse inimesi, keda keegi kunagi millegi pärast mõnitanud ja alavääristanud ei ole? Suurem osa selliseid episoode juhtub lapsepõlves, sest lapsed on julmad ja neile tuleb inimlikkus alles kätte õpetada, iseasi, kas see alati õnnestub. Tüüpiline mõnitusohver on kindlasti paksude prillidega, trullakas, hästi õppiv ja tagasihoidlik poiss või plika, keda siis erineval moel terroriseeritakse. Omal ajal ei läinud meil asjad küll iialgi ligilähedaseltki sarnaseks juhtumiga filmist "Klass", kuid täiskasvanute eirav suhtumine oli ka siis tunda. Laste asjad - las lapsed klaarivad. Tänapäeval, kahjuks seoses koolitulistamiste jms, on aru saadud, et tegelikult tuleks nendesse "laste mängudesse" siiski sekkuda. Ja mitte sekkuda nii nagu "meie ajal" tavaliselt tehti - kannatanu erilise tähelepanu alla viimisega (konkreetne näide elust - õpetaja ütleb: "Ta on ju ilus poiss! Ilu on vaataja silmades - tule vastama, ilus poiss", tulemus - terve klass naerab mürinal ja mitte kaasa vaid üle.) Tundub, et just see kaaslastepoolne kiusamine/eiramine on põhjuseks, miks nii paljud suureks kasvada tahavad - samas ei arene need kiusajad tavaliselt sugugi edasi vaid nende käitumine paraneb lihtsalt tänu olukorra muutumisele. Tegelikult on ka täiskasvanute hulgas ääretult palju selliseid, kellele teistele s*** keeramine määratut naudingut pakub - olgu ohvriks siis ekskallim või lihtsalt mõni imelik inimene, kelle üle hea naerda. Normaalseks eluks on hädavajalik sellistest võimalikult kaugele hoidmine.
Ilmselt on see kõik inimlik. Tegelikult ei sallita erinevaid ju ka loomariigis. Endast erinevate tõrjumine hävitamiseni välja on evolutsioonilise tagapõhjaga - inimene on sellele veel enda jaoks meelelahutusliku tahu juurde loonud...Ja pole mitte mingit valemit, kuidas sellisest ebameeldivast olukorrast eemale hoida - hiljuti oli juttu tüdrukust, kes oli end tapnud, sest oli ilus ja kaaslased kadestasid ja mõnitasid teda seetõttu. Kadeduse tõttu mõnitamine on ilmselt omane eriti naissoole - kui just kätega kallale ei tulda, siis selles on ohvrile (vastavalt tema enesekindlusele) arusaamise korral isegi midagi koomilist või lausa meelitavat. Kadedus võib tõesti kõrvalt vaadates lõbus olla (kõik laused elust enesest):
"Ma ei tahaks küll ülikooli minna, seal on ainult mõttetud erialad!"
"Ma ei kannaks iialgi hambaklambreid, enne oleks kõverate hammastega!"
"Mehed, kes aitavad kodutöödes polegi mingid mehed!"
"Kui mul ka raha oleks, siis reisima selle eest ikka ei läheks!"
"Suurte rindadega ei sobi ühedki riided!"
ja nii edasi, ja nii edasi.
Ehk siis kooli ajal olin ma hästi õppiv, hambaklambrite ja prillidega, kuid samas arenenud kehaehitusega ning teistest rohkem reisinud ja välismaa asju omav. Loomulikult arvasin ma, et olen kõige õnnetum tegelane üldse, ma ei leia endale iialgi ühtegi sõpra, boyfriendist rääkimata ning mu eluunistus oli olla populaarne ning selle saavutamise teena nägin ainult ilu ja rumaluse kombinatsiooni. Kui mina juba tol ajal maailma sellisena nägin, siis kuidas need tänapäeva lapsed end veel tunda võivad? Äkki ei olegi muud võimalust kui lapsele Armani selga osta, et ta koolis peksa ei saaks?
Kui palju on üldse inimesi, keda keegi kunagi millegi pärast mõnitanud ja alavääristanud ei ole? Suurem osa selliseid episoode juhtub lapsepõlves, sest lapsed on julmad ja neile tuleb inimlikkus alles kätte õpetada, iseasi, kas see alati õnnestub. Tüüpiline mõnitusohver on kindlasti paksude prillidega, trullakas, hästi õppiv ja tagasihoidlik poiss või plika, keda siis erineval moel terroriseeritakse. Omal ajal ei läinud meil asjad küll iialgi ligilähedaseltki sarnaseks juhtumiga filmist "Klass", kuid täiskasvanute eirav suhtumine oli ka siis tunda. Laste asjad - las lapsed klaarivad. Tänapäeval, kahjuks seoses koolitulistamiste jms, on aru saadud, et tegelikult tuleks nendesse "laste mängudesse" siiski sekkuda. Ja mitte sekkuda nii nagu "meie ajal" tavaliselt tehti - kannatanu erilise tähelepanu alla viimisega (konkreetne näide elust - õpetaja ütleb: "Ta on ju ilus poiss! Ilu on vaataja silmades - tule vastama, ilus poiss", tulemus - terve klass naerab mürinal ja mitte kaasa vaid üle.) Tundub, et just see kaaslastepoolne kiusamine/eiramine on põhjuseks, miks nii paljud suureks kasvada tahavad - samas ei arene need kiusajad tavaliselt sugugi edasi vaid nende käitumine paraneb lihtsalt tänu olukorra muutumisele. Tegelikult on ka täiskasvanute hulgas ääretult palju selliseid, kellele teistele s*** keeramine määratut naudingut pakub - olgu ohvriks siis ekskallim või lihtsalt mõni imelik inimene, kelle üle hea naerda. Normaalseks eluks on hädavajalik sellistest võimalikult kaugele hoidmine.
Ilmselt on see kõik inimlik. Tegelikult ei sallita erinevaid ju ka loomariigis. Endast erinevate tõrjumine hävitamiseni välja on evolutsioonilise tagapõhjaga - inimene on sellele veel enda jaoks meelelahutusliku tahu juurde loonud...Ja pole mitte mingit valemit, kuidas sellisest ebameeldivast olukorrast eemale hoida - hiljuti oli juttu tüdrukust, kes oli end tapnud, sest oli ilus ja kaaslased kadestasid ja mõnitasid teda seetõttu. Kadeduse tõttu mõnitamine on ilmselt omane eriti naissoole - kui just kätega kallale ei tulda, siis selles on ohvrile (vastavalt tema enesekindlusele) arusaamise korral isegi midagi koomilist või lausa meelitavat. Kadedus võib tõesti kõrvalt vaadates lõbus olla (kõik laused elust enesest):
"Ma ei tahaks küll ülikooli minna, seal on ainult mõttetud erialad!"
"Ma ei kannaks iialgi hambaklambreid, enne oleks kõverate hammastega!"
"Mehed, kes aitavad kodutöödes polegi mingid mehed!"
"Kui mul ka raha oleks, siis reisima selle eest ikka ei läheks!"
"Suurte rindadega ei sobi ühedki riided!"
ja nii edasi, ja nii edasi.
Ehk siis kooli ajal olin ma hästi õppiv, hambaklambrite ja prillidega, kuid samas arenenud kehaehitusega ning teistest rohkem reisinud ja välismaa asju omav. Loomulikult arvasin ma, et olen kõige õnnetum tegelane üldse, ma ei leia endale iialgi ühtegi sõpra, boyfriendist rääkimata ning mu eluunistus oli olla populaarne ning selle saavutamise teena nägin ainult ilu ja rumaluse kombinatsiooni. Kui mina juba tol ajal maailma sellisena nägin, siis kuidas need tänapäeva lapsed end veel tunda võivad? Äkki ei olegi muud võimalust kui lapsele Armani selga osta, et ta koolis peksa ei saaks?
Kerli uus video ametlikult väljas
Kerli - Tea Party [Official Video] from KerliTv on Vimeo.
Kerli uus lugu filmist Alice Imedemaal. Muusika ei ole küll my cup of tea aga visuaal on see-eest väga ilus. Nagu Lady GaGal, noh :) (Sellest Kerli vs GaGa loost saab lugeda siit) Hea reklaamitrikk muidugi...Kummalisel kombel võib netist tõesti lausa kümnete kaupa selleteemalisi artikleid leida. Nii Eestist ku ka mujalt.
kolmapäev, märts 10, 2010
Üks sünnipäev ja üks matus
Pean suure kurbusega tõdema, et minu telefon (jah, see siin pildil on tõesti telefon) hakkab ennast ammendama - aku ei ole enam nii hea kui viimased 5 või rohkem aastat. Kahjuks ma ei mäleta enam, millal ma selle ostsin (tavaline reageering - sa OSTSID sellise? miks jumala pärast?), kuid vähemalt 5 aastat on ta kindlasti mind truult teeninud, sest 5 aastat tagasi elasin ma Tallinnas ja tegin endast sellega Viru keskuse mingi poe proovikabiinis pilti :) Ja need telefoniga tehtud pildid olid nii kõva kvaliteediga, et Rate'i läksid need ilusti üles :) Isegi praegu on kaamera kvaliteet veel võrreldav tänapäevaste mobiilide omadega. Ja kogu Kurjami plaat mahtus sinna sisse. Ning Tallinn-Tartu bussis terve tee Tetrise mängimine ja pleieri kuulamine ei võtnud tal ühtegi posti akut...Oh, nostalgia. Kõige hullem on see, et ma ei tea, millist telefoni nüüd osta. Mulle lihtsalt ei meeldi telefonid, mis näevad välja nagu telefonid :P No mõned nõuded on mul ka - wifi peaks peal olema, sellel praegusel ei ole ja GPRS on vahel ikka näruselt aeglane, lisaks tahan muusikat kuulata ja korralikke pilte teha ning soovitavalt võiks olla tegemist Nokiaga. Poes käies tundus ainuke kena telefon olevat IPhone, kuid ma natuke kardan seda puutetundlikku ekraani - erinevalt mõnest Nokia väljaandest ei paista saavat sellele katet peale panna ja üldse tundub see IPhone mulle kuidagi eriti õrnake. Lisaks sellele, et ma olen käpard, olen ma ka hüsteeriline eit ning lisaks mahakukkumistele on minu praegune üle elanud ka mitu vastu betoonseinaga põrkumist, mis on ka üheks põhjuseks, miks ma ei osta uut akut vaid olen sunnitud uut telefoni vaatama - selles jublakas, mille külge saab ripatsi kinnitada, on väike mõra. (Haa-haa, enamik telefone viskab peale paari kokkupõrget ju lihtsalt sussid püsti). Ma saan aru, et minusugune peaks vist tänapäeva õrnadest disaini+tehnikaimedest suu puhtaks pühkima ja hoopis mõne nö ehitajatelefoni soetama...
Lisaks sellele kurvale uudisele on aga juba homme aasta aega möödas sellest kummalisest inimliku eksistentsi piire ületavast kogemusest, mille tulemusena siin üks blondiin mööda tube jookseb. Ja hämmastusega avastasin, et ma ei olegi kuhugi oma detailset sünnituslugu kirja pannud :P (dream on!). Ahjaa - minu arvates on esimene sünnipäev selline vanemate jaoks tore üritus, et ega kingitusi ju pole vaja kui tüüp ise veel aru ei saa, et neid nõuda tuleks :P Või peaks ikka mälestuste (?) huvides korraldama ürituse, mille jaoks pannakse kinni mõni mängutuba, lastega tegelevad Pipi ja Limpa, šampus voolab ojadena ning kutsutud on 40 külalist (no lapse sõbrad oma vanematega)? Kui teil ei ole ühtegi last ega kogemusi nendega, siis võib-olla te tõesti kujutate ette, et üheaastasel on mõni sõber aga muidu tundub see teile siiski koomiline. Aga selliseid üritusi korraldatakse. Ma ise läheks ka rõõmuga kui süüa pakutakse ja mõni Pipi või muu elukas samal ajal lastega tegeleb...
teisipäev, märts 09, 2010
Olen vist punane vol. 2
Sellest häbiväärsest asjast, et mulle uusaasta jõuludest rohkem meeldib, ma juba kirjutasin. Nüüd tuleb üles tunnistada ka see, et mulle meeldib naistepäev kõvasti rohkem kui emadepäev. Emadepäev seostub mulle süü ja häbiga. Just nimelt - täna nüüd oma ema, sest ta on pidanud sinusuguse läbi valu sünnitama ja siis veel üles kasvatama ka. Ole tänulik, raisk! Ilmselt olen hälbega aga juba lapsena tekitasid kõik need emade ülistamise laulud minus tohutut ebamugavust (Millal maksan memme vaeva?). Kohe rõõm oli mõnda isadele pühendatud harva laulu kuulda - Freud muidugi teadis, mida arvavad väikesed tüdrukud oma isast ja mida emast...Kõik need laulusaated olid minu jaoks lapsena seetõttu häirivad - tundus, et ema jälgib silmanurgast, kas mul on vähekenegi häbi, et teised nii kenasti oma emmedest laulavad, samal ajal kui mina selline häbitu jõmpsikas olen. Mu ema on täiesti normaalne inimene ja mina ka (meie pere standardite järgi :P) aga meil on mõlemal 1 viga ja see on enesekesksus. No ei saa mina aru, miks peaks laps olema tänulik oma vanematele, kes ta siia ilma tõid - tema ise ju ei tahtnud sündida (muuseas, mu ema vaidleks siin mulle vastu). Kasvatamine seisneb enamasti samuti lapse enda reeglitele allutamises. Justkui ori peaks isandale lilli tooma. Ma tean - ma ei ole võimaline normaalseks eksisteerimiseks ühiskonnas, sest ma ei talu juhtimist, juhendamist, õpetamist aga kuidagi olen siiamaani hakkama saanud. Kui nüüd mõelda, siis ühes aspektis on see omadus siiski kasulik - ükski domineeriv isane, kes pikemas perspektiivis mind peksma sooviks hakata, mulle huvi ei paku :)
Aga naistepäev on tore! Saada kinke ilus olemise eest on palju toredam kui oodata tähelepanu lapselt, kellega tahes-tahtmata domineerivalt käitutud ollakse, ise lootes, et ehk laps on unustanud ja tõesti toob need lilled heast südamest ja mitte seetõttu, et issi käskis.
Naistepäeval leidsin pargist just enda number (36 ei ole just kõige levinum jalanumber) punased kontsaga kingad, kenasti pingile asetatud. Loodan, et tegemist ei olnud kuriteo asitõenditega aga igaks juhuks jätsin need sinna. Äkki kellelgi läheb rohkem vaja - näiteks sellel elatud välimusega tädil, kes kord hindavalt prügikastis kellegi stringe mõõtis...
Aga naistepäev on tore! Saada kinke ilus olemise eest on palju toredam kui oodata tähelepanu lapselt, kellega tahes-tahtmata domineerivalt käitutud ollakse, ise lootes, et ehk laps on unustanud ja tõesti toob need lilled heast südamest ja mitte seetõttu, et issi käskis.
Naistepäeval leidsin pargist just enda number (36 ei ole just kõige levinum jalanumber) punased kontsaga kingad, kenasti pingile asetatud. Loodan, et tegemist ei olnud kuriteo asitõenditega aga igaks juhuks jätsin need sinna. Äkki kellelgi läheb rohkem vaja - näiteks sellel elatud välimusega tädil, kes kord hindavalt prügikastis kellegi stringe mõõtis...
esmaspäev, märts 08, 2010
Ma panen hullu
Avastasin raamatu millesarnast pole juba aastaid lugenud. Algul arvasin, et autoriks ongi see sama, kelle raamatud viimasena sellise emotsiooni tekitasid, kuid täna sain teada, et see nii ei ole. Jah, mul ei olegi ainult üks elav alter ego vaid neid on mitu. Ja see täna avastatu on ära teinud kõik, millest mina olen unistanud - kogu pühendumusega ja samas headuses. Seega võin mina siin vabalt edasi oleskleda - sellest ei jää maailmal midagi saamata. On nii hea avastada, et keegi, kes on sinust mitu korda andekam ja erudeeritum ajab sama asja, mida sina ja sa ei peagi oma hädiste oskuste ja teadmistega mingit jama välja punnitama, et inimesteni jõuda, kes niikuinii millestki aru ei saa. Ma pean oma alter egosse veel süvenema, et kindel olla kas ta oma kohta ikka väärib aga esmakohtumine oli paljulubav.
neljapäev, märts 04, 2010
Kas vigu meditsiinis saaks ära hoida?
Jube lugu tänases Postimehes. Kardan, et ise sellist asja üle ei elaks ning peale seda normaalseks ei jääks. Kes on süüdi? Me kõik oleme oma vigadega inimesed, kuid on osa elukutseid, mille esindajad peaksid justkui vigadeta olema. Ise sünnitades ei mõelnud ma hetkekski sellele, et kui arst juba kohal on, siis võiks midagi valesti minna (sellisel hetkel ilmselt ei ole sellised mõtted ka eriti kasulikud ja tõrjutakse seetõttu eemale). Tegelikult oli vanasti sünnitus peamisi noorte naiste surma põhjusi ning on seda arengumaades ka praegu. Aafrikas on palju lapsi ka seetõttu, et üheksast rasedusest jääb ellu vast kolm last (info kahjuks ilmumise lõpetanud ajakirjast Lilit). Arenenud maades on ka ühe lapse kaotus korvamatu trgöödia. Ilmselt just selle tõttu lähevad sellised lood nagu Pärnus juhtunu eriti hinge. Samas on sünnitus ja igasugune muu arstlik operatsioon alati ohtlikud ja seetõttu tuleb nende sooritamise lubamiseks lausa allkiri anda, et ollaks kindel, et asi võib ka ebaõnnestuda. Vigade eest pole meist keegi kaitstud, kuid vead inimestega tegelemisel võivad vägagi saatuslikud olla. Jah, võib juhtuda vale ravim, see vale ravim võib tappa, kuid siis ei saa öelda, et arst oli kuritahtlik. Kuritahtlikult hooletu? Ma ei tea, ma olen elus päris palju hajameelseid vigu teinud ning ei ole kunagi halba soovinud. Just sellepärast ei julgeks ma teha tööd inimestega. Arvud on kindlamad - neid saab tavaliselt üle kontrollida. Jah, arst saab ka üle kontrollida. Aga - olen kindel, et ikkagi ei saa 100% veatust saavutada. Teine asi on juhtum, kus patsient on kindel probleemis (antud juhul käis isa väidetavalt mitu korda arsti appi palumas), kuid arst ei ole ning on endas nii kindel, et ei võta patsiendi arvamust kuulda. Kuidas saab inimestega seonduvas nii kindel olla? Isegi peale 30 aastast töötamist võib ette tulla eriolukordi. Kahjuks olen ka ise kohanud halvustavat suhtumist, et mida sina ka tead ning kohanud meditsiinis ilmsete suhtlemisprobleemidega inimest. Minu arvates on just sellised inimesed need tilgad tõrva meepotis, kes sunnivad inimesi meditsiinis kahtlema ja igasuguseid alternatiivvariante otsima. Väidetavalt olevat Eesti üks enim esoteerikat jms usaldav riik. Samas on kõigile teada eestlase tuntud suhtlemisoskamatus.
Mitte miski ei saa kompenseerida selle naise kannatusi, nii nagu keegi ei saa ilmselt kunagi täit selgust, mis siis õieti toimus. Ma ei taha kedagi seetõttu süüdi mõista, kuid kui lugu oli nii nagu Postimehest seda lugeda sai, et arst lihtsalt ei pidanud olukorda hoolimata patsiendi arvamusest ohtlikuks, siis ilmselt ei ole õige sellise inimese jätkamine arstina (kui muidugi see peale avalikustamist enam võimalik ongi). Kui palju aga on nö õnnetusjuhtumeid, kus patsient ei kaeba, kuid arst saaks ikkagi midagi ära teha, kuid ei tee, kuna arvab, et olukord ei ole nii hull? Mida saaks teha, et sellist asja ära hoida? Me oleme sunnitud arste usaldama ja tavajuhul on see kindlasti ka parem variant kui ise ennast ravima hakata, kuid kas tulebki leppida sellega, et mõnikord võibki valesti minna või tuleks siiski püüda rohkem märgata inimesi, kes ehk oma suhtlemisoskuse puudulikkuse, lohakuse vms tõttu arstiametisse kõige paremini ei sobi hoolimata oma haridusest? Kindlasti on ka osa patsiente lihtsalt rumalad või kiuslikud, kuid kui ühe arsti kohta on juba mitmeid kaebusi erinevatelt inimestelt, siis tuleks sellele reageerida. Aga jälle see suhtlemsoskus...No näiteks on ühes kliinikus alati aegu ühe kindla tohtri juurde, kus aga pidavat käima ainult need kõige tugevamad - emotsionaalselt siis. Tohter võib ju omal alal tugev olla aga on see normaalne, et ta suhelda ei oska? Või on see meil igal alal nii üldlevinud probleem, et keegi teistsugust olukorda ei eeldagi.
Mitte miski ei saa kompenseerida selle naise kannatusi, nii nagu keegi ei saa ilmselt kunagi täit selgust, mis siis õieti toimus. Ma ei taha kedagi seetõttu süüdi mõista, kuid kui lugu oli nii nagu Postimehest seda lugeda sai, et arst lihtsalt ei pidanud olukorda hoolimata patsiendi arvamusest ohtlikuks, siis ilmselt ei ole õige sellise inimese jätkamine arstina (kui muidugi see peale avalikustamist enam võimalik ongi). Kui palju aga on nö õnnetusjuhtumeid, kus patsient ei kaeba, kuid arst saaks ikkagi midagi ära teha, kuid ei tee, kuna arvab, et olukord ei ole nii hull? Mida saaks teha, et sellist asja ära hoida? Me oleme sunnitud arste usaldama ja tavajuhul on see kindlasti ka parem variant kui ise ennast ravima hakata, kuid kas tulebki leppida sellega, et mõnikord võibki valesti minna või tuleks siiski püüda rohkem märgata inimesi, kes ehk oma suhtlemisoskuse puudulikkuse, lohakuse vms tõttu arstiametisse kõige paremini ei sobi hoolimata oma haridusest? Kindlasti on ka osa patsiente lihtsalt rumalad või kiuslikud, kuid kui ühe arsti kohta on juba mitmeid kaebusi erinevatelt inimestelt, siis tuleks sellele reageerida. Aga jälle see suhtlemsoskus...No näiteks on ühes kliinikus alati aegu ühe kindla tohtri juurde, kus aga pidavat käima ainult need kõige tugevamad - emotsionaalselt siis. Tohter võib ju omal alal tugev olla aga on see normaalne, et ta suhelda ei oska? Või on see meil igal alal nii üldlevinud probleem, et keegi teistsugust olukorda ei eeldagi.
kolmapäev, märts 03, 2010
Moeeiraja ülestunnistus
Räägin nüüd natuke taga. Kui see on üldse taga rääkimine kuna ma tean, et "tagaräägitav" seda siin niikuinii loeb. Igatahes käisin sünnipäeval ja päevakangelasel oli seljas üks pluus, mis ka minul olemas on. Kahjuks läks minu oma katki ja ilmselt ta mul enam eriti hästi seljas ei istuks ka, aga kuna see sünnipäevalaps on rohkem modellimõõtu kui mina (rääkige minust ka nii taga, palun :P), siis temal nägi see pluus seljas välja nagu uus. Konks siin ongi - nimelt olen mina enda pluusiga uhkelt 9. klassi lõpualbumis. Ilmselt on ka see teine eksemplar sealt ajast pärit.
Tegelikult ei ole see veel midagi - mul on üks särk, mida ma siiani uhkusega kannan, toodud minu emale äia poolt mingist sotsialistlikust vabariigist enne seda kui mina olemas olin. Väga punk punane särk - mustast pitsist äär ja naisenägu ees.
Meenub ka lugu koolist kui klassiõde mu kleiti vaatas ja kohmas, et tal on ka selline aga ta ei kanna seda enam ammu. Ahjaa, see oli põhikoolis ja viimati kandsin ma seda kleiti kodus eelmisel suvel - siis rebenes ta lootusetult ja kuna minust parandajat ei ole (jumal tänatud, et ei ole, siis vist võiks mõni riie vanuses kandjaga konkureerida) tuli ta minema visata. Ühe teise kleidi, millel lukk suvel katki läks, ostsin koos emaga Tenerifelt kui olin 13.
Et siis - kellele kiirmood? Mulle näiteks Monton iseenesest meeldib, mul on üks nende ilus leheroheline kevadmantel, aga üha enam tundub mulle, et peaks vist imelik olema seda neljandat hooaega järjest kanda. Mantel, kuramus, peab vastu ka, erinevalt "kõige ilusamatest" teksapükstest, mis samuti Montoni nime kandsid ja peale paari kuud kandmist tagumikust niimoodi lõhki rebenesid, et neist isegi enam moodsaid rebitud Daisy Duke'e (eee...ilmselt küll pole sellised püksid tegelikult kunagi moes olnud) ei saanud teha.
Kiirmood peakski vist olema selline, et ostad üheks hooajaks ja seejärel unustad, kuid mul ei ole kombeks osta asju, millega ma vaid ühehooajasuhtesse soovin astuda. Sügisel korraldas Kaubamaja kampaania oma vanade riiete äraandmiseks ja kui ma selle vaimus kappi korrastasin, avastasin, et mu nö kõige uuem riideese oli ka juba 3 aastat vana. Jube - mis naine see selline on! Viisingi terve hunniku asju taaskasutusse. Ma ei saa aru, kuhu panevad oma riided need kiirmoetarbijad - isegi minu šoppamisharjumuste juures ei lähe mul kapiuksed kinni.
Ilmselt on mu vanemad suutnud mind kokkuhoidlikult kasvatada, sest niipea kui ma midagi soovisin, küsiti, kas vana on katki ja sellest ilmselt mu harjumus osta asju siis kui "vana on katki". Ükskord isa ütles mulle, et noorel daamil võib ja peabki olema mitu käekotti :). Kui paljudele seda meelde tuletama peaks?
Ühtepidi on see vähetarbimine kindlasti hea, teisest küljest võib-olla ma olen tõesti imelik, et ei käi nädalavahetuseti šoppamas ja julgen käia mitu korda kantud riietega (jumal teab, äkki räägitakse mind taga?). Heh, teisest küljest on vist naiste jaoks palju suurem jututeema see, kui mahutakse oma vanadesse riietesse :)
Tegelikult ei ole see veel midagi - mul on üks särk, mida ma siiani uhkusega kannan, toodud minu emale äia poolt mingist sotsialistlikust vabariigist enne seda kui mina olemas olin. Väga punk punane särk - mustast pitsist äär ja naisenägu ees.
Meenub ka lugu koolist kui klassiõde mu kleiti vaatas ja kohmas, et tal on ka selline aga ta ei kanna seda enam ammu. Ahjaa, see oli põhikoolis ja viimati kandsin ma seda kleiti kodus eelmisel suvel - siis rebenes ta lootusetult ja kuna minust parandajat ei ole (jumal tänatud, et ei ole, siis vist võiks mõni riie vanuses kandjaga konkureerida) tuli ta minema visata. Ühe teise kleidi, millel lukk suvel katki läks, ostsin koos emaga Tenerifelt kui olin 13.
Et siis - kellele kiirmood? Mulle näiteks Monton iseenesest meeldib, mul on üks nende ilus leheroheline kevadmantel, aga üha enam tundub mulle, et peaks vist imelik olema seda neljandat hooaega järjest kanda. Mantel, kuramus, peab vastu ka, erinevalt "kõige ilusamatest" teksapükstest, mis samuti Montoni nime kandsid ja peale paari kuud kandmist tagumikust niimoodi lõhki rebenesid, et neist isegi enam moodsaid rebitud Daisy Duke'e (eee...ilmselt küll pole sellised püksid tegelikult kunagi moes olnud) ei saanud teha.
Kiirmood peakski vist olema selline, et ostad üheks hooajaks ja seejärel unustad, kuid mul ei ole kombeks osta asju, millega ma vaid ühehooajasuhtesse soovin astuda. Sügisel korraldas Kaubamaja kampaania oma vanade riiete äraandmiseks ja kui ma selle vaimus kappi korrastasin, avastasin, et mu nö kõige uuem riideese oli ka juba 3 aastat vana. Jube - mis naine see selline on! Viisingi terve hunniku asju taaskasutusse. Ma ei saa aru, kuhu panevad oma riided need kiirmoetarbijad - isegi minu šoppamisharjumuste juures ei lähe mul kapiuksed kinni.
Ilmselt on mu vanemad suutnud mind kokkuhoidlikult kasvatada, sest niipea kui ma midagi soovisin, küsiti, kas vana on katki ja sellest ilmselt mu harjumus osta asju siis kui "vana on katki". Ükskord isa ütles mulle, et noorel daamil võib ja peabki olema mitu käekotti :). Kui paljudele seda meelde tuletama peaks?
Ühtepidi on see vähetarbimine kindlasti hea, teisest küljest võib-olla ma olen tõesti imelik, et ei käi nädalavahetuseti šoppamas ja julgen käia mitu korda kantud riietega (jumal teab, äkki räägitakse mind taga?). Heh, teisest küljest on vist naiste jaoks palju suurem jututeema see, kui mahutakse oma vanadesse riietesse :)
teisipäev, märts 02, 2010
Ülerahvastatud ülikool
Lugesin tänasest Postimehest artiklit neist sadadest Hispaania filoloogidest, kelle TÜ oli tänu lävendipõhisele vastuvõtule sunnitud õppima võtma. Praeguseks peaks siis vähemalt see esimene sats bakalaureuseni jõudnud olema.
Loen ja imestan - omal ajal oli ikka õnn 4+2 süsteemis õppida, sest nii nagu tollal uue 3+2 kohta räägiti, nii ka välja tuli, et see esimene 3 on ilma järgneva kaheta üsna kasutu. Samas aga pole magistris nii palju kohti ning paratamatult peab osa kolme aastaga leppima. Ehk siis see kolm on justkui keskkooli laiendus, mis sulle aga erialaseid oskusi ei anna. Samas tuli artiklist välja ka kurioosum, et tegelikult ei saadud üheksat Hispaania ja Prantsuse filoloogia magistrikohta täis. Ehk siis kas kogu häda ikka on süsteemis või on ka inimesed ise veidi imelikud? Artiklis on ära toodud mitme noore Hispaania filoloogi karjäärilood - kui ameteid riidepoes (ok, too neiu töötas siiski kooli kõrvalt) ja poole kohaga ujulas ikka saab karjääriks nimetada...Kõige naljakam on aga avaldus ühelt noorelt: "Kui sa oled suur fänn ja asi on väga selge, ainult siis on võimalik erialast tööd teha." Eee...et oh häda kui asi ikka eriti ei meeldi ja koolist sai ka end kuidagi läbi veetud, siis ei saagi erialast tööd teha? Enamikelt intervjueeritutelt tuleb välja, et ega nad eriti veendunud ei olnud oma erialavalikus juba alguses. Aga miks siis õppida kui väga ei huvita ja on enam-vähem selge, et ka erialast tööd ei leia? Kõrvalepõikena võib öelda, et ma ise olin täpselt samasugune erialast mittehuvitunu, kuid minu eriala oli piisavalt lai, et sellega ka mujal läbi lüüa (millega arvestasin kohe eriala valikul, sest olgem ausad, kohe peale keskkooli ennast huvitavat eriala leida on ikka väga raske). Ja tollal sai üsna vabalt valida ka kõrvalerialasid ja vabaaineid, mis oma eriala ebahuvitavust kompenseerisid (ei, see kindlasti ei ole kõige mõistlikum variant).
Ise töölekandideerijate cv-sid vaadates on mind alati hämmastanud kui paljud väga kõrgelt haritud inimesed ei oma mitte mingit töökogemust või siis on see kogemus ainult lihttööde vallas. Saan aru, et sageli olukord sunnib igasugust tööd tegema, kuid minu meelest ei tee see McDonaldsite ja koristamise mainimine cv-s head. Eriti kui inimene ei ole loominguline ega suuda oma varasemat töökogemust kuidagi otsitava tööga siduda.
Tegelikult arutasime juba ülikooliajal, et ega see ülikool meile mingeid praktilisi teadmisi küll ei andnud - pigem laiendas silmaringi ning oli sellega justkui gümnaasiumi pikendus. See pole sugugi halb, sest minu meelest on ikkagi madalamal positsioonil inimene, kes tunneb töö tehnilist poolt, kuid ei saa aru suuremast pildist konkreetse ülesande taga. Samas paneb selline haridus väga suure rõhu õppijale endale - kas ta suudab pakutud teadmistes ise orienteruda, vajaliku välja selekteerida ja seda edasises elus kasutada. Kui ta seda ei suuda, siis äkki ta peakski omandama mingid konkreetsed oskused ja nende najal endale karjääri looma? Ehk siis ülikooli ja kutseõppe vahe. Tegelikult olen ma kogu aeg kindel olnud, et ülikoolis on siiski liiga palju rahvast ning osa neist on seal vaid paberi pärast, kuigi tegelikult aitaksid neid palju rohkem konkreetsed oskused. Samas ma saan aru, et kutsekoolide maine on madal (õnneks see on tõusnud võrreldes minu kooliajaga) ning mitte kõik vanemad ei lepi sellega, et nende lapsel ei ole kõrgharidust. Sama teed lähevad kahjuks ka paljud tööandjad - olen näinud päris palju töökuulutusi, kus näiteks sekretärilt oodatakse kõrgharidust. Ilmselt selle kõige tulemuseks ongi, et teenindav sektor on täis magistrikraadiga ja nelja keelt rääkivaid neiukesi (soolise erinevuse aspekt on juba teine jutt...). No nii võiks ju teeninduskultuur meil viimase peal olla, aga kui inimene ka ise tunneb, et on ülekvalifitseeritud, siis vaevalt, et ta seal leti taga parimas tujus on....
Loen ja imestan - omal ajal oli ikka õnn 4+2 süsteemis õppida, sest nii nagu tollal uue 3+2 kohta räägiti, nii ka välja tuli, et see esimene 3 on ilma järgneva kaheta üsna kasutu. Samas aga pole magistris nii palju kohti ning paratamatult peab osa kolme aastaga leppima. Ehk siis see kolm on justkui keskkooli laiendus, mis sulle aga erialaseid oskusi ei anna. Samas tuli artiklist välja ka kurioosum, et tegelikult ei saadud üheksat Hispaania ja Prantsuse filoloogia magistrikohta täis. Ehk siis kas kogu häda ikka on süsteemis või on ka inimesed ise veidi imelikud? Artiklis on ära toodud mitme noore Hispaania filoloogi karjäärilood - kui ameteid riidepoes (ok, too neiu töötas siiski kooli kõrvalt) ja poole kohaga ujulas ikka saab karjääriks nimetada...Kõige naljakam on aga avaldus ühelt noorelt: "Kui sa oled suur fänn ja asi on väga selge, ainult siis on võimalik erialast tööd teha." Eee...et oh häda kui asi ikka eriti ei meeldi ja koolist sai ka end kuidagi läbi veetud, siis ei saagi erialast tööd teha? Enamikelt intervjueeritutelt tuleb välja, et ega nad eriti veendunud ei olnud oma erialavalikus juba alguses. Aga miks siis õppida kui väga ei huvita ja on enam-vähem selge, et ka erialast tööd ei leia? Kõrvalepõikena võib öelda, et ma ise olin täpselt samasugune erialast mittehuvitunu, kuid minu eriala oli piisavalt lai, et sellega ka mujal läbi lüüa (millega arvestasin kohe eriala valikul, sest olgem ausad, kohe peale keskkooli ennast huvitavat eriala leida on ikka väga raske). Ja tollal sai üsna vabalt valida ka kõrvalerialasid ja vabaaineid, mis oma eriala ebahuvitavust kompenseerisid (ei, see kindlasti ei ole kõige mõistlikum variant).
Ise töölekandideerijate cv-sid vaadates on mind alati hämmastanud kui paljud väga kõrgelt haritud inimesed ei oma mitte mingit töökogemust või siis on see kogemus ainult lihttööde vallas. Saan aru, et sageli olukord sunnib igasugust tööd tegema, kuid minu meelest ei tee see McDonaldsite ja koristamise mainimine cv-s head. Eriti kui inimene ei ole loominguline ega suuda oma varasemat töökogemust kuidagi otsitava tööga siduda.
Tegelikult arutasime juba ülikooliajal, et ega see ülikool meile mingeid praktilisi teadmisi küll ei andnud - pigem laiendas silmaringi ning oli sellega justkui gümnaasiumi pikendus. See pole sugugi halb, sest minu meelest on ikkagi madalamal positsioonil inimene, kes tunneb töö tehnilist poolt, kuid ei saa aru suuremast pildist konkreetse ülesande taga. Samas paneb selline haridus väga suure rõhu õppijale endale - kas ta suudab pakutud teadmistes ise orienteruda, vajaliku välja selekteerida ja seda edasises elus kasutada. Kui ta seda ei suuda, siis äkki ta peakski omandama mingid konkreetsed oskused ja nende najal endale karjääri looma? Ehk siis ülikooli ja kutseõppe vahe. Tegelikult olen ma kogu aeg kindel olnud, et ülikoolis on siiski liiga palju rahvast ning osa neist on seal vaid paberi pärast, kuigi tegelikult aitaksid neid palju rohkem konkreetsed oskused. Samas ma saan aru, et kutsekoolide maine on madal (õnneks see on tõusnud võrreldes minu kooliajaga) ning mitte kõik vanemad ei lepi sellega, et nende lapsel ei ole kõrgharidust. Sama teed lähevad kahjuks ka paljud tööandjad - olen näinud päris palju töökuulutusi, kus näiteks sekretärilt oodatakse kõrgharidust. Ilmselt selle kõige tulemuseks ongi, et teenindav sektor on täis magistrikraadiga ja nelja keelt rääkivaid neiukesi (soolise erinevuse aspekt on juba teine jutt...). No nii võiks ju teeninduskultuur meil viimase peal olla, aga kui inimene ka ise tunneb, et on ülekvalifitseeritud, siis vaevalt, et ta seal leti taga parimas tujus on....
esmaspäev, märts 01, 2010
It's Cosmotime!
No on ikka huumor! Kuidas nad selliseid lugusid kirjutavad - et ürita nüüd mõelda nagu mees mõtleks? Kõik naised ju ostavad meie ajakirja kui seal on meeste mõtted kirjas, sest kuidas nad muidu üldse oma boyfriendidest aru saaksid. Mehed on ju Marsilt ja naised Veenuselt ning ainult meil on võimalus mehi dešifreerida. No ok - selle loo kirjutajal on ju tegelikult mõistusega kõik korras, sest ta saab aru kui kasutu on iga pisiasja pärast muretsemine, paaniline kaalujälgimine ja enda võimalikult ontlikust küljest näitamine. Samas tuleb teeselda, et sellistest asjadest arusaamiseks peab tingimata mees olema, kes omakorda arvab, et anna eidele hein ette - eit on õnnelik. Kas osad ajakirjad (ja nende lugejad) pole juba surmani tüdinud neist "mida naised/mehed tahavad"-teemadest? Nojah, uusi 13-aastaseid tuleb ju pidevalt peale, kes iga nipiga mõnd paar klassi vanemat lõngust ära võluda üritavad.
Üldse on tihti see jama, et ostad rumala peaga mõne pealkirja tõttu mingi ajakirja ja pärast saad jälle kahetseda, et läksid lihtlabase triki õnge, kus põneva pealkirja all ammutuntud tõdesid jagatakse. Kuigi ega ma hästi aru ei saagi, millest need ajakirjad kirjutama peaksid - ilmselt pole enam ühtegi teemat ega ühtegi huvitavat persooni, keda erinevad naisteajakirjad veel lahanud ei oleks. Samas ratas veereb edasi - iga hooaeg uus mood, sellest tulenevalt uued meigi- ja juuksetrendid, mõni uus staarike ikka tekib või saab vana lapse/uue kaasa/jätab vana maha/sureb ära (no siis saab teha lausa mitmeleheküljelise tagasivaate), lisaks alati on avaldamata retsepte ja proovimata dieete. Aga suhted - need on enamasti ikka need samad juba sajandeid ja lootus sealt midagi uut ja põhjapanevat leida on ilmselt juba eos luhtunud. Aga loomulikult väärib tunnustust see tubli inimene, kes erinevate pilkupüüdvate pealkirjade all iga kuu Cosmos uusi seksinippe paljastab. Vot tema ees võtaks küll mütsi maha - inimene, kes ka s***st saia suudab teha! (Kamasutra on ju kirja pandud ja palju see inimkeha ikka paindub...)
Üldse on tihti see jama, et ostad rumala peaga mõne pealkirja tõttu mingi ajakirja ja pärast saad jälle kahetseda, et läksid lihtlabase triki õnge, kus põneva pealkirja all ammutuntud tõdesid jagatakse. Kuigi ega ma hästi aru ei saagi, millest need ajakirjad kirjutama peaksid - ilmselt pole enam ühtegi teemat ega ühtegi huvitavat persooni, keda erinevad naisteajakirjad veel lahanud ei oleks. Samas ratas veereb edasi - iga hooaeg uus mood, sellest tulenevalt uued meigi- ja juuksetrendid, mõni uus staarike ikka tekib või saab vana lapse/uue kaasa/jätab vana maha/sureb ära (no siis saab teha lausa mitmeleheküljelise tagasivaate), lisaks alati on avaldamata retsepte ja proovimata dieete. Aga suhted - need on enamasti ikka need samad juba sajandeid ja lootus sealt midagi uut ja põhjapanevat leida on ilmselt juba eos luhtunud. Aga loomulikult väärib tunnustust see tubli inimene, kes erinevate pilkupüüdvate pealkirjade all iga kuu Cosmos uusi seksinippe paljastab. Vot tema ees võtaks küll mütsi maha - inimene, kes ka s***st saia suudab teha! (Kamasutra on ju kirja pandud ja palju see inimkeha ikka paindub...)
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)