Palgalõhest, süüdistavalt

Vaikselt hakkavad meenuma asjad, mis enne haiglasaagat kopsu üle maksa ajasid. Iroonia korras - päeva, mille ma õhtuks haiglas lõpetasin, alustasin sellega, et tõmbasin endale potitäie suppi kaela, seejärel murdsin küüne (ei, selle pärast ma õhtuks haiglasse ei sattunud) ning lõpuks kuulsin asja, millest ma nüüd kirjutada tahan, kusjuures terve päeva veensin end, et paar halba kokkusattumust ei tähenda veel, et terve päev maha kanda tuleks...
Teemast siis, tegelikult mõtlesin ma, et ei hakka sellest üldse kirjutama, sest inimesed võivad ennast ära tunda jne. Aga täna mõtlesin, et mida iganes! See asi häirib mind tõeliselt ja ma arvan, et kuna mina ei ole milleski süüdi, siis võin ka oma suu puhtaks tatistada. Mis sest, et teiste pihta, sest krt küll, vahel ongi teised süüdi. Postimehes ilmus ka täna selline artikkel. Ehk siis palgalõhe on palgaootuste lõhe - miks peaks keegi maksma rohkem palka sellele, kes end ise madalaks hindab. Evelin Sepp võttis kah ses suhtes kunagi sõna, et miks naised nii vähe palka küsivad ja sai muidugi sõimata, et kuidas tema, kõrgepalgaline, riigikogu nuumpõrsas, julgeb üldse sõna võtta - tema ju ei tea, millega lihtinimesel rinda pista tuleb. Mina peaks ikka nagu lihtinimeseks kvalifikatseeruma aga julgen küll palka küsida ja olen sellega siiski pidevalt rahulolematu. Võib ju öelda, et ma olen õnnelik lollpea, kes pärit toetavast perest, selline, kel nälg ja võlg selja taga ei kummita ning seega võin endale töökohast loobumist lubada aga pigem tundub mulle, et üksinda enda eest rabades oleks motivatsioon normaalset sissetulekut omada isegi suurem. Miinimumpalka saavad endale lubada need, kes hobikorras tööl käivad. Ok, on piirkondi, kus tõepoolest midagi muud ei pakutagi ja inimesi, kes olude sunnil kuhugi mujale minna ei saa aga minu meelest peaks ikka püüdma tööandjapoolse nöögi vastu astuda. Miks ma pahandan? Olles kogu aeg üritanud oma töökohal palku ülespoole suunata põhjendades seda inimeste ootuste ja teiste ettevõtete palgapoliitikaga, tegid mõned magistrikraadi omavad naistöötajad selgeks, et natuke üle miinimumpalga on absoluutselt vastuvõetav pakkumine. Mis ma siis enam tööandjale valetan, eks? Saab küll ka sandikopikatega elatud. Tuleks lisada, et eelnevalt lahkus just palgatingimuste tõttu töökohalt meesterahvas. Temal oli kesk-eriharidus. Ta sai rohkem palka kui summa, millega kõik kolm magistrikraadiga naist rahul olid. Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Kas ma olen mingi puuk kui leian, et kõrgharidusega, laia silmaringi eeldavat tööd hästi tegev inimene võiks vähemalt Eesti keskmist palka teenida? Või olengi mina loll ja targad on need netikommentaatorid, kes väidavad, et keskmist palka pole olemas ja 90% eestlastest teenibki 350 eurot ning ülejäänud istuvad riigikogus ja riigifirmade juhatustes?

Veel veidi haiglatest

Hämmastusega lugesin tänasest Postimehest Põlva haigla sünnitusosakonna juhi kommentaari väikehaiglate sünnitusosakondade sulgemise kohta - taas loen: «Ma tean, kuidas käib Tallinnas või Tartus sünnitamine. Naine saadetakse 24 tunni pärast koju, kuna kohti ei jagu. Noor ema ei suuda kohaneda ei oma lapse, lapse eest hoolitsemise ega ka iseenda muutustega. See on väljatõukamine,» Täpselt sama juttu kuulsin mõlemal korral ka enda raviarstilt, natuke kirjutasin sellest siin, vihje korras võib öelda, et temagi praktiseerib Põlvas. Mul soovitati lausa Viljandisse sünnitama minna, sest Tartus on ju nii jube. Kus siis sel juhul see kodukohas sünnitamise soodustamine jääb? Nii mu enda kogemus kui ka mitme Postimehe artiklit kommenteerinu kogemus on siiski vastupidine - Tartus on täiesti normaalne sünnitada ning mitte keegi ei aja sind 24 tunni pärast kuhugi. Eriti ei aeta kuhugi mujalt sünnitanuid, kohalikud kogenud emad võivad end küll koju küsida - kui lubatakse. Kust pärineb Põlva haigla sünnitusosakonna juhi ja minu raviarsti info? Jääb mulje, et enda töö kadumise hirmus tehakse teiste tööd valimatult maha. Eks muidugi oleks hea kui kvaliteetset sünnitusabi suudetaks igas väikehaiglas pakkuda ja ma usun, et ilmselt Põlva haigla seda pakubki, kuid miks on vaja Tartut mustata? Minu silmis ei tee see Põlvat kuidagi paremaks. Jah, ka ma ise ei tahaks olla selle sünnitaja nahas, kes peab valudes sada kilomeetrit haiglasse loksuma aga lahmivast kriitikast suurhaiglate vastu ei ole ju kah kasu. Eriti kui sellega kaasneb patsiendile tunne, et oled suurhaiglas sünnitades milleski süüdi - minu ja lapse elu sai tänu erakorralisele abile päästetud ja mulle üldse ei meeldinud stiil, kuidas mu Põlvat propageeriv raviarst seda fakti täielikult eirates üritas vaid Tartus tehtus vigu leida. Meenutab jälle seda "keisrilõige on vägistamine"-suhtumist, mille puhul millegipärast hoitakse suu kinni selle koha pealt, mis siis saama peaks kui loomulik sünnitus natuke nihu peaks minema. Eks ilmselt oled ise süüdi, et piisavalt positiivselt ei mõelnud ja oma "keha ei kuulanud". Kõrvaltvaatajana on kurb näha, et mingi probleemi lahendamise asemel kukutakse hoopis üksteist mustama ega nähagi võimalust koostööks, mis näiteks haiglate puhul ju täiesti võimalik oleks - järjekordne näide "õelusest"?

Aasta halvim ilutoode ehk dramaatiline ilupostitus

Ok, ilmselt on hullemaid aga praegu ma olen vihane. Niisiis mõtlesin, et teeks ennast kah kord ilusaks, täna ikkagi üle pika aja loengusse minek ja leidsin naisteajakirja vahelt Loreali uue BB-kreemi. "Revolutsiooniline toode, mis kohandub täpselt sinu nahatooniga, ideaalne loomulik jume, katab märkamatult ja 24-tunnine niisutus." Sobivat kõigile nahatüüpidele. Eks proovisin siis ära ja ausõna, ei ajanud tervet testerit näo peale laiali vaid täiesti mõistliku koguse võtsin. Ma ei hakka oma näonahast siia pilti panema aga panen pildi, kus on näha, millised nägid välja esimesed 4 vatipatja, millega ma seda ilgust näo pealt maha üritasin saada. Et siis kui juba vatitupsud niivõrd "negriidsed" välja näevad, siis kujutage ette, milline mu nägu veel välja võis näha ! Aga noh, ilmselt see siis ongi see minu nahatooniga ideaalne kohandumine, ma lihtsalt ei mõista kunsti. Ok, toon tooniks aga lisaks kuivatas see toode mu näonaha silmapilkselt ketendavaks ja kortsuliseks. Võtsin peotäie vatipatjade ja poole pudeli meigipiimaga selle jama maha ning laksasin ruttu hunniku Orto mesilaspiima kreemi peale, äkki suudab veel enne väljaminekut näo tagasi normaalseks muuta.
Ja see oleks pidanud olema BB-kreem, mis nii hooldab kui jumestab? Tule taevas appi!

Tegelikult on muidugi tänuväärne, et kreemide puhul testreid jagatakse, mõelda vaid kui oleksin kirjelduse järgi selle kreemi endale ostnud. Aga jah, kahjuks tuleb nentida, et kevadisel perioodil ei sobi minu nahaga vist mitte üks jumestuskreem kokku, kaasa arvatud BB-kreemid - nahk lihtsalt ketendab nii palju ja igasugune pigmendiga kreem toob selle koheselt välja. Lahenduseks olen kasutanud mineraalpuudreid, kuid isegi neil ilmneb päeva peale kuivatav efekt.

Kui palju on piisavalt?

Enda lapsepõlvest ei mäleta ma, et oleksin eriti kahetsenud oma ainsa lapse saatust. Mõnikord oleks suurest kurjast vennast küll palju abi olnud aga üldiselt nohisesin ma edukalt üksinda ja mõtlesin erinevaid imelikke asju välja. Näiteks jälgisin õues sipelgaid ja hakkasin välja andma nende päevalehte. Erinevate ajalehtede-ajakirjade ja raamatute "kirjastamine" oligi mul üks põhitegevusi, sekka taaslavastasin pabernukkude (ok, tehniliselt oli tegemist poolloomade-poolinimestega) peal erinevaid raamatutest loetud situatsioone, lemmikteemadeks muidugi erinevad sõjad ja katastroofid. "Normaalseid" mänge ma eriti ei mänginud, aeg-ajalt saadeti mulle külla üks vanaema sõbranna lapselaps, kes minus igasuguse soovi kodu, poodi või muud tavalist oma entusiasmiga (teeme nüüd nii, et sina oled see ja ütled seda) hävitas. Eks muidugi meenub ka see, kuidas ma pesu triikivat ema oma "mul on igav!"-joruga tüütasin aga seda ainult siis kui ema kodus oli. Olin ju enne kooli kodune laps ja päev otsa sain ilusti omaette hakkama (ega ma üksi kodus ei olnud aga vanaema toimetustes ma end väga osalevat ei mäleta). Minu suurem laps möllab päev otsa lasteaias ja õhtul kodus on ikka seesama virin, et temal on igav ning ainsaks meelelahtuseks on passida, mida "suured inimesed" teevad. Lugeda ta veel ei oska. Paljud mitmelapselisest perest inimesed on väitnud, et nemad seda "mul on igav"-teemat üldse ei valda, sest neil oli ju õde või vend, kellega igavust peletada.
Eks nüüd saab näha, mismoodi olukord muutub. Praegu pole suuremal küll titest veel erilist seltskonda aga nii suur nende vanusevahe ei ole, et tulevikus üldse koos mängida ei saaks.
Igatahes, nii nagu ei leia ma, et inimestel peaks üldse lapsi olema, ei arva ma, et üksik laps olla oleks kuidagi halb. Aga ma pean hetkel tunnistama, et kaks last tundub nüüd kuidagi etem kui üks. Kuigi mul on ikka veel tunne, et see üksiku lapse igavus annab talle suure eelise oma fantaasiamaailma arendamiseks ja vanade inimeste jutu kuulamine ei jookse kah mööda külgi maha, sest reeglina on nende jutt sisukam kui eakaaslaste vada. Alles hiljuti pidasin kohatuks tuttava FB tarkust, et alles 4 on perekond. Ilmselt oli see lihtsalt enda rõõmuks öeldud aga nagu ikka, loen mina sellistest avaldustest välja kriitika ülejäänute kohta. Noh, nüüd on mul siis kah 2 last - huvitav, kas ühiskond on nüüd lõpuks rahul? Haa-haa-haa! Juba haiglas avaldati arvamust, et eks nüüd tuleb ikka poeg kah muretseda, sest no mis õiged lapsed need tüdrukud ikka on, eks? Pärijat on vaja mehele, pärijat! Mis sest, et midagi pärida pole peale nime. Naljakas on see, et mingist hetkest muutub ühiskonna arvamus laste arvust aga vastupidiseks. Kolm last on kah suhteline, tänapäeval tundub edukate hulgas trendiks olevat pesamuna peale esimeste suureks saamist aga see on ok siiski hästi toimetulevate puhul, miinimumpalgalise ja/või noore pere kolme last peetakse enamasti ikka "hooletuseks". Mul on üks minust veidi noorem tuttav, kellel on suisa kuus last ja tema on väitnud, et mitte ükski inimene, kes teda tundmata temast kuuleb, ei jäta küsimata, kas tegemist on asotsiaaliga. Ehk siis ühiskonnale on võimatu meele järele olla. No ega ei peagi, peaasi, et ise õnnelik oled. Aga ei saa öelda, et ühiskonna arvamus ei loeks. Haiglas olin koos lasteaiakasvatajaga, kes rääkis, kuidas lapsed pidid üksteist hindama stiilis "sa oled vaene, sa elad korteris!" Kust lastele sellised mõtted pähe tulevad?

"Õelus"

Käisin täna arsti juures. Kuna mu arst mingitel, ilmselt isiklikel põhjustel, vihkab täielikult haiglat, kus mind raviti, siis oli ta kindel, et mulle pandi valediagnoos. Kui ma siis teavitasin, et mul tõepoolest olid kõik antud diagnoosile viitavad sümptomid, jäi ta lihtsalt vait ja alustas muu teemaga. Haigusloosse ta süvenema ei hakanud. See antipaatia konkreetse haigla suhtes on päris naljakas - 4 aastat tagasi püüdis ta mind veenda, et haigla on liiga uus ja sissetöötamata, mine tea, mis võib juhtuda kui keegi õigel hetkel ei tea, kust vatitupse otsida, nüüd teadis ta rääkida, et haigla pidavat juba lagunema, hea on kui minu sealviibimise ajal lagi pähe ei lange. "Ega ma ei käse muidugi, aga eks te ise teate... (millega riskite) (ja kui riskite, siis ilmselt ei hooli te oma lapsest piisavalt). Vähemalt selline tunne jäi mulle küll sisse. Minu jaoks on ebamugav olla kaasosaline kellegi subjektiivses antipaatias - no objektiivseks kriitikaks peaks seda vist vaid mõni tõsine naiivik, ja ma ei leia, et see oleks eriti professionaalne käitumine.
Kahes erinevas haiglas "aega surnuks lüües" jäi mulle veel mõndagi sarnast silma. Just selle ebaprofessionaalsuse ja suhtlemisoskuse puudumise koha pealt. Miks pean mina end tundma kui üleliigne rahurikkuja kui tegelikult on hooldajad ja õed seal minu tarvis tööl? Kui ma seisan valvelaua juures, siis peaks ju ilmne olema, et ma miskit soovin ning ma eeldan, et valveõde viitsib oma nina Postimehest või Farmvillest kõrgemale tõsta ka ilma minu "vabandage, kas ma võiksin küsida..." palveta. Ja no tõesti - kas piinlik ei ole Farmvillet lahti hoida, kui patsient näeb, millega sa tegelikult tegeled? Ma tegelen ka töö ajal kõrvaliste asjadega aga nii pohhuist ma veel pole, et seda üldse varjatagi ei üritaks. Ühe tädi hüüdnimeks oligi lausa "MSN-i mutt" ja nii kui ma seda nime kuulsin, teadsin kohe, kellest jutt. Loomulikult ei olnud kõik inimesed sellised aga ma ei saa aru, kuidas mõnele see "mõisa köis, las lohiseb"-suhtumine nii tavapärane on, justnimelt sellise töö juures, kus see jube hästi silma hakkab. Miks sa töötad inimestega kui sobiksid tegelikult inimtühjale saarele majakavahiks? Või mingisugusele tööle, kus töö tegemise asemel saaks sõbrannadega klatšida. Eks see valveõe töö ju ideaalis selline võikski olla kui need kuradima patsiendid oma hädadega vahepeal idülli rikkumas ei käiks. Ja see klatš - no miks te ometi seda varjatagi ei püüa? Kui mina kuulen mõnest laisast ja lollist patsiendist koridori peal räägitavat, siis tekib ju ikka kahtlus, et selja pöörates olen ise järgmine, kes ette võetakse.
Ilmselt see töö nüristab, valdav osa inimesi ongi tüütud lollpead ja palgast pole üldse mõtet rääkida aga on see igalpool nii või on tegemist siiski nõukapärandiga, kus tuli elada hammas-hamba vastu ja empaatiavõime ei toonud kellelegi plusspunkte? Või on tegemist puhta "õelusega", mis naistekollektiivis tekib ja mida siis ka patsientidele välja paista lastakse? Ma näiteks kuulsin pealt hindamatut vestlust teemal kuidas kõik mehed on mõttetud idioodid lihtsalt seetõttu, et pole sünnitusvalu tundnud (need tädid võiks abordivastaste meeste peale lahti lasta, aga ilmselt kohtuksid siis võrdsed võrdsetega). Ma arvan, et just õhkkond mitte ainult valusad süstid, on see, miks haiglast koju saamist nii väga oodatakse.
Ja müts maha kõigi nende toredate, tublide  ja empaatiavõimeliste arstide-õdede-hooldajate ees, kes hoolimata kõigest endaks jääda on suutnud. Aga nagu ikka, märkab silm ja kuuleb kõrv (ning trükib sõrm) eelkõige negatiivset.

Frustratsioon

Erinevad soovitused rinnapiima koguse suurendamiseks:
 - toida last võimalikult tihti (võib juhtuda, et isegi iga poole tunni tagant)
- söö vähemalt 3 korda päevas sooja toitu, joo palju
- jaluta värskes õhus
- ole rahulik ja rõõmus
- puhka välja ja ära närveeri
Kas  ma olen ainus, kellele tunduvad need soovitused vähemalt meie teadaoleva 24-tunnise ööpäeva juures ühildamatud? Jalutan koos supitaldrikuga tänaval, vihast ja näljast röökiv imik tissi otsas, ise rõõmus ja rahulik, vahepeal magan püstijalu?

Kehaline kasvatus ülikooli?

Facebookis oli täna huvitav jututeema selle artikli põhjal. Minu kogemus on selline, et kui ma põhikooli lõppedes tundsin suurimat kergendust käsitöö tundide kadumisest, siis peale keskkooli valdasid mind samad tunded kehalise kasvatuse suhtes ja ma tundsin siiralt kaasa neile, kes kutsekoolidesse siirdudes seda jama edasi kannatama pidid. Asjatu kriitika vältimiseks tuleb öelda, et ma ei ole päriselt ka kunagi ülekaaluline olnud. Kooli kehaline kasvatus aga kasvatas mind selles suunas, et enamasti ajab sport mind öökima. Miks? Sellepärast, et sport ei olnud mitte meeldiv ajaviide ja harrastus, mis muuhulgas ka tervisele kasulik vaid peamised olid normid ja tähtis see, kes kellest kuipalju parem. Ja mõlemal minu õpetajaks olnud naisterahval ei olnud veel vaimne puberteet üle läinud. Ma olen nimelt õudne õigluse tagaajaja ja nõrkade eest seisja ning kehalise õpetajad millegipärast selliseid vihkasid - no näiteks pidin ma kord tunni lõpuni ümber saali ringe jooksma kuna juhtusin õpetaja tähelepanu suunama sellele, et korvpalli võistkondade koosseis oli äärmiselt ebavõrdne. Ma, ülbe teismeline, ei jooksnud, vaid demonstratiivselt kõndisin, tema sundis mind ähvarduste saatel jooksma. Kobisesin veel selle üle, et miks saab inimene, kes ennast ületades kilomeetri ära jookseb aga alla nõutud normi, ikkagi kahe ja lootustandev trennitüdruk, kes aastast aastasse sama ajaga jookseb, alati viie, mis sest, et arengut pole kuskil. Vastuseks oli, et norm on vanem kui meie. Kõige lõbusam näide on see, et kord juhtus üks masin jõusaalis minu all ära surema (kordan, ei ma tõesti ei kaalu sadat kilo) ja kuna see olin va intrigandist mina, siis oli õpetaja veendunud, et ma õnnetuse oma lollusest ja oskamatusest põhjustasin. Selle eest mind väga karistada ei saanud aga oma õnnetuseks ja õpetaja õnneks juhtusin ma hajameelsusest veel ka kingadega riietusruumi minema. Pealtnägijad kinnitasid, et minu WC-s viibimise ajal oli riietusruumi tuhisenud marus õpetaja ja mu kingad likvideerinud. Läksin siis kingi otsima, eeldades, et õpetaja need lihtsalt koridori pani, kus nende koht aga sealt ma neid ei leidnud, õpetaja oli kah kadunud, lõin käega ja läksin spordijalanõudes koju. Järgmise tunni alguses teatas õpetaja, et keegi oli oma kingakesed jõusaali unustanud. Unustanud? Hmm, nojah, ilmselt lahtus ka tema viha. Igatahes ei osanud ma eriti säärasest inimesest lugu pidada ja tema ei suutnud mulle kuidagi spordiarmastust süstida.
Facebookist jäi kah mulje, et õpetaja isik on tegelikult väga olulise tähtsusega - inimlike õpetajate käe all sporti teinud inimesed reeglina seda ka ei vihka. Aga artikli autor arvab ju suisa, et "Ja kui vabatahtlikult ei liiguta, siis tuleb sundida. Äkki hakkab meeldima?". Ei, ei hakka. Päris kindlasti kohe. Ma tegelikult ei saa aru, miks seda liikumise teemat nii raevukalt peab esitama, kas lihtsalt oma lõbuks ei või kuskil rahulikult sörkida või võimelda? Millegipärast on mulje jäänud, et ei või - pea kõik spordifanaatikud ju postitavad netti oma uusi saavutusi ja jooksuteekondi, mõni halab suisa, et "täna sai jälle koogikesega patustatud - nädalavahetusel topeltrenn!" Milleks see kõik? Mina selliste inimeste seltskonnas küll treenida ei tahaks - vaatavad ainult, kas mul kuskil mõnd lõtva lihast ei ole ja mõõdavad mitu meetrit ma jooksen. Mingi pidev edukultus - kas ei või lihtsalt olla ja tegutseda, ilma end kellegagi võrreldes? On jäänud mulje, et spordis ei ole siiski suurim rõõm osalemisrõõm vaid peamine on ikka "kiiremini, kõrgemale, kaugemale!" Põhiprobleem oleks nagu see, et ei osata kasulikku asja inimestele meeldivaks teha, selle asemel sunnitakse ja hirmutatakse - on selline asi kunagi töötanud?

Lilledest ja liblikatest ja kõhu lõhki lõikamisest

Mulle tundub, et niipea kui avastatakse-leiutatakse mingi moodus leevendamaks osade inimeste kannatusi, hakkavad seda meetodit ära kasutama ka need, kellel lisaabi tegelikult vaja ei oleks ja seetõttu hakatakse kõiki antud meetodi kasutajaid alavääristama. Antud hetkel hakkavad ses osas silma keisrilõige ja pudelist toitmine. Ameerikas vist tõesti on loomulik sünnitus vaid entusiastide teema nagu meil taimetoitlus ja rinnaga toitmisest loobutakse lihtsalt sel põhjusel, et algul on natuke ebamugav tunne. Meil (veel) nii ei ole ning ma ei tea, kas selleks, et nii ei läheks, on ka teisi võimalusi peale keisrilõike ja pudelist toitmise demoniseerimise, sest mulle tundub, et kohati seda ikka tehakse. Keisri kohta sattusin lugema näiteks seda artiklit ja hea on, et lugesin seda peale enda keisrit.  Mulle paistab (ilmselt olen liigtundlik), et artikkel on lisaks hirmutamisele lausa alandav ja parastav. Julgen kraaksuda, kuna olen omal nahal tunda saanud nii loomulikku sünnitust kui ka keisrit ja võin öelda, et kuigi kumbki protseduur pole kuskilt otsast meeldiv, siis eelistaksin ikkagi keisrit kui see võimalik oleks. Ma saan aru, et tegemist on operatsiooniga ja sel võib olla tõsiseid tüsistusi aga oma otsuses tuginen eelkõige olukorrale endale, mitte "aga mis siis kui" -faktorile, ning tegelikult on ju ka sünnitus protsess, mille käigus võib nii mõndagi ootamatut ja ohtlikku ette tulla. Ja kindlasti olen teadlik, et inimesed ja olukorrad on absoluutselt erinevad. Loomulik sünnitus? Ilmselt otsustaksin selle kasuks kui mul oleks selline tore koostööaldis keha, et laps sünniks nii alla 12 tunnise pingutuse tulemusena. Paraku ma see õnnelik ei ole ja eile lugesin just kusagilt (mälu, mälukest), et tänapäeval kestavad tuhud ca 2,5 tundi kauem kui varasemal ajal (põhjust seal kirjas polnud, eeldati tingitust sünnitajate kõrgemast vanusest). Ma alati imestan neid kodussünnitamise filme, kus naised rõõmsal näol vanni ronivad, paar korda punnitavad ja siis õndsa näoga titakese rinnale võtavad - mis inimesed need küll sellised on? Filmides tundub alati kõige raskem see punnitamine, tegelikkuses on see aga üsna kiire lõpp võrreldes lõputu eelneva valutamisega olukorras, kus sa ei tea, kaua veel läheb ja kas kõik ikka õigesti läheb. Ma juurdlen lause üle, mis lõpetab selle lingitud keisri-artikli: "Üks-kaks ema seitsmest tunneb siirast rõõmu küll terve lapse üle, mis aga vaevadesse-valudesse puutub, siis on nad aktiivsete sünnitajate peale kadedad." Et mis need ülejäänud ei suuda peale keisrit isegi lapsest rõõmu tunda või? Mis keisrist taastumisse puutub, siis ma siiralt imestasin selle üle - kui sa esimesel õhtul vaatad käeulatuses olevat joogikruusi, milleni ulatumisest 2cm puudu jääb ja mõtled, et ilmselt läheb aastaid enne kui sa selleni küünitada julged, siis järgmisel päeval oled sa juba püsti. Su kõht lõigati lõhki ja sa funktsioneerid siiski! Sa oled praktiliselt surematu! Eks see ole muidugi individuaalne, kuulsin koridoris õdedelt (ja nii kuuleb mõndagi...), kuidas mõni ema ikka üldse voodist üles tõusmast keeldub aga ma ei julgeks küll öelda, et ma ise erilise vaprusega hiilgaksin (paberiga sõrme lõikamine on üldiselt elu halvav vigastus).
Ma ei taha sugugi öelda, et nõudke kõik keisrit aga jutud kõigile võimalikust orgastilisest sünnituskogemusest on mu meelest kah natuke valed. No ei ole see elu nii ilus midagi. Pealegi tundub see mõtteviis levitavat arusaama, et ise oled süüdi kui sünnitus "ebaõnnestus" - sellega ma aga kuidagi nõus ei ole. Isegi kui sa tõesti olid eriti piinlikult äpu, nõudsid eutanaasiat ja lubasid oma mehe ära tappa, siis ilmselt oli sul ikka põhjust nii käituda. Keegi ei saa teise inimese valu üle otsustada ja eesmärgiks pole ju lõppude lõpuks võimalikult "puhas sooritus" - naeratus näol ilma ühegi piuksuta sünnitamine vaid lapse tervelt kätte saamine. Proua Maibaum (vahvad arvamused siin ja siin) vaidleks mulle ilmselt vastu...Huvitav, et inimene, kes väidab end olevat tundlik natuur loobib niivõrd äärmuslikke arvamusi - ega need ju teistele haiget ei tee?!

Millist RSS-lugejat valida?

Ja ma ei paku siin lahendusi vaid lihtsalt küsingi seda, et kohe alguses segadust ei tekiks. Nimelt piisab mul ainult natukeseks ära käia kui kohe mõni õnnetus juhtub või kuidas see Mart Laar ütleski - aga tuleb välja, et Google Reader pannakse 1. juulist kinni. Et vähe kasutajaid ja lugupeetud ettevõttel on muid suundi kuhu ennast arendada kui perspektiivitu Reader. Ilmselt ei ole ma ainus, kellel on tunne, et kohe kui temale mingi asi südamelähedaseks muutub pannakse see kinni või võetakse tootmisest maha. Mitme õllega see nii juhtunud (sest no eesti tarbija soovib ju vaheldust!), üksikute heade lõhnaõlidega üldisest p***merest, mõne kena kohviku ja poega, nüüd siis järjekordne ohver Readeri näol.
Millist uut lugejat ma sooviks siis? No eks ikka täpselt samasugust nagu Reader! Tõmbasin FeedDemoni aga see ei istu mulle, sest on liiga kirju ning millegipärast muudab ta osad blogides olevad pildid imepisikesteks. Lisaks tahaks ma kangesti Androidi app-i ka, Google Readeri oma oli isegi etem kui tavaarvuti versioon, hea lihtne ja selge ilma üleliigse jamata. Või kuidas üldse on moodne blogisid ja muid lehti jälgida?

Rase ja listeeria

Ma päris kaua kahtlesin, kas kirjutada sellest siia või mitte aga kuna ma ise antud teema kohta pea mingisugust adekvaatset infot Internetist ei leidnud, siis teistele hoiatuseks on see äkki kasulik.
Igatahes juhtus siis minuga selline asi, et sattusin kaks ja pool kuud enne sünnitustähtaega gripilaadsete sümptomite ja sünnitusvaluga haiglasse. Ei osanud miskit erilist arvata, ilmselt libavalud. Tegelikkuses osutus asi karmimaks - minu veres oli põletikunäitaja väga kõrge, sünnitustegevust peatada ei olnud enam võimalik ja vähem kui 12 tundi hiljem tehti mulle erakorraline keisrilõige. Olin õnnelik, et rasedus oli piisavalt kaugel, et laps võiks tänapäeva meditsiini juures ellu jääda. Mis olukorra põhjustas, ei teatud. Paar päeva hiljem selgus platsenta analüüsimise käigus, et mul oli listeeria. Enamik rasedaid teab seda haigust küll - et ei või sinihallitusjuustu süüa ja sushit vist ka, sest võib saada mingi koleda haiguse. Perekoolis kerkib see teema aeg-ajalt ikka üles - üks kokkuvõtvam näiteks siin. Arvamused jagunevad sealjuures kaheks - ega keegi ei tea eriti kedagi, kellega miskit juhtunud oleks ning sellest tulenevalt ühed väldivad igaks juhuks kõike ja teised peavad esimesi napakateks kuna võimalus haigestuda on väga väike. Mina küsisin antud teema kohta eelnevalt ka oma arstilt ning tema arvamus oli see, et listeeriasse meil nakatuda võimalik ei ole, kuna kõik poes müüdavad juustud on eelnevalt pastöriseeritud. Ka netist leidsin sarnase ekspertarvamuse. Mina sõin päev enne haigestumist linna ühes nooblimas restoranis juustutaldrikult kitsejuustu ja gorgonzolat. Hiljem väitis mu raviarst, kes listeeria kohta täpsemalt uuris (kõik arstid väitsid, et pole sellest haigusest varem eriti kuulnud ja seda ei ole Eestis aastaid esinenud rasedail), et listeeriaga võib saastuda ka pastöriseeritud juust, samuti võib seda saada mustadelt puu- ja juurviljadelt. Tervele inimesele ei tee listeeria suuremat häda, hullemal juhul väljendub sarnaselt kõhugripiga aga ohtlik on see eelkõige rasedatele. Ülejäänud info lugesin ingliskeelsetest materjalidest - ka sealt leiab enamuses arvamusi, et tegemist on ülepaisutatud hirmuga haiguse ees, mille kellegi lehma lellepoeg olevat kusagil saanud aga keegi ühtki konkreetset juhtu nimetada ei oska - kuid leidsin ka paar juhtumikirjeldust (näiteks see siin) ning meditsiiniajakirjade täpsemaid teemakäsitlusi. Mis kohe silma hakkas, oli see, et tegelikult seisab selle diagnoosi puhul hullem alles ees - listeeria kutsub emal esile sünnituse, kuid võib lapsel põhjustada meningiiti ja veremürgitust. Lastel, kes listeeria ema käest kaasa saavad on ellujäämisvõimalus u 50 %.  Selleks hetkeks ma teadsin, et ka minu laps oli haiguse sündides kaasa saanud. Ei olnud meeldivad tunnid oodates lumbaarpunktsiooni tulemusi ja saades teada, et see jube protseduur ebaõnnestus. Aga ilmselt meil lihtsalt vedas. Bakter sai välja ravitud aga sellegipoolest ei ole antud diagnoos midagi, mida kergekäeliselt võtta. Ma ei tahagi öelda, et hoiduge kõigest, sest ilmselt oli minuga juhtunu ka üks päris paras kehvade juhuste kokkulangemine ning enamiku tavaliselt toituvate rasedatega ei juhtugi mitte midagi aga las see info olla lihtsalt selleks, et ei jääks muljet, et seda haigust üldse ei esine. Ja selleks, et oleks võimalik uskuda, et kõigiga ei lähe isegi halvima variandi puhul kõige halvemini.

Räpased ökoinimesed

Juhtus nii, et kuna kõigil oli meie esimesel ühistukoosolekul suu vett täis ja ainuke, keda sugulussuhete põhjal mõjutada sai ühistu vedamist enda kätte võtma, oli L, siis nüüd on meil olemas väike piilumisvõimalus kõigi teiste kanalisatsiooni ehk siis omab L ülevaadet terve maja korterite veekulust. Eile oli seoses kuu lõpuga taas see tore piilupäev ning kui eelmine kord pidasime seda mingiks sissekolimissegadustega seotud anomaaliaks, siis nüüd selgub, et me kasutame keskmiselt umbes poole vähem vett kui ülejäänud korterite elanikud. Eelmisest korterist mäletan, et rekordkogus kuus oli 4 ja pool kanti  ning seda siis kui laps oli väike ja teda tuli vannitada (nüüd käib ta duši all). Hiljem on meie keskmine kulu nii 3 poole kandi peale jäänud. Võrdluseks võib tuua, et üksik vanem naine, kes meie vanasse korterisse kolis, kasutab nii 7 kanti vett kuus (ma saan ka tema arvetele netis siiani ligi ja kunagi võrdluse mõttes piilusin). Meie majas elav lastetu paarike on kahe kuuga suutnud kulutada rekordilised 22 kanti - sealne pereisa on ameeriklane ja seal teatavasti võetakse dušši vähemalt 2 korda päevas nii et see ehk veidi seletab seda. Et nagu kuidagi piinlik hakkab - mis me oleme mingid räpakotid või? No meil on A klassi pesumasin aga ilmselt on selline enamikul, samas on mul pidevalt teema, et pesumasinat ei saa täis (ses  mõttes, et pestakse ju värvide järgi ja musta pesu võib olla aga kui "komplekti" kokku ei saa, on jama) ja mingi kahe särgi ja paari pükste pärast seda ju käima ei pane. Enamik ilmselt paneb? Ühe naabri pesumasin undab üsna kuuldavalt igal õhtul, tal on kaks väikest last ka aga isegi beebiga ei olnud mul seda teemat, et masin peaks kogu aega töötama - lapse riided on üsna väiksemahulised ning neid oli piisavalt palju ka, et alati oleks vahetuskomplekt võtta ja no mähkmed pidasid ikka midagi kinni ka. Iseasi, kui tõesti kasutad pestavaid mähkmeid aga üheks põhjuseks, miks mina neid kasutada pole soovinud ongi just see, et sel juhul peaks pesumasin kogu aeg töötama. Ennast peseme ikka ka vahel, kuigi tegelikult on enamik L-i sõpru punkarid ja need ju teadagi on üks kaltsakate kamp ning mul eriti sõpru pole, ehk on sinna  see koer maetud? See oli tegelikult siiski naljana mõeldud...Hommikul lugesin karikate emanda blogist, kes kirjutab enam-vähem samast asjast aga just vastupidise nurga alt, et tema näiteks duši all seebitamise ajal laseb veel voolata. Mina nii ei tee. Mind kohe füüsiliselt häirib kui kuskil vesi kasutuseta lahiseb või tilgub. Hambaid ma ei pese ka voolava vee all vaid lasen kõigepealt loputusvee tassi. Selle minu kombe üle naerab isegi L. Mäletan, et kodus ema pesi pead kah kausis, loputusvett kannuga pähe valades - tema väitis, et nii on parem. Mina niimoodi ei saanud, erinevalt emast olid mul vist liiga pikad juuksed selle jaoks. Elektriga on vist enam-vähem samad lood - arved on kuidagi kahtlaselt väiksed aga eks ma käin pidevalt ja passin peale kah, et põrandaküte ei töötaks kui kedagi vannituppa minemas pole ja kustutan toast lahkumisel sekundi täpsusega tulesid. Ja meenub, et kui ma kord puhkusereisil käies elasin ühes toas neiuga, kes telefonilaadijat pidevalt seinas hoidis, tekitas see mulle peaaegu füüsilist valu...Mingiks ökoinimeseks ma ennast see-eest ei pea kuigi eeldusi ilmselt oleks - mingist hetkest kaalub mugavus ikka öko üle (n. ise toidupoolise kasvatamine), või siis hind, mis mõnede toodete (n. toidud) puhul ületab minu taluvuspiiri.

Nalja kah. Ikkagi minu geenid! Istub laps koos enam-vähem samaealise sugulasega söögilauas, sugulane võtab suust nätsu, paneb selle taldrikuäärele ja hakkab sööma. Minu laps vaatab seda pika pilguga, osutab nätsule ja pistab kisama: "Mis asi see on??! ÖÄKKKKK! Jälk! Võta see ära!" Kusjuures vähemalt kodunt pole ta sellist reaktsiooni õppinud, sest meil ometigi ei saaks selliseid situatsioone tekkida.

Bitching

Lugesin täna Daki kolumni Delfist ja hakkasin mõtlema, et minu jaoks on need probleemid vist võõrad...Ma olen küll kirjutanud ühiskondlikust survest olla "hea ema" aga seda pigem Kaja Kallase stiilis ("kukkusin trepist alla ja kedagi ei kottinud, et mu tagumik haiget sai vaid ainult see, kas lapsega on kõik korras!") - noh, et oled selline isetu lapsele elav tädi, kel mitte mingeid muid huvisid ja ambitsioone enam pole vaid ainult alati lahke naeratus näol ja süli maailmale lastele avatud. Minu rikutud maailmavaate kohaselt on sellised tädid pigem viitsütikuga pommid, kes tegelikult oma Xanaxi-maski taga on valmis iga hetk plahvatama ja oma imelised järeltulijad naeltega seina külge lööma (vabandan väljenduse pärast!). Aga, et ma peaksin "normaalne" olemiseks veel lapse kõrvalt nii erialase töö kui kodutöödega tegelema, seda ma küll ei tunne. Ok, erialase tööga ma tegeleks tegelikult meeleldi - lihtsalt need kodutööd on minu jaoks siiani miskit hoomamatut. Ükspäev küsiti mingis netiküsitluses näiteks, et mis marki triikraud mul on. Hakkasin mõtlema ja meenus, et triikraud jäi teadmata kadunuks vist eelmise aasta augustis kolimise käigus. Ma pole tast ausalt öeldes siiani puudust tundnud - järelikult on triikraud täielik mõttetus, mida elamisse tegelikult vaja ei ole. Mu meelest ei näe pesumasinast tulnud ja sirgelt kuivanud riided sugugi nii kortsus välja, et peaks oma aega triikimise peale raiskama. Kunagi rääkis sama juttu Norras koduabilisena töötanud sõbranna - siis ilmselt pööritasin silmi, et issand, mis inimesed seal küll elavad! Mu ema näiteks veedab nädalas tunde pesu triikides - ta triigib kõike kaasaarvatud aluspesu ja taskurätte - aga mulle tundub, et talle meeldib seda teha. Mulle ei meeldi ausalt öeldes ükski nn kodutöö, ilmne jälgi laiskuse tunnus aga samas - mul on ainult 1 elu ja miks ma peaksin seda veetma tehes asju, mida ma ei salli? Sealaudas ma ka ei ela muidugi. Vahel olengi imestanud, kuidas inimestel, kes väidetavalt veedavad aega koristades, on kodud rohkem korrast ära kui minul. Äkki ma, teades, et koristada niikuinii ei viitsi, hoolitsen rohkem selle eest, et kõik saaks kohe silma alt ära ja korjan vahepeal tolmu nö jooksu pealt. Laps on mul kah drillitud. Ja mees.
Tööde teiste kaela lükkamisest veel - lapse juuste lõikamise plaan sai ootamatult täidetud kui ta eile lasteaiast poole vähemate karvadega tagasi saabus. Keegi "tore" poiss oli nätsu juustesse pannud ja kasvatajal ei jäänud muud üle kui käärid haarata. Vähemalt sai asi aetud.
Aga tegelikult tunnen ma ühiskondlikku survet vist juba seetõttu vähem, et ma ühiskonda enam eriti ei kohtagi (ehk siis mul pole mitte ühtegi sõpra! keegi mind ei armasta! koht). Või siis olen ma juba niivõrd vana inimene, et ei hooli enam. Naljakas, kuidas psühholoogi juures peeti seda teiste arvamusest mitte hoolimist üheks ohuks psühhopaatsuse suunas. Et pidev süütunne ja usk ühiskonna silmadest sinu kuklal aitab sul saada paremaks inimeseks ja mitte langeda ühiskonna äärealadele? Isemõtlevad inimesed on ju ometigi ohtlikud.
Üks raamatusoovitus kah lõppu. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist vististi parima raamatuga, mida ma üldse kunagi lugenud olenud - Richard Dawkins "Luul Jumalast". Ainus naljakas asi raamatu juures on see, et autor arvab end kirjutavat raamatut inimesele, kellel on Jumala suhtes kahtlusi. Mina arvan, et mitteateistil on seda siiski raske seedida. Ega seal miskit väga uut ei olegi (ok, tegelikult on raamat mul hetkel veel pooleli), lihtsalt hea on vahelduseks lugeda terve mõistusega inimese mõtteid, taustaks näited hirmsalt ameerikamaalt, kus möllavad kreatsionistid ja geist president on tõenäolisem kui ateist.
Ahjaa, tulin veel sellisele järeldusele, et ma ei pea mingit magistritööd kirjutama enne kui ma ei taha ja kuna ma hetkel ei ole suutnud oma mõtteid kuhugi koondada, siis ma ei lähe kevadel, üks titt käekõrval ja teine tissi otsas, oma cum laude diplomile järgi.

Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

Tegelikult tahtsin sellest raamatust juba siis kirjutada, kui seda lugesin, kuid ilmselt tuli jälle midagi vahele, üritan nüüd uuesti. Kahjuks pole aga raamatut enam käepärast ja seetõttu pean usaldama oma mälu, mis teatavasti oskab edukalt petta.
Igatahes võtsin selle raamatu kätte väikese eelarvamusega, sest Anna-Maria Penu tundub olevat inimene, kellega ma päriselus vist väga hästi läbi ei saaks - loomulikult on adekvaatne anda inimestele hinnanguid nende üksikute loetud kirjutiste põhjal :) Miks ma nii arvan? Sest mulle on jäänud mulje, et Anna-Maria on erinevalt minust kui keskmisest eestlasest - kaagutab palju aga mune ei ole, selline tüüp, kes pigem tormab uljalt võitlusse, enne läbi mõtlemata, kas on üldse lootust. Meie, urueestlased, selliseid ju päris normaalseteks pidada ei saa. Ses mõttes oli raamat "Kes kardab Aafrikat?" ju lausa näidiseksemplar. Esiteks - normaalne inimene ei lähe üldse mustale mandrile ja kui lähebki, siis korralikult turvatud kallihinnalisele safarile, mitte uurima seda, kuidas elu tegelikult käib, sest me ju siiski eeldame, et me väga ei taha teada. "Tehku need hullud seal, mis tahavad, meie oleme õnneks siin, normaalsete inimeste maal ja midagi muuta me niikuinii ei saa!"
Anna-Maria (tegelaskuju?) teeb hoopis teisiti - läheb Ugandasse ja sukeldub kohaliku ajalehe juures tööellu. Ok, püsiks ta siis seal nurgas ja vait nagu ilmselt eeldatakse - ei, ta hakkab oma nina igale poole toppima ning avastab loomulikult mitmeid vajakajäämisi kohalikus demokraatias ja inimõiguste tagamises. M.O.T.T.? Anna-Maria siinkohal ei peatu vaid asub probleemidega tegelema - mis sest, et teda eriti ei lasta. Mul on alati selliseid raamatuid lugedes tunne, et tahaks peategelast takistama joosta - no kuidas sa aru ei saa, et head nahka sealt tulla ei saa, päästa vähemalt enda oma ära! Mõnes osas meenutas raamat üht teist võõras kultuuris hakkamasaamise raamatut Amélie Nothomb'i "Jahmatus ja värinad", kus peategelasel tuleb rinda pista Jaapani kontorikultuuriga - erinevus selles, et sealne peategelane üritab alati käituda kultuuriga kooskõlas, kuid satub sellest hoolimata lõpuks kontorilaua tagant WC-sse koristajaks. Anna-Maria aga ei üritagi kohanduda vaid läheb ja räägib mustadele meestele, kelle arust naise koht on kinder-küche-kirche, homoseksuaalsete õigustest. Tule taevas appi, eks! Kuigi Anna-Maria on teatavasti siiamaani elus ja terve ning tegutseb ilmselt oma eesmärkide poole edasi (ma ei väida sugugi, et tema eesmärgid valed oleksid - lihtsalt minu meelest on tegemist lootusetu võitlusega), kardan mina lugejana endiselt Aafrikat. Ilmselt annab Anna-Maria kohalikust elust päris tõetruu pildi ja ma kaldun arvama, et enamikku ei haara tema kirjeldusi lugedes meeletu rännukihk, pigem mõtleme, et eks see Aafrika oleks oma looduse ja kultuuriga huvitav paik külastada aga inimesed seal küll meiesugused tsiviliseeritud ei ole. Või noh, mõni šovinistlik siga ehk leiaks, et ongi õiged mehed ja mõnus machokultuur, aga sellised inimesed vaevalt raamatuid loevad (küll mul on palju eelarvamusi!).
Minu jaoks oli raamat huvitav sisevaade teistmoodi elavate-mõtlevate inimeste maailma.

Mõnitamine!

Eelmise huumoriteemaga haakub ka järgmine - kust jookseb piir huumori ja mõnitamise vahel? Ajendas tegelikult hoopis see artikkel isadepäevast, kus iseenesest huumorist juttu ei ole. Miks siis mehi mõnitatakse sundides neid "osalema tobedates teatevõistlustes, mängima lumeleopardi, õppima tantsusamme ja osalema näidendis ?" Naised saavad seevastu kooki õgida ja lapsukeste laulu kuulata. Kujutasin ette, et tegelikult pööritab suur enamus selle artikli peale silmi  - mis mõttes see mõnitamine on? Aga loo kommentaare lugedes tuleb välja, et hoopis vastupidi  - suurema osa Naine24 lugevate meeste (!) arvates ongi tegemist jälgi mõnitusega.
Mis veel huvitavam, või noh, mina teadsin seda ette, samasugusel seisukohal on ka mu kodune sotsiofoob. Miks peab isadele üldse mingit tähelepanu pöörama? Miks seda tähtpäeva üldse vaja on? Miks seda on vaja tähistada?  Selguse huvides - ta on samal seisukohal kõigi muudegi tähelepanu pööramist eeldavate pühade suhtes  - sünnipäevad, jõulud näiteks. Et miks on vaja teha kingitusi, soovida õnne kui tegelikult tahaks vaikselt oma urus mossitada. Mulle tundub, et kuigi pealtnäha vähenõudlikkus, on vastupidiselt tegemist hoopis egotsentrismiga  - mina ei taha ja mulle ei meeldi, järelikult peaks ka kõigil teistel niimoodi olema. Ise kingitusi ja tähelepanu ei soovi - samamoodi käitun ka teistega, mis sellest, et teistel võib erinev ettekujutus olla. Isadepäeva juurde tagasi tulles - miks üldse eeldada, et isadepäeva on isal vaja? Et olen häbelik ega tule tolategemisele kohale? Äkki on see päev oluline hoopis lapsele, kes näeb, et teised isad ju tulevad ja rõõmustavad, ainult tema oma susiseb nurgas, et las lollid kargavad, mina ei taha! Kusjuures ma olen ise täpselt samasse ämbrisse astunud emadepäevaga  - olen ka siin mitu korda kirjutanud, kuidas emadepäev seostub mulle sunnitud tänulikkusest tingitud häbitundega. Nüüdseks olen aru saanud, et kui lapsele selliseid seoseid vanemate poolt ei tekitata, ei teki tal ka seesugust tunnet  - emadepäev võib ju olla lihtsalt üks tore kevadine päev, kus süüakse kooki ja ema tuleb vaatama, kuidas laps tantsib ja laulab. Oma komplekse ei pea lapsele edasi andma. Lihtne rääkida, keeruline teostada muidugi.
Isadepäeva artikli juures on aga veel üks kommentaar, mis paneb mind mõtlema, et naised polegi vist need ainsad ülemõtlejad: "Isadepäeval mõnitatakse isasid tegelikult palju rafineeitumal moel. Kuigi mängude vastu pole mul midagi siis sisaldab see tegevus eeldust, et "isad ei tegele lastega". Isadepäeval edastatakse pidavalt ridade vahel sõnumit, et isad jätavad pered maha, laisklevad, on tööl, on väsinud ja tahavad ainult puhata. Tegelikult on see kõik muidugi jama. See on lihtsalt räige seksistlik propaganda."  Mina kui ülemõtleja võiksin siia omalt poolt näiteks lisada, et emadepäev sunnib naist mõttele, et tema ehk polegi mingisugune hea ema, kellest kõik need "emakese-hellakese" laulud pajatavad ning et see on kõik üks suur etteheide emale, kes lapse hommikul lasteaeda viskab ja õhtul väsinuna ära korjab ning poolfabrikaatidest õhtusöögi valmistab, ainsaks sooviks oma voodisse vaikusesse magama saada, selle asemel, et lapsega miskit toredat ette võtta. Aga ma saan õnneks aru, et see on mu oma kahe kõrva vahel kinni - ideaalseid inimesi ei ole tegelikult olemas.

Huumorist

Paar päeva tagasi levis FB-s ülalolev pildirida.
Peab tunnistama, et ma ikka naersin natuke. Seejärel aga postitas sama pildi oma seinale üks mu meestuttav, kelle FB-sõprade hulka kuulub üks meie tuntud feministlik poliitik, kes pildist mitte vaimustatud polnud, vaid süüdistas postitajat hoopiski labasuses.
Minu arvates on antud pilt üsna süütuke, mina isiklikult mingit stereotüübistamist ei tunne - sest no päriselt  - kes meist ikka teaks, mida ta tahab?
Samas on mul sõbralistis üks kunagine klassivend, kes lahterdub  nn ossi-kategooriasse ja peab tunnistama, et tema jagatavad pildid on mind häirinud küll. Jagas ta muidugi seda pilti ka. Ehk oleksin minagi pildi suhtes vaenulikum kui esimeseks jagajaks oleks see tüüp olnud, kellest ma usun, et ta saabki asjadest täpselt nii aru nagu kirjas on ja irvitab, et niisugused kõik eided ongi? Kusjuures ma pole selle inimesega aastaid suhelnud ja kogu mu arvamus temast põhineb sellel, mida ta oma FB seinal jagab...
Ehk siis nalja mõistmine sõltub vähemalt minu puhul kõvasti sellest, kes on nalja tegija. Ehk kui mina ütlen: "Ma olen naine, ma ei mõtle!" siis on see sarkasm aga kui keegi mulle võõras seda ütleb, võin kahtlustada, et tegemist ongi idioodiga.
Mõni korralik feminist vaidleks kindlasti vastu, et seksistlikke ja stereotüüpseid nalju ei tohiks mitte mingil juhul sallida, ükskõik kes ja mis olukorras neid tarvitab - selline huumoriliik tuleks üldse maailmast välja juurida! No ma ei tea, ma väga ei usu selliste asjade toimimisse. Minu arvates võivad naljad olla, aga endale tuleks aru anda, et tegemist ei ole päris eluga ning päriselus ei ole kõik ämmad parimad keldris kaelani külmas vees ja kõik naised ei aja krediitkaarti nähes jalgu harki. Ma võin juudi- ja neegrinalju kah teha nendega, kes saavad aru, et tegelikult ma rassist pole. Selle peale pahandas mu sõbranna kord, et mis ma siis teeks kui mõni venelane mulle okupatsiooninalja teeks. Ma kaldun arvama, et sõltub venelasest.
Aga huumor ongi vist väga õrn teema. Hiljuti saatis mulle oma CV inimene, kes kirjeldas ennast kui üdini positiivset inimest, kes töökollektiivi elavdama sobiks, mina mäletan antud inimest kui nn musta huumori ema, kelle puhul ma algul tõesti ei teadnud ka nutta või naerda mõrult muiata.

Matslus või mitte?

"Inimene on oma miljöö produkt" olevat juba Lenin öelnud - ehk siis mu vanaema sõnul ainuke mõistlik asi, mida Lenin teinud oli, iseasi muidugi, kas ta ikka ütles just nii. Ilmselgelt sõltub arusaam matslusest just sellest, millises keskkonnas sa üles kasvad. Olen näinud näiteks perekonda, kus tühjaks joodud liitrine limpsipudel üle õla tänavale visatakse ja keegi ei leia, et see miskit taunimisväärset oleks - enamik teisi ilmselt siiski peaks seda sobimatuks käitumiseks. Küsimus mis mind vaevab, aga nii must-valge ei ole.
Nimelt käin ma lõunat söömas söögikohas, kus on buffee ehk siis iseteenindus. Tahvli peal on kirjas, mis söök on ja siis ise võtad. Mis mind aga häirib on see, et 50% sööjatest näib olevat lugemispuudelised ehk siis tõstetakse kaas üles, songitakse veidi toidus ja kui meeldib, siis võetakse, kui ei, siis jäetakse. Ega nad ilmselt ei sülita sinna ja maniakaalne pisikutekartja ma ka ei ole aga kuidagi on ebameeldiv. Kodus justkui räägiti, et söögis sonkimine või selle eelnev nuusutamine on lugupidamatu söögi valmistaja suhtes - et justkui ei oleks kindel, et solki ei pakuta. Ega avalikus söögikohas vist saagi selles kindel olla, aga ikkagi.
Rääkisin siis oma murest ka inimesele, kes mulle väärtushinnangud külge on kasvatanud ja tema küsis kõigepealt, kas ma söön kusagil matsisööklas või. Ei söö, kesklinn ja keskmine sonkur on kontorikostüümis kenasti sätitud daamike. Seejärel sain oma osa mina, et miks ma ometi ütlema ei lähe. No vot, ma olen üritanud pika pilguga vaadata aga ütlema ei tihka justkui minna, sest minu vaatluste järgi on tegemist vägagi levinud teguviisiga. Ja mida ma ütleks? Et nii lihtsalt ei tehta, ei ole viisakas? Äkki olen hoopis mina haiglane pedant? Miks näen mina probleemi seal, kus pea pooled inimestest ei näe? 

Ma olen elanud

...ja mul on piinlik. Nimelt on mul enda elamise kohta nüüd üks, minu jaoks üliloluline tõend - kirje Esteris. No liblikad on kõhus lausa. Varem oli seal ainult mu isa diplomitöö aga nüüd on sinna lisatud ka uuemad lõputööd. Ma saan aru küll, et minu suurepärane üllitis on seal samahästi kui mõne tüübi hädaga E-le tehtud käkk, kes ka nüüd ajalukku on raiutud. Ilmselt on see professionaalne kretinism, et kirje mingis arhiivis on mulle tähenduslikum kui näiteks järeltulija omamine. Ehk siis pole sigimine minu jaoks eneseteostusena arvesse minev ja seda isegi juhul kui ma ise sellega tegelenud olen. Lapsel pole ju minu nime peal! Kohutav egoism ikka.
Loomulikult on see kõik kaugel ideaalist - universumi saladusi avava teooria väljamõtlemisest, kõiki hädasid raviva medikamendi avastamisest või kasvõi surematu kunstišedöövri autorlusest.
Avastasin selle maailmaraputava uudise üldse niimoodi, et ühe rahataotluse jaoks on kõik oma saavutused vaja kirja panna ning ma ei suutnud kuidagi meenutada oma lõputöö pealkirja. Saavutuste ülelugemise käigus avastasin muidugi, et ei olegi miskit nagu üle lugeda. Kuidagi imelik oleks kirja panna keskkooliajal võidetud kirjandus- või etlemiskonkursse, sest tekiks õigustatud küsimus - kas peale seda algas mandumine? Muidugi nii tehakse, olen isegi lugenud CV-sid, kus ühiskondliku tegevuse all kirjas võidetud Laulukarusselli kuni 5-aastaste vanuserühm ning mudilasviktoriinid aga mind paneb see küll pigem kukalt kratsima kui tunnustavalt noogutama. Aga kes seda teab, hindajaid on ju igasuguseid - miks peaks oma (äkiliselt katkenud) ime-lapsepõlve salgama?

Muust teemast kah. Palkasime 2 nädalat tagasi paar naist oma üldiselt maskuliinsesse töökeskkonda ja täna tööle tulles leidsin tampooni keset söögilauda. Tüüpiline. Varsti pean vist jälle hirmuga WC-d külastama hakkama, et koristada kõik piinlikkust tekitav enne kui mõni meeskolleeg märkab ja võib seda minu "teeneks" pidada. Või on probleem minus kes ma häbenen kõike loomulikku?

Armukadedus tapab

Juhtusin lugema Delfist katkendit Helmi Vela ja Katrin Buchanani uuest raamatust "Minu Albaania". Jube lugu, nõrganärvilistele ei soovita aga minu jaoks hullemad kui lugu ise olid selle kommentaarid. Mitmendat korda ma juba ei nea ennast netikommentaaride lugemise pärast? Aga eks see ole ikka see haiglane uudishimu, et kui öeldakse "Ära vaata!", siis kohe kindlasti vähemalt piilud. Mina pole veel aru saanud, missugust kasu see anonüümne lahmimine annab - viimati lugesin Postimehe arvamuskülje kommentaare, kus saab arvamust avaldada vaid oma nime all - kohe lust oli lugeda Jaan Kaplinski ja Kalevi Kulli omavahelist mõttevahetust - anonüümse mölakluse lugemine paneb aga pigem päriseluski kahtlustavalt selja taha piiluma.
Igatahes, nagu tavaliselt leiab suurem osa Delfi-debiilikuid, et Albaania-loo peategelane oli poolsurnuks peksmise ära teeninud - mis ta siis, rsk ronib sinna välismaale! Teine osa arvas, et ära oli ta teeninud peksu muidugi aga seda ka põhjusel, et mis ta siis, rsk iriseb mehe kallal! Peksu vallandas siis see, et naine, kelle peale mees ise kangesti armukade oli, avastas, et mees flirdib ise netis terve karja tibidega. Loomulikult on teise inimese FB konto vaatamisele võrdne karistus kangiga pähe tagumine, eriti olukorras, kus sama mees teadis kõiki oma naise paroole ning naine sattus mehe kontole mitte spetsiaalselt nuhkides vaid juhuslikult. Kommentaariumis uhkeldas keegi Krõõda-nimeline (iroonia?), et temagi on liigse inina pärast rusikaga näkku saanud ja tagantjärele leiab, et eks see õige oligi  - nüüd oskab ta parem naine olla. Päriselt, kas selliseid kommentaare kirjutavad need peksjatest mehed ise või ongi sääraseid tädisid olemas?
Mina olen kodunt kaasa saanud õpetuse, et naine, kes laseb end peksta, pole inimese nime väärt. Ok, jah, ilmselt on see vähemalt minusse õiget suhtumist vägivalla osas õpetanud ning ma ei laseks end tõepoolest sõrmeotsagagi puutuda, vaimsest vägivallast rääkimata AGA ma ei leia, et põlastav suhtumine ohvritesse õige oleks. On olemas tüdrukuid, kes kasvavad üles vägivaldes suhtes - neil ei ole ilmselt nii lihtne taibata, et armastus ei ole peksmine või veel vähem aimata, et omanditunne on see, mis eelneb vägivallale. Enamik peksulugusid algab ju sellega, et leitakse unelmate prints - selline hästi hooliv ja kontrolliv - ju ta siis hoolib kui ei lase mul üksi kuhugi minna ja sorteerib mu sõpruskonnast ebasobiva elemendi välja. Armumine on enamasti pime - pole väga kuulnud, et keegi oleks rõõmuga alustanud kooselu mehega, kes esmakohtumisel sinise silmaga kostitab, esimene keretäis tuleb ikka alles hiljem. Öeldakse, et lase kohe jalga kui see juhtub. Kahjuks suudavad aga need peksjad välja selekteerida just sellised madala enesehinnanguga tüdrukud, kes seda ei suuda - ilmselt eelneb füüsilisele vägivallale ka vaimne  - kuhu sa ikka lähed kui sulle on selgeks tehtud, et sa oled ise oma lollusega löömise ära teeninud, kõik su sõbrad on likvideeritud ning eraelu mehe kontrolli all.
Ainus asi, mis ehk aitaks ja mida peaks minu arust endale selgeks tegema on see, et armukadedus ei ole armastus vaid omanditunne. Ei tea, miks selles sõnas on üldse mingi seos "armuga"? Pigem nagu "minu armust sa elad!". Üks mu tuttav neiu küsis kunagi sünnipäeval, et kas minu mees saab ka pahaseks kui ma lauas mõne teise mehega räägin. Nii nunnu paarike oli - mees hoidis naisel kogu sünnipäeva käest kinni. Miks on see mõne arvates südantsoojendav ja minu arvates kõhedusttekitav?

Tahaks targutada

Mõnikord tuleb ette, et pead küüned kõvasti rusikasse suruma nagu Rosa Garcia ja endale korrutama: "Tolerants! Tolerants!" Inimesi on lihtsalt nii erinevaid ja ma ei taha tunduda nagu kõik need käsitöö ja kodunduse sõbrad, kes minusugusest kuuldes jäävad suu lahti vahtima nagu vasikad uut kopliväravat - mismõttes sulle ei meeldi käsitöö?????!!! Igatahes tuli üks inimene eile välja minu jaoks uskumatu avaldusega, et tema jaoks on pubides käimine igav. Miks see mulle nii uskumatu on? Ma ei mõtle sugugi, et kõigile peaks meeldima alkoholi juua, minu meelest pole pubides käimise mõte sugugi see vaid hoopiski sotsialiseerumine. Ja ma ei mõtle sellist ööklubide "õu beib, kus koolis sa käid?"-stiilis võõraste töllidega tutvumist vaid inspireerivat suhtlust juba tuttavate inimeste vahel. Noh, samahästi võiks pubisid põlgav inimene minu jaoks öelda, et talle ei meeldi kui sõbrad külla tulevad. Ok, mõnele ei meeldigi - paranoilistele koristusfriikidele näiteks. Aga isegi L. kes mõnele kõrvaltvaatajale võib tunduda hirmsa sotsiofoobist joodikuna, käib pubides ja ma ei usu, et joomise pärast, sest kodus üksi juua oleks ju odavam. Kui inimene pakub alternatiiviks kohvikuvestlused või kogunemised kellegi kodus, saaks ma veel aru - no lihtsalt ei meeldi pubid kui keskkond aga sotsiaalse vestluse vastu pole midagi. Tuli aga välja, et pubidele vastukaaluks eelistati millegi tegemist - ilmselgelt mitte suuga suure linna. Mina olen küll nii mugav inimene, et talgupäev sõpradega oleks talutav aga mitte nii ahvatlev kui jõudeõhtu samade inimeste ja heade suupistete ning jookide seltsis. Tunnistan ausalt, et vahepeal häirivad mind isegi seltskondades harrastatavad mängud, mis fookuse maailmaasjade arutamiselt eemale viivad. Viktoriinid välja arvatud, sest nende käigus saab tavaliselt...targemaks targutada.
Teine teema on mõne sõbrannaga, kellega pole sada aastat näinud ja ilma asju arutanud ning ta pakub välja, et võiks klubisse minna. Mulle näiteks ei meeldi ööklubid - jook kallis, süüa tavaliselt ei pakuta, muusika üürgab nii kõvasti, et rääkida ei saa ning mõni võib tantsida tahta. Miks peaks sellisesse kohta sõbrannadega minema? Ainukesed korrad, mil mul ööklubis lõbus on olnud, on need, mil ma olen seal olnud meessoost inimestega, kes tantsida ei soovi ja kes omakorda oma olemasoluga peletavad ka potentsiaalsed ligitikkujad eemale. Omakorda naljakas on see, kuidas need ööklubi-sõbrannad kukuvad pabistama kui neid rokiklubisse kutsuda ja ega ma ise ka ennast sealjuures hästi ei tunne - ma ju tahan, et minu kutsutud kaaslasel mugav oleks ning ilmselt neil ei oleks. Siiamaani pole keegi  julgenud kaasa tulla kah.
Äkki oleks ma teistsugune kui ma töötaks näiteks teenindussektoris, kus ma peaks päev läbi pläkutama mitte aga istuma enamasti surmvaikses kontoris kuvari taga? Kusjuures meie viimase uute töötajate testimise käigus küsis päris mitu inimest, et kas teil siin ongi nii vaikne koguaeg? Ei julgenud küsida, kas see on nende silmis pluss või miinus.

I've got a war in my mind

Kuuldused sellest, et päriselu olevat tunduvalt põnevam kui Internet, on täielikult valeks tunnistatud.

Vähemalt minu poolt.

Kujutate te pilti - seal on vaid inimesed, kes leiavad, et millegi tegemine on huvitavam kui millegi tegemisest lobisemine/mõtlemine! Inimesed, kes tahavad arvutikiirguse tagant - ei, mitte suitsustesse baaridesse - vaid loodusesse! Inimesed, kes üritavad midagi muuta ja oma ideid ellu rakendada selle asemel neid oma peades aastate vältel täiustada!

Nii et ma siis põgenesin tagasi iseenda turvalisse seltskonda (ega ma ei eelda, et siin enam kedagi alles oleks).

Vahepeal juhtus nii palju, et peale kuud jõudeaega selgus, et oleme ikkagi kodutud ning pidime vaenulikul pinnal kostilisteks hakkama. Kaks korda visati meid (mind) välja aga kuna minna polnud kuhugi, siis pidasime vastu. Tuletage mulle meelde, kuidas ma seal varem üle 20 aasta hakkama sain? Ok, vastik idioot olevat minust saanud alles 16-aastaselt (nagu enamikust meist ilmselt). Seda muidugi preili X-i toetusel ja kaasabil. Huvitav, ma vist kaldun mäletama mitut teist preilit, kelle jaoks olen just mina see preili X olnud...Armsalt naeruväärne elu, mis su ühel hetkel püssi järele haarama paneb ja teisel hetkel meenutab, et tunded lähevad tavaliselt max 8 tunniga üle.
Igatahes on mul nüüd oma tuba ja oma voodi, kus väljaveninud pidžaamas juustu süüa (jah, ma olen su unelmate naine) ning rasvaste näppudega raamatuid lapata.

Lõpetuseks midagi ilusat kah. Ma olen üritanud Lana Del Reyd kommenteerida aga ei õnnestu. Ma ei tea - täiuslik? Võtab suu lahti, ühesõnaga. Kogu ta looming, ta ise. "I am not an artist, I'm a fucking work of art" - Marilyn Mansoni sõnadega.

Lana Del Rey - Ride from Robert Zorin on Vimeo.

Meestemood on homodele!

Tahtsin mingil hetkel meestemoe alal sõna võtta aga ilublogi-Mikk jõudis ette. Ma nüüd tsiteerin seda kohta, mis täpselt minu mõtetega haakub: ...vahel tundub, et eesti mees on salaja nii eneseteadlik, et püüab kõige eest “mees” välja näha. Et peab kindlasti anti-mood ja anti-trendikas olema, siis on see õige pakett....Siis teavad kõik, et nad pole mingid peded.
Mulle tundub ka, et suuremale osale eesti meestele  on jäänud mulje, et mood on mingi pede-teema, millest tuleb jumala eest eemale hoida. Eesti mees ei taha näha välja nagu pede või neeger - hip-hop stiili kandjad on ka enamasti kõigil hambus. Õigemini ei taha eesti mees üldse välja näha - parem kui mitte keegi teda hallist massist ei eristaks. Tätoveeringud võivad isegi ägedad olla aga endale ikka ei tahaks - kui põõsa all kõngema juhtun, suudetakse äkki veel selle põhjal laip identifitseerida. Tsikliriided ja tanksaapad on olemas ainult praktilistel kaalutlusel - kindlasti tuleb salata, et need ka välimusele midagi juurde annavad. Ilmselt on sellisel suhtumisel mingeid seoseid teooriaga - esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskimised koju tulevad - ehk siis pideva ohu hirmus on kasulik mitte eristuda. Selles valguses imestan positiivselt nende üle, kes eristuda julgevad - eile kohtasin FB-s ühe vana koolivenna profiili  - põhimõtteliselt näeb tüüp välja nagu otse põrgust siia saadetud. Huvitav, kas sellise imagoga inimesega tullakse rohkem tüli norima või hoitakse just viisakasse kaugusesse? Välimuse põhjal tehakse ju enamik esmastest otsusest, eks ta jama ole kui tiigrinahas hiir peitub aga sama kummaline on täiesti ilma välimuseta olla. Et siis on nagu avastamisrõõmu või? Pean tunnistama, et tavaelus välimuseta ringi liikuvaid kaaslasi olen ma tähele pannud just nende ebatavalises olekus - tsikliriietes või halva ilma tõttu praktilisse nahkmantlisse rõivastunult. Olen ma alles pealiskaudne.
Teine teema on muidugi see ürgne pedehirm. Ok, neegrihirmust ma suudan veel aru saada  - eks ta paha oleks kui kõik kohad sotsiaaltoetustest elavaid tüüpe täis oleks aga mõistusega inimene peaks suutma neegril ja neegril vahet teha - paar mustanahalist IT-tudengit pole kamp oskusteta hea elu otsinguil kullakaevajaid, keda meie riik isegi eriti ei ahvatle. Aga homod? Võtavad nad heteromeestelt midagi ära? Pigem peaks naised homode peale pahased olema - et mismõttes sa vaatad meest kui mina olen ometi palju ilusam?! Naised suhtuvad homodesse aga kõvasti tolerantsemalt. Või on homo hullem kui feminist seepärast, et lammutab oma olemasoluga väljakujunenud soorollide süsteemi? Kui on olemas kindlad meeste ja naiste omadused ning rollid, ei tohiks homosid kuidagi olemas olla. Naised armastavad homosid, sest nad on nö naiste poolele üle tulnud? Mehed ju pidavat lesbisid armastama. Loomulikult neid ilusaid blonde kunsttissidega girl-on-girl pornokate lesbisid.
Positiivse noodina võiks lõppu lisada, et tegelikult see moepelgus on leevenema hakanud - roosa triiksärgiga mehi võib juba ringi liikumas näha. Minu vanemate põlvkonnas julgeks sellist tooni vast 1% meestest kanda.

Valedel põhjustel

Kohutav ja piinlik muidugi, et juba kuu aega kirjutanud ei ole aga see suvi on lihtsalt nii töine, et see ei ole enam normaalne. Eelmine nädal sai näiteks iga päev ületunde tehtud + nädalavahetus enne seda möödus samuti töö tähe all. Lisaks tuleb ette võtta kolimine ja seejärel kuu aega pagenduses elada, kus pesumasinat ei ole. Internet loomulikult on, aga puhkuse ajal ju ei blogita vaid nauditakse loodust mängitakse arvutimänge.
Tegelikult aga, õnnetu nagu ma olen, esimese maailma probleemide käes vaevleja, tahtsin kirjutada sellest kuidas ma olen taas nii "ei lind ega loom".
Igatahes, varem olen ma suvel ikka mööda festivale kah kolanud aga see aasta jääb vist vahele ja mitte ainult seepärast, et mu araknofoobia näib vanuse lisandudes vaid kasvavat ja igasuguse välise tegevuse puhul pean sellega arvestama. Eile näiteks jäid vaarikad sel põhjusel korjamata.Teiseks põhjuseks on kaudselt see, et oma sõprade valikul on egoistlikult lähtunud vajadusest leida inimesi, kellega mind huvitavatel kontsertidel käia. Eks ikka see naistele omane "kes muga vetsu kaasa tuleb"-mentaliteet. Nüüd hakkab aga tunduma, et olen oma valikutega puusse pannud - isegi normaalsemad indiviidid ei käi enam kusagil muusika pärast vaid selleks, et end täis juua ja pool festivali teisest poolest hambad laiali telklas "lõõgastuda". Selliseid sõpru, kes festivalidel lantimas käivad, mul õnneks ei ole. Või noh, ok, neid on ka. Päriselt - kedagi muusika ka veel huvitab või olen ma ainuke lollakas? Mitte ainult suvel - isegi hooaja viimasel siseüritusel magas L. parima esineja esinemise laua taga maha ja ma pidin esineja nautimise asemel muretsema ega teda ometi vahepeal klubist välja ei visata. Nädalavahetuse festivali kohta ei osanud ta ka ühegi esineja kohta miskit öelda, itsitas ainult, et teise päeva hommikul hakati juba pool kaheksa hommikul jooma. Täielik feik-sõber! Või siis kui mina otsin endale fänn-kaaslasi, otsib tema hoopis joomakaaslasi ning jõlgub hoopis seetõttu muusikaüritustel? Kes ei taha üksi muusikat kuulata, kes ei taha üksi juua. Eestlaslikult põhjendatakse sellist käitumist muidugi raskest tööst lõõgastumise ja rihma lõdvaks laskmisega. A miks seda üldse muusika taustal tegema peab? Tundub, et hoidumine nn mainstream üritustest ja väiksemate-odavamate festivalide külastamine ei ole põhjendatud sugugi mitte eheduse otsimisega vaid pigem jookide jaoks raha säästmisega ja oma joogiga sissesaamise lihtsusega.

Mina olengi odav tööjõud

Ega see õppimine hästi mõju - viimasel ajal on mind vaevanud inspiratsioonirikkad mõtted sellest, mida kõike karjäärialaselt edendada saaks aga õnneks tabas mind eile enne magamaminekut valgustus. Nimelt meenus see anekdoot töökast valgest mehest ja palmi all pikutavast neegrist - valge mees soovitab neegril tööd teha. Aga miks? - küsib neeger. No et teed palju tööd ja lõpuks on nii palju raha, et saad palmi all pikutada. Neeger vaatab enda ümber ringi ja sügab kukalt.
Igasugune ohjade enda kätte haaramine ja initsiatiivikus viivad lõppkokkuvõttes selleni, et raha saab küll ilmselt rohkem olevat aga vaba aega ei ole enam üldse. Kuhu jäävad siis Maslow püramiidi kõrgemad astmed - eneseteostus ja tunnustus? Selle olen ma tegelikult osavalt lahendanud - koolis saab alati käia, elukestev õpe ikkagi ja keegi ei käsi koolis õpitut päriselus rakendada. Niimoodi ju professoriks saadaksegi! Mitte, et mul see ambitsioon oleks - ma olen ikka selline, kellele meeldib hästi tehtud töö eest kiita saada, mitte teisi õpetada. Orjamentaliteet, noh. Ei mina kupja kohta ihka. Mind rõõmustab teadmine, et ma saaksin ka karjääri edendamisega edukalt hakkama aga ma lihtsalt ei...viitsi. Peaks äkki naiste palgataseme tõstmise nimel pingutama ja tõestama, et klaaslage pole või siis just selle klaaslae üles leidma? Ah, mis nüüd mina, elan niisama kah hästi - nõudmised pole kõrged. Sellest, et mul naisena on lihtsam laisk olla kui meestel, kes peavad tundma soostereotüüpset painet - sina pead perekonda ülal pidama, olen juba kirjutanud.
Mis mõttes ma suudaksin nii palju enamat? Miks ma pean? Miks ma pean ronima mööda karjääriredelit - ma ju tean, mis seal tipus ees ootab - mitte ühtegi vaba minutit, vastutusekoorem, rebenenud närvid, magamata ööd jne. Mulle piisab teadmisest, et ma olen kõigeks võimeline.
Eile sai vesteldud lastehoiu kasvatajaga. Läks just peale tööd koristama, sest mingit miinimumpalka muul moel kokku ei saa. Tunnitasu kasvatajana olevat 1.80 eurot. See on masendav - inimene on kõrgharidusega, töötab südamelähedasel ametil aga see ei võimalda tal inimesemoodi ära elada. Ma ei tea, mida ma sellisel juhul teeksin. Ilmselt valiks teise eriala või läheks sinna, kus rohkem makstakse. Oma lapsele tuleb õpetada, et sellistest "perspektiivitutest" erialadest kaarega eemale hoiaks. Saan aru, miks mul ei lubatud kirjandust õppima minna.
Meil osteti töö juurde ebanormaalselt suur telekas. Lõuna ajal vahime Simpsoneid ning reedel on kontoriläbu jalgpalli vaatamisega. Normaalse karjääri puhul mul seesugust võimalust ilmselt poleks. No telekas ehk oleks, aga vabadust ja aega seda vahtida mitte. Mina kui igavene puberteet, eelistan siiski vabadust kõrgelennulisele karjäärile.

Vihma käest räästa alla

Pole vist mõtet kaevata puhkusenädala ilma üle, praegune paistab veel hullem olevat. Räästa alla sattusin hoopis oma magistritööga. Nimelt sain oma kirjale kenasti jaatava vastuse ning lisaks ka ühe teema pakkumise, millega olin esmapilgul nõus, sest see päästaks mind ära mingi jubeda uuringu tegemisest ning võõraste inimeste intervjueerimisest aga tegelikult on see juhendaja pakutud teema üks hunt lambanahas. Esiteks sisaldab see kahte jubedat valdkonda, mida ma sugugi ei armasta ega tunne, hoolimata sellest, et olen mõlemat mingil määral õppinud - Euroopa Liit ja õigus. Teiseks on tegemist "intrigeeriva" teemaga nagu mu koolipoolne juhendaja leidis - tõsi ta on, tegemist on teemaga, mis ka päriselt kedagi huvitaks ja midagi mõjutaks ning hoidku jumal selle eest kui keegi üles kaevab, et minusugune sellest mingit magistritööd kirjutab - juhul kui see töö kehv tuleb - kui hea tuleb, siis aupaistel peesitan ma muidugi meeleldi. Ja kolmandaks tegeleb selle teemaga Eestis üks inimene, kes mind nii kümme aastat tagasi avalikus teenistuses selja taga mustamas käis - krt, ma olin NII noor, et mõeldagi on hirmus ja tema lõi mulle veel noa ka selga! Mis siis kui tema mulle retsensendiks pannakse? Tema mind kindlasti ei mäleta aga minu jaoks on ta üks oluline verstapost tollases ebaõnnestumiste jadas - inimene, kes pani mind oma esmases valitud erialas ja avalikus teenistuses üldse pettuma.
Aga eks ma muidugi kirjutan selle töö valmis, mis mul üle jääb, sest selle suur pluss on siiski see, et eelduseks on minupoolne materjalidesse kaevumine mitte kellegi rumalate küsimustega tülitamine või küsitava tasemega andmeanalüüsi teostamine.
Aga puhkus - noh, puugi sain, herilase käest nõelata kah - mida veel tahta?

Küll ma olen ikka tubli

Hetkel mul käed värisevad, sest saatsin just selle kirja ära. Oli selline hetkeline julguspuhang kuna avastasin, et olen terve esimese magistriaasta cum laude läbinud - hämmastav kohe, ei oodanud endalt seesugust saavutust. Viimased 2 A-d olid üsna üllatuslikud - 2000 ingliskeelset sõna seksuaaleetika teemal. Oma blogis ma võin küll sellest maad ja ilmad kokku ajada aga päris filosoofilist esseed kirjutasin elus esimest korda ning lisaks valisin arutlemiseks kõige lühema artikli valikust ja tegin essee valmis üllatusliku nelja tunniga kuigi eeldasin vähemalt kaht päeva minevat ning jõudsin veel õhtul grillipeole ka. Teine üllatuslik A tuli neetud grupitöö aines, kus vere ja higiga vürtsitatud töö eest ebaõiglaselt vähe punkte anti ning mille kohta ma tagasiside ankeedis isegi paar tänitavat sõna laususin, ei lootnud sugugi, et individuaalset lõputööd grupitööst paremaks hinnatakse, sest see andis proportsionaalselt palju punkte ja tundus liiga lihtne. Aga ega ma ei kurda  - preemiaringiks läksin poodi ja ostsin...Eesti etümoloogiasõnaraamatu.
Kui nii edasi läheb, siis jääb ainult uuesti sooritada majandusarvestus, mille ma ennast tundes bakaastmest üle lasin kanda ja mille ma kunagi avatud materjalide ja tohutu pingutuse hinnaga D peale ära tegin. Või kui nad ei lase, siis ülikool kohtusse kaevata nagu mõni tubli tudeng juba teinud on, tõestamaks, et ta on cum laude vääriline.
Igatahes ei julge ma täna enam oma postkasti vaadata, sest seal on kindlasti kiri stiilis: "Kuidas sa võid niisugune ohmu olla!" või siis paremal juhul "Undelivered Mail Returned to Sender."

Hea ema?

Ma olen juba kirjutanud sellest, kuivõrd nõme on emaduse puhul nn "soorituse hindamine" aga eile tabas mindki see hetk kui tundsin, et olen mõnest teisest selles vallas üle.
Veetsin pea 2 tundi ainsa täiskasvanuna liivakastis oma last valvates + minu silma all oli veel 3 võõrast last meie kortermajast. Ma ei tahaks hakata jahuma teemal, kuidas keegi üldse julgeb oma lapse linnas üksi välja lasta (vanim laps seltskonnas oli suvel kuueseks saamas ja noorim suvel kolmeseks saav), sest kõigi korterite aknad olid mänguväljaku poole ning vähemalt väikseima lapse vanemad käisid tihti akna peal olukorda kontrollimas ning ilmselt polnud põhjust pabistamiseks, sest mina kui "suur inimene" olin ka seal. Ise ma oma last niimoodi õue ei lubaks - ja mitte just "kurjade inimeste" hirmus vaid ka seetõttu, et väiksel lapsel on seal võõraste laste "hundikarjas" ikka päris keeruline. Eks ma olen muidugi kuulnud ka arvamusi, et eks kortermajade lapsed niimoodi elukooli kätte saavadki ning seetõttu minu lapsepõlves peeti selliseid lapsi nn "võti-kaelas-lasteks" - ehk siis kehvem rass võrreldes meie aedlinnaosa lastega. Eks muidugi meil oli ka selliseid lapsi, kes võisid vabalt hommikust hilisõhtuni võõrastes aedades ringi joosta ja keegi nende tühja kõhu pärast muret ei tundnud. Aga noh "meil elasid enamasti ikka normaalsed pered, mitte nagu Annelinnas". See selleks, see osa mind väga ei häirigi.
Mingi hetk käis üks suurematest tüdrukutest toas ära ja tuli tagasi koti kõrsikutega. Teistele ta muidugi ei andnud, sest selles vanuses lapsed ju jagada veel ei oska ja ka hiljem on üsna piin oma head kraami poolele hoovile pakkuda. Läks veidi mööda ja teine, varem kadedusest nihelenud plika käis toas ära ja tuli tagasi terve paki Pim'si küpsistega. Jess! Üle trumpasin. Minu plika siis käis teistel järel ja muudkui korrutas, kuidas talle need küpsised maitsevad. Mis ma siis tegema oleksin pidanud? Toast midagi veel paremat tooma pidanud? Võõrast last oma asju teistega jagama sundinud? Mis mõttega anda lapsele kaasa TERVE PAKK küpsiseid kui on teada, et ta ilmselt neid teistega ei jaga ja teised peavad vesise suuga pealt vahtima. Andnud üks küpsis! Ja pealegi, kas lapsel mingeid söögiaegu ei olegi? Pakk magusaid küpsiseid asendab ju terve söögikorra ja ilmselt õhtul sooja söögi sööjat temast ei ole.
Teine case oli see, et väike poiss hakkas koledat häält tehes minu plikat taga ajama, minu plika kartis ja jooksis töinates eest. Klassikaline kiusamise juhtum - nii tore on ju ahistada kui teine kaasa mängib! Õnneks olin ise kohal ja sain oma last julgustada kiusajale vastu seisma, enam-vähem mõjus, natuke pidin ka ise kaasa aitama - jällegi üsna ebameeldiv olukord, sest mina ju ei tea, kuidas reageerib teine lapsevanem kui mina tema last kamandan. Lapse isa tuli aknale ja nägi olukorda ning kutsus poisi akna alla - ning selle asemel, et lapsele öelda, et nii ei ole ilus teha vms, kasutas tähelepanu kõrvale juhtimist ja viska lapsele aknast kommi. Laps õppis - tee pahandust ja saad tasustatud!
Kes olid minu lapse silmis head vanemad - kõik teised, kes oma lastele nänni jagasid. Mina olin see, kes pidi seletama, et üksinda magusat nosida ja teistele mitte pakkuda on ebaviisakas, kiusata on kole jms.
Õhtul rääkisime sel teemal ühe teise last kasvatada üritava persooniga ja tema olukord olevat veel hullem - nimelt elatakse otse poe kõrval ja tema laps peab iga päev nägema, kuidas üks või teine laps poest pidevalt jäätist või nätsu toob ning teiste ees nendega eputab. Seleta siis lapsele, et päevas ei saa viis korda jäätist ja kommid maksavad raha. Lõpuks jõudsime sinna, et tänapäeva lapsi ilmselt õuna- või herneraksus enam näha pole - milleks see vaev kui papa-mamma annavad taskuraha ja saab poest energiajoogimaitselisi värvainetest pungil pulgakomme osta.
Huvitav, kas minu "karmist kasvatusest" on kasu ka või tekitab see lapses vaid asjatut vimma ning tulevikus elab ta end välja ohjeldamatult šopates? Või on hoopis vastupidine efekt - see, kes lapsena papa-mamma raha eest kõike saama on harjunud (lapse soovid ei ole ju väga kulukad), saab šoki kui avastab, et tulevikus ta ei saagi endale kõike lubada (ning asub rikka mehe otsingule)?

Hälvetega ühiskond

Olin sunnitud täna hommikul ühistransporti kasutama. Ma pole nii palju kurje inimesi ammu näinud, nagu Delfi kommentaatorite kokkutulek. Millegipärast oli mul jõudnud tekkida romantiline arusaam vanainimestestest kui lahketest hallipäistest prouadest ja taatidest. Jõudsin unustada, et meie vanainimesed on nõukogude ajal karastuse saanud "hammas hamba vastu" kultuuri kasvandikud. Palju poleks puudunud kui oleksin kah ühele kähvanud, et "kahju, et sind ära ei küüditatud!" Õnneks seisan ma enda suhtes toimuva ebaõigluse ajal tavaliselt käed rippu ja suu ammuli ega oska midagi kosta. Huvitav, et lastele korrutatakse kogu aeg, kuidas tuleb "palun" ja "vabandust" öelda aga suvaline tädi käratab mulle ilma igasuguse sissejuhatuseta sinatades peale. Ma nimelt tegin sellise mõtlematu teo, et soovides väljujaid endast mööda lasta, ronisin seisma ühte pingivahesse aga tagumisest uksest olid tädid juba peale tormanud ja soovisid minu taga olevaid pinke kiirkorras hõivata. Väljujad üritasid samamoodi üksteisest üle ronida, et ikka esimesena välja saada, sõimu osaliseks sai üks õlakotiga "ees töllerdanud" meeskodanik. Lapsed ja noorukid vaatasid hirmul nägudega, kuidas "prouad" endale rinnaga teed rajasid. Huvitav, et mul ei ole vist elu sees nii kiire olnud kui neil inimestel seal ilmselt igal hommikul. Vanainimestel peaks ju üldiselt kehv uni olema - bussid käivad nii viiest hommikul -  võiks siis juba varakult ennast minekule sättida, mitte viimasel minutil ärbelda. Ilmselt on tegemist siiski mingit sorti ekstreemspordi liigiga, mida inimestele lihtsalt meeldib harrastada - "jess, täna sain Leidale kotiga pähe löödud ning jõudsin turusappa kaks minutit kiiremini kui eile!" Huvitav, kas sellist tsirkust kusagil mujal kui Ida-Euroopas ka kohtab? Kuidas sealsed vanainimesed ennast välja elavad? Kas meie ise käitume vanemaks saades viisakamalt, sest pole pidanud järjekordades isamaasõja veteranidega võitlema?

Must surm*

Avastasin täna veel ühe ägeda bändi - Civet, keda Last.fm mulle juba ammu soovitanud on aga kuna nende andmebaasis ühtegi nende lugu ei ole, siis see soovitus seisis niisama kasutult - aga nüüd on mul ju Spotify. Civet on taaskord üks väheseid (vastuoluline, ma tean) ilusate tüdrukute punkbände. Sellised toredad Ameerika neiud:

Mulle meeldivad nad eelkõige hääletämbri tõttu - midagi sarnast Bitch Alerdile või Distillersile. Plikalik kiljumine mulle väga peale ei lähe. Igastahes on kohe tore ilusaid inimesi vaadata.
Võiks ju ise ka ilus välja näha, mitte suvalises lillelises Montoni kaltsus mööda linna kooberdada? Mul mõned ilusad peoriided isegi on, aga nende hankimine on igavene pain in the ass. Poes ju ei müüda ja netist riiete tellimine on ebastandardse keha (pea kõik kehad liigituvad siia alla vist) puhul üsna loterii. Tätoveerimiseks on kah vist liiga hilja juba - kui tätoveerida, siis ma tahaks tervet käsivart katvat värvilist tätoveeringut näiteks aga see oleks sobimatu  kui garderoob kaasa ei tule. Üldse on vist juba liiga hilja (otsiks parem kirsturiided valmis?) ja ema hakkaks kah pahandama (jälle vastuolu). Tunnistagem, et ma olen ikka üks nõme konformistlik selgrootu eit. Lohutan end sellega, et vähemalt on mul ilusad kulmud ja lainerijoon. Intsu-Inga lasi kah endale kulmud tätoveerida ja siis  kõik muidugi kaagutasid kui rõve ta ikka nendega välja näeb ja et püsimeikimine on üldse kõige võikam asi maailmas. Lainerite turul on muidugi täielik ikaldus. Kasutasin aastaid ühe firma pintsliga lainerit aga nüüd on isegi nemad selle vildikatüüpi pulga vastu vahetanud - ei saa mina aru, kust otsast see parem on. Püsimeigis taheti kohe mulle lainerijoon kah näkku kõrvetada aga mulle tundub ausalt öeldes hirmuäratav mõte laugude tätoveerimisest  - mismoodi need paigal peaksid seisma?
Ilmselt hakkan oma fantaasiaid lapse peal välja elama. Kunagi ühe roosa pealuudega luti juba ostsin. Sellega seoses lugesin just Daki artiklit ja enda häbiks paari kommentaari ka (üldine foon oli õnneks positiivne), kus üks tädi ütles nõnda:
"ükski normaalne ema ei tee selliseid "nalju". nimetada last zombiks...samamoodi ei mõista ma ka emasid, kes oma väikestele tittedele kõiksugu surma temaatikaga riideid ostavad - pealuud, kondid, jne
jälk ju." 
Vastati talle päris mõistlikult:
"keegi ei nimetanud last zombiks. zombie apocalypse on interneti maailmas teada-tuntud meem, neid ei võeta niimoodi sõna-sõnalt. antud juhul oli tegu lihtsalt erinevate põlvkondadega ja vanem kodanik ei olnud sellega kursis ja sai asjast valesti aru. igal generatsioonil omad sisenaljad, on ka see vanaema mingi hetk noor olnud ja oma nalju teinud, mis kindlasti olid tema vanemate meelest kohatud. "
Huvitav on see, et kusagilt ei tule välja, et see esimene kommentaator "vanem kodanik" oleks, aga ma usun ka, et nii see kommenteerija kui inimene, kellega Daki "tülli" läks olid mõlemad veidi teisest generatsioonist. Või noh, sellel algselt solvujal oli ju väike laps, 50stel reeglina ikka ei ole neid...

*Ok, see väljend käib vist siiski pealaest jalatallani musta riietuvate sorgus rasvaste juustega koledate tüdrukute kohta. Kui neid on.

Rohkem seksikaid mehi

Kui te arvate, et ma sessi pärast ei kirjuta, siis te eksite, tegelikult olen kaevunud sügavale Spotify urgastesse. Eile näiteks kuulasin Marya Roxxi plaati, mida ma osta ei raatsinud aga mida kusagilt alla kah tõmmata ei saanud. Kui keegi ei tea, siis Marya Roxx on Eestis paremini tuntud kui Maarja Kivi Vanilla Ninjast, kes nüüd USA-s elab ja "päris"-rocki teeb. Kusjuures 2 lugu plaadilt olid isegi väga head ning ülejäänud täiesti kuulatavad. Nüüdseks olen jõudnud aga otse keset surnuaedu ja gooti metalli. Ja hauaplaatide taga kükitavad aina ilusamad poisid. Tahtsin juba eile kisendada, et miks meil ilusaid meikivaid mehi ei ole, aga õnneks juhtusin õhtul Eesti Tippmodelli vaatama ja tõepoolest, Arne Niit ei ole see, mida mina mõtlesin! Kusjuures, tuleb tunnistada, et isegi Niit on parem kui mitte midagi, lihtsalt mitte minu maitse. Kahjuks kinnitab veel stereotüüpi kah, et ennast meigivad ainult homod - aga ei ole ju nii! Veetsin eile poolt tundi pelgalt 69 Eyesi pilte vaadates - vot on ilusad Soome mehed.

Mida on meil siin vastu panna? Ainsana meenub Evestus, kelle esinemist ma kunagi suu ammuli vahtisin - lõpuks ometi midagi esteetiliselt ilusat ka lavalaudadel!

Rohkem musta silmalainerit, paluks! Silmalainerist rääkidest - Xena meeldib mulle üha enam. Naljakas on vaadata, kuidas kõik ülejäänud hall mass ahmib õhku, et kuda ikka nii saab ja sisiseb omavahel - tüüpiline hanekari. Xenal võiks muidugi ajusid ka olla, oleks parem komplekt (no kurat, mismoodi inimene kekutab, et teda võrreldi Christina? Christian? ... ihihiii - Christina Ricciga, goddammit) aga seda on vist ühelt 17-aastaselt palju palutud.
Ühte bändi Soomest tahaks veel tutvustada - Turmion Kätilöt (Midwives of Destruction) - labaselt öeldes Winny Puhhi ja Rammsteini ristsugutis aga see on muidugi selline tobe raamidesse surumine. Ehk siis bänd, mille laulja näeb välja selline:

Ei saa ju mitte paha olla. Või nagu arvab kasutaja, toreda nimega GeneralAnal: I don't understand anything. But it's fucking good music! Meil ugrikeelsetena on veel see eelis ka, et saame ehk veidi rohkem aru, millest härrased ämmaemandad laulavad (kuigi viimasel ajal on nad ka ingliskeelseid lugusid teinud, aga need pole sugugi nii head kui soomekeelsed).

Fotod pärit Last.fm-ist.

Kuldsete kätega mees

Seoses emadepäevaga kui üritusega, mis pöörab liigset tähelepanu suguseltsi sigimistavadele, kerkis üles taas üks teema, mida varemgi tähele pannud olnud - "kuldsete kätega mehed" - jõi/peksis/jms mis ta jõi/peksis/jms - aga ta oli üks kuldsete kätega mees!
Millegipärast on see väljend mulle just seesuguses kontekstis kõige rohkem silma jäänud. Ma ei tea, kas see on niipidi, et tööarmastus varjutab muud kehvad omadused või siis üritatakse sitta kullaga kinni katta. See ei tähenda üldse, et tubli töömees ei saaks olla ilma joomata või peksmata - aga millegipärast üleni kuldsetest meestest eriti ei räägita, ikka kullatakse nende käsi, kes neid muuseas klohmimiseks või kallamiseks rohkem kasutanud on. Või ongi selline mingi seltskonna ideaalmees? Tõeline isane?
Et kui teeb tööd küll aga samas ei lõuga või ei klohmi siis on "pehmo" nagu tänapäeval öeldakse? Praegusel ajal on füüsiliste tööde hulk veel eriti kahanenud ning mõne arvates ehk polegi mees see, kes ise auku ei kaeva või tsemendikotti ei tassi. Arvuti taga istuvad siidikäpad ning koosolekutel pläkutavad suuga suure töö tegijad. Eks see teatud osas muidugi nii ole ka. Aga. Aga ikkagi seostub mulle kuldsete kätega mehe all mehiselt viina võttev karmikäeline pereisa, kes eidele kolki annab kui makaronid kokku on kleepunud ja lapsed lõugavad. Või noh, õige eesti mees sööb ikka kartulit, mitte makaroni. Ma ise sain küll Saku pehmotestis (vaenlast tuleb tunda!) skooriks 10% pehmot aga sellest hoolimata ajab selline mõtteviis mul kopsu üle maksa. Eks ta ole - homode "propageerimise" ajastul tahab ka karune külamees ennast inimesena tunda ja Saku on leidnud selle õige nupu, millele vajutada. Päris koomiline oli muidugi näha, et pehmotesti 0 % skooriga uhkustasid FB seinal just need tüübid, kellelt ma seda ka ootasin.
Üldse tundub mulle, et füüsilist ja vaimset tööd kiputakse vastandama. Et mis mõttes keegi muudkui haris ennast aga kodus ei liigutanud lillegi - on see siis niipalju halvem kui algharidusega koduperenaine, kes päevad läbi lapiga ringi käib? Eks muidugi, inimeses võiks kõik ilus olla aga kes meist ikka selline on. Kiputakse ikka kritiseerima seda, milline ise ei olda. Hapud viinamarjad? Üks on laisk ja loeb koristamise asemel raamatuid, teisel pea ei lõika ja tegeleb sellega, millega paremini hakkama saab.

Kuidas saada täiskasvanuks?

Hämmastav, kuidas ma ikka selliste probleemidega maadlen! Nimelt olen ma hästi tubli õppur ja tahaksin endale järgmise aasta magistritöö jaoks juhendaja ära valida aga...Ma ei julge talle kirjutada! Kuidas mina, tähtsusetu plika, kirjutan kirja inimesele, kelle ametinimetus on direktor! Mis sest, et mu enda ametinimetus on kuskil unustatud paberites juhataja. Oleks ta siis veel naine aga ei! Ma ei saa aru,  mismoodi ma ikka veel selline napakas olen. Kogu aeg on tunne nagu peaks ema käest peole minekuks luba küsima või uut soengut vanemate eest mütsi alla peitma. Kuskohast selline haige mõtlemine pärit on? Et on suured inimesed ja siis olen mina, mis sest, et vanust on nii palju,  et enamasti ei usu, kuidas nii kaugele välja on venitatud (oleks veel "et"-e saanud lisada tegelikult...). Ja siis veel see - mehed on hirmuäratavamad kui naised? Nagu mida? Tädi tuleb paitab veel lollikesel pead aga onu ei hellita? Kunagi lugesin (Cosmost loomulikult), et on olemas selline tore kompleks, et muidu üsna edukad inimesed pabistavad pidevalt sellepärast, et kuidagi paljastub nende võlts pale - tegelikult on nad täielikud põhupead, kes kogemata oma ametipostidele sattunud on. Muuseas, ma olen unes näinud küll, kuidas mind mu rumaluse tõttu tagasi keskkooli saadetakse...Muidugi ma ei mäleta, mismoodi sellest kompleksist lahti võis saada.
Ilmselt on minu hädade taga iseseisvuse puudumine. Mul on vaja, et keegi mulle ütleks, mida teha - mispärast ma ennast koolis nii hästi tunnen siis? Kui keegi nüüd ütleks, et kirjuta see kiri selleks kuupäevaks valmis - asi saaks tehtud, vastutus endalt ära lükatud. Aga nii, et ise pean ennast motiveerima ja endas julguse leidma - ei. Vaba ajaga on samamoodi - kui keegi mulle mingi ajatapmisvõimaluse välja pakub, olen ma alati rõõmuga nõus aga üksinda olles ei suudagi ma end mobiliseerida ja veedan lõpuks terve päeva voodis teki all. Ja muidugi vingun, et miks mind keegi kunagi kuhugi ei kutsu. Teised inimesed vist ei ole sellised?

"Lähme kuhugi sööma?"
"Kuhu?"
"Ma ei tea, kuhu sa tahaksid?"
"Ma ei tea, sina ju tahtsid minna."
"Aga kuhu sina tahaksid?"
 "Ma ei tea."
"Sa siis ei tahagi minna?"
"Ma pole seda öelnud."
"Aga sa ei ütle ju, kuhu me minema peaks!"
"Sest sina ju tahtsid minna!"
"No siis ei lähegi kuhugi!"

Kubjast oleks vaja, kubjast!

Mängin märtrit

Täna on siis üldrahvalik joomapüha ning sellest ei vaata mööda ka meie töökas kollektiiv aga mida teen mina - mina kavatsen tänase õhtu mööda saata üht südantsoojendavat rühmatööd kokku pannes, mille tähtaeg keskööl kukub. Aaarrrgghhh.
Ja siin pole midagi pistmist sellega, et nädalavahetusel oli avatud ülikooli õppesessioon, reedel Genklubis uskumatult hea bändidekooslus Sibyl Vane, Psychoterror ja Deathcats, millest viimane jäi küll kahjuks hilise algusaja tõttu nägemata ning laupäeval 2 sünnipäeva. Rühmatööde puhul teatavasti ei piisa üksinda tubli olemisest, suutsin enda osa eile õhtul küll ära lõpetada, kuid arvestades seda, et tööl on täielikult puudu sissejuhatus ja kokkuvõte, 1 osa, mille lubasime kõik koos koostada (mitte kunagi enam korrata nii rumalat viga) ning ühe osaleja isiklik panus, otsustasin eilse õhtu põhiosa pühendada ühe teise aine kodutööle, mille tähtaeg eile kukkus, kuid millel on lahkem õppejõud kui see, kes keset Volbriööd kodutööd ootab.
See selleks, mis mind tegelikult vihastas oli see, et oma nädalavahetuse olukorda teades, tegin poole enda osast juba nädala alguses ära ning laadisin GoogleDocsi, kust kõik seda enne enda osa lisamist vaadata said. Minu eelduseks (peab tunnistama, et veidi egoistlikuks, kuid siiski kokkuvõttes aja kokkuhoidu võimaldavaks) oli see, et minu tehtut nähes järgivad järgmised samasugust ülesehitust ja viitamissüsteemi nagu mina ees. Arvata võib kolm korda, kas mu lootus täitus. Kaks inimest kolmest tegid ikka nii nagu neile toredam tundus, mis sest, et see tähendab suurt ajakulu sellele, kes lõpuks töö viimase variandi kokku peab panema. Eks ma natuke ropendasin seda nähes ning kuna ilmselt on üsna loogiline arvata, et ilma minu sekkumiseta see töö täpselt niimoodi ka ära saadetakse, otsustasin töö kokkupaneku vaeva enda peale võtta. Põnev oleks teada, mis kellaks plaanitakse töö viimane versioon valmis saada, et mul ka aega jääks selle kõige ühte formaati toppimisel. Ma ei ole nimelt õhtul peale kümmet eriti töövõimeline. Jäle ego nagu ma olen, seadsin tähtajaks kell kaheksa - kui selleks ajaks täiendusi ei ole, teen asja ise ära (mis on ilmselt lihtsam kui mitme inimese mõtteid üheks tervikuks seada).
Huvitav, kas tegemist on sellega, et ma olen perfektsionist või püüan lihtsalt alati enda arvamust läbi suruda ning tahan, et töö lõppvariant jääks selline, millega mina rahul olen? Samas tundub nagu normaalne, et kõigil selline soov on, teised aga ei lähe oma tahtmise saavutamisega nii kaugele. See on muidugi selge, et mina lähen oma tahtmise saavutamisel läbi seina ka kui vaja. "If I don´t get what I want - I´m gonna SCREAM!" Minu ainus viga on see, et enamasti sean endale liiga madalaid eesmärke või ei sea neid üldse. Pigem tahan Guessi käekotti kui Eesti esimeseks naispeaministriks.

G-punkti otsinguil*

Skeptik.ee jagas täna oma FB seinal üht huvitavat artiklit, mille kohta tutvustuseks ütles nii:
"Müstiline G-punkt, mis oleks justkui vaginaalse ühte orgasminupp, pole mitte anatoomiline moodustis, vaid pigem nagu pealepandud kohustus naisele saada orgasmi "õigest" vaginaalsest vahekorrast. Nagu oleks olemas mingi kõige õigem viis orgasmi saada ja klitoraalse stimulatsiooniga saadav orgasm oleks nagu kuidagi alaväärsem, kuna seda saab ka ilma peeniseta tekitada. Sedasi on G-punktist saanud osade peenisekandjate obsessioon ja uudised G-punkt otsingutest ja justnagu leidmisest leiavad kiirelt tee meediasse, olgu need "leidmised" kuitahes nõrgal teaduslikul alusel."

Lugesin ka ise loo läbi ja lisaks siia veel paar huvitavat mõtet:

• Hoolimata kõikehõlmavatest tõenditest inimestevaheliste erinevuste kohta käsitletakse naiste orgasmiviiside varieeruvust probleemina, mis nõuab lahendamist.
• On küsimus üldse seksis või on G-punkti leidmise soovunelmate taga kultuuriline hirm feminismi ees  -äkki mehi polegi enam vaja?
• Kui vaginaalne orgasm on norm, siis miks seda nii vähe esineb? Siin tulebki mängu G-punkt - enamik naisi lihtsalt ei oska seda kasutada! (Minu kommentaar: no muidugi, naised on ju lollid, ei oska oma kehagi kasutada ning lähevad kergema vastupanu teed saades klitoraalseid orgasme! Vuih!)
• Juba Freud leidis, et naised pole enne psühholoogiliselt küpsed kui nad loobuvad klitoraalsetest orgasmidest ja võtavad vastu oma rolli abikaasade ja emadena saades vaginaalseid orgasme oma abikaasaga. (Minu kommentaar: seda ajalugu võiks tegelikult iga G-punkti otsinguid kajastava artikli eesotsas mainida  - huvitav, palju naisi siis veel sellest teooriast huvitatud oleks? Ilmselt satuks see samasse patta 50ndate aastate abielunaise juhtnööridega a la "peale vahekorda anne naisele aega nutmiseks".)
• Freudi teeoria puudutas psühhoseksuaalset sümbolismi, mitte anatoomiat. (Minu kommentaar: no tänapäeva "teadlased" on ses osas palju leidlikumad olnud.) 
• Mõned naised on võimelised suudeldes orgasme saama, kuid mitte keegi ei eelda, et oleks olemas mingi müstiline K-punkt. 

Igatahes, huvitav artikkel.  

*Tegelikult ma ei plaani siin mingit seksiblogi avada, lihtsalt kuidagi ridamisi sattusid need sissekanded.

Feminism ja seks

Seksuaaleetika loengutega oleme jõudnud lõpuks ka feminismini välja. Antud kursusel käsitleme feminismi pelgalt seksuaalsuse kontekstis ning seda arvesse võttes jaguneb feminism üldiselt kahte lehte: mõõdukas feminism, mis ütleb, et naistel peavad olema oma seksuaalsuse üle samasugused õigused nagu meestel, mõõduka feminismi jaoks on seksuaalsus vaid üks aspekt võrdõiguslikkuse tagamisel. Teine koolkond on radikaalsed feministid, kes leiavad, et seksuaalsus ongi just see teema, millest kogu ebavõrdsus alguse saanud on ning seda tuleks radikaalselt reformida. (Hetkel üritan mälu järgi loengus räägitud refereerida, sest kahjuks jutu taustaks olnud slaidid pole kättesaadavad). Mis siis seksuaalsusega jama on? Eks ikka see, et seksuaalsus nii nagu me seda tunneme, on meeste defineeritud ning selle kohandamine naistele on justkui Lääne demokraatia rakendamine Afganistaanis - see ei sobi sinna hästi, sest keskkond on teine. Õige Afganistaani demokraatia oleks afgaanide enda poolt kujundatud  - ka seksuaalsust tuleks vaadata naiste vajadustest lähtuvalt, mitte üritada naisi "vabastada" neile meest seksuaalseid norme võimaldades.
Missugune on meeste defineeritud seksuaalsus? Esiteks on see indiviidi baasvajadus nagu söömine ja peavari. Kas naiste arvates ka? Me üldiselt ei arutle selle üle vaid pahandame, miks seksuaalselt vaba mees on "kõva mees", naine aga "lits". Kui mõtlema hakata, siis seksuaalsus ei ole mingisugune põhivajadus - selleta ei sure maha kuigi levinud on arvamus, et misiganes mõnd naisterahvast vaevab, on see tingitud "vähesest saamisest".
Loengus leiti veel seda, et põhimõte seksist kui põhivajadusest õigustab sageli ka selle vajaduse teise poole tahte vastast rahuldamist - seks on ju hea ja kasulik, sai natuke vale partner valitud aga üldiselt on loomulik, et baasvajadused oleks rahuldatud!
Teine väga oluline asi meeste poolt defineeritud seksuaalsuse puhul on domineerimine, mis siis pmst ongi kogu ebavõrdsuse jama alus. Meestele meeldib domineerida, see erutab neid ning kui ei oleks domineerimist poleks ka rahuldavat seksuaalsuhet. Tänapäeval on muidugi juba ok ka vastupidine olukord, kus naine domineerib ja mees on alluv (seda ilmselt vaid läänemaailmas, moslemist naine vaevalt sellist "luksust" endale lubada saab), kuid domineerimine ise ei kao kuhugi. Väidetavalt ei olevatki rahuldav seksuaalsuhe ilma ühe poole domineerimiseta ja teise alistumiseta võimalik - see on justkui seksi põhiosa. Ongi päriselt või? Mina ei oska öelda - ega ilmselt head nahka sellest tule kui mõlemad domineerida üritavad või siis just kangesti alistuda tahavad: "Võta mind - Oh ei, mis nüüd mina, võta sina hoopis mind!"...Võiks ju rolle vahetada aga ilmselt on inimesed oma olemuselt kas domineerijad või allujad ja vastasrollis nad end hästi ei tunneks.
Kokkuvõttes leiti, et inimloomust juba ei muuda - ainuke, mida teha on domineerida soovivatele naistele selgeks teha, et nad on normaalsed (ning samuti meestele, kellele macho-ideoloogia "maha ja taha" ei sobi).
See, et enamus oma rolli sobitub (mees domineerib-naine allub), ei tähenda, et selline norm kõigil sobib ja ainuõige on. Oleks naised füüsiliselt tugevamad (ja vastava aparatuuriga varustatud), oleksid ilmselt nemad meestele hallidel aegadel oma seadused peale surunud - amatsoonidel ju oli selline komme, et mehi läks vaja vaid soo jätkamiseks, mille tarvis neid siis teatud aegadel teistest küladest rööviti ning enamasti pärast mättasse löödi. Poleks ka sugugi kena niimoodi elada aga kui selline käitumine domineeriks, siis me ilmselt ei küsiks - on see normaalne?

Nagu laps kommipoes

Jälle on palju vett merre voolanud jne. Vahepeal oli meil nn motivatsiooniüritus - maakad said pealinna näha, innustavaid sõnu kuulda, kallis restos süüa ning heal juhul palgatõusust rõõmu tunda. Tegelikult ei ole üldse irooniline - kõik oli väga tore. Lihtsalt tunne oli tõelise maaka oma - vahtisin suu ammuli uusi pealinna kerkinud maju, pole vist üle aasta Tallinnas käinud. Ikka on see tobe värin sees, mis lapsena, et saaks ometi siia! Samas ma olen ju pealinnas elanud ja kogenud, et tegelikult pealinnas elades veedad sa enamuse oma ajast kusagil äärelinna korteris konutades mitte ei jookse mööda "lahedaid" kohti. No ilmselt tollal oli see mitme vastiku asjaolu kokkusattumine ka aga ega ma Tartuski väga sageli kesklinnas niisama ringi ei hängi, ikka kükitad enamuse ajast kodus või tööl ning sel juhul pole eriti vahet, kus see kodu asub.
Motivatsioonist aga nii palju, et ma sain lõpuks aimu, mis mind tõeliselt motiveerib - pekki see palk, kaunis ümbrus või võimalus ennast harida - ma avastasin Spotify! Eestis seda imelist asjandust loomulikult ei pakuta aga kui sul on rahvusvahelisi tuttavaid, siis nende kaudu saad konto avada küll ja voila - muusika, enam-vähem igasugune, kõik artistid, kõik albumid - kuula palju tahad! Mul on hetkel konto, mida selle tegelik omanik kasutab vaid autos ning muul ajal saan seda mina ekspluateerida. Ühendasin kohe ülbelt enda last.fm-i kontoga ära ja lõpetasin seal subscribemise ära, sest last.fm on tühine Spotify kõrval. Spotify-s saad kuulata seda, mida tahad, mitte ei pea ootama kuni raadiojaam sulle mõne hea loo ette söödab. Keegi võiks selgitada, miks selline võrratu teenus Eestis ei levi. Ei ole mõtet ju rääkida väiksest turust, sest muusika on ju niikuinii olemas, uus turg oleks lihtsalt võimalus uute klientide leidmiseks. Hind ei ole kah nii röögatu, et keegi ei maksaks (mingi osa on päris tasuta aga ma pole süvenenud, mis täpselt, sest mul on ju kasutada Premium konto). Pealegi ei näe ma mingit mõtet failide oma arvutisse kogumisel kui neid saab Spotify abil kõikjal kuulata. Eesti autorikaitsjatel oleks siin kindlasti jälle midagi kobiseda aga ma ei näe tulevikus küll mingit mõtet failide omamisel kui pilvetehnoloogia kõikjal kasutatavaks saab. Mispärast peab tuuleveskitega võitlema?
Ehk siis nüüd käime tööl selleks, et saaks Spotifyd kuulata.