Kas blogi on töö või aitab seda leida?

Niisiis, kas blogimine on töö ja kas sellest peaks oma cv-s rääkima. Kui sa arvad, et blogimine on töö, siis pole sa ilmselt kunagi tööl käinud. Kunagi oli mu töö sisuks blogimine ja ilmselt olin kõrgemalt tasustatud blogija üldse, sest Tähtsas Ministeeriumis töötades lihtsalt polnud muuga oma aega sisustada kui blogimisega. Kaua sa ikka Rate's istud, eks. Ma kirjutasin sel ajal veel läbimustadeprillide blogi ja samal ajal palk muudkui jooksis. Blogimist tööna võtavad ilmselt need "elustiiliblogijad", kes leiavad, et neil ei jäägi enam muuks aega üle kui ainult blogiga tegelemiseks ehk siis mööda pakiautomaate jooksmiseks ja kraami pildistamiseks. Mu meelest on see jube - blogi peaks klassikaliselt ikka enda mõtete avaldamise koht olema, mitte mingi kauba reklaamimise leht. Praegu tehakse blogisid aga justnimelt selleks, et äkki saab tasuta nänni. Mul pole midagi selle vastu kui inimene peab kõigepealt blogi ja siis muuhulgas ka mingit träni reklaamib, kui see jääb mõistuse piiridesse, aga ainult reklaamil ja asjade näitamisel põhinev blogi - see on ju sama huvitav, kui telekast Teleturgu vaadata. Ainult minu arvamus muidugi. Leidub kindlasti lademetes inimesi, kelle jaoks ainult asjad ongi elus huvitavad. Keegi avaldas veel arvamust, et toodete reklaamile tulebki pühenduda, teha professionaalsed pildid ja puha, mitte oma Hiinast tellitud kleite kahe sõnaga kommenteerida. No ma elan enne ühe need kahe sõnaga kommenteerimised kui vaatan, kuidas mõni inimene tõsimeeli raiskab ära pool päeva, et oma küünelakki vms pildistada ning mõtleb sinna juurde, et teeb suurt ja tähtsat tööd.
Blogi cv-sse? Minu kui personalivalikuga tegeleja jaoks on see vale küsimus, sest ei ole õige omada mingit üldist cv-d vaid cv tuleks koostada lähtuvalt ametikohast, kuhu kandideeritakse, tuues välja just neid omadusi, mis soovitaval töökohal kasuks tulevad. Näiteks kui sa pead toidublogi (kui see just ei ole mingi äparduste kogumik) ja kandideerid toitlustusalale, siis on blogi lisamine ilmselt suureks plussiks. Isiklikku blogi ei soovitaks mingil juhul cv-s ära märkida. See mõjub ebaprofessionaalselt  - kui mina blogija-personalitöötajana vaatan ehk asjale veel neutraalselt, siis olgem ausad, enamik mitteblogijaid blogimist ilmselt soodsalt ei vaata. Jumal teab, mida ta seal veel meie ettevõtte kohta räägib! Tal on mingi eneseeksponeerimisvajadus! Blogi kaudu võib töö leida küll, aga mitte seda cv-sse toppides - blogi märkavad need, kes sellist meediavormi aktsepteeritavaks peavad ja nii võid sattuda kuhugi ajakirja kolumnistiks või ettevõtte veebiblogi pidama.
CV-s tuleks rõhutada just neid omadusi, mida läheb vaja ametikohal, kuhu kandideeritakse! Ma ei saa aru, kuidas 80% inimestest seda ei mõista. Või on tegemist meeleheitega pikkadest tulututest tööotsingutest, funktsionaalse lugemisoskuse puudulikkusega (kui ma kirjutan kuulutuses, et töökohal inimestega suhtlemist ei ole, siis vastab 75% inimestest, et neile jubedalt meeldib suhelda - sest see on hetkel trend, mis sest, et konkreetne töökoht ei soosi seda - sellised cv-d lendavad kohe "ei sobi" hunnikusse) või siis oskamatusega olulist infot välja tuua. No näiteks annab alati mängida tööülesannetega - see on nüüd veidi petmine, aga aitab kindlasti tööle saada, iseasi, kas seal ka püsida: näiteks kui soovite saada tööle juhtimisvaldkonda, aga olite varem sekretär, siis ärge keskenduge saatelehtede vormistamisele, mis moodustas ehk 90% teie varasematest tööülesannetest, vaid rääkige sellest, kuidas osalesite juhtkonna arenduskoosolekutel, mis toimusid ehk vaid korra kuus ja teie olite niisama ruumitäiteks, aga mis seondub soovitava tööga palju rohkem kui saatelehed. Kristalne ausus ei ole teie sõber. Meelde jääb see, et kandidaadil on olemas kogemus soovitavas valdkonnas. Kui põhjalik see kogemus on, on iseasi. Ärge kuhjake CV-sse laulukonkursse, mille võitsite lasteaias (seda tehakse!) või ärge seletage, kuidas teile meeldib marke koguda ja ilmas rännata, see ei ole oluline!  Hobide osa võib olla mõjuv vaid siis, kui see seostub konkreetselt tööga. Blogi on hobi.

Räägime poliitikast

Poliitikast ei tohi inimestega rääkida, see sünnitab ainult tülisid. Ilmast ei ole täna kah miskit positiivset rääkida - seega räägime just nimelt poliitikast.
Eestis saadikuvastutus puudub ehk siis valijad ei saa kedagi Riigikogust tagasi kutsuda kui too mingi valijaile vastumeelse prohmakaga hakkama saab. Sageli juhtub hoopis nii, et valijate eelistus peab taganema valimisnimekirjade ees - valisite küll Pillet, aga valituks saab Peeter, sest erakonnasiseselt on Peeter tähtsam. Seega paljud ilmselt ei mäleta, keda nad kuhu üldse valinud on. Peale eilset aga pandi saadikuile südamele, et kõigile jäi raudselt meelde, kuidas te hääletasite ja ärge arvake, et see järgmisteks valimisteks unustatakse. Hakkasin siis mina mõtlema, et huvitav, kuidas hääletas minu valitud riigikogulane. Noh, see...ee...kes ta üldse olla võis? Peale mõneminutilist pausi meenus, et viimane, keda valisin, oli Silver Meikar, aga need olid hoopis Europarlamendi valimised. Nii, veidi enne seda olid kohalike omavalitsuste valimised, meenub, et keegi tädi telekas säras, kuidas tema valis Ülemnõukogu..ptüi, Riigikogu ikka...oot, ei olnudki siis Riigikogu valimised või? Oehh. Mina valisin mingisugust valimisliitu, nende esimeest ilmselt. Mis nimelised, ei mäleta. Said vist isegi sisse, aga nulliti suurte erakondade poolt ära. Enne seda aga on tume maa. Riigikogu valimised olid nii ammu, kes neid enam mäletab. Valisin ma Reformi? Sest üldjoontes ma ju ikka parempoolne liberaal olen. Või olid siis veel Rohelised ka pildil, sest neidki olen valinud? Valimiskalkulaator annab mulle alati lähima valikuna Rohelised just, aga no mis sa valid, kui nad kuhugi ei saa. Nii ei saagi ma teada, kuidas hääletas minu kandidaat eile. Kalkulaatori põhjal vastas küsimustele minuga kõige rohkem sarnaselt muuseas Juku-Kalle Raid. Johhaidii, eks. L. lõpuks Juku-Kallet Europarlamenti valiski. Protestiks ilmselt, mitte minu pärast.
Üldiselt ma valin inimesi, mitte erakondi ja sellega on keeruline, sest absoluutselt igas suuremas erakonnas on mõni inimene sees, keda ma mitte mingi hinna eest ei valiks. Ilmselt on neid väiksemates ka, ma lihtsalt ei ole neist veel kuulnud. Keskerakond võib tulla välja mistahes mõistlike ideedega, aga kui sealt vaatavad mulle vastu inimesed nagu Peeter Võsa, Aivar Riisalu, Urbo Vaarmann ja noh, Edik ise, siis pole vaja asjal pikemalt peatuda. IRL on ses mõttes eriti keeruline, sest seal on tõepoolest inimesi, kes mulle meeldivad - Kross muidugi (õhkame kõik koos, issand kui ilus mees!). KOV-ide valimistel olid nemad ainsad, kes KE kõrvalt tõusta võisid, kuigi ma ei teinud ses osas illusioone - nii kaua kuni meil on hallipassimehi, ei muutu miskit. Aga üldine ideoloogia IRL-is mulle kohe üldse ei sobi. KOV-de teema on muidugi veidi teine ka, ma ise valisin aastaid üht oma tänava tädikest, kes oli küll mulle vastuvõetamatus erakonnas, aga sai tänu sellele alati sisse ning tegutses nähtavalt meie linnaosa heakorra eest. SDE jääb alati teiste varju ning seal on paar daami, kelle sõnavõtud minus alati allergiat tekitavad - kõik on nii halvasti, päästke nälgivad lapsed, ahistatud naised ja muu säärane emotsioonidetulv, no ei sobi mulle, kuigi mõtted ei pruugi taaskord halvad ollagi.
Aga veelkord eilse hääletuse juurde. Kus oli ometi Erki Nool?! Kas tõesti hoidsid homoaktivistid teda jõuga kuskil kapis kinni, et ta hääletada ei saaks? Uskumatu!
Ja kui ma eilset Riigikogu nimekirja vaatasin, sain aru, et see on tõesti läbilõige ühiskonnast - enamus täiesti tundmatud nimed, siis kari hulle ning üksikud mõistlikud inimesed siin ja seal. Kummaline kohe, kuidas see supp ikka selline on saanud.

Musta pesu pesemine

Ei, juttu ei tule kodutöödest. Eks inimesed ikka lahka omavahel teiste elusid ja ilmselt olen minagi kedagi paika pannud stiilis "eks ta neid vanu mehi armastab seetõttu, et tal omal isa ei olnud" (ei ole reaalsest elust võetud!). Vähemalt mulle endale on sellised avaldused tol hetkel ilmselt tõena tundunud. Ma ei usu (mälu is a bitch, teatavasti), et oleksin teadlikult kellegi kohta valet rääkinud a la "ta on muidu jube vastik, ja teate juba ta ema oli mõrtsukas ja isa vägistaja!" Igatahes lugesin eile lugu sellest, kuidas keegi dotsendiproua olevat Mallukat lastekodulapseks ja joodikute järeltulijaks sõimanud. No eks ikka mäletame, et oma emaga Mallukal parimad suhted polnud ja keegi "perekonda lähemalt tundev isik" teadis rääkida, et omal ajal olevat tal kodus pidusid peetud. Järeldame, et vanemad olid alkohoolikud ja laps toimetati lastekodussse, loogiline ju?! Kunagi oli ju Perekoolis isegi teema, et kes need blogijad päriselus on, tahaks jubedalt pikantseid seiku teada.  Naljakas, kuidas inimestele sellised asjad meeldivad. Ega muidu ju Kroonika ei ilmuks ka. Tõde tõeks, aga enamus sellistest juttudest on kas puhas vale või siis kellegi elav fantaasia. Ma saan aru, et kooliajal sai selliseid asju huviga kuulatud ja ahhetatud, aga no eks isegi siis päris kõike ei usutud. Aga, et sa lähed Internetti ja päriselt kirjutad oma "tõe" sinna üles? Täiskasvanud inimesena? Kunagi sai ju üks paarike sellega lausa kuulsaks. Üle laipade tähtede poole, sest haiget said ilmselt paljud. Kas selle peale üldse mõeldi? Mõni läheb niimoodi hulluks kui teda maha jäetakse ja hakkab endist armastust poriga üle valama, aga sageli tehakse seda ka täiesti võhivõõraste suhtes. Kadedus? Võimas tunne, mis tekib sellest, et oled teiste sensatsioonijanuste jaoks infoallikaks? Ma vist olen nii mõttetu inimene, et keegi pole eriti kusagilt kinni hakanud. Naljakas on see, et kuigi ma olen seesugust musta pesu pesemist pigem naistele omaseks pidanud, siis mu enda elust on juhtumid 100% ainult meestega seotud olnud. Meenub, et kunagi katkestas üks noormees minuga suhted seetõttu, et üks teine noormees, keda tundsin, oli talle minu kohta rääkinud "asju, mida ma kuulda ei tahaks". Oma teada ei teadnud too tüüp küll ühtki säärast asja mu kohta. Teine käis ja lõksutas lõugu, et ma olevat ta armuke, kuigi tegelikult oli haiglaselt armukade oma tüdruku peale, kes minuga suhtles - selline tüüpiline naisepeksja (seda ta ka oli), kelle pruudil ei võinud ühtegi sõpra olla. Kolmas oli Tähtsast Ministeeriumist üks keskealine meestöötaja, kes läks minu ülemusele kaebama, et miks selliseid idioote (nagu mina) tööle võetakse, aga minule oma probleemidest rääkima ei tulnud. See viimane masendas mind ausalt öeldes kõige rohkem, sest ma ei uskunud, et üks "täiskasvanud inimene" võib nii õel olla - ma olin siis 23, äsja koolist tulnud, ei taibanud veel kõike ning selle asemel, et noort kolleegi aidata või isegi vihjata, et too miskit valesti teeb, minnakse teda selja tagant mustama. Hiljem olen arvanud, et tegelik probleem ei olnud üldse mina, vaid just nimelt mu ülemus, kellele oli vaja koht kätte näidata - "värbab siin igasugu lollpäid!". Või siis oli härral lihtsalt halb päev.
Või on mu kogemused nii meestekesksed seetõttu, et naised oskavad oma õelust paremini varjata? Et tegelikult kogunes kusagil grupp, kus minu näoga voodoo nukku nõeltega torgiti. Naised on mulle tavaliselt ikka oma antipaatia näkku paisanud - tänan teid selle eest! Või kui keegi teab minuvihkajate gruppe, siis ma ühineks meelsasti.

On halba, aga on ka palju head

Saaks see jama juba ometi läbi! Õudne on avastada, kui palju on su ümber kitsarinnalisi, pahatahtlikke, kontrollivajadusega inimesi, kes ainult ootavad hetke, mil oma "tõde" sulle peale suruda ja sind "traditsioonilistele normidele" allutada. Või siis räägitakse asjadesse süvenemata hoopis mingist aiaaugust. Või muust august. Olen teada saanud, et perekond on ainult laste kasvatamiseks mõeldud üksus, elukaaslane tähendab hoopistükkis armukest ning kui keegi julgeb selle peale suured silmad teha, siis vastatakse malbe naeratuse saatel, et "see on ju kõigest minu arvamus", mis sest, et selle arvamuse järgi peaks sinu meelest kogu elu ikka käima ka. Samas arvamus "ela ise ja lase teistel samamoodi elada" on räige pealesurumine ja propaganda.
Või siis arvamus, et SAPTK on küll üks jube äärmuslaste kamp, aga tegelikult on ju vastasleer nad ellu kutsunud - oli vaja seda teemat tõsta siis üldse, näete, mis nüüd juhtus! Ega jah, oli vaja seda orjust kaotama hakata - tänu sellele see Ameerika kodusõda ju puhkeski! Miks te ei ole vait ega kannata nagu õige eestlane?!
Tegelikult tahtsin ma hoopis positiivsetest asjadest kirjutada nagu näiteks see, et kutsuke, kelle operatsiooni toetuseks raha koguti, sai opile ja tervise tagasi. Mul tuli kohe pisar silma selle peale, kuidagi väga kaasa elasin. "Debiilikud hoolitsevad ju ikka loomade eest, kui meil on samal ajal sadu lapsi näljas!" Raha saadi oodatust pea poole rohkem ning ülejäänud läks Tartu koduta loomade varjupaigale. Midagigi head tehtud vahelduseks.
Teiseks sai nädalavahetusel Winny Puhhi kaemas käidud. Sealgi ei saanud ilma "põhiteemata" - külalisesineja väljakuulutamise ajal hakati saalist spontaanselt "Varro Vooglaid!" karjuma. Naersin. Baari järjekord oli poole tunni pikkune ning otse meie nina all said odavamad joogid otsa ning alles olid vaid käsitööõlled ning kangem kraam. Järsku märkasin, et kohviaparaadi taga on üks purk Alexandrit ja teine Gin Long Drinki. Eeldasin, et omadele peitu pandud, aga otsustasin riskida ja läks õnneks. Müüdigi. Uskumatust õnnest tiivustatuna otsustasin lava ette trügida. Ja läks ka see korda. Korra kukkusin, aga aidati ilusti üles. Lava ees oli saun ja kari palja ülakehaga mehi. Kas see läheb trennina kirja, kui oled kaetud võõraste inimeste higiga? Kõik olid väga sõbralikud ja rõõmsad. Ilmselt olid enne end Internetis kommenteerides välja elanud. Jooke müüdi klaastaaras, esimest korda nägin sellist asja kontserdi puhul ja see oli ometigi Winny Puhh, mitte Andrea Bocelli, ning ühtki verist pead ei hakanudki silma. Lõpus kutsuti kõik naised veel lavale kah, aga loomulikult olin ma sel hetkel WC-sse suundunud. Ahjaa, WC-s pakkus üks neiu mulle kvaliteetsiidrit. Ka selliseid inimesi veel on.

Tibi oma pärdikuga ukse taha!*

Ma ei tea, miks ma üldse mingeid netikommentaare loen, aga kas sellised kommentaarid on tõesti normaalsed artikli all, mis lakooniliselt käsitleb seda, kuidas keegi meesterahvas mõisteti oma elukaaslase lapse löömises süüdi:

Pöörake tähelepanu ka plusside ja miinuste vahekorrale. Ütleme nii, et 80% kommentaaridest on tegu õigustavad ning kõigi nende juures on plusshääli rohkem kui miinuseid. Artiklis pole mainitud sõnagagi kui vana lapsega tegu oli ega muid asjaolusid.
Minu jaoks on selline reaalsus kuidagi jahmatav. 

* ka nii arvab keegi kommentaator

Poleks üldse vaja poodi minna...

Aga mõnikord lihtsalt on. Siis, kui su mantel näeb välja nagu oleksid selle mõnelt kodutult röövinud ja su teksased rebenevad lisaks kampsuni alla jäävatele kohtadele ka põlvest puruks (jah, mina olengi see eit, kellel on ainut 1 paar teksaseid). Mantli ostmine idee poolest nii keerukas olla ei saanudki - mantleid ju ometi on, eks, aga teksased on alati üks piin, sest need peavad ju jalas istuma ka, aga sellega on vist kõigil keeruline.
Niisiis suundusin oma ihnsuses Osturallile. Ei lasknud end häirida ja sukeldusin kohe üleriiete osakonda. Ja mida ma näen, niikaugele kui silmad ulatuvad - joped, joped, joped ja veelkord needsamused. Feministist sootu kohta kannan ma kahtlaselt sageli seelikuid ja seetõttu jääb jope minu puhul ära. Lõpuks leidsin kusagilt nurga tagant ka ühe ühtlaselt musta hunniku, mis osutus mantliteks. Enamik olid sellised matusemeeleolu tekitavalt üdini mustad, materjalist, mis tõmbab kogu tolmu ja valged karvad enda külge ning võimalikult kotja lõikega. Ja siis ma läksin ja ostsin endale Desiguali mantli. Ehk siis täiuskil kombo - Guessi käekott ja Desiguali mantel, mida ma siin ise alavääristanud olen. Õnneks ei näinud see Desiguali mantel välja nagu need popid kirjud variandid. Igatahes on mul nüüd mantel, mis on seljas igal teisel tädil, aga ma lihtsalt olen selline, et kui plaan on miskit ära osta, siis ma seda ka teen, mitte ei kammi veel kuu aega lootusetult kogu linna poode läbi. Kohtasin kolleegi, kes imestas, et miks ma netist ei telli ometi. Mantlit ja teksaseid ma tellida ei julge - tellid talvemantli ja kohale tuleb hommikumantel äkki? Küllalt neid variante netis üleval, kus enam-vähem nii juhtunud on. Kodus muidugi L. kohmas, et siuke õhuke lirakas ongi vä, lugesin tootekirjeldust siis ja tõesti - sügismantel. No kurat, ma loodan, et ma ikka ära ei külmu nüüd, pool ööd ei saanud selles hirmus magada. Lase veel loll poodi. Pigem on mul küll kehal alati palav ning käed-jalad külmetavad hoolimata sellest kui paksud kindad-saapad mul on. Ma mäletan, et kunagi kui mul sulejope oli, siis pidin pidevalt end siseruumides poolalasti kiskuma, sest palavus tappis. Sügismantliga ehk seda jama ei ole...Õigustan siin enda lolli ostu.
No pükstega läks paremini, kõigepealt kahmasin enda arust oma number olevaid pükse sületäie ja avastasin, et see mis ühel firmal on minu number, ei ole seda teisel firmal (ja isegi sama firma teisel lõikel) mitte, telli siis niimoodi netist. Segadust tekitas veel üks neiu oma emaga, kellele ema pükse ette söötis ja kes siis nördinult kiljatas, et "eeti muškiie!" Ehmatasin siis kah ära, et äkki sobran ka mina meeste pükstes. Ega see ju pähe tulnud, et naisteosakonnas meesteriideid ei müüda. Igatahes tähelepanek poodide kaubavalijatele - tänapäeva noored peavad "regular fit" teksaseid meeste omadeks. Normaalse lõikega (slim fit, eelistatult skinny fit) pükste hulgas leidus aga ka üks paar minu numbrit ja sain enne mantli hinda maksnud püksid rohkem kui poole odavamalt kätte. Success!
Tegelikult ju inimestele osta meeldib. Psühholoogiline rahuldus. Eriti juhul, kui tekib tunne, et oled midagi head erakordselt odavalt saanud. Jama on see, kui kodus avastad, et poes silma teinud rõivaese pole sugugi see, mida sa tegelikult ihaldasid ja oled koju tassinud veel hunniku jama, mida sul tegelikult üldse vaja ei ole ja vajalik asi jäi ikka ostmata. Mul juhtub seda tavaliselt toidupoes - lähed piima ostma ja pärast on kott pungil igasugu rokka, mille järele kodus enam üldse isu ei ole ja piim jääb ikka toomata.
Siis ma mõtlesin veel stiilile. No ma ju tahtsin tegelikult militaarstiilis kaherealist mantlit, mis sobiks mu tanksaabastega. Ostsin naiseliku lõikega mantli, mille juurde sobiksid ideaalselt kõrge kontsaga saapad, mida mul (veel) ei ole. Kuidas inimesed suudavad endale mingi stiili tekitada ja seda joont siis hoida ka? Ma võin ju mõelda, et oh, ma olen nüüd selline karm eit, aga kogemata proovin roosat kleiti selga ja näe, sobib ning ostangi ära. Kas see tuleb sellest, et olengi nii eklektiline persoon, et ühe stiiliga piirdumine on võimatu või siis vastupidi mu olemus ei vaja mingeid stiile, sest hoolimata roosast kleidist olen ma ikka see sama vastik mõrd? Kas välimus ikka peegeldab sisemust? Ma ei usu tegelikult, kuigi seda eeldatakse ja enamus sellest lähtub.

Reklaamindusest

Reklaamindus on üks valdkond, kus ma ei suudaks töötada isegi siis, kui selle eest mulle ikka väga kõvasti makstaks. Või kui see oleks mingi eluline sundus, teeksin oma tööd ilmse põlgusega. Ma saan aru, et oma kaupa müüa on ju kuidagi vaja, kuid reklaamindus on mu meelest siiski täielik raha põletamine, mis tegeleb inimeste madalate tungidega manipuleerimisega.
Eile siis üritas turundusguru Ekke Lainsalu õigustada ABC Kinga idiootlikku kampaaniat. Artikli all olid seekord päris nutikad kommentaarid (vähemalt siis, kui mina veel lugesin seda) - kui eesti tarbija on niivõrd hinnatundlik, siis sellised suure raha eest tehtud tähelepanuäratus kampaaniad ei tasu ennast ära. Nojah, jäi meelde küll, et selline pood on olemas (tegemist on ju vana ettevõttega, ilmselt enamik teab niigi, et ta olemas on), kuid see ei tähenda, et ma sealt ostu teeksin - igas kaubanduskeskuses on mitmeid kingapoode, ostan ikkagi sealt, kus on mulle sobiv hinna-kvaliteedi suhe. Pigem teavad need, keda kampaania labasus häiris, nüüd sellest poest mööda käia. Samas ei täitnud kampaania mu meelest ka selle tegelikku eesmärki, sest vähemalt mina küll aru ei saanud (ja ma ei olnud ainus), mis vahe on siis sellel kõrget ja madalat staatust näitaval kingal...Ahjaa, tegelikult polnud see ju vanade heade reklaamide kõrval midagi ekstreemset.
Sellest kampaaniast rääkimata on välja uuritud, et tänapäeva inimestel on välja kujunenud reklaamipimedus. Me pöörame tähelepanu vaid neile asjadele, mis meile huvi pakuvad, müra on niigi palju meie ümber ja oleme õppinud ennast sellest välja lülitama. Ka TV pakub juba varianti, kuidas näha huvipakkuvaid saateid ilma reklaamipause talumata. Ses osas on FB näiteks üks väga tänuväärne turunduskanal - inimesed saavad ise valida, kelle reklaami näha soovitakse, aga ka selle variandi eelised on enamik ettevõtteid maha suutnud mängida oma "jaga ja võida" kampaaniatega. Ma saan aru, et enamik teeb neid ilmselt inertsist - kõik teevad ju, ei viitsita midagi originaalsemat välja mõelda, aga algselt ilmselt loodeti, et jagamine mõjub justkui sõbra soovitusena. No tegelikult ei mõtle enam keegi niimoodi, kõik saavad aru, et sõber ei soovita sulle midagi heast tahtest vaid tahab lihtsalt endale tasuta manti saada.
Turundus. Ma alati imestan kui keegi räägib, kuidas see on põnev ala. Oeh, meile sunniti see ka ülikoolis kohustusliku ainena kaela. Ok, õppejõud oli muidugi fun ja entertaining, mida üks turundusinimene ju olema peabki, ja enamikule sellest piisas ka. Sisu oli muidugi "baseeruv psühholoogial ja majandusteoorial", tegelikult lihtsalt levinud stereotüüpidel ja talupojaloogikal. Või on selleks tõesti eraldi teadusharu vaja, et aru saada, kuidas orienteeruda tuleb massidele või just vastupidi eristumisele? Meil ollakse kahjuks arusaamisel, et tuleb kõigile labaselt lajatada - sama reklaam ustest ja akendest, võimalikult mittemidagiütlev või siis labaselt šokeeriv ja rääkimapanev. Aga valimiste ajal ju need suured lõustad seintel töötasid, miks siis koguaeg mitte? Mulle on õnneks mulje jäänud, et reklaamida tuleb seda kaupa, mida muidu ei ostetaks.

Lapsepõlveraamatud

FB-s käib ringi meem, kus uuritakse inimestelt neid lapsepõlves enim mõjutanud raamatuid. Mulle pole seda küll keegi saatnud, sest kõik mu sõbrad on ebaintelligendid, kes jagavad pigem kassipilte (nali) kuid ega see mind sega. Hakkasin siis eile sellele mõtlema ja tõepoolest, ka minul on üsna selgelt meeles lapsepõlves loetud raamatud, aga küsitaks viit viimatiloetut, siis tegelikult vist võtaks kauem aega nende meelde tuletamine. Aga siin nad siis on:
1-2. Minu lapsepõlve vaieldamatu lemmikkirjanik oli Pilvi Üllaste. Ma ei tea, kui populaarne ta teiste silmis kirjanikuna oli, kuna lasteraamatuid on ta wikipedia andmeil vaid 3 kirjutanud, mina olen neist kahte lugenud ning neid pean ma parimateks lasteraamatuteks üldse: "Kahe verelible seiklused"(kohtasin esimest korda täheühendit DNA)  ja "Avatud pähklipuu" (kohtasin esimest korda sõna "mitokonder"). Ilmselt süstisid just need raamatud mulle huvi bioloogia vastu, mida kahjuks varjutasid loomupärane verekartus ja matemaatiline võimetus.
3. Siia peaks panema pea kogu "Seiklusjutte maalt ja merelt"-sarja. Mu isa kogus seda ning seetõttu oli see sari meil üsna ohtralt esindatud. Pean ütlema, et mulle ei sümpatiseerinud niivõrd Nahksuka jutud või musketärid, kui lood kangelaslikest nõukogude inimestest..."Tarantel", "Eršoti kraater", "Sannikovi maa", "Amfiibinimene", "Jäljed lumel", "Läbi purpurpunaste pilvede" - isegi imestan, kuidas ma ikka veel neid pealkirju mäletan.
4. Tegelikult ilmus ka see "Seiklusjuttude"-sarjas. Jules Verne "Saladuslik saar". See peaks ilmselt lapsepõlveraamatute topis kolmandal kohal olema peale Pilvi Üllaste raamatuid. Kogu see nullist (või noh, kättesaadavatest vahenditest) tsivilisatsiooni üles ehitamise teema. Ehk ebareaalne, aga äärmiselt inspireeriv. Ainus raamat, mis mul ja L-l on ühine lemmik. Üldse sümpatiseerivad seesugused avastuslikud rännakud nt Darwini retked, "Kapten ja komandör" jne.
5. Vladimir Nabokov "Lolita". Lasteraamat, eks. No ma lugesin selle läbi kuskil kümneaastasena ehk, just seetõttu, et ema keelas seda lugeda. Teine, mida keelati oli "Inkvisitsioon", loomulikult sai ka see läbi töötatud. Kolmas, mis huvi tekitas, oli "Roimar number üks", alles hiljem taipasin, et see rääkis "kõigest" Hitlerist. Aga "Lolita" õhustik lummas. Midagi eriti šokeerivat seal lapse jaoks polnudki. Ilmselt ei osanud veel niimoodi mõelda. Selle ajastu raamatud meeldivad siiani. Nabokovi "Ada" jäi siiski pooleli.
6. Kohustuslikust kirjandusest. Ma nii ülbe ei ole, et hakkan siia Remarque´i üles lugema, sest neid raamatuid ma oma arust enam nii lapse pilguga ei lugenud. Paneks aga "Kuristiku rukkis" - mulle tundus toona, et kõik täiskasvanud said sellest täiesti valesti aru ja kirjandusõpetaja, kes muidu omas autoriteeti, kaotas seda, kuna ka tema tõlgendas raamatut valesti. See ei saanud ju ometi olla nooruki ja täiskasvanu vastuoludest, milles esimene paratamatult alla annab ja kohaneb (mida peategelane vist tõesti lõpus tegi) vaid hoopis sellest, kuidas vastik ühiskond tõelise intelligendi murrab ja temast järjekordse tellise teeb. Mina ei anna kunagi alla ega saa selliseks! Ja oma sündimata jäänud pojale paneksin nimeks Holden.
7. Ma nüüd hüppan veidi ajas tagasi, sest tuli meelde, kuidas ema luges mulle ette sellist raamatusarja nagu "Dr. Dolittle lood". Need olid ilmselt eellooks hilisemale seiklusjuttude vaimustusele.
8. Karl May "Winnetou" Meeldis mulle oluliselt rohkem kui Cooperi indiaaniraamatud. Raamatuna meil kodus ei olnudki, algul ilmus õhukeste vihikutena, hiljem Kupra kirjastuse alt mingil kehval wc-paberil ja kõiki osi vist ikka ei ilmunudki. Huvitav, et mul on meeles, kuidas see raamat lõhnas.
9. Kohustuslikust kirjandusest veel Eduard Bornhöhe kirjutatud muistset vabadusvõitlust kajastavad (just lugesin kuskilt, et tänapäeva lastele ei tasuks enam nendega "lajatada", no mulle näiteks nad meeldisid...) "Tasuja" ning "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Ma ikka kirjutasin neist tsitaate välja ja mõtlesin, kuidas rõhujatele kätte maksta....
10. Ema omaaegsed õpikud. Eriti "Botaanika" ja "Zooloogia", aga ka Nõukogude Liidu ajalugu. Ma olin äärmiselt pettunud kui hiljem koolis selgus, et botaanika ja zooloogia on kõik üheks bioloogiaks kokku pandud ning mitte keegi ei hakka mikroskoobiga amööbi vaatama. Milleks ma siia kooli siis üldse tulin!? Amööb, hüdra, silmviburlased - ma pole neid kunagi oma silmaga näinud!

Naljakas tegelikult, kuidas sellest valikust kumab tõepoolest läbi hilisem huvide spekter. Klassikalised lasteraamatud justkui ka niiväga mõjutanud pole. Anderseni muinasjutud näiteks masendasid, kuigi ema üritas mulle vaid sobivamaid ette lugeda (kuidagi sattus "Väike tikumüüja" ikkagi sinna valikusse). Muinasjuttudest meenuvad veel Anna Sakse "Lillemuinasjutud" , ükspäev tuli see raamat just emaga jutuks ja ta imestas, et oli selline raamat, kus enamik jutte olid traagilised ja masendavad. Huvitaval kombel jäi mulle just see raamat meelde kõigi nende toredate loomalugude taustal, mida ka kindlasti lademetes mulle ette loeti. Lindgreni raamatutest meeldisid mulle enim "Röövlitütar Ronja" ja "Vennad Lõvisüdamed" - eriti viimane just, ehk siis raamat sellest, kuidas vennakesed saavad tulekahjus hukka ja kuidas nad hiljem surmariigis elavad (ning seal üheskoos enesetappu sooritades järgmisse "surmariiki" hüppavad). Oehh.

Lollile inimesele pole mõtet häid raamatuid soovitada

President soovitas oma FB lehel lugeda ZA/UM-i poolt välja antud näidendiraamatut, milles sees kaks teksti, Kaur Kenderi ja Taavi Eelmaa oma. Esimese lugesin eile läbi. Oli selline näidend ühes vaatuses, ühele tegelasele. Monoloog. Tänasest Postimehest leiab veel ühe Kenderi monoloogi. Mis on neil ühist? Autori Eminemi-vaimustus ja sõnumi esitamine "läbi ussi m****" nagu märgib üks artikli kommentaator. Huvitav, et Kender justkui võitleks elitaarse kultuuri, esteet-kusipeade vastu, üritaks kultuuri rahva omaks teha, läheneda pööblile neile arusaadavas keeles, aga välja tuleb midagi palju mõistetamatumat kui Rein Raua kirjutised. Kas mõni Lasnamäe räppar saaks nüüd aru, mida Kender öelda tahtis? Kahtlen sügavalt.
Raamatunäidendiga on samad lood. Mu meelest varem Kender ei keerutanud nii hirmsasti ega loopinud vaid talle endale arusaadavaid koode. Mulle ju üldiselt emotsioonikirjandus (raudselt on sellel mingi spetsiifiline žanrinimetus ka olemas) meeldib ja Kenderi viimase aja teoseid võiks ehk ka selles valguses nautida, aga kahjuks tahaks ma siiski süžeest ka midagigi aru saada...et kes kellega räägib või kellele miski suunatud on. Näidendis peab keegi Kenderi muusa loengut kirjanik-Kenderile. No vähemalt mina sain niimoodi aru. Muusaks on kas keegi naisterahvas Kenderi elust (kollased lehed on sellest ju jahvatanud küll, aga ma ei usu, et see teema kedagi teist peale Kenderi enda tegelikult huvitaks) või siis Kenderi alter ego, õrn hing, kelle kannatustel liugu lastes kirjanik-Kender oma teoseid vorbib. Et siis raamat iseendast iseendale. No aga kunst pidigi ju olema isiklik, hea on, kui see kedagi teist ka puudutab ja äratundmist tekitab, aga see on vaid boonuseks. Nii on mulle õpetatud. Kuna ma aga sellest kontseptsioonist eriti ei vaimustu, ei suuda ma tõsiselt (ja ilma autoripoolsete selgitusteta) nautida näiteks visuaalset kunsti, sest mul on vaja võtit. Ma ei usu, et minu tõlgendus võiks olla õigem kui see, mida autor tegelikult oma taiest luues silmas pidas. Seega ma ütlen pigem, et ma ei saa aru, kui julgen ise midagi välja pakkuda.
Aga ma teen proovi. Ma ise eelistaks seda naiste-meeste teemat Kenderi näidendis. Naine kui muusa. Toob ta ju paralleele Eminemiga, kes oma naist enda lugudes räigelt vihates valmistub tegelikus elus temaga kolmandat korda abielluma. Ja minu arvates on see..."boring as shit" kui Kenderi sõnadega väljenduda. Et see on siis see tõeline kirg ja elu mõte  - ei saa teineteisega ega ka teineteiseta. Tõeline armastus? Ah muidugi, eesti naised ju seda ei mõista, nad ei ole apelsinid vaid kartulid, nagu mingi teleseriaal välja pakkus. Vot slaavi naised - need on kirg ja armastus, seda on Kender ju ise märkinud. Mu meelest läkski Kenderiga pekki sellest hetkest kui ta endale slaavi naise leidis. Sellest hetkest alates hakkas tema lugudes ainult see teema keerlema. "Kuidas saada isaks" oli esimene tüütu raamat, enne seda oli veel huvitav. Loomulikult võib see nii ollagi, et inimestele sobivad erinevad asjad, aga ka Kender teeb selle vea, mida enamik inimesi - ta laiendab enda valiku paremuse kõigile inimestele. Osa on kindlasti kadedad kah, osa vihastab ja osal on ükskõik. Mu meelest võiks need naised ära unustada ja millegi mõistlikumaga tegeleda.

M. Barbery "Siili elegants"

Lugesin just raamatut, mille kohta on Internetis nii palju arvustusi, et ma ei viitsinud neid kõik isegi läbi lugeda. Muriel Barbery "Siili elegants", olevat raamatupoodides läbimüüdud. Ma isegi tahaksin seda raamatut omada, sest nii mõnigi kord oli tunne, et vot see on nüüd mõte, mille peaks üles kirjutama või alla joonima (õudne, kui mõned lugejad seda raamatukogu raamatutega teevad, see häirib!). Samas ei olnud see sugugi raamat, mis oleks esmapilgul poolehoidu tekitanud. Äkki ma ikka olen suureks kasvanud, sest kui Holden Caulfield tundus mulle kunagi tõelise kangelasena, keda ainult idioodid tüütuks vingujaks peavad, siis selle raamatu puhul tundsin end mõnel korral ise puudutatuna. Kui ma "Kuristiku rukkis" üle loeksin, ehk tunneksin sama? Tegelikult ongi raamatu suur pluss see, et ta paneb mõtlema, aga mitte alati kohe kaasa noogutama. Naerma ja nutma ajab ka. Kuigi mind paelus ka raamatu süžee (mille kohta on Internet spoilereid täis), jäid peamiseks siiski erinevad mõtted ja ideed, mis raamatus käsitlemist leiavad.
Näiteks ülikool kui sekt, kus häid tulemusi saavad need, kes on õppinud reegleid järgides lõputöid kirjutama, kuid kelle lõputööd ei anna ühiskonnale mitte midagi tagasi, on lihtsalt peened jauramised jauramise pärast. Enamuses vist nii ju ongi? Raamatus leitakse, et priviligeeritud haritud eliidil on kohustus ühiskonnale midagi tagasi anda. Ma tahaks siin vaielda kui individualist, et kui mulle, kurat, meeldib ühiskonna jaoks ebaolulistel teemadel jaurata, siis las ma jauran! Minu jaoks ehk ongi raamatus nii tagaotsitud ilu ehk just selles! Kusjuures autor on ka ise filosoofiateaduskonna lõpetanud, mis annab aimu, et tegemist võib olla ka (enese)irooniaga - mis ühiskonnale tagasiandmist sa neilt filosoofidelt ikka ootad...
Üldse oleks raamat väga must-valge kui seda ilma irooniavõimaluseta lugeda, ma ei usu, et autor leidis, et vaid "lilleke pasameres"-tüüpi kangelased võiksid lugejaile samastumist pakkuda. Kuigi, suur osa inimesi ilmselt nii just tunnebki.
"Mul ei ole lapsi, ma ei vaata televiisorit ja ma ei usu Jumalasse - kõiki neid radu mööda sammuvad inimesed selleks, et elu oleks lihtsam. Lapsed aitavad iseendaga silmitsi jäämise vaevarikast kohustust edasi lükata ja hiljem võtavad selle teatepulga üle lapselapsed. Televisioon päästab vajadusest ehitada meie tühise eksistentsi vundamendile mingeidki plaane; pilku kõrvale juhtides vabastab see vaimu tähenduse loomise raskest tööst. Jumal aga rahustab meie imetajahirme ja aitab taluda väljakannatamatut aimust, et ühel päeval tuleb meie naudingutele lõpp."
Eks ta nii ole. Aga kas just meie oleme need väljavalitud, kes seda mõistavad? Äkki teavad kõik seda? Kas lihtsam on tõde ignoreerides automaadina elada või püüda asju lahata ja avastada pinna alt igasugu jama? Lolli inimese elu on muidugi lihtsam, aga kas me ise pole alati kellegi teise arvates lollid?
Mulle üldiselt tundub, et raamatuid tuleks kirjutada seetõttu, et midagi on öelda ja siis selle idee ümber ka mingi süžee luua, mitte aga vastupidi. Ehk siis hoolimata tegelaskujude käitumisest on hea, et "Siili elegants" paneb mõtlema enama üle kui vaid raamatus kirjas.

Keelaks selle abiellumise üldse ära?

Kuigi vanasõna väidab, et vaidlustes selgub tõde, on minu meelest vaidlemisest siiski kasu ainult sel juhul, kui mõlemad pooled ei ole vaieldava suhtes kivistunud seisukohtadel. No näiteks kui teine pool toob sisse argumendi "sest Jumal on nii öelnud!" - mida siin enam vaielda, eks. Vaielda pole mõtet ka siis, kui vaidlusalune teema sulle üldse korda ei lähe - a la verised võitlused teemal, kas ruuduline laudlina on parem kui täpiline - mingi aja ju võib teist hulluks ajada (juhul kui talle see jube oluline on), aga üldiselt tüütab ära.
Niisiis olen ma nüüdseks vist juba tuntud homoaktivist, aga L-i seisukohta ma tegelikult ei tea. Kummagi poole kõnekoosolekutel ta igatahes ei käi ja mulle otseselt vastu ei vaidle, aga samas ega ei toeta ka. Sellisele viljakale pinnasele langes paar päeva tagasi tema küsimus: "Aga miks seda seadust üldse vaja on?" Taustaks võin öelda nii palju, et otsesõnu anarhist L. kindlasti pole, kuid samas umbusaldab ta riiki kõvasti rohkem kui mina (tema "ära jäta endast jälgi, mida võidakse kunagi sinu vastu ära kasutada" vs mina "kui sul midagi varjata pole, siis ole rahulik"). Küsimuse sisu oli siis see, et miks üldse on vaja kooselu mingil kujul registreerida? Miks on vaja riigile teada anda, et sa kellegagi leivad ühte kappi oled pannud? Ühine tuludeklaratsioon ei saa ju olla argumendiks, miks peaks end just riigi silmes nö legitiimseks tegema kui need, kes vajavad tõendit suurest armastusest, võiksid seda ka ilma riikliku operatsioonita teha.
Ma siis mõtlesin nii - no aga kui midagi juhtub, siis pole praegusel juhul niisama elukaaslane mitte keegi, ilmselt on pärimises asi, miks mingit paberit tahetakse.
Tema: No selle vastu aitab ju testament.
Mina: Kas sinul on testament tehtud?
Tema: Ei ole, aga minul on lapsed.
Mina: Aga kuni laste pärimisealiseks saamiseni (juhul kui sa juhtud enne otsad andma), läheb pärandus siiski su emale hallata. Kui ema ei ole, siis...No igatahes, sinu elukaaslane seda ei saa.
Tema: Mul ei olegi ju mingit pärandust.
Mõtlesin edasi, et no ja siis kui see olematu pärandus ka ämmale läheb - ise oled ikka osaliselt süüdi kui suhted nii kehvad on, et see hullem katastroof oleks. Eks ma olen vist ka niivõrd liberaal, et leian, et inimene peaks ikka ise enda eest hoolt kandma, mitte riigile lootma. Abielu on ju tegelikult igand, mis tekkis seetõttu, et varasemal ajal olid pooled tõepoolest nii ebavõrdsed, et ühe surma korral ootas teist tavaliselt vaesus, sest abielunaine toimetas enamasti kodus lastega ja mingit seljatagust tal aega kindlustada ei olnud. Tänapäeval on võimalused teised. Äkki keelaks selle abiellumise üldse ära? No et inimesi ise enda eest seisma sundida? Kas tõesti pole meie valitsus piisavalt parempoolne, et see läbi läheks? Armastust võib ju mingi pulmarituaaliga ikka tähistada, aga seaduslikku jõudu sel poleks. Minu meelest on see lausa õudne, et abielludes pead kuhugi linnukese tegema, kas ühis-või lahusvara - see ju tapab igasuguse romantika! Huvitav, et kooseluseaduse vastased sellise idee peale üldse tulnud pole - ahjaa, nemad ju pooldavad "traditsioonilisi" väärtusi. Oehh, hea teada, et tegelikult ma ei kuulu kummassegi leeri, mõnikord ikka selgub vaidlustes tõde kah. Koos elada ei keela keegi, ebavõrdsust riigi ees saaks lahendada sellega, et riik lihtsalt ei topiks enam enda nina inimeste eraelulistesse suhetesse - ela, kellega tahad, aga saa ise hakkama. Kuigi ilmselt loobiksid sellise mõtte eest kividega nii kooseluseaduse vastased kui ka pooldajad, on ikkagi tore, et me vähemalt oma pere keskel ühtmoodi aru saame.
Kuna poliitika on kompromisside kunst ja juba evolutsiooniline põhimõte on, et lihtsam on juurde panna kui ära võtta, siis on loogiline, et mingit abielu keelustamist ei tule. Loomulik on, et iganenud mõiste kaotab oma algse sisu ning muundub millekski teiseks, hetkel vajalikuks. Kui enamuse arusaam on see, et riigipoolset kaitset on vaja, siis olgu see minu hinnangul ka kõigile kättesaadav. Kui praegu midagi ära võtta, jääks mulje, et enne olen ise õigustest ilma kui seda teistele laiendan.

Kas see ongi mood vä?

Kui ma veel põhikoolis käisin, oli moes see, mida parajasti Poolast meile saadeti ehk siis hitid pärinesid Kadaka/Anne vms turult. Läikivad retuusid, neoonvärvides mikropüksid, trukkidega "Adi" dressid, platvormkingad jne. Enamikku neist mul endale soetada ei lubatud - jumal tänatud. Praegusel ajal olen ma aru saanud, on moes siiski kõik - kanna seda, mis sulle meeldib ja sobib. Olulisel kohal on isikupära, aga mitte see, et igaühel peaks samasugune seljas olema. Kõige selle valguses olen ma vahel ikka imestanud mingite Peti-seelikute ja vene baaba pearäti mustriliste kleitide võidukäigu üle. Miks ma peaks tahtma seesugust ülepromotud-ülehinnatud asja teadmisega, et see on poolel ilmal seljas? Sama teema on mu meelest ka näiteks lõhnadega, mis ideaalis peaksid väljendama inimese isikupära, aga kus iganes kellegi käest küsitakse, mis on ta lemmiklõhn, leidub alati terve kamp inimesi, kes vastavad mõne hiljuti välja tulnud kõvasti reklaami saanud toote nimega. Ma olen tegelikult isegi kuulnud inimesi arutlevat, et ostaks teatud lõhna, sest see on uus ja seda reklaamitakse - no kui riietumise osas veel võib olla nii, et oma stiil tõesti puudub, siis lõhna võiks ju ometi enne nuusutada ja otsustada, kas meeldib? Või need ongi need "ma ei tea, mul ükskõik"-inimesed?
Miks see teema üles tuli, oli tegelikult Marimelli blogipostitus, kus ta toob välja mingid pikad satsiseelikud, mis vähemalt neljal sama üritust külastanud naisterahval seljas on. Ei ole koledad, täitsa toredad, eriti selle Toomas Luhatsi kaaslanna seljas (tunneme naisi vaid läbi nende meeste, jajah..), kel, kui mu silm ei peta, on seljas Courtney Love'i t-särk :) Teistel kõigil on veel ühtemoodi nahktagid kah peal. Kas kuskil oli mõni pilt, et nii PEAB olema? Eks ikka juhtub muidugi. Aga mulle hakkas silma hoopis üks kommentaar postituse all: "Solvab see satsiseelikute kohta käiv kommentaar.
Iga naine peaks praeguseks juba teadma, et Eestis on mitu inimest, kes selliseid seelikuid õmbleb ja mitte odavalt – nende hind on u 160 eurot.
Facebooki kasutajad leiavad nad kasutajatena: Wow skirts, Mammu Couture, Bless this Mess ja mõni on veel.
See, et üks neiu keeras meedias suure mulli nende ümber üles, on puhtalt tema isiklik probleem, aga tegijaid/õmblejaid on veel mitmeid, kes teevad oma tööd südamega ja väärivad kiitust.
Juba see, et nii mitu naist seda seelikut sellel üritusel kanda otsustas, peaks ühtteist näitama." (Autor: Tikker)
See solvav kommentaar oli siis ilmselt see, et Marileen pidas neid seelikuid a la Montonist ostetuiks. Et siis iga naine peaks teadma - no mina ei teadnud ja ammugi ei kujutaks ma ette, et see moeröögatus NII palju maksab (ei tea ma mingist meediamullist kah, kuigi istun päev otsa arvutis ja enamasti väheharivatel lehekülgedel). Kas see teeb seeliku siis kohe kuidagi ihaldatavamaks või? Või ihaldatavaks teeb selle fakt, et tegemist on käsitööga, mis sest, et kari käsitöölisi otsustas, et teeme kõik aga ühtemoodi satsiseelikuid, sest "bitches love satsiseelikud"? Ainus, mida ühesuguste riiete massiline kandmine mulle näitab, on see, et inimesed on reklaami ohvriks läinud.

Jaapani kirjandus ja köögiteemad

Jaapani kirjandusest olin ma siiani lugenud vist ainult Murakamit ja nüüd siis ka Banana (päriselt ongi selline nimi pandud või?) Yoshimoto lühiromaani "Köök", millega koos on ka novell "Moonlight Shadow". Mulle tunduvad mõlema kirjaniku teosed oma stiililt küllaltki sarnased. Selline mõtlik pilk maailmale, üldine udune olek ja ootamatused, millele tegelased ise tähelepanu ei pööra, sügav üksildus, ilma eesmärgita kulgemine, lihtsa elu elamine ja surmaga käsikäes olemine. "...sel pimedal ja üksildasel mägiteel, mis on me elu, on ainus, mida me tegelikult teha suudame, ise valgust kiirata." (Yoshimoto, "Köök") Soovitan lugeda elu mõtte otsijail. Neil, kes tahaks pigem mõelda kui tegutseda. Neil, kellele pole võõras mõte sellest, kuidas elu on ebaõiglane ning ühel hetkel surevad mõned meile olulised inimesed paratamatult ära. Et elu on jube ja imeline korraga. "Köök" oli minu jaoks üle pika aja raamat, mida lugedes ikka ulguda sai ja see on raamatu puhul ometi hea märk.
Teiseks sarnasuseks, mis mõlema autori raamatuid läbib, on suur tähelepanu sellel, mida tegelased söövad. No "Köök", eks. Ehk ei ole ma seda muude raamatute puhul eriti tähele pannud, sest jaapani köök on lihtsalt väga eriline? Ja nad ei söö seal sugugi mitte sushit. Ei kujuta ette, kas mulle just maitseks hilisõhtuse snäkina vetikakallerdis, aga huvitav on ikka. Vanasti müüdi Pelgulinna Comarketis alati nii nelja erinevat sorti merikapsasalatit ja ma mõtlesin, et kes ometi midagi nii õudset ostab (välimuse põhjal otsustades siis). Nüüd sõbranna väitis, et tegemist on jube hea asjaga, mis meenutab marineeritud seeni ja kõige paremat pidi Maximast saama. Ma seeneline ei ole, sest ära tunneksin vist vaid kukeseene ja neid ma pole jällegi kunagi kohanud, pealegi ei ole meie peres peale minu vist kedagi sööjat ka. Ostsin omale ühe onu käest purgi marineeritud seeni. Loodan, et jään elama ikka.
Teate, mis on kõige hullem lapse mitte lasteaeda paneku juures? Tema söötmine! Ma eeldan, et lasteaia menüü on spetsialistidega kooskõlastatud, mitmekülgne ja tervislik (kuigi ma sageli kahtlen selles, arvestades, kui tihti on menüüs magustoidud - minu sünnikodus neid ei tehtud ja mulle tundub seetõttu veider, et peale soolast on alati magustoit, kuigi võib-olla see on täiesti ok). Minu kodune menüü on...noh, ma ei teagi. Igatahes ei leidu seal ilmselt piisavalt punast liha, mis on oluline vereloomele näiteks. Kõige hullem on lõunasöögiga, sest hommikuks on ikka puder ja õhtusöök ka tavaliselt on, aga lapsele peaks ju lõunaks ka sooja toitu tegema. Hea on, kui eelmisest päevast on miskit üle jäänud, aga alati ei ole ja ühe portsu vaaritamine on eriti tülikas. Titega on ses osas lihtsam, et titele saab tõesti püreesid teha korralikust lihast aga mida sa teed lapsele, kes sellest east välja on kasvanud. Söögi tegemine on jube tänamatu tegevus ju - korralikku toitu teed oma paar tundi (Jamie Oliveri 30-minuti road läksid eranditult kõik üle tunni aja tegelikkuses, kuskil oli eksperiment) ja siis see lihtsalt hävitatakse veerand tunniga. Aja raiskamine, ma ütleks.
Ahjaa, Yoshimoto raamatus tuuakse ära ka selline tähelepanek, et loomupärane lohakus on suureks takistuseks toiduvalmistamisel. Et tegelikult head kokad ei taju, kui tähtis on mingite väikeste reeglite järgimine, sest nende jaoks on see loomulik ja nö käe sees, aga lödikäpp saab ikka kõvasti üllatuda, kuidas mõni pisike möödalask võib terve toidu rikkuda. Ma olen jõhker lödikäpp. Koordinatsioon ja käeline tegevus on alla igasuguse arvestuse - igasugune piparkookide kaunistamine või pätsikeste vormimine on minu jaoks kõrgem pilotaaž ja tulemus näeb ikka välja nagu oleks lasteaialapsed kätt harjutanud. Ega ma pole võimeline endal küüsi ka lakkima, ilma et pool ilma lakiga koos oleks. Pärga ei oska ma punuda, tütrele soengu tegemisest rääkimata (minu puhul lahendati see dilemma aastateks lihtsalt mu juuksed maha lõigates), igasugune käsitöö toob külma higi naha vahele. Viimati oli täielik deja vu kooli käsitöötunniga lasteaiaga muuseumis käies, kus õpitoas tuli lõngast lammas valmis teha - kui teistel tuli lammas, siis meil tuli ...mingi plönn - lõng läks sõlme ja mina seda enam lahti ei saanud jne. Õudukas. DIY pole kohe üldse mitte minu teema.

Vahel viskab lihtsalt üle

Peab vist kah emigreeruma. Väike armas natsiriik Eesti. Tumedanahalist välistudengit tulebki pudeliga visata (loe ikka kommentaare). Homode lapsendamisõigust iseloomustab ainult artikkel pedofiilidest. Ega mina ka pole kuulnud ühestki pedofiiliajuhtumist heteroseksuaalsetes suhetes ja kui kuulen, siis deklareerin kindlasti, et laste sigitamine tuleks üldse ära keelata, sest vaadake, mis juhtuda võib. Kõige toredamad on need "tolerantsed inimesed", kes ütlevad, et ega neil homode vastu ju midagi polegi, ise ka tunnevad mõnda ja täitsa toredad inimesed, aga tegelikult on see ikkagi vale ja kui nemad saaks, siis keelaks selle asja ikka ära, sest mõelge, kuidas see moraalile mõjub. Et siis üldse pole aimata analoogiat - ega mulle ei meeldi, kuidas sina elad, aga põhimõtteliselt, kui minusugune võimule tuleks, siis sinusugustel pikka pidu ei oleks. Aga no praegu oled sa mu sõber/tuttav ja pigistame silma kinni ning hurjutame ainult selja taga. Muuseas ma ei tunne ühtegi homoseksuaalset inimest. Tean mõnda, aga ei tunne, nagu enamikku inimestest.
Eestlaste suurest armastusest keeldude-käskude vastu on siin päris hästi kirjutatud.
See ka veel, et kui sind stereotüübid ei sega, siis ilmselt oled sa nendesse kenasti sobinud ja keegi pole sulle midagi ette heitnud, aga mõtle korraks nende peale, kes stereotüüpide alla ei sobitu ja sellele, kas õigem oleks neile "õiget olekut" peale suruda või leppida sellega, et KÕIK inimesed raamidesse ei sobi. Millegipärast eelistatakse enamasti ikka veel esimest varianti ja just sellepärast ongi stereotüübid pahad. Mitte aga sellepärast, et eitada nende olemasolu või vägivaldselt kõiki inimesi ühesugusteks muuta. Pigem ikka vastupidi - lubada mõnedel inimestel ka teistsugused olla.
Ja ma ei eita, et see on mõnes kohas üle piiride läinud ja mul on sellest kahju, sest asja mõtte rikuvad alati paar idiooti.
Pidime öösel ühele noorukile nõu andma eduka suhte osas, sest talle millegipärast tundus, et me sellist esindame ja põhiline, mida me öelda oskasime oli see, et ole inimene. L. ütles ka kaunid sõnad minu kohta, et ma olevat "individualist-feminist, kellelt lapsed õpivad kuidas kange olla ja endale kindlaks jääda". Ennast läbi suruda oli kah vist, kes seda enam mäletab.
Enne mängisime mingit lauamängu, kus tuleb teemale võimalikult palju erinevate tähtedega algavaid vasteid anda, no ja mina siis tõmbasin teema "Meelelahutuslikud telesaated". Seda kommenteeriti siis nii, et see olevat ju nii minu teema - mida ma seal lapsega kodus ikka muud teinud olen? Selline stereotüüp siis. Antud küsimusele suutsin anda vaid ühe ja vale vastuse - "Õhtu Kanal kahega". Õige oleks "Laupäevaõhtu", aga kuna Õ tähega algavaid sõnu on raskem leida, siis sain sohiga olulise punkti ja hiljem võitsin kogu mängu.

Kõigile midagi (pidudest, riietumisest, vaimsusest, ökoelust, homodest ja James Deanist)

Oeh, erinevaid teemasid, mille kohta miskit öelda tahaks, on kuidagi väga palju kogunenud.
Issand, me käisime reede õhtul väljas ja ma pole elu sees linna peal nii palju rahvast näinud. Kell 3 öösel oli peatänaval nii palju inimesi, et neist pidi sõna otseses mõttes läbi trügima. Genklubis pidi tuttavate üles leidmiseks neile helistama. Kus need inimesed muul ajal on? Ülikoolis või? Kusjuures on täiesti mõtteline joon rahva vahel, kes liigub (kuri)kuulsate baaride ümber ning kesklinnas, kiirtoiduurgaste juures. Esimeste kasuks siis. Huvitav, kas sellise tänavatel õlut libistava massi juures ööklubidesse ka kedagi jagub? Ma ise muuseas pääsesin selleaastase sünnipäeva puhul sinna ronimisest ning piirdusin pubiralliga, mis oli kordi rahuldustpakkuvam. L. imestas selle üle, kuidas ikka veel on teatud rahva hulgas pidurõivaiks dressid - tema arvates kanti neid 90ndatel seetõttu, et midagi muud saada ei olnud. Mina vaidlesin vastu, et mu meelest on teatud seltskonnas alati dress pigem staatusesümboliks olnud. Mäletate, kui peatänaval laiutas Nike'i pood ning nooblimad käisid sealt palgapäeval endale garderoobi valimas, vaesemad pidid turul pakutava ersatskraamiga leppima?
Ükspäev nägin kellegi FB seinal taas üht motivatsioonipildikest, teate küll neid loojuva päikese taustal olevaid sügavamõttelisusi, mida keegi ei loe ja mille jagajaid kergelt nõdrameelseteks hipideks peetakse? Igatahes toonitas seekordne mõttetera, et kõik hädad algavad ülemõtlemisest (osaliselt nõus) ning selle vältimiseks tuleks end pidevalt tegevuses hoida. Et siis - ära mõtle, tegutse!? Mu meelest on see kõige jubedam variant, noh, kõik need agarad lollpead keda oma tühja pea ähvardav kõmin pidevalt tegudele sunnib. Kusjuures ma käisin siin vahepeal kraanikaussi küürimas (ma pean selle talletama kui erakordse sündmuse), igatahes tundub mulle, et mõistlikum on iga aasta tagant uus kraanikauss osta kui loota, et vana puhtaks saab. Ei aita äädikas ega kole keemia kui ikka tahtmist pole nendega iganädalaselt jännata. Õnneks kukutasin ma paar korda ühe metallist totsikukaane kah kraanikaussi (ja süüdistasin kraanikausi mõrandamises algul ikka teisi), nii et põhjust vahetamiseks on. Ahjaa, tegin mingi keemiavaba puhastusvahendite kodukal testi "kui öko sa oled" ja sain tunnustava tulemuse osaliseks. Mulle tundub, et ma olen lihtsalt laisk ja räpakas (vt ka Õle tänava hull koeramutt) ega oma juhuse tahtel juhilube.
Nii, mis veel. Välismaine sõbranna (lodevuspagulane, noh) imestas, et kas tõesti on meil veel inimesi, kes homoseksuaalsust õudseks hälbeks peavad. Meil, arenenud Euroopa riigis? Ma siis pidin nentima, et ikka julgesti üle poole on. Üha enam hakkab tunduma, et see on üks piirjoon, mis inimesi üksteisest eemale hoidma ajendab. Selline tõsine põhimõtete ja väärtuste erinevus. Eile lugesin Mihkel Raua üleskutset. Oh, kuidas mulle meeldib, kuidas tuuakse kohe välja see, et "näe, ropendab, ei see saa küll tark inimene olla!" Teate, normaalset inimest ajavadki vahest idioodid ropendama. Ok, ma ei ole siis nii radikaalne aga ma ei saa aru, kuidas nähakse pigem mingeid vandenõusid (a la algul peded, siis pedod) mitte aga seda, et vähemuste õiguste eest seismine (ja muuseas, marsivad nad ka selleks, et oma olemasolule tähelepanu pöörata, naisõiguslased marssisid kunagi ka, mitte aga seetõttu, et teisi ümber pöörata) kaitseb ka enamuse vabadust. Miks ei märgata, et homovastasus ja äärmusrahvuslus iseloomustavad pigem radikaalseid režiime ning vähemharitud kitsa silmaringiga rahvast. Et kõik see läheb ühte patta - kui on must näita ust, keelame abordid, suitsetamise, joomise, igasuguse vaba eneseväljenduse, homosid ja muid värdjaid (kaasa arvatud puuetega inimesed) pole meie riigis olemas. Elagu Põhja-Korea!
James Deani elulugu loen ka. Tunnen ära mõned endalegi omased neurootilise isiksuse omadused. Väga hea tsitaat ka tema poolt öelduna ühele sõbrale: "Kui sa ükskord aru saad, miks ma niimoodi käitun, siis anna palun mulle ka teada!" No täpselt.

Kes võiksid sa olla?

Äärepealt oleks hakanud mingist labasest argiteemast kirjutama, aga õnneks jagas Daki üht huvitavat kunstiprojekti. Teema siis selles, et naiskunstnik on lasknud ennast pildistada koos erinevate "võimalike kaaslastega" nende "võimalikus elus".
Kommentaarid on ka huvitavad. Keegi käib näiteks välja mõtte, et kas naise elu ongi pelgalt koopia tema meessoost kaaslase omast? Piltidelt järelduks ju justkui muutuks naise elustiil kardinaalselt sõltuvalt sellest, milline mees tema kõrval on. Selle üle võib ju arutleda, samas sõltub inimese elustiil ja sellega seotud partnerivalik juba sellest, millistesse oludesse ta sünnib. Kuigi eks ole rohkem kuulda küll naistest, kes mehe mõjul näiteks hipiks hakkavad, kui meestest, kes sama teevad. Naised püüdvat küll oma mehi muuta, aga see ei pidavat just õnnestuma...
Mulle tundub see fotoprojekt siiski rohkem olevat kantud ideest "inimene on oma keskkonna produkt" kui mehe mõjust naise elustiilile. Eks see ole sama vaidlus kui see, kas kaua koos elanud paarid lähevad ühte nägu või siis valitakse juba algul endaga väliselt sarnane kaaslane, sest oma nägu on ikka kõige armsam (selle kohta oli ühes National Geographicus väga äge fotoseeria, mida tõesti vaatasid suu ammuli, aga kahjuks ma netist seda ei leidnud).
Igatahes see "kes ma võiksin olla"-mäng on mullegi südamelähedane. Tavaliselt, kui ma tänaval kõnnin, olen ma keegi teine kui mina. Enamasti mõtlen endale isegi teise nime ja sünniaja välja, perekonnast rääkimata. Ehk siis ka välimusest hoolimata võiksin ma sisemiselt hoopis teine inimene olla. Isegi kusagil valenime kasutades hakkab see valenimega isik oma elu elama. Kuidagi ei taha inimene leppida, et tal on vaid üks elu elamiseks antud. Reinkarnatsioonimõtte olen ma nüüd õnneks maha matnud, kuigi varem ei suutnud ma kuidagi omaks võtta usku, et kui on tekkinud selline võimas asi nagu eneseteadvus, siis surmahetkel see lihtsalt nullitakse julmalt ära. Veel varem ei suutnud ma uskuda, et võiks olla nii palju nö "inimese-mudeleid" ilma et need kunagi korduma ei hakkaks (vt ka netiuskumus omavahel sarnaste kuulsuste kohta - reptiloididel ei jätku enam inimeste kesti ja nad on hakanud ennast kordama...).
Aga kellena sa oleksid tahtnud sündida kui sul valida oleks? Esimese hooga oleksin ma tahtnud võimalust sündida kuuekümnendail Londonis. Aga noh, kuna hea muusika sündis ikka kehvast elust, siis ehk ei oleks see sugugi hea valik?

Lähme peole!

Võtame siis eeskujuks "Meie Eesti Naise" raamatust leitud mõttetera kolumnide kohta - kirjutada just sellest, millest kõige rohkem häbi on kirjutada. Või no midagi sellist, mälu ei ole ju mul (ja raamatut ei viitsi kah teisest toast tooma minna...). Igatahes närib mu hinge üks iga-aastane mureteema - sünnipäev. No see oli ju juba ära, sai kenasti suvilas peidus passitud sel ajal, aga siiski on leitud, et "võiks ikka midagi teha". Ma olen vist alates 18. eluaastast pea igal aastal vastu enda tahtmist kuskil ööklubis kügelenud. See on õudne! Ma vihkan seda. Aga kuidagi on kujunenud, et mu külalised leiavad, et ööklubi külastamine on loomulik. Eks ma olen vist nii hea näitleja ka, et nad usuvad, et mullegi meeldib. Miks ma siis ei ütle neile? Oh kurat, vahepeal ma olen lihtsalt niivõrd viisakas inimene, et üritan teiste soovidele vastu tulla (mis enamasti lõpeb sellega, et ühel hetkel saab mu karikas täis ja ma röögin kõik endast välja ning teised jäävad silmi pööritades vaatama, et mis sellel nüüd ometi hakkas). Või siis kardan ma seda, et kui käin välja enda variandi - läheks istuks niisama kuskil ja ajaks juttu, leiavad teised, et see on jube igav variant (ja mina loen sellest välja, et mina olen igav inimene ja keegi ei taha kuulata, kuidas ma ennast kiidan).
Miks mulle ööklubid ei meeldi? Seal käib hoopis mitte minu rahvas, seal lastakse mõttetut muusikat (olenemata stiilist lastakse ju meil hetke hitte vähemalt kolm korda peo jooksul) ning mulle ei meeldi tantsida. Lisame siia veel selle, et mul ei ole vastavat riietust, riietusega sobivat käekotti ja kingad hõõruvad. Joogid on üle mõistuse kallid. Süüa ei saa üldse. Omavahel vestelda on keeruline. Mis pidu see selline on? Minu arusaam peost on teistsugune.
Minu arusaam peost: istumine kellegi juures, kus laual on erinevad paksukstegevad snäkid ja joovastavad joogid. Võib ka istumine mingis pubis, kus samuti samad asjad laual. Seltskonnas on esindatud mõlemad sood (eelistatult mina ja mehed muidugi). Selga võib panna normaalsed riided ning jalas ei pea olema 15cm kontsaga kingi. Väljaminek kohta, kus toimub mingisuguse vokaal-instrumentaalansambli esinemine. Esinemisele aktiivne kaasaelamine, mis võib sisaldada midagi tantsimisesarnast, kuid on pigem nö näpuviskamine (kohutav aegunud väljend, mida vanem põlvkond selle tegevuse markeerimiseks kasutab). Igatahes on lõbus, saab süüa-juua-omavahel rääkida ega pea tõrjuma võõraste inimeste lähenemiskatseid. Kõik on turvaline.
Samas kui ma olen mõnd ööklubiusku sõbrannat moe pärast kaasa kutsunud, siis nemad leiavad, et just sellises "karvaste kohas" on jube õudne olla. Et neil pole miskit selga panna ja kõik vahivad. Turvaline on klubis, kus igaüks sulle joogi sisse pulbrit tahab puistata, sõbrannad kaovad mingite vantidega eri suundades minema ja sina istud üksi oma hirmkalli joogiga ning püüad kõigi lähenevate meesisendite suunas võimalikult kurja nägu teha, sest sa ju ometi tead, mida nad kõik tegelikult tahavad.
Kuidas mina ometi sellisena sündisin?

Puhkuselt tagasi

Tuleb tunnistada, et sel aastal oli kuidagi täiesti ideaalne puhkus. Mitte midagi asjalikku ega kasulikku ei pidanud tegema ja ilmad olid ka viis pluss. Mida aga tehtud sai?

• Munamäe otsas käidud sel suvel juba teist korda. Sel korral liftiga, sest trepist on ikka liig.
• Telgitud, õnneks minu puhul vaid ühe korra. Käisime Lemme telkimisalal, kus muidu oli kõik väga tore - meri kohe telgisuu ees ja imeilus päikeseloojang. Aga miinusteks siis inimesed - eks ikka mõnus tümakas, mis küll suudeti kuskil peale südaööd kinni panna, seejärel mingid öised saabujad, kes otsustavad loomulikult oma telki sinu oma kõrvale püsti ajama hakata (kottpimedas) ja kasutavad madratsi täis pumpamiseks elektrilist pumpa, mis undab nagu hambapuur, seejärel kell viis ärkavad varesed, kõrvaltalu kukk ning kõrvaltelgi unetu vanamees, kes ümber telkide kooserdab ja pidevalt köhatab. Puhkus...Aga muidu puhkasid inimesed seal suisa nädalate kaupa, ilmselt olen ma oma pirtsakusega vähemuses.
• Seejärel põgenesime suvilasse, kus ikka magada ka saab ning külastasime Sagadi puupäevi, mis juba teist aastat järjest meil plaanides kui väärt üritus. Püüdsime kala, istusime öö otsa kohalikus lokaalis ja magasime DJ Bobo maha ning ilmselt olime tunnistajaks uue Pühajärve Beach Party sünnile (mis ilmselt kiiresti ära keelatakse, arvestades politsei, turvafirmade ja kiirabi suurt kontsentratsiooni asulas ürituse vältel).
• Külastasime Kuremäe kloostrit, kuhu ateistist esivanem ei lubanud rätti kaasa võtta, sest see olevat usklike ees lömitamine ja nii me sisse ei saanudki. Püha vett jõime ka pigem vajadusest end + 32 kraadi juures jahutada kui siirast soovist puhastatud saada.
• Deja vu minu lapsepõlverannas Alajõel, kus tollal asutuste puhkebaasid asusid, aga mis praeguseks hetkeks on kõik ära erastatud ja mitte eriti hästi ligipääsetav. Igatahes midagi oli tollest 25-aasta tagusest massiivsest puittrepist veel alles, mis vanasti randa viis:
  
  Aga lõhn ja tunne ja lainemühin ning surnud kalad - see oli kõik sama. Pisara võttis kohe silma ja kananaha ihule.
• Alutaguse seikluspargis sai suviselt kelgutatud ning Kiviõli seiklusturismi keskuses tuhamäe otsa ronitud (L. ka bagiga alla sõidetud, mina tegin pilti ja avastasin, et fotograafiks olemine rikub igasuguse elamuse).
• Seejärel Läti-Leedu reis marsruudil Cesis-Jurmala-Liepaja-Palanga-Nida poolsaar-Jelgava. Cesis oli imelise vanalinnaga armas linn. Jurmala võlust ei saanud ma aru - pigem selline meie Narva-Jõesuu suurem vend, kus uusehitised võtavad suu lahti aga samas kõrval on nõukaaegsed tühjalt seisvad kolossid. Ei, tegelikult oli äge, aga ma ei saa lihtsalt aru, miks seal niiiii suures mahus neid uusehitisi on ja kes neisse kortereid ostma hakkavad? Kas praeguse olukorra taustal neid vene turiste sinna ikka jagub sellisel hulgal? Huvitav oleks nii kolme aasta pärast uuesti minna ja vaadata, mis seal saanud on. Liepaja rand oli võimas. Mitte mingi laht, vaid merele avatud pikk rand, kus ikka lained üle pea tõusid ja lihtne inimene ujuda ei saanud. Palanga oli selline Jurmala väike vend, kuidagi kodusem ja mitte nii pilvedesse kõrguv. Nida poolsaar oli minu jaoks reisi kauneim koht - tohutud liivaluited ja ka meie mõistes korras külakesed (sest muu Läti-Leedu jäi mu meelest ikka silma sellega, et pool oli kaasaegne, pool aga üheksakümnendate aastate algus). Kogu reisi vältel ööbisime ette jäänud hotellides, tagasiteel ühtki eriti ette ei jäänud ning otsustasime öö veeta esimeses teel jäänud suurlinnas, milleks osutus Jelgava. Selline meie Kohtla-Järve moodi tööstuslinn, kus omal ajal busse tehti. Õnneks jäi silma silt Hotell Jelgava ja saatsin L.- i diili tegema. Tuleb siis tagasi, et meie tuba pidi olema kuskil külje peal trepist alla. Möh? Vaatepilt oli selline:
  
  Ma siis naersin, et no see küll ei ole, see ju mingi harjaruumi uks vms aga eksisin. Just see oligi ja muuseas veel suisa pulmasviit. Maa-alune ühe aknaga (see, mis pildil õhutusasendis) kahhelkividega kaetud pulmasviit. Saun ja duširuum olid sees, köök ka, aga no ikkagi - maa-alune! Peaaegu akendeta! Ja kahe kaheinimese voodiga! Miks? Mingi svingerite pulm? Ei olnud enam viitsimist ümber vahetama ka hakata ja nii siis nautisime oma sviiti. Eks seal ilmselt enne oli mingi kahtlase väärtusega asutus sees olnud, aga noh, elamus seegi.
• Jääaja keskuses käisime ka. Soovitav minna ilma lasteta, sest meie oma kartis kõigepealt mammutit ja kui hirm üle läks ei kartnud enam keda kuraditki ega lasknud meil väljapanekuga tutvuda (väga palju on lugeda).
• Viru Folgilt sai läbi hüpatud, retrodiskol öö otsa maikas ja lühikestes pükstes ringi lastud (meie kliimas ikkagi) ning muidu lõpmatuseni grillitud ja chillitud. Meres ujumas käidud, kui veetemperatuur oli + 25. Spa-s ujumas käidud ja koledaid soolehaigusi mitte saadud.
• Oma sünnipäeva peetud, mida kroonis sel aastal musiskandaal (Evelini oma ikka, mida ma arvan - no eks ikka seda, et inimesed oleme me kõik, aga miks üldse jamada kui armastuse otsa saamisel võiks ka lihtsalt lahku minna. Neil ehk PR-meeskond ei luba muidugi. Annavad veel lihtinimesele halba eeskuju...). Kingiks sain 2 raamatut ja esivanem vihastas, et ma polnud päeva temale broneerinud ja julgesin külalisit vastu võtta.
• Hunnik raamatuid loetud, millest kavatsesin kindlasti kirjutada, kuid mis on juba meelest läinud. Märksõnad - lisaks luuleandele kirjutab Mait Vaik ka jube head proosat, "Kas süda on ümmargune" teine osa ajas hulluks, kuna peategelane võttis kogu seda tunnetevärki mu meelest liiga tõsiselt, aga kokkuvõttes oli huvitav lugeda, kuidas on olemas inimesi, kes on minust nii kapitaalselt erinevad (ja õnneks ei pea ma päriselus nendega ruumi jagama..).
• Mini võitis joonistusvõistluselt kaisukuke (ok, see loositi osalejate vahel välja) ja otsustas, et tema enam tantsida ei taha, vaid läheb sel aastal teadusringi. Juhhuuu! Muuseas, teadusringis käib ainult üks tüdruk, teised kõik on poisid - ma taas naiivselt imestasin, et ongi nii või? Ma loodan, et mini ei taha sinna AINULT selle fakti pärast minna :P

Et siis - tere, sügis? Ma kordan, et vanasti oli minu sünnipäeval ALATI kesksuvine leitsak ja ma olen ALATI pildil oma Hiina kleidis (tänapäeval on kõik Hiina kleidid, aga tollal nimetati mingeid poppe satsilisi lastekleite nii). Mis siis nüüd toimub, et augusti lõpus on sügis käes? Kui nii võtta ja meenutada, et jaanipäeval tuli rahet, siis ongi suveilmu vaid ühe kuu jagu. Sel suvel oli nii poolteist kuud. Vedas vist.

Puhkusele

Poolteist päeva veel vastu pidada, siis algab puhkus. Praegu on muidugi eriti hea aeg puhkust oodata, kogu aeg vaatad ilmateadet ja kardad, et kohe saavad ilusad ilmad läbi. Juba teatati, et selle nädala lõppedes on suvega selleks korraks ühel pool kah. Ma ei kujuta ette, kui saaks suvel vaid kaks nädalat puhkust nagu suur osa inimesi, kes siis pöialt peavad hoidma, et just need kaks nädalat ei oleks suve ainsad koledad päevad. Igatahes on kogu aeg teema, et kas sel aastal veab puhkusega või mitte. Muidugi võib ju osta piletid Türki, aga siis selgub raudselt, et just sel ajal olid Eestis ilusamad ilmad kui Türgis.
Tegime lastele ID-kaardid kah, aga tuli välja, et kui ühel tuvastati kodakondsus kohe sünnil, siis teisel seda ei tehtud ja seetõttu läheb tema omaga kuskil 20 päeva. No mis mõttes? Kui nad on ühtede ja samade vanemate lapsed, kas siis ei ole kuidagi loogiline, et nad mõlemad on kodakondsuselt eestlased, ilma et seda kuskilt andmebaasist järele vaatama peaks (ja järele vaatamiseks kulub 20 päeva?). Ehk siis ilmselt saame need kaardid kätte selleks ajaks kui puhkus enam-vähem läbi. Oma lollus, mõtlesime, et saab nädalaga nagu täiskasvanutel.
Suurel osal inimestest pole isegi mitte seda lõbu, et perekond saaks koos puhata. Kohutav! Ma ükskord puhkasin üksi. Olin Tähtsas Ministeeriumis uus töötaja ja sain ainult 2 nädalat puhata ning veetsin selle +30 kraadises pealinnas Stroomi rannas pooleldi riides mööda veepiiri jalutades, sest isiklikke asju ei saanud ju valveta jätta, et ujuma minna. Kõige mõttetum puhkus üldse.
Ma ei päevitu ja mu ühel käel oli mõni aasta tagasi 56 ja teisel 58 sünnimärki, ehk ma ilmselt ei tohikski seda teha, aga pole mingit puhkust ilma rannas lamamata. Mere ääres, eelistatult. Puhkuse ajal ei tohi olla linnas. Puhkuse ajal tunnen ma kogu aeg kuklas, et puhkust ei tohi raisata. Teatud tööalastel põhjustel on meil puhkus alati augustis ja siis ma lähen alati marru kui algavad koolimüügid jms, mis üritavad mulle meelde tuletada, et suvi on läbi. EI OLE! Suvi saab läbi septembris, mitte juuli lõpus. Enamik inimesi puhkab vist juunis-juulis, aga siis on teistpidi jube tagasi tööle suunduda kui suur suvi alles kestab. Puhkusega saab ju üks aasta läbi ja algab uus. Mul hakkab uus aasta ikka alati septembris.

Tissiteema

Viimasel ajal on tissiteema jälle aktuaalseks saanud. Seoses vulgaarse dekoltee ja muuga, näiteks loen hetkel J. Eugenidese "Middlesexi". Mitte, et see teema minu puhul kunagi kuhugi kadunud oleks.
Raamatus topib hermafrodiit salvrätikuid rinnahoidjasse, mille ta lõpuks suure mangumise peale ema käest saab. Ma tean ka päris tavalisi neiusid, kes niimoodi teinud. Ja ma ei ole neid kunagi mõistnud. Ma ei ole mõistnud, MIKS ootasid tüdrukud juturaamatutes, et neile kasvaksid rinnad. Minu maailmas olid rinnad häda allikas mitte mingisugune uhkuseasi. Rinnad võrdus häbi. Rindu tuli peita. Ainsad rinnahoidjad, mis minusugusele kõlbasid, olid minimeerivad, teistsuguste olemasolu enda numbrile avastasin ilmselt kahekümnendate teises pooles. Suurte rindadega naised, kes oma viga rõhutasid, olid labased. Suurte rindadega naine tohtis kanda ainult teatud lõikega pluuse ja kleite, varjama enda labasust sallide ja kraedega. Sest muidu võis keegi tähele panna. Praegu mõtlen, kas see oli osa kasvatusest, mis peab oluliseks õpetada naisi riides käima, mitte aga mehi mitte vägistama? Kas see kõik oli minu kaitsmiseks? Oeh, siiamaani on meeles õudsed alandused, mis ilmselt ei pidanud üldse seda olema, kui seisin klassiõega kooliarsti kabinetis ja arst ironiseeris, et peaksin enda üle uhke olema, mitte nurgas kägaras kössitama, sest teised olevat minu peale kadedad. Või kui vabameelne kunstiõpetaja ütles mulle teiste kuuldes, kuidas esimene asi, mida minu puhul tähele pannakse olevat need õudsed asjad. Ma tahtsin häbist maa alla vajuda. Teate küll neid pikki tüdrukuid, kes käivad küürus, et lühemad välja paista ega mõista, et nad on modellimõõtu? Ma ei julgenud ka ennast sirgu ajada, sest teate küll, "selg sirgu-rind ette". Mingi aeg kasvasid teised tüdrukud järgi ja osadel neist avaldus sama viga, mis minul, kuid kummalisel kombel nad ei põdenud selle käes nii nagu mina. Nad julgesid kanda maikasid ja V-kaelusega pluuse (mida moežurnaalid muuseas suurerinnalistele soovitavad) ning minna randa bikiinides, mitte lamendavas trikoos. Ma saan aru, et mingisugune moealane nõu on noorele inimesele vajalik, näiteks rinnahoidjat peaks suurerinnaline kandma, sest muidu tulevad seljavalud ja muidu on kah valus liikuda, seda aga mitte stiilis "sul on midagi viga ja seda tuleb varjata". Eks ikka langeb pilk peale mõnele "viiner kiles"-tüüpi riietujale, aga pigem tundku ennast ise hästi kui kandku sunniviisiliselt kartulikotti ja tundku, et teatud kehatüüp muudab inimese iseenesest labaseks.
Aga üldiselt oleks jube hea kui inimesi nende sekundaarsete sootunnuste alusel ei hinnataks. Ses osas on meestel taaskord rohkem vedanud.

Ettevaatust! Sisaldab pilti vulgaarsest neegrip****ga naisest!

Üldiselt tundub, et nii mõnelgi blogijal on oma emaga mõningaid lahkhelisid. Ei saa ka ise seda salata, aga üldiselt olen üritanud asja huumoriga võtta. Muudmoodi lihtsalt ei saa. Täna aga sain seesuguse üllatuse osaliseks, et see varjutab juba ka huumori.
Eks ikka mitmed on kahtlustanud mul erinevaid komplekse - nii et siit ta tuleb - kõigi minu komplekside allikas: ostsin endale selle kleidi (Ophelia on kergelt Courtney Love'i fänniteema ja ei ostnud ma teda sellise õudse hinnaga nagu praegu näha), panin selga, läksin sõbrannale külla ja viisin lapsed ema juurde. Ema vaatas, näkku ilmus põlastav ilme ja ta ütles: "No ma ütlen ausalt, sellised kleidid ei sobi sulle. Sul on ju neegri perse! Samasugune nõgus selg nagu minul. See ei sobi! Tead, prantsuse daamid ei kanna kunagi dekolteed, ei tea miks selline vulgaarne dekoltee meil nii moodi on läinud? Mis see üldse on - jälle sealt viienaelapoest tellitud lirakas või?"
Kui te nüüd loodate midagi eriti võigast näha, siis siit see tuleb - mina oma vulgaarse kerega oma vulgaarses kleidis:

Tagantpoolt pilti ei teinud, hiidperse poleks ilmselt pildile mahtunudki.
Kui ma eelmises postituses kirjutasin mõttetutest inimestest ja nende kriitikast, siis tuleb öelda, et mu ema on hästi hakkama saanud. Seekord ma ei saanud enam isegi haiget mitte, sest see oli lihtsalt niivõrd naeruväärne. Sõbranna juures sai päev otsa neegriperse nalju tehtud. Oleks ta mu kõhupeki kohta miskit öelnud, oleks ma ehk isegi mingit torget tundnud, aga tagumik! Mul peaaegu ei olegi seda! Ehk siis moraal - kui tahetakse haiget teha, suudetakse näha asju, mida tegelikult olemaski pole ning kui neid hinge võtta, võib ise oma hädad vabalt välja mõelda. Ja dekoltee. Kas kõik, mis pole kurguni kinni, on dekoltee? Tahate dekolteed - siin on üks korralik!

Mõttetutest inimestest ka minu poolt

Blogija Printsess kirjutas siin mõttetutest inimestest ja kuigi ma ei ole tema blogi pidev jälgija (ei ole miskit ta vastu, lihtsalt tal nii palju tegelasi seal ja kui algusest peale kursis ei ole, pole eriti mõtet jälgida), siis pidin ju ometi kontrollima ega minust ei räägita. Teema teemaks, ma nii resoluutne vist ise ei ole, olen päris mitut enesematerdajat enda kõrval talunud, mingid piirid kindlasti on - näiteks kui see haletseja nõuab, et sina tema arvamust kinnitaksid "onju, ma olen nii nõme!" - selliste poputamist ma ka ei salli, sest tegelikult nad endast nii halvasti ehk ei arvagi, vaid otsivad pigem tähelepanu. See selleks, igatahes julgeb Printsess seal välja öelda, et tema on enesekindel, arvab endast hästi ja peab end ilusaks.
Seejärel ilmuvad mingi hetk välja paar kommentaatorist "tõekuulutajat" (liiga poppide blogide mure), kes peavad vajalikuks Printsess "maa peale tagasi tuua" - sa ei ole üldse ilus! sul on see viga, too viga ja lõpuks selline häda ka! Heh, minu arvates on just sellised inimesed kõige mõttetumad tegelased üldse. Meil igaühel on oma maitse ning loomulikult ei peagi kõik inimesed kõigile meeldima, aga seda ütlema minna? Minu arvates on need tegelased samal astmel kutiga, kes kord ühte mu meessoost sõpra tänaval ähvardas, et tollel on nii loll nägu, et järgmine kord lööb selle üles - kui küsisime, kes see hull oli, siis vastas tuttav, et täiesti võhivõõras tüüp. Ilmselt oli ka tegemist Printsessi postituses mainitud mõttetute madala enesehinnanguga tüüpidega, kes peale "ärapanemist" end lõpuks hästi tunda said. Jess! Las, raisk, tunneb end nüüd halvasti! Nagu mina, iga kord peale peeglisse vaatamist. Ei ole tema midagi parem! Mida ta siin eputab, kurat! Koht tuleb kätte näidata! No teate küll neid teemasid naistefoorumites, kus paksud, vinnilised, higist lehkavad, kõverjalgsed, puseritihambused daamid ükshaaval targutavad kui koledad Megan Fox, Mila Kunis ja muud ebaõiglaselt kenaks peetavad staarid tegelikult on.
Kurb on see, et tegelikult teeb see haiget. Ma usun, et isegi neile, kes end muidu kenasti tunnevad. Ma võisin vanasti Rate's paarikümne positiivse kommentaari kohta ühe jõleduse saada ja ka selle tavaliselt alaealiselt trollilt, aga ikka jättis see minusse kuidagi räpase tunde. Et see inimene on oma negatiivsusega ka mulle märgi külge pannud. Miks peab mõni inimene nii vastik olema?
Lõpetan, sest muidu muutun sentimentaalseks, jõin juba ühe pudeli õlut ära...

Kuidas saada rikkaks?

Nagu ma siin juba korduvalt ka maininud olen - ma olen ihne. Kui mõni inimene peab tähtsaks asjade omamist, siis mulle piisab lihtsalt numbrist kontoväljavõttel. Mulle piisab sellest, et mul on olemas võimalus midagi osta või kuhugi minna, ma ei pea seda realiseerima. Ma ei saa hästi aru inimestest, kes leiavad, et raha ongi kulutamiseks. Asjad võivad mulle pigem süümepiinu tekitada - et oli mul seda siis nüüd vaja, number kontoväljavõttel ei tee seda kunagi. Hakkasin juurdlema selle üle, miks ma nii tunnen ja freudilikult lähenedes alustasin ikka lapsepõlvest.
Mul on alati kõik olemas olnud. Peale ühe asja, mis oli olemas neil, kelle perel ei olnud kõige uuemat autot ega igaaastaseid välisreise - nimelt taskuraha. Mu vanemad ei andnud mulle iialgi mingit summat lihtsalt oma suva järgi kulutamiseks. Kui ma midagi tahtsin, pidin sellest oma vanematele ütlema ja siis nemad otsustasid, kas mul on seda ikka vaja või mitte. No näiteks kui jope tundus mulle kui pubekale ammu moest läinud, aga otseselt see kuskilt ei narmendanud, siis võisin oma suu uuest jopest puhtaks pühkida. Loomulikult ajas see mind toona närvi, sest mitmed klassikaaslased said näiteks lapsetoetuse endale kulutamiseks. Minu vanemad pööritasid selle peale silmi - lapsetoetus on vanemale lapse ülalpidamiseks, mitte mingi kommiraha! Kommi oli meil kodus muidugi alati. Välismaa omi. Kõik see muutis mu loominguliseks - hiljem keskkooliajal oli ju raha kangesti vaja - plaatide, õlle ja suitsu ostmiseks. Nii saigi kooli toiduraha kõrvale pandud ja puudujate toidutalonge võltsides söömas käidud, trenniraha küsitud ja mitte trennis käidud, vaid selle asemel bussiga mööda linna sõidetud, et aega parajaks teha jne. Plaadid, õlled, suitsud said ostetud. Raha võrdus vabadus. Selleks, et midagi saada, pidi raha koguma ja seda ei tohtinud suvalise nänni peale raisata. Skeemitamise tulemusena sai hangitud vabadust ehk siis neid asju, mida vanemad mingi hinna eest ostnud ei oleks. Praegu ei suuda ma näiteks kulutada oma kodu peale, sest nõukaajast on ometigi veel täiesti toimivat, kuigi moest ära voodipesu, käterätte jms lademetes ootamas - mu süda tilguks verd kui peaksin poest vähemalt paarikümne euro eest sellist manti ostma. Eks mulle meeldib ka vaadata neid ilusaid disainikodusid, aga ma ise lihtsalt ei suuda sellistesse asjadesse investeerida. Et viskan ära kõik need päranduseks saadud Hiina froteerätikud ja ostan asemele ägedat Eesti disaini? Ei suuda. Rahast on kahju. Eks mu kodu näebki välja selline eklektiline segapudru, mis erineb totaalselt kujutlusest - pidi ju olema uhke puitriiul raamatute ja plaatide jaoks, aga kui hindu nägin, ostsin ikkagi Jyskist suvalise riiuli, kus nüüd pooltel vahedel vedelevad L.-i mingid tolmused arvutijupid ja plaadid on ikka veel laiali kolimiskottides. See ei ole nii oluline mu jaoks vist. Eks ma võin stoilise näoga tolmurulli kah vaadata ja mõelda, et eks kord kui viitsin, võtan möödaminnes üles. Mõnel teisel tekivad tolmurulli peale krambid.
Ma ei oska ilma säästmata elada. Kui mu pangakonto konstantselt iga kuu nulli läheks, tunneks ma end ääretult ebakindlalt. Mis siis, kui ühel hetkel raha päriselt vaja läheb? Mitte mingite staatusesümbolite-nipsasjakeste peale? Mõtlesin just oma plaadikogu müüma hakata, mitte et raha vaja oleks, aga seda võiks alati rohkem olla.
Ehk siis, kui tahate, et teie laps õpiks säästma, ärge andke talle taskuraha, sest siis ta teab, et saab alati lihtsalt niisama mingi raha. Et raha ongi kulutamiseks. Mina teadsin, et raha tuleb alati millegi arvelt, ise tuli prioriteedid seada. Rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab - teadis juba vanarahvas.

Naised ei ole kunagi vaprad

Mini ja L. vaatasid eile koos telekat. Näidati mingit reklaami, kus kellegi kohta öeldi: "Oi, kui vapper naine!" Mini konstateeris selle peale: "Naised ei ole kunagi vaprad!" L. sai muidugi rõõmsalt parastada ja ma pidin tõdema, et lapsekasvatus on vist ikka rappa suundunud. Tegelikult muidugi ei adu Mini ilmselt veel täpselt selle sõna tähendust ja seostab seda oma multikate vaprate rüütlitega. Igatahes ei ole "vapper" sõna, mida kasutatakse naistest rääkides. Eks ma siis tuletasin talle meelde, et "Vaprake" oli ju ometigi tüdruk ja naised võivad ka ikka täitsa vaprad olla, aga noh, või ta siis usub. Igatahes käivad vist asjad ikka nii nagu minu lapsepõlves, et poisid tohivad seda ja toda, aga tüdrukud peavad olema  sellised ja sellised - puu otsa ronimine vs põlved koos istumine näiteks. Minule seostus millegi keelamine koheselt sellega, et poiss olla on privileeg, tüdruk olla aga kohustus. Eks ma siis mingi eani üritasingi võimalikult poiss välja näha, et privileege välja teenida, hiljem sain aru (nagu Courtney Love, kui ta esimest korda naistebändi esinemas nägi), et "vau! tüdrukud võivad ikka ka seda teha!" Ehk nagu Courtney on öelnud: "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it, it's that simple." Aga isegi kui mina ei ole "girls and women should be seen and not heard"-tüüpi kasvatuse pooldaja, siis ümbritsevast tabab laps ikkagi ära vihjed, kuidas olla "õige". Poisid on halvad ja lärmakad (samas õige poiss ongi selline, vaikne ja vagur on mingi imelik erand), poistel ei ole pikki juukseid, poisid ei tohi kanda roosat värvi riideesemeid jne. Ma loodan, et see on mingi etapp, mingi arengus vajalik aeg, mille käigus inimene õpib enda sugu tundma, olgugi, et läbi stereotüüpide. Ehk on tal siis hiljem lihtsam otsustada, milliseid omadusi ta endas kanda tahab? Päris sooneutraalset kasvatust ma ka ei poolda - no see "sõbrakeste" värk Rootsis, mu meelest on see samuti kunstlik, ma leian lihtsalt, et juhul kui laps ei sobi olemasoleva stereotüübiga, ei tohiks teda kindlasti alavääristada (nagu minu lapsepõlves tihti tehti). "Mis poiss sa selline oled, kui nukkudega mängida tahad!"; "Sa ei saa kunagi mehele, kui nii räpakas oled!" Ja lapsed võiksid saada valida, kas nad tahavad õppida näputööd või puutööd. Või miks mitte mõlemat? Meie sõprusklassis Soomes oli nii ja mu meelest oli see puutöö kordi põnevam kui kudumine-heegeldamine.
Muidu käisime nädalavahetusel Punk'n'Rollil, mille kohta keegi kuri tädi Raadi Rikaste Rajoonist (Foursquare annab sellise nimetuse näiteks) kätsatas, et kuidas tema nüüd peab oma lastele seletama, mida tähendab: "T*ra, kus mu kitarr on?" Ühe pildi peale jäime ka, aga kõigepealt avastasin, et L.-i pintsaku vooder jätab sellel mulje, justkui oleks tal püksilukk üsna ulatuslikult lahti ning veidi hiljem ka selle, et ühel šoti kildiga härrasmehel paistab sel pildil rohkem kui paistma peaks, nii et seda pilti ei näita. Igatahes kuigi pidu kestis mõlemal päeval kõigest kuskil keskööni, peale mida me jala koju kõndides enne ühte magama saime, tundsin ma esmaspäeval, et nüüd tahaks terve järelejäänud suve magada. Ei ole vist enam selles eas.

Osta elevant ära!

Eile sain ma hakkama teoga, millega suur osa eestlasi juba hakkama on saanud, aga ega keegi vist uhke ei ole - nimelt ostsin midagi tooteesitlejalt. No teate küll neid tüütusi, kes teile helistavad ja iga nipiga teie koju saada üritavad - me koristame teie toad ära! me peseme teie kraanikausi puhtaks! me valmistame teile süüa! ja teil ei kaasne sellega mitte mingisugust kohustust! Nojah, kuna mul on üks väike mure ja L. mõistis telefonis valesti, et tegemist on kuidagi linnavalitsusega seotud organisatsiooniga, mitte pelga müügiettevõttega (ma oleks ausalt tahtnud seda kõnet kuulda, et kuidas ta ometi niimoodi aru võis saada), siis lasi ta džinni pudelist välja. L. oli muidugi nii ettenägematu, et jäi ise tööle ületunde tegema ja oli nõus, et minu juurde saabub üks kena noormees. Edasist võib juba ette kujutada (ei, no mitte SEDA, eks), igatahes kui L. koju jõudes avastas, mida ma teinud olin, vaatas ta mind umbes sama näoga kui ma oleks teatanud, et
"tead, siin käis üks võõras mees ja tal oli väga vaja meie autot laenata, ta lubas ausõna õhtul tagasi tuua!"
"mis võõras mees? mis ta nimi oli? telefoninumbrit ikka küsisid?"
"aa, ei, no see läks meelest, aga ma kirjutasin vähemalt autonumbri ülesse..."
See dialoog ei oleks minu puhul vist üldse väga uskumatu.
No tegelikult oli mul seda asja vaja. Ja ma loodan, et poes ei pakuta paremaid poole odavama hinnaga. Minusugune "ostame kohe ruttu esimesest kohast ära"-tüüpi inimene on esitlejatele muidugi kerge saak. Igasuguseid muid esitlejaid ma enda koju parem ei lase. Noh selliseid, kelle pakutavat kraami mul "tegelikult võiks ju vaja minna", sest ma tean, et ma olen nii loll, et ostangi ära. Nagu ükskord selle 800-kroonise teleskoopharja, mille töökaaslane hiljem pooleks murdis.
Tegelikult mul on vist imelikud ostuharjumused. Ma olen lõpmata ihne. Ma ei osta eriti midagi (va see kord kui ma avastasin everything5poundsi ja tellisin sealt paar kuud iga kuu midagi, aga enam ma pole viitsinud sealt tellida, sest nüüd on mul ju ometi kõik olemas juba). Aga kui mul tuleb "tunne" peale, siis ma lihtsalt lähen ja ostan ega vaata hinda kah enam. Ma ei osta asju nende omaduste või firmamärgi järgi, vaid ainult selle järgi, kas tekib "tunne" või mitte. Ehk kui ikka kullast mannekeen vaateaknal sosistab "osta mind ära!" nagu Tuvikestes, siis mina ostangi kullast mannekeeni ära. Teistega koos poes käia mulle ei meeldi, sest siis ei sosista asjad mulle kunagi midagi.
Tegelikult mind häirib see, kuidas paljud inimesed on ära harjunud meil poodides lokkava juurdehindlusega. Et põhjendamegi endale, kuidas me oleme nõus kvaliteedi eest maksma ja soetame endale mingeid 100-euroseid kingi, kuigi tegemist on tavaliste tarbeesemetega. Ma sain poolpika säärega tanksaapad kah alla 50 euro kätte ja see on ikka tõsine lagi, mida ma olen nõus maksma ja ainult asjade eest, mida ma siis kindlalt ka aastaid kannan. (Ja "aastaid" all ei mõtle ma kahte hooaega, mille elavad enamasti üle ka täiesti suvalised odavad käimad).

Suvi

Eile oleksin ma äärepealt esimest korda elus kahetsenud, et mul lube pole, aga õnneks tuletas L. mulle meelde, et ka taksoga saab randa minna. Mis on otse loomulikult palju glamuursem kui oma autoga saabuda, seega lubade tegemine jääb ära. Kui ma olin aga lõpuks ometi uinunud peale kõigi logistiliste lahenduste peas läbi mõtlemist - kaks last, kellest üks ei kavatsegi kõndima hakata ja teisest pole lihtsalt mingit abi, miljon asja jne, ärkasin selle peale, et Mikro undas oma voodis, mida ta tavaliselt ei tee, sest mul on õnn omada kahte ideaalselt magavat last. Ja param-paraa - tüübil nina lörises ja ihu oli üleni kuum. Keset kuumalainet, keset kuramuse juulikuud! Punk'n'Rolli nädalavahetuse eel! Lihtsalt imeline. Tegelikult oli Mini kah tatine, aga tema on juba piisavalt suur, et sellest mitte hoolida ning ma eeldasin, et tegemist on kas konditsioneerikülmetuse või sellega, et ta 16-kraadises merevees kõhutas. Aga nagu ma aru olen saanud, siis sellist asja nagu külmetus olemas ei ole, tatitõbi tuleb ikka mingist viirusest. Taaskord sai see tõestatud. Lapsevanemana olen selliste üllatustega muidugi juba harjunud. Ma ise jäin ka üheksal juhul kümnest haigeks just enne seda kui kuhugi minek oli. Juhuslikkuse teooria järgi on konks muidugi selles, et eks neid minekuid oli ikka tihti ning seesugused kokkusattumused jäävad kergemini meelde.
Muidugi on ka tööd nagu muda, nagu alati ainult meie ettevõttes suveajal kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Tõmban aga kardinad ette ja teen tööd. Laulupeol ka ei käinud. Puhkuseni on kolm nädalat. Küll selleks ajaks jõuab ilm külmaks minna.

Ma ei saa sellega MITTE IIALGI hakkama!

Tuli välja, et kodulehe loomiseks ei lähe vaja mitte kahte päeva vaid maksimaalselt kahte tundi, millest esimene kulub peast karvade kitkumisele, kuna esiteks ei töötanud administraatori paroolid, aga õnneks töötas mingi ringiga variant ja teiseks juba tavaline ahastus, et "ma ei saa sellega mitte iialgi hakkama!" ning seejärel natuke katsetamist ja valmis ta ongi.
Seda viimast endale tüüpilist reaktsiooni olen ma üritanud veidi taltsutada, sest tõele au andes olen ma ikka alati toime tulnud. Mäletan veel selgelt, kuidas ma istusin mingi multimeedia kodutöö taga ja kaalusin tõsiselt, millal dokumendid ülikoolist välja võtta, sest ma ei suutnud endale arvutisse installeerida kodutööks vajalikku programmi. See ei ole võimalik! Seda ei saagi teha! Mulle aitab! Ma ei oska! Mitte midagi! Tol korral vist L. isegi aitas, et proovi äkki nii, no ja nii loomulikult läks ludinal. Tegelikult said mingil moel hakkama isegi need, kes ei saanud aru, millise programmiga mida teha ja kellele pidi rääkima a la "ja siis pane see siit ristist kinni". Seda enam ei peaks mina paanitsema, et ma ei saa iialgi hakkama. Võib-olla päris algajad ei paanitse üldse?
Kusjuures on mind elus päris palju aidanud üks lause, mille ütles kunagi peale keskkooli lõppu mu autoriteetne emakeeleõpetaja - ilmselt ma olin jälle kobisenud miskit stiilis, et "no eks ma proovin, kas ma saan sellega hakkama" ja ta vaatas mulle lihtsalt tõsiselt otsa ja ütles - "sa saad alati kõigega hakkama!" Ma arvan, et seda peaks inimestele sagedamini ütlema.
Äkki on see kasvatuse viga, sest mind säästeti lapsena ikka päris paljust viidates sellele, et laps pigem segab töödes, kui tast abi on. Või siis ikkagi temperamendis, sest lasteaias on Mini kohta öeldud, et ta on tark ja tubli, aga jube kärsitu, mis väljendub siis selles, et mingi tegevuse ebaõnnestudes ta loobub kergelt ja kukub märatsema, mitte ei viitsi uuesti proovida. Kuigi me oleme sada korda rääkinud, et edu võti on harjutamine. Aga noh, eks laps käib ikka tegude, mitte sõnade järgi. Mikrole pole see-eest keegi miskit veel õpetanud, aga juba ta teab, et kui mänguasi tema soovile ei allu, tuleb sellele vihaselt hambad sisse lüüa ja oma pead vastu põrandat taguda. Arst arvas lausa, et äkki on neuroloogiline probleem, ma ütlesin, et ei, lihtsalt perekondlik...
Mitte hakkama saanud olen ma ainult inimestega seotud olukordades - autokool ja töö Tähtsas Ministeeriumis läksid just selle nahka. Ma ei usu, et ma oleksin võimetu autosõitu ära õppima, aga kui su esimeseks õpetajaks satub šovinistlik siga, siis see lammutab su enesekindluse nii ära, et lihtsalt on keeruline roolis olles ennast kokku võtta ja mitte täieliku luuserina tunduda. Autokool on üks koht, kus ma liiga kaua vastu pidasin - oleksin pidanud kohe peale esimest sõidutundi õpetajat vahetama. Tähtsas Ministeeriumis - oeh, ma olen mõelnud, et 23-aastane arendusnõunik ei ole siiski päris normaalne (ok, on olemas inimesi, kes on piisavalt ambitsioonikad, et end läbi suruda), eriti veel olukorras, kus sa pead asendama 10 aastat tööd teinud inimest ning su tööülesanneteks öeldakse olevat "no sirvi neid kaustasid, seal peaks näha olema, mida ta tegi".

Suhtedraamadest

Hakkab pihta, üks töö ajab teist taga ja puhata üldse ei saa. Ma lubasin selle nädala jooksul ühe kodulehe valmis teha. Kodulehe. Mina. Ma ükskord ühe koolis tegin. Mitu aastat tagasi. Tahtsin täna siis pihta hakata, aga mu "päristööl" oli SOS olukord ja pidin seal neid veidi aitama ja nüüd ongi juba kell nii palju, et minu päeva viljakas osa on möödas. Kuskil isegi uuriti, et peale kella 14 juhtub see enamiku inimestega. Kahe päevaga ju ometi jõuab kodulehe valmis teha...
Tegelikult tahtsin jälle ennast kiita nagu tavaliselt. Nimelt sattusin eile lugema üht lugu, kus naisinimene rapsis mingite koledate destruktiivsete meessuhete vahel, tervis oli tal ka halb ja bioloogiline kell tiksus. Masendusest rohkem ei lugenud, sest tundsin kui jube see on ja kui õnnelik ma pean olema, et mul selline elu ei ole. Viimasel ajal muud ei olegi kui destruktiivsed meessuhted igalpool. Et see nagu ongi norm. Ma muide suhtlen oma eksidega ja mõni on sellepärast silmi pööritanud ka, justkui oleksin ma ebanormaalne. Isegi vanemad inimesed on leidnud, et see on lugupidamatu mu praeguse suhte suhtes. Mitte, et ma päevad läbi eksidega kohvikuidpidi tormaks, aga ma üldiselt tean, mis nende elus toimub ja tähtpäevadel soovin õnne ning poes kohtudes ütlen tere. Palju õigem oleks ekse vihata. Ma olen muidugi selline õudne inimene ka, et  ise olen kõik lahkuminekud põhjustanud - eksid peaks mind vihkama, mitte mina neid. Minu esimene eks tegelikult minuga ei suhtle ka ja tema on ainus, kes ise mu maha jättis, aga ei suhtle ta minuga seetõttu, et keegi pidas vajalikuks minu nime all esinedes tema uut elukaaslast sõimata. Mina see ei olnud, aga eks väga ei uskunud. Ei teagi, kas tõesti oli mõni omaarust heatahtlik sõbranna või siis on see täielikult väljamõeldud lugu, et oleks põhjust mind vihata. Igasugu suhtedraamade puhul panevadki mind sellised väljamõeldud lood alati kõige rohkem imestama - et ilmuvad välja mingid inimesed, kes teavad raudkindlalt, kuidas sa oled endine narkomaanist prostituut ja su mees petab sind Säästumarketi taga (ei ole õnneks minuga juhtunud aga no minge vaadake kasvõi Perekooli ja otsige mõni teema mingi kodumaise kuulsuse kohta). Mis on nende inimeste motivatsioon? Tõmmata "sensatsioonilise paljastusega" endale hetkeks tähelepanu? Aga mis edasi? Ega muidugi keegi neid "fakte" hiljem kontrollida ei saa ja laimu vastu kohtusse minna kah enamik ei viitsi. Kui järele mõelda, siis tekivad sellised lood ilmselt üsna lihtsalt - keegi teab kedagi, kes ükskord nägi sind baaris - käis baaris, järelikult jõi - jõi, järelikult hiljem laaberdas kuskil - ja nii kui veidigi tuntuks saad, tuleb keegi välja jutuga, et teab, kuidas sa omal ajal kohalikus baaris täis peaga kakerdasid, mis sest, et sa viibisid seal ehk ühe korra oma vanaisa peiedel. Ja võib-olla teadlikult ei valetatagi - mälu ju moonutab fakte ja inimesed usuvad seda, mida uskuda tahavad. Nii on jube kerge kogemata mingi skandaali keskele sattuda. Väiksena ma mõtlesin, kui tore oleks teada, mida inimesed sinust tegelikult mõtlevad - praegu oleks see vist päris hirmus teadmine, sest pilt kellestki koosneb tahes tahtmata vaid väikestest infokildudest konkreetse inimese kohta, mis on aga segatud palju suurema infohulgaga, millega interpreteerija elus kokku on puutunud. Kui sellel inimesel on näiteks ebameeldivad kogemused punapeadega ja sa juhtud seda olema, siis saab sellest ebameeldivast kogemusest kohe ka osa sinu identiteedist, kuigi see sind absoluutselt ei puuduta. Kui paljudele inimestele mina olen vale pilguga otsa vaadanud, vale välimusega olnud või valet juttu suust välja ajanud? Kõik nad on minu potentsiaalsed vihkajad! Ilma pealiskaudsete üldistusteta on ka raske elada - me ei suuda iialgi kõiki ja kõike sügavuti tundma õppida. Aga ikkagi, miks vihata ekse? Pigem on see viha enda vastu, et sa kohe alguses mölakat ära ei tundnud. Inimeste suurde muutumisvõimesse ma väga ei usu, kõik, mis kunagi avaldub, on varem kusagil olemas. See kõlas nüüd diibilt.

Enesetapud ja elu pärast surma

Juhtusin järjest lugema kaht üsna morbiidset raamatut - J.Eugenidese "Süütuid enesetappe" ja Sylvia Plathi "Klaaskuplit". Esimest olin kunagi ammu filmina ka näinud, film on vist raamatust populaarsemgi, aga mulle jäi tol korral sellest mulje kui ühest pikast ja ilusast kaadrist, millel aga erilist sisu ei olnud. Äkki vaatasin lihtsalt poole silmaga, sest raamatus on ikka sisu piisavalt. Ei ole lihtsalt viis ilusat õde, kes end heast peast ära tapavad. Mõlemad raamatud sellised vihmase ilma nukrameelsed lugemised. "Süütutest enesetappudest" saan ma mingi piirini aru - kui sul ikka noore inimese elu elada ei lasta, aga samal ajal keeb puberteet, ei ole erilist probleemi end ära tappa. Ma naiivselt usun, et päris paljud on selles eas kasvõi vihaga enesetapust mõelnud - et no ma näitan neile, las nutavad siis! Noor inimene ei taju oma elu pikkust ja võimalusi - tähtis on nüüd ja kohe, ka surma lõplikkus on kergelt arusaamatu ja enesetapp romantiline. Sylvia Plath on keerulisem, tema ainus romaan on suuresti autobiograafiline, käsitledes tema 20ndate eluaastate depressiooni, millest ta tookord küll välja tuli, kuid mis külastas teda fataalsel moel taas vaid mõned aastad hiljem. Huvitav on see, et mingi piirini tunnen ma end noores Sylvia Plathi(s) tegelases end pea 100% ära. Täpselt see sama "andekas tüdruk", kes võidab kooliajal erinevaid konkursse, kuid kes tegelikult ei tea, mida ta teha tahaks, või isegi teab, aga mõistab, et kõike korraga ei saa. See sama tunne, et tegelikus elus ei ole su senised talendid miskit väärt ning hoolimata ideaalidest ootab sind ees täiesti keskpärane elu. Aga ühel hetkel ei saa Sylvia (tegelane) sellega enam hakkama, ta näeb ainsa väljapääsuna enesetappu ning tunneb õudusega, et läheb hulluks. Sinnamaani mina ei jõudnud. Ma vist leppisin nagu Holden Caulfield, kelle leppimist mu kunagine kirjandusõpetaja normaalseks käitumiseks pidas ja kellele ma toona kohutavalt vastu vaielda oleks tahtnud. Kas leppimise vastandiks saabki olla vaid enesetapp? Kas ma kasvasin kuidagi endale märkamata ikkagi vähemalt selles osas suureks? Kas minu ajukeemia "sai hakkama"? Ma ei ole tegelikult kunagi mõistnud seda "ja siis sa ei suuda lihtsalt nädalate kaupa voodistki välja saada"-tunnet, sest ma olen seda ainult lühiajaliselt tundnud. Ma olen alati ära tüdinenud ja voodist välja roninud. Depressioonis inimene seda ei suutvat. Mina ei suuda mõnda muud asja. Näiteks oma emotsioone taltsutada ja nagu ma aru saan, siis võib ka see olla üks depressiooni liike. No et mulle meeldib "testida", mis siis juhtub kui ma käitun võimalikult jubedalt, et kas siis leidub ikka keegi, kes mu välja kannatab (ja sisimas ma ikka loodan, et on). Vahel ma näen õudusunenägusid, kus ma suudangi kõik sillad lõplikult põletada ja see on päris õudne. Selline vaikne allaandmine ja enesehaletsus pole üldse minu stiil. Õnneks.
Tegelikult jõudsin nende morbiidsete mõtetega üldse sinnamaani, et mis siis saab kui mulle näiteks telliskivi katuselt pähe kukub. Mu reaalne elu võib ju otsa saada, aga Internetis eksisteerin ma edasi. Jääb alles konto Facebookis, see blogi siin ja paljud muud kontod, mis kusagil olemas on. Ma ei ole kellelegi andnud volitusi neid minu surma korral sulgeda (paljud meist on, eks) ja keegi mu paroole ei tea ka. Internet pidavat selliseid "elavaid surnuid" täis olema ja üha rohkem neid tekib. Eks mingi aja järel kindlasti osa kontosid kustub, aga on ka nö mälestusprofiile, mida kellegi sõbrad-sugulased üleval peavad. Kes see päris surnuaial ikka viitsib käia. Kui kunagi sai arutatud, et kuna inimene veedab enamuse oma elust tööl, siis peaksid just töökaaslased olema need, kes su matuseeelistustest teaksid, kuid kas tegelikult pole tõsi see, et suurima osa oma elust veedab tänapäeva inimene hoopis Internetis? Kas peaks mingi üleandmisakti tegema - et ava see ümbrik minu surma korral, siin on mu fesari parool, kirjuta staatusesse "on surnud ja tunneb end suurepäraselt"?