Aasta 2017 parimad plaadid

Kui eelmisel aastal otsustas Last.fm, et teeb aastastatistika novembrilõpu seisuga ära, siis sel aastal pole veel mingit statistikat ilmunud. Samas on siiski kombeks edetabelid enne uut aastat kokku panna, seega lähenesin asjale manuaalselt (korrata Electra häälega) ja praeguse seisuga on nii, et kuulasin aastal 2017 umbes 17000 lugu, keskmiselt 47 päevas, 944 erinevalt artistilt, 2318 erinevalt plaadilt (see on veidi probleemne, sest Last.fm arvestab ka sama plaadi eri versioonid erinevateks plaatideks) 7799 erinevat lugu. See on natuke rohkem kui eelmisel aastal (siis kokku 16393 lugu).

Mõtlesin esialgu, et teen kaks eraldi tabelit - Eesti ja välismaa TOP 10-ne, aga välismaa oma kokku pannes avastasin, et vaid esikolmik on arvestatavad plaadid, peale seda tuleb üldtabelis hunnik kodumaist muusikat ja edasised kohad välismaa tabelis oleks üsna keskpärased või suisa kaapekakud (pikk plaat, mida tegelikult vaid korra kuulatud või siis plaat, mille paari üksikut lugu on korduvalt kuulatud, aga ülejäänu ei meeldi). Seega otsustasin teha TOP 13, kus esikohal on 3 üldtabeli esikoha plaati ja sealt edasi ainult kohalikud plaadid. See pole isegi mingi mööndustega tabel, sest sel aastal tõesti ilmuski nõnda palju väga head Eesti muusikat, mida kahjuks kuskil avalikes tabelites eriti näinud pole. Ok, ERR-i üldtabeliga oli mul 1 (!) kattuvus ja see oli Eesti plaat ning erinevate kriitikute isiklikes tabelites oli veel mõni, aga üldiselt andsid seal tooni räpp ja elektrooniline muusika, mida ma (enam) eriti ei kuula.


1. Lana Del Rey - Lust For Life
Kusjuures, see on Lana siiani kõige kehvem plaat. See on ka pikim neist, tervelt 16 lugu ja 5 neist ei ole ma oma playlisti lisanud, varasematelt plaatidelt on alati kõik lood sinna läinud (va see kaver House of the Rising Sunist). See-eest on seal muidugi ka pärleid nagu "Love", mida ma siin blogis ka mitu korda jaganud olen. Lood on ka väga erinevad, koostööd on tehtud artistidega nagu A$AP Rocky, The Weeknd ja Stevie Nicks. Räpiga flirtimine pole paljudele Lana-fännidele sugugi meeldinud, kuid minu meelest on need lood isegi etemad, kui koostööd Stevie Nicksi või Sean Ono Lennoniga (mõlemad nende viie loo sees, mida ma ei kuula), kuigi eeldaks vastupidist. Näitena plaadi nimilugu duett The Weeknd'iga, minu teise suure lemmikuga (kelle viimane plaat on muuseas selle aasta tabelis kohal nr 4, aga kuna see tuli välja aastal 2016, siis aastalõpualbumina jäi ta eelmisel aastal tabelist välja ja nüüd on see jälle "nii 2016", samas olen temast siin blogis juba piisavalt rääkinud ka).

2. The Birthday Massacre - Under Your Spell
Aasta kuulatuimatest lugudest rääkides juba kirjutasin, kuidas kogu see album tervikuna on absoluutselt imeline. Algusest lõpuni tugeva tasemega lood, nagu igal nende albumil. Sealjuures väga omapärase saundiga bänd, mille teiste hulgast ilmeksimatult ära tunned. Huvitav, miks nad sealjuures üsna vähetuntud on? Eestis nad on muuseas isegi käinud. Youtubest saab tervet albumit kuulata, videosid nad vist väga ei tee.

3. Marilyn Manson - Heaven Upside Down
Ma ausalt öeldes ei lootnud sellest albumist väga midagi. Parimad ajad on selgelt möödas, kuid Heaven Upside Down üllatas äärmiselt positiivselt. Kümnest loost vaid 3 panevad õlgu kehitama, üks on lausa superhea (Blood Honey), tõeline endiste aegade vääriline lugu, kuigi Manson räägib siin just sellest, kuidas inimesed tahavad teda kannatamas näha, sest siis tegi ta oma kuulsad lood. Ka plaadi nimilugu on äge tantsulugu (!), mis pikaks ajaks kummitama jääb. Esimesed singlid on juba ka ilmunud koos vahvate videotega, minu lemmiklugudel videosid veel kahjuks pole. Ja mõned head tsitaadid ka laulutekstidest: "Cash is a poor man's money" näiteks.

4. Sibyl Vane - Sibyl Vane
Bändi esimene album "Love, Holy Water & TV" ilmus juba aastal 2012 ja juba see meeldis mulle tervikuna väga, selleaastane bändi nime kandev teine album on taaskord kõige täiega kuulatav (eestlaslik kompliment, noh, "kuulatav":), kuigi lood sellel üsna erinevad. Siiski on bändil olemas oma selgelt äratuntav käekiri. Albumi avalugu ma siin juba jagasin, nüüd üks teine lugu sellelt. P.S. Juba sel nädalal peaks Sibyl Vane'ilt ilmuma uus lugu, millega nad Eesti Laulul osalevad!

5. Kurjam - Surm tappis ära
Raudselt selle aasta kõige armsam plaat! Kurjam on nüüd nii trendikas, et teda saab lausa Spotifyst kuulata. Minu lemmiklood plaadilt on "Inimsööja öökull" (mulle üldse sümpatiseerivad lood loomadest ja väikelastest), "Vanad võlad" (pakuti, et Kurjam on oma vana trummari Madis Aesmaga tülli pööranud), "Kübermunk" (esimene autotune-i kasutav punklugu ilmselt) ja "Vanapaganist", millele ka sümpaatne video on tehtud. 19 minutit puhast rõõmu! Lisaks ka hariv nagu möönab ERR portaal.

6. Genka/Paul Oja - Mixtape nr. 1
Räppi ma ei kuula enam, nagu mainisin. Seega ainuke plaat, mis mul ERR-i paljupealise muusikakriitikute kambaga ühildub, ongi seesama. Mine tõmba see ka endale tasuta, sest see on nii hea! Tahtsin seda särki ka, aga naiste varianti neil polnud. Genka oskab tekste kirjutada. Igal kuulamisel avastad mõne uue pärli (no mul on kehvad kõrvad, eks), karta on, et suur osa pööblist kehitab õlgu, sest no kes kurat on Murakami ja mis Norra mets ja Burzum?! Andekas plaat.

7. Nyrok City - Loojangule vastu
Nyrok City on legendaarne Tartu bänd, kus laulis legendaarne Peeter P*sk, kellest peaks kohe ka dokumentaalfilm välja tulema. Nüüd on laulmise üle võtnud Edy, kes mängib ka kitarri ja tema laulab hoopis mahedamal toonil ning eesti keeles. Mulle see uuendus alguses sugugi ei meeldinud. Plaadi siiski soetasin ja mida enam kuulasin, seda rohkem meeldima hakkas. Kahte lugu sellelt plaadilt saab kuulata siit.

8. Dead Furies - No Talkin´All Action
Aasta alguses sai nende plaadiesitlusel käidud, kirjutasin sellest siin. Nüüd paistab, et neil on juba ka uue plaadi materjal koos, esimene singel koos videoga on youtubes üleval. Suvel sai neid samuti vähemalt ühel korral üles astumas näha. Lahe bänd!

9. Sex Kassetta - Tants
Tegelikult see on kassett. Kuue looga kassett, kus häält teeb Psychoterrorist tuntud Freddy ja muusikat Marko Mäemets. Osta ja kuulata saab siit, näe 3 kassetti veel alles, kui mina endale ostsin, jäi 5 ehk siis rariteetne värk. Haigelt hea kassett! Ei ole punk, pigem meeleolumuusika, psühhedeelne punk. Iga lugu on isemoodi tore, sõnad on mõnusalt jaburad ja viisid mahedad. Kuulatagu!

10. SS Robot - Õnne kõigile tasuta
Selle plaadiga on imelik lugu. Nimelt kui ma mainisin, et mitu lugu sellelt on varem juba ilmunud live EP-l, siis laulja ütles, et seekordne lindistus on ikka kõvasti etem. Ma siis kuulasin ja tee või tina, mulle meeldivad need varasemad versioonid rohkem, praegu tuleks laulja hääl nagu läbi mingi...eee..plekist poti või midagi. Ju siis peab nii olema ja ma ei mõista kunsti (kuigi sellest plaadist on tegelikult 2 versiooni - esimene, mis tuli praak ja mida (plaadi väljaandja muusikablogija- ja entusiast) Trash rariteedina pakkus ning õige -  ma algul kahtlustasin, et äkki läksid need omavahel segi, aga ilmselt mitte). Ilmselt oleks see plaat eespool, aga ma kuulan endiselt pooli lugusid vana EP pealt...Igatahes üks ägedamaid uusi punkbände, Tartust pärit. Mõni ütleb, et imidž on liiga ülbe, aga mind ei häiri. Ahjaa, ainus bänd maailmas, mille päris mitmes videos mindki vilksatamas näha võib :)

11. Kosmikud - Sügis sanatooriumis
Mulle Kosmikud koledal kombel meeldivad ja see plaat on siin tagumises otsas ainult seetõttu, et a)kõigest 8 lugu b)pole Spotifys c)ilmus hilissügisel. Lemmiklugu sellelt plaadilt vist "Sõbral külas", aga kõik nad jäävad kummitama nagu enamik Kosmikute loomingut. Tahtsin plaadiesitlusele ka minna, aga meil oli samal ajal firmapidu ja kui see läbi sai, siis läksime Psychoterrorit vaatama, sest 00.30 oleks Kosmikud ilmselt juba lõpetanud olnud. Hiljem sain teada, et Kosmikutel oli saal pool üksteist juba välja müüdud ja õhku hingamiseks nappis. Pop bänd, harva esinevad.

12. Maria Stuart - Emotsioonid
Kummaline, aga ma ei teadnud, mis bänd see on, praegu guugeldasin ja sain teada, et Tartu oma, laulja varasemalt laulnud Pahas Pollys. See nimi tuleb mulle ka tuttav ette, ju meeldis. Ahjaa, neilt ju J.M.K.E. kaveriteplaadil mõnus töötlus loost "Õhtumaa viimased tunnid"! Mu meelest kena ja kvaliteetne pop muusika, indie pop vist täpsemalt. Lauljal on ilus ja kõlav hääl ning laulud ei ole tüüpilised imalad "ma tahan sind, sa tahad/ei taha mind". Minu playlisti leidsid sellelt plaadilt tee lood "Dinosaurused", "Peegelpildis" ja "Ibuprofeen". Spotifys kenasti olemas. P.S. See video on õudne, aga no et mingi liikuv pilt ikka taustal oleks :)

13. Sõpruse Puiestee - Selle suve nägu
Teate, Sõpruse Puiestee viimane plaat oli nii kole, et ma ei julgenud sellest uuest midagi loota enam. Aga uus on hea! Proovisin ka vana uuesti selles valguses üle kuulata, aga ei, ikka ei. Uus on Spotifys üleval, 9 lugu, neist 5 lisasin kohe oma playlisti. Väga värske plaat, alla nädala olen kuulanud, aga kuna see oli hea, siis tahtsin ta kindlasti tabelisse mahutada. Plaadiesitlus oli neljapäeval, sellepärast ei käinud, kuigi plaan oli. "Rokenrolli ja diskot" on nad aga ka juba varem laivis mänginud. Hetke lemmik on vist "Valgete lainete vahus", aga ainsana on video tehtud kaverile "1989", mis mind õlgu kehitama pani, sest mu kõrvale kõlab Vainola võõrkeeltes (ta on Keldriga ingliskeeles ka püüdnud laulda) kole kentsakalt.

(Kustutasin siit ära aasta pettumused plaatide hulgast, sest kes olen mina, et teiste tööd maha teha, eriti kui see baseerub maitse erinemisel, pealegi on olnud olukordi, kus ma umbes poole aasta pärast olen oma arvamust muutnud.)

Aga see oli ainult minu isiklik arvamus. Kriitikutelt kõrgeima hinde saanud Kendrick Lamari plaat jäi mul kah lõpuni kuulamata, aga oma 11 kuulatud looga oli ta siiski kuskil albumite tabelis olemas - ei saa öelda, et ma üldse poppi muusikat ei kuula :) 14 kontserdil/festivalil käisin ka aasta jooksul ära. Polnud sugugi halb muusika-aasta!

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 1. ja 2. raamat

Tundub, et selle aasta märksõnaks minu jaoks kirjanduses on reality. Päris elu ja päris kogemused: Ruitlase "Vee peal", Kangro "Klaaslaps", Bukowski noorpõlv ja Onu Bella võitlus vähiga - kõik need on mult sel aastal 5 tärni saanud. Lisaks Sauter, kellega Knausgårdi loomingut ehk kõige lihtsam võrrelda on. Knausgårdi tunnustus saabuski siis, kui ta hakkas kirjutama oma elust (kirjutas ta ka varem, aga ülemaailmne edu saabus alles sellega) ning nüüdseks on selle kuueosalise sarja esimesed kaks raamatut ka eesti keeles ilmunud. Teise raamatu lõpus ta ka põhjendab oma kursimuutust - kõiksugu lugusid on meie ümber nii palju, et ehedus kaob ära, tema tahtis kirjutada asjadest, mis on päriselt olemas ja mis päriselt midagi tähendavad ning tundub, et see läheb tõesti ka lugejatele rohkem korda (inimene on uudishimulik ja talle meeldib teiste elutubadesse piiluda?). Erinevalt telerealitytest, on paljude kirjanike lood siiski ka kvaliteetselt kirja pandud ja sisukad (eks leidub ka muud muidugi) ja seega ei saa öelda, et tegemist oleks millegi kehvemaga kui fantaasialooming.

Minu jaoks on Knausgårdi raamatute suurim väärtus see, et ta tõestab veenvalt, kui kohutavalt erinevad on inimesed. Ma lugesin seda raamatut sarnaselt Anna Kareninaga  - ma tõesti ei suutnud peategelast mõista ja kui Karenina puhul on mulle nüüd selge, et meie vahel on tohutu ühiskondlike normide erinevus, siis kaasajal kirjutatu puhul see nii enam pole. Esineb hetki, kus ma noogutan kaasa ja sealsamas järgmisel lehel ütlevad tegelased asju, mida ma absoluutselt ei mõista ehk siis inimene, keda sa mingil hetkel hingesugulaseks võid pidada, võib järgmisel käituda hoopis risti vastupidi sellele, mida sa eeldaksid. Aga muidu - raamatutesse on kirja pandud lihtsalt ühe elu kroonika, pisiasjadeni, sellisteni, mis ainult kirjutajale endale olulised on. Esimene raamat räägib autori kujunemisest ja on peamiselt lapse pilgu läbi jutustatuna isegi sümpaatsem, kuid ei tekita seetõttu ka erilist äratundmismomenti, teine raamat jätkub juba autori täiskasvanueluga.

Ütleme ausalt, mina sellise mehe kõrval vastu ei peaks. Põhiliin teises raamatus on see, et mees tahaks kõige rohkem olla üksi ja kirjutada, aga samas tahaks ta ikkagi ka naisega koos olla ja kogu see argielu, mis sellest tuleneb, ajab ta hulluks. Ta ei taha olla halb inimene ja selle tõttu surub endas alla eraldumissoovi, mis aga seetõttu tihti frustratsioonina avaldub. Töö ja eraelu ühildatamatus, aktuaalne teema. Sellest hoolimata mässib ta end üha rohkem sisse. See pole ainult naine, kes kolme last soovib, ka mees ise on seisukohal, et kui üks laps on kui tuulispask, mis kogu elu pea peale keerab, oleks vajalik saada veel teine ja kolmaski. Mu jaoks on see arusaamatu mõttekäik. Ok, ta armastab oma last, aga üle kõige soovib ta, et see laps oleks kusagil temast eemal, et ta ei peaks lapse eest hoolitsema, miks ta ometi arvab, et kolm last on etem? Sinna juurde jälestus skandinaavialiku võrdsuspõhimõtte vastu, kus isa peab osa ajast ise lapsega kodus olema. Et titega rütmikatunnis käimine alandab tema mehelikkust? No tule taevas appi, igasugune rühmas lalisemine ja tittedega mööda põrandat roomamine alandab ju suisa inimlikkust, mitte ainult mehelikkust! Kas ta tõesti arvab, et selline asi meeldib kõigile naistele? (Ma ei räägi siin oma lapsega mängimiset ja talle laulmisest, vaid selle kõige tegemist karjas koos, juhiks ninnu-nännutav tädi). Oleks ta siis ise selle juures mingi macho, aga ta pole - ta räägib naisega tunnetest, suhtest, tulevikuplaanidest, planeerib lapsi ja saab vihaseks, kui naine räägib rasedusuudist oma terapeudile enne kui talle. Ja omaarust on ta sealjuures äärmine introvert ja suhtlemiskartlik inimene. Milline keskmine kinnine mees räägiks naisega tunnetest, avaldaks talle armastust või planeeriks lapsi, üldse huvituks säärastest eide-teemadest? 

Ja siis need tülid, kus püütakse üksteist vaikimisega üle trumbata või võimalikult valusasse kohta torgata - milline armunud mees (see on teise raamatu alapealkiri) ometi sellise asjaga ennast vaevab? Säärased tülid on mu meelest kindel märk sellest, et mingit armastust ega kirge suhtes enam pole, jäänud on vaid omanditunne ja tahtmine enda arvamust peale suruda, sellisest suhtest tuleb jalga lasta, mitte järgmisi lapsi planeerida. Üleüldse on mul raamatut lugedes tunne, et Knausgårdil on kohutav elu, ma tunnen talle kaasa ja ma ei saa aru, miks ta ennast niimoodi piinab. Kas tõesti selleks, et lõpuks see kõik üles kirjutada ja ometi kord tunnustust leida? Mida ta tegelikult ei taha, ebaõiglaseks peab ja millest ei hooli, samas halvad arvustused tabavad teda nagu nooled. Edasisi osi ma loost lugenud ei ole, seega võib-olla tõesti selgub, et tegemist on depressiooniepisoodide kirjeldusega, aga mulje jääb, et autor on üks igavesti õnnetu inimene.


Knausgårdi naine on öelnud, et ilmselt on ta abielus maailma kõige ebadiskreetsema mehega. Mulle osalt isegi tundub, taaskod tsiteerides J.M.K.E. laulu "Löga", et "See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt." Kahtlemata on asjaosalistel selliseid reality raamatuid väga raske lugeda, Knausgård kaevati ju ka lähedaste poolt kohtusse ning Sautergi seisis dilemma ees, et mõni "tegelane" tema teosest ei soovinud selle avaldamist. On selline käitumine isekas? Kunsti või hoopis kuulsuse nimel? Meil on kõigil oma vaated olukordadele, mis elus ette tulevad, kuid nende valamine kirjandusvormi justkui tsementeeriks need, muudaks meie vaatenurga ainuõigeks, teised enam vastu vaielda ei saa. Ometi me isegi mäletame samu olukordi absoluutselt erinevalt. Äkki oleks õigem sel juhul fantaasia kaitsva varju taha pugeda ja väita, et "tegelastel pole seost reaalselt eksisteerivatega", sest igaühel meist on siiski oma reaalsus? Kui ma avaldan tükke enda reaalsusest, kisun ma siiski avalikkuse ette ka teisi, kes sellega võib-olla nõus ei ole. On mul see õigus? Ütleme nii, et mina nii ei julgeks teha - kas mõni lugu saab sellest vaesem, kui täisnimede asemel on initsiaalid? See puudutab siis eelkõige reality-kirjanduse seda osa, kus lahatakse mingeid eraelulisi teemasid ja konflikte, kus teisel poolel asjast teistsugune arvamus võib olla või mis puudutavad kellegi teise isiklikke teemasid, mille lahti harutamiseks neilt luba küsitud pole.

Küpsiseparadiis teel lõpu poole

Jagan teiega üht huvitavat blogi, mida loen ja sealset postitust, mis vähemalt mulle päris palju mõtlemisainet andis.

See toiduteadlikkus on viimase aja kuum teema, seoses Kaleviga tõi selle avalikkuse ette Evelin Ilves. Siis oli teemaks transrasvad ehk hüdrogeenitud rasvad, nüüd on teemaks palmiõli. Ilmselt on enamik kuulnud, et palmiõli võiks võimalusel vältida, kui aga veidi pakendietikette lugeda, siis leiab palmiõli pea igalt poolt. Lingitud postituses tuuakse ära üsna masendav nõiaring - palmiõli võiks asendada mõne muu õliga, aga seda kuluks väiksema tahkuse astme tõttu rohkem, järelikult kulutaks selle asendusõli tootmine lõppkokkuvõttes enam-vähem samas suurusjärgus ressurssi kui palmiõli tootmine praegu. Õli võiks ju ka hüdrogeenida - muuta see tahkemaks, aga just nii tekivad need kirutud transrasvad. Ehk siis ühest nuhtlusest teise.

Tore on ka see väide, et mitte keegi ei tea, mis oli ja kust ning kuidas hangiti seda koondnimetuse "kondiitrirasv" alla koondunud toodet nõukaajal. Ei saaks justkui öelda, et näe, tänapäeval on kõik me ümber üha mürgisemaks ja tehislikumaks läinud, loodust saastatakse, mis kole - toona lihtsalt neid küsimusi ei esitatud, keegi ei teadnud, millest neid suussulavaid komme ja küpsiseid tehti. Võib-olla on nüüd vahe kogustes?

Kui asendada palmiõli kontrollitud istandustest pärit sertifitseeritud palmiõliga, tõstab see kindlasti toote hinda. Samas hea näide on see, et Kalevi šokolaadidel on juba märge, et nendes kasutatud kakaooad pärinevad säästlikust tootmisest ning see pole neid šokolaade muutnud luksuskaubaks, mida vaid ökopoodidest ostmas käia. Ilmselt mängib siin rolli suur ja tuntud kaubamärk, ses mõttes hea algatus - kui mõni väikeettevõte oma ökokaupa turustab vaadatakse seda siiski kui hipsteritele suunatud nišitoodet. Eks Kalev muidugi maailma mastaabis ongi väikeettevõte.

Huvitav oli ka artiklis olnud märkus, et asendusõliks pakutud võiseemniku- ja kookoseõli pole väga mõistlikud alternatiivid. Ma ei tea selle märkuse tagamaid, aga kas pole tuttav see jutt, kuidas kookoseõli on imevahend, mida saab kasutada põhimõtteliselt kõikjal köögist vannitoani ja mis on ülikasulik ja ülitore. Äkki see, et seda meil mitte looduslikult kasvavast taimest möginat siia kusagilt kaugelt maalt suures hulgas imporditakse pole väga ok?

Põhimõtteliselt võib nüüd siit ka välja lugeda selle, et sure ära, sest nii on planeedile parim, aga no seda ma ei taha öelda. Igatahes tundub, et häid valikuid eriti polegi. Võib-olla ehk ainult see, et tarbitagu võimalikult vähe ja võimalusel kodumaist või selle puudumisel säästlikult toodetut. Inimlikust seisukohast tekitab see aga paljudes inimestes hoopis vastureaktsiooni - miks mina pean, teised ju ka tarbivad, mul on üks elu, ma tahan seda nautida, ma ei jõua kõigega ka arvestada, mul pole piisavalt raha, et elada ökoelu. Ideaalne variant oleks see, kui tööstused meie eest need keerulised otsused ära teeks - toodakski ainult säästlikult ja ökot, et meil poleks vaja südametunnistuspiinu tunda. Aga nemad on ka inimesed, lisaks konkurents ja sõltumine neist samadest omakasupüüdlikest ja mitte tulevikku vaatavatest inimestest. Ma kaldun kahjuks arvama, et ega see enne lõpe, kui päris jama majas - polegi enam midagi võtta. Enne seda tehakse veel tuhandeid avaldusi selle kohta, kuidas tegelikult on kõik korras ja kõike jätkub ning hoiatajad on lihtsalt pahad inimesed, kes majanduskasvule jalga ette tahavad panna.

Või keegi usub, et ökoloogiline mõtteviis lõpuks võidab? Et me suudame sellesse usku pöörata kõik need kolmanda maailma seisusest välja rabelevad rahvad, kes kõik tahavad ennekõike just tarbida ja täpselt nõnda nagu Ameerikas? Oi, ma ikka oskan mustades toonides lõpetada...

P.S. Pealkirjas on jah vihje Kerttu Rakke raamatule - Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsiseparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema- isa, kaks last, kaks autot ja koer.

Taaskord paralleeluniversumis

Kas teie teate, et "Detsembri alguses hakkavad lapsevanemad kasvava ärevusega vaatama lasteaia stendi, et teada saada, mis kostüüm oma võsukesele selle aasta jõulupeoks õmmelda tuleb."? Pärit siit. Mul on praeguseks lasteaialapse vanema staaži täpselt 6 ja pool aastat (kahes erinevas lastehoius-aias) ning ma pole veel kordagi selle fenomeniga kokku puutunud. Huvitav, kas mul on lihtsalt vedanud? Artiklit jagati FB-s ja seal entusiastlikud käsitöölised muidugi kilkasid, kuidas nemad lausa ootavad, mil saab taas õmblusmasinale hääled sisse lüüa ja mõnd kostüümi vorpima hakata. Hmmm, mulle lähim õmblusmasin (ja inimene, kes sellega miskit teha oskab) asub pea poolesaja kilomeetri kaugusel. Ma ei tea, mida ma teeksin, kui kõrgemalt poolt tuleks käsk jõuludeks mingi kostüüm valmis teha. Jah, ma olen näinud, et inimesed vahel otsivad erinevaid kostüüme taaskasutusgruppidest ja ka karnevalipoed on meil olemas, aga mõtlesin, et need on stiilipidude tarvis. Lasteaias on see asi alati nii käinud, et kostüümid on koha peal olemas - ilmselt keegi kaheksakümnendail tegi ja nüüd on asi korras, neid saab igal aastal taaskasutada. Ühe sõbra ema töötas kunagi lasteaias ja tal on siiamaani kodus kapis kostüümiosi, mida naljalembesed täiskasvanud stiilipidudeks laenutada saavad. Kas mujal lasteaedades neid varusid siis pole? Kui tõesti on ebatraditsioonilist tegelast vaja ja kostüümi pole, kas siis mask või paberist-papist aksessuaarid asja ära ei aja? Koolinäidendis mängis Mini jaaniussi ja siis ma lihtsalt tegin talle maski (ega muud poleks üle jäänud, see oli see aeg, mil tal üks silm sinine oli) ja andsin rohelised püksid ja särgi selga (kas jaaniuss on üldse roheline? Ma ei tea, pole näinud). Või ollakse mõnes lasteaias nii nõudlik, et "kes varem teatrilaval papist maskiga jänest näinud on? Ega see siin mingi haltuura pole!?"

Meile on sattunud igatahes väga leebed lasteaednikud, kes ei leia, et iga endast lugupidav lapsevanem peaks õmblusmasinaga sinasõprust pidama. Taaskasutus, mitte mingi "vorbime igal aastal hunniku unikaalseid kostüüme, mis kappi seisma jäävad".

Ahjaa, rääkides lasteaedadest, kuidas teie omavalitsusüksuses tasudega on? Meil siin tõuseb kogu kupatus uuest aastast üle 100 euro kuus. Loomulikult, lasteaias tehakse head tööd ja raha võiks töötajad selle eest ka saada, aga tegelikult see vanemate makstav konkreetsele lasteaiale ju ei lähe. Läheb eelarveaukude lappimiseks nagu valitsev koalitsioon teatas, selle peale kui opositsioon lasteaiatasu külmutada tahtis - meil on selle rahaga juba arvestatud! Karu nahk on ammu maha parseldatud. Vahva on see, et ümberkaudsetes valdades on sageli ca poole odavam lasteaiatasu. Linna piirile on paar suurt lasteaeda ehitatud, kuhu põllurajoonide rahvas oma lapsed paigutada saab, linnaga liituda nad muidugi ei taha. Ilmatsalu liitus, nüüd tahetakse seal baastasu 34-lt eurolt (!) 64 peale tõsta, lisandub toiduraha, ilmselgelt lapsevanemad on marus. Meil tehti see nüke paar aastat tagasi ära, kui toimus munitsipaallasteaedade ja erahoidude hinnataseme ühtlustamine - muidu ju väga erakatesse lapsi panna ei tahetud, oli kallis. Nüüd on ühtlaselt kallis mõlemas ja lasteaiajärjekorrad kadunud nagu niuhti, uusi lapsi otsitakse tikutulega. Ok, umbes aasta (vist) peale uue korra kehtestamist tuli mööndus, et ühe pere lasteaias käivatest lastest saab teine poole hinnaga (kolme puhul on tasuta, aga sel juhul peab üsna sarisünnitaja olema või mitmikud, sest laste vanusevahe peab väga väike olema, et sellest erilist kasu sünniks), aga meil juhtus just nii, et kaks last käisid korraga lasteaias ainult selle ühe aasta, mil soodustust polnud, siis tampisin korralikult pea 200 eurot iga kuu. Lasteaed pole kohustuslik, selge see, aga ma hästi ei kujuta ette, et ma istuksin 11 aastat järjest (kaks last 4-aastase vanusevahega) lastega kodus. Minu jaoks on küsitav lihtsalt see, miks see lasteaiatasude teema igas omavalitsuses nii jõhkralt erinev peab olema?

Esimese maailma probleemid

Paistab, et kodumaisel kontserditurul on konkurents tihenema hakanud, sest kui varem külastasid meid vaid oma aja ära elanud staarid, siis nüüd on otsapidi ka aktuaalsemaid lemmikuid siia sattuma hakanud (ma mõtlen suuri kontserte siis, väiksemates klubides, Tallinnas, on varemgi asju toimunud ja mõnede edumeelsemate festivalide raames). Täna tuli siis uudis, et Stone Sour on suvel Pirita kloostri varemetesse saabumas. Nagu eelmises postituses mainisin, veel selle aastanumbri sees ilmus neilt plaat, mille Loudwire nimetas aasta metalplaadiks. Aga teate, mis jama on nende "uuemate" bändidega - kui saurusi teavad kõik, siis uuemal muusikal suudavad Eestis silma peal hoida vaid vähesed. Ma arvan, et suurem osa inimesi ei tea, mis bändiga tegu, kuigi Stone Sour pole kindlasti mingi alternatiivne friikide lemmik, vaid mujal staadione täis toov bänd. L. näiteks, kes muusikakauge pole, kehitas selle peale õlgu - ei tea, pole kuulnudki.

Teemaväliselt, ma ei julgenud küsida, kas ta Nickelbacki teab. Nimelt on Nickelback vs Stone Sour üks muusikamaailma kurikuulsamaid vastasseise ja sel suvel on mõlemad bändid üksteise järel Eestisse tulemas. Ma tegelikult imestasin endal suu lahti, kui paljud inimesed meil Nickelbacki teavad, mina tean neilt ainult paari lugu ja siis seda tohutut legendi (trüki guuglisse "why people hate nickelback" ja ole valmis kümneteks ja kümneteks lehekülgedeks). Ok, maitse maitseks ja vihkamine on nõme, aga selline bänd, mida ma kuulaks, Nickelback kindlasti pole. FB-s soovitati soojendajaks Shanonit (ma ei saanudki aru, oli see nali või mitte) ja mu meelest on see täiesti sobiv võrdlus. Aga kui Krista Lensin ja Rauno Märks kiidavad, siis peab ju hea olema. Viimane võrdles bändi Metallicaga, mõni tõsine trashifänn sai ilmselt ataki.

Igatahes, mina olen nüüd dilemma ees, mis vaevas ka Bella Paradiisi sisenejaid: "Minna? Mitte minna?" Mulle on muidu kogu elu tundunud ka, et ikka "kindlasti minna!", aga laste saamine on tekitanud nii palju võimalikke vabandusi, et neisse on lihtne kiinduda kui kord muster sisse jäänud. Plusspoolele siis - mulle ju nii meeldib kontsertidel käia, bänd on hea, kuigi mitte mu top 10s, aga ikkagi, bänd, mille võiks ära näha.
Miljon miinust - see on keset nädalat Tallinnas, L.-i ei huvita, ilmselt ta oleks ümberveendav, aga sel juhul oleks mul kaaslane, kes on vastu tahtmist autojuhirollis (mul endal lube pole, eks) ja mina tunnen ju ennast selle tulemusena süüdi (see kõikjal ringihiiliv süü..). Teiseks, kui me koos läheksime, tuleks lapsed kuhugi organiseerida - taaskord, isekuse musternäidis, minu soovi tõttu ebamugavused karjale inimestele - süü, süü! Ma küll panin FB-sse, et olen üritusest huvitatud ja äkki tõesti tuleb välja, et keegi on veel, aga see võimalus on õhkõrn. Ja äkki sajab üldse vihma või pole lumigi juuni alguseks läinud nagu eelmisel aastal enam-vähem juhtus? Mis siis saab, ah? Ma tean, et on inimesi, kes ostaks pileti ära ja mõtleks, et ilmselt kuidagi ikka saab, aga ma ilmselgelt säärane pole.

Selle üle juureldes jõudsin ma järeldusele, et põhiteema, mis mind neis dilemmades kammitseb, on ikka see - "äkki teised ei taha seda, mida mina, niipalju kui mina ja äkki ma siis põhjustan neile oma soovidega kannatusi ning nad ei julge seda mulle viisakusest mainida!" See on mul absoluutselt iga teema juures, ma leian, et valutum on ise kompromissile minna, kui ennast läbi suruda, kuigi sageli ma hiljem mossitan ja kõik saavad aru, et mina tahtsin tegelikult midagi muud ega öelnud välja. Ehk siis nõmedam olukord kui varem. Näiteks kooserdan kohusetundlikult mööda nõmedaid poode ja lõpuks kui üle viskab, röögin: "Raisk, mida me krt, siin teeme, ma tahtsin ju algusest peale hoopis nendesse teistesse poodidesse minna!!!!" Ja teised vahivad, mokk töllakil, sest ma ju alguses ütlesin, et "ei-ei, mul pole vaja kuhugi minna, kui teie tahate, ma tulen kaasa!" Eeldus on see, et teised ei taha iial seda, mida mina ja ma olen alati hirmus üllatunud, kui tuleb välja, et mõni isegi tahab. See on tõeliselt erakordne. Seepärast ma ei kilkagi FB-s, et jee, lähme Stone Sourile, tulge-tulge! Ma eeldan, et niikuinii mitte keegi ei taha. Ja sellepärast ma ise kunagi kellegagi ka ühendust ei võta, et kokku saada, midagi teha - äkki nad tegelt ei taha ja tulevad ainult viisakusest? Kust ma tean, et nad PÄRISELT tahavad, kui nad päriselt tahaks, nad tuleks ja kutsuks mind ise. Eks see on muidugi asjadega, milleta ma ka elada saan. Iron Maideni kontsert oli näiteks must have ja sealjuures mul mingeid kahtlusi ei tekkinud, panin inimesed fakti ette ja nii oli. Samas kui ma jätaks endale ainult asjad, milleta ma tõesti ei saa, tõuseks ma ilmselt harva voodist.

P.S. Paradoksaalne on see, et mul on paar tuttavat, kes FB-s alatasa kogu oma hoomamatut sõbralisti endale külla, endaga välja jne kutsuvad. Ma alati vaatan seda teguviisi võõristusega, et miks nad end ometi nõnda alandavad (sest ega enamasti ulub selliste postituste all vaid tuul) - parem ikka üksi koopas ja uhkelt "ei lind ega loom", mitte nõnda avalikult üksildane ja meeleheitel.
Loll ja uhke - see on minu moto, eks. A kui kedagi nagu päriselt Stone Sour huvitab (ja ta ei ole sarimõrvar vms), siis võib teada anda.

Minu enim kuulatud lood Spotifyst aastal 2017, vol 2

Niisiis, jätkame tabeliga, mida sai alustatud siin.

11. In This Moment - Roots

Bändist kirjutasin veidi siin, sel aastal ilmus neil uus plaat "Ritual", mis sisaldab paari väga head lugu, kuid üldiselt mulle väga ei meeldi. "Roots" on üks neist headest lugudest ja "Half God Half Devil" teine.

12. Rihanna  - Same Ol' Mistakes
No see on see minu suvel kaubanduskeskuses jalutamise lugu, juba mitu aastat kuulan.

13. Stone Sour  - Taipei Person/Allah Tea

Stone Sour-i uue plaadi Hydrograd hääletas Loudwire portaal (raskemale muusikale pühendunud uudisesait) selle aasta parimaks metalplaadiks.  Minu arust on väga head sealt ainult see lugu ja Fabuless, ülejäänud on üsna keskpärane kraam. Aasta plaat, kindlasti mitte.

14. Hands Off Gretel - Queen Universe

Nende viimase albumi avalugu, meeldiva sõnumiga pealegi ;) Nad pidavat juba ka uut materjali lindistama, loodetavasti on see sama hea, kui debüüt. Minu suuuuur lemmik!

15. Valentiine  - Love Like

Austraalia bänd, mille ma avastasin tänu sellele toredale ja hea muusikamaitsega neiule, kes uuendab kohusetundlikult oma playlisti "Female fronted rock and metal!" Spotifys. Paistab, et peale debüütalbumi neilt muud ilmunud pole (FB lehel teatavad, et on määramatuks ajaks pausile läinud), aga võrdluseks on toodud kõiki parimaid grungebände (Hole, Japanese Voyeurs). Plaat kokkuvõttes on nii ja naa, aga see lugu on täiesti geniaalne!

16. Hole - Be A Man

Siin tabelis pole paljusid mu lemmikbände, sest a)neil pole hiljuti midagi uut välja tulnud b)ma ei kuula neilt ühtki lugu teistest kõvasti rohkem, vaid kuulan terveid albumeid. Hole vähemalt on. Seda lugu neil ühelgi plaadil pole, pärineb ta filmi Any Given Sunday soundtrackilt (pole näinud). Selles loos on kõik hea - energia, sound, sõnad, isegi video. Tahaks tanksaapaga vastu midagi lüüa ja röökida! (My definition of fun)...

17. Dark Carnival - Heaven Can Wait

Nii, olemegi nii kaugel, et seda lugu Youtubes pole. Õigemini, "video on riigis blokeeritud", ütleb Youtube kõigi selle plaadi, The Last Great Ride, lugude kohta. Ega peale ühe plaadi muud polegi, laulab Niagara Detroit, varasemalt tuntud bändist Destroy All Monsters, koos temaga kultusbändide Stooges ja MC5 mehed. Plaat pärit aastat 1997, avastasin taas tänu eelmainit neiule. Niagaral on ülivinge hääl, natuke saab aimu siit:

 18. Liam Gallagher - Wall of Glass

See aasta oli erakordne ka selle tõttu, et mõlemal Oasise vennal ilmus plaat. Liamil vist umbes kuu varem kui Noelil. Kui mulle Noeli viimane plaat väga meeldis ja Liami Beady Eyega salvestatu mitte nii väga, siis nüüd on vastupidi. Liami plaat on isegi etem kui Noeli kõrgeltlendavate lindude oma, mida raadios lakkamatult mängitakse. Ok, Noel on innovatiivsem, üllatuslikum, aga Liam müristab teada tuntud Oasise stiilis ja no nostalgia maksab. Albumi avalugu Wall of Glass on vägagi kaasakiskuv ju.

19. Shampoo  - Girl Power

Ühest vanemast postitusest kopeerin: Mu tollane lemmikbänd oli Shampoo ja hümniks nende lugu "Girl Power":

Inisejad Spice Girlsist kaaperdasid hiljem selle sõnumi, kuid ei kandnud seda erinevalt Shampoost kuidagi välja. Shampool oli veel paar minu jaoks märgilise tähendusega lugu, näiteks "War Paint" (meigist siis),"We Play Dumb" ja ka "Viva La Megababes". Bänd ise erilist edu ei saavutanud, sest neid ei suudetud lahterdada - oli see nüüd popmuusika või pesueht punk? 

Nii ja viimasele kohale panen ma kirja paar kolm neli fenomenaalset asja, mida ma lihtsalt pean jagama:
1. London Cowboys  - Dance Crazy

Bänd 70ndatest, mida mitte keegi ei tea, aga mis on nii hea, et ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Avastasin nad tänu Punkpolitseile (RIP) ja isegi sealsetest megamelomaanidest saatejuhtidest üks ei olnud neid kuulnud. Spotifys on nad olemas mingitel kogumikel, Youtubes on ka lugusid, aga kuidas see võimalik on, et niivõrd äge ja ajast ees asi on täiesti ära unustatud??

2. Inger Lorre - She's Not Your Friend

Ehk kuidas millestki negatiivsest võib sündida midagi positiivset. Kogu ülejäänud Inger Lorre muusika on minu jaoks kuulamatu, aga see lugu, mille ta kirjutas Courtney Love'st (hoiatab vaest Kurti hirmsa mõrra eest), on võrratu! Viha teeb võimsaid asju.

3. Slutever - 1994

"Dressed in black like Courtney Love in 1994"
"Listening to Nevermind in 1994"
Eepiline 1994, elav ajalugu ja megahea lugu, kuulata hääästi kõvasti. Muidu ka üsna hea bänd, aga see lugu on üle prahi (kui muu pole praht, siis see vist ei päde hästi?)

4. Chuck Ragan - Good Enough For Rock and Roll

Lisaks neile 72-le muusikastiilile, mida ma kuulan, on ka mõned, mida hea meelega väldin. Kantri näiteks. Siiski on üks lugu, mida ma võin mõõdutundetult kedrata, aga ikka siiber ei saa. See on see lugu. Üritasin ülejäänud plaati ka kuulata, aga ei suutnud. Ma ei tea, mis see on. Hakkab lihtsalt jalg tatsuma. Ju siis on hea lugu saanud.

No ja siin võiks tegelikult lõpmatult jätkata - oo, ja siis tegelt on see lugu ju ka veel! Ja see! No ja seda te lihtsalt peate kuulma! jne jne. Seega, aeg lõpetada. Aga aasta parimad plaadid veel tulevad ja eks ma suudan sealgi mõõdutundetult vahutada.

 

Onu Bella. Tappa prostatavähk.

Sekka siis ka raamatutest, niikuinii tuleb varsti aastalõpu raamatuedetabel ka. Ma olen sel aastal üllatavalt pirtsakas olnud ja viietärnilisi hinnanguid loetule on tulnud oluliselt vähem, kui varasematel aastatel. Kohe arvustamisele tulev on üks neist vähestest õnnelikest ja ma arvan, et ka muudel põhjustel vajab see lugu arutamist ning tähelepanu.

J.M.K.E.-l on üks lugu nimega "Löga", kus Villu laulab nii:
Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.


Võiks öelda, et kui sa sellega nõus ei ole ja leiad, et uih-aih, mina peeretan vaid vikerkaari ning kõik koledad asjad tuleks suhkruvaabaga katta ja roosilõhnaga üle pritsida, siis ära parem loe. Mina leian, et elu tuleks võtta nii nagu see on ja alati ta kõige sulnim pole.

Ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et igaüks meist teab kedagi, kellel on olnud vähk. Tavaliselt me rohkem ei tea, noogutame kurvalt, rohkem ei küsi ja teema läheb lukku, sest nii on justkui viisakas. Eks kindlasti polegi sünnis torkida, kui inimene ise seda ei soovi. Onu Bella on ses suhtes erand olnud ja vabatahtlikult teemast kirjutanud. Ja suur aitäh talle!  Sellist teekonda pole keegi endale valinud, aga kindlasti on kasulik, kui keegi seda natukenegi tutvustab, sest kindel on see, et vähk meie hulgast kuhugi ei kao.

Tegelikult ei ole see raamat sugugi ainult vähist, siin on päris mitu teemat, mind näiteks üllatas see, kui hästi tuleb Bellal välja ilukirjandus. Tema varasemad raamatud on autobiograafilised olnud ja muidugi on suures osas ka see, kuid näiteks raamatut avav road-movie -stiilis Võhmaskäik (ega ma muidugi tea, palju seal päriselu sees oli) ja Bella unenägu kättemaksust TÜ kliinikumis on äärmiselt meisterlikult ja kaasahaaravalt kirja pandud. Ok, värvilised unenäod olid ju ka ühe medikamendi kõrvalmõjudeks, mis tekitas minus küsimuse, kas ka fantaasiavaesed inimesed näevad värvikaid unenägusid ning neil piisaks vaid pastakas haarata ja surematu šedööver oleks olemas, või nõuab unenägude konverteerimine nauditavasse vormi siiski erioskusi? Tarantino-fänn leiab oma pärlid siit kindlasti üles (mida on ka raamatu kujundusest aimata).

Samuti peatub autor pikemalt filmimaailma telgitagustel, lugeda saab populaarse mängufilmi "Päevad, mis ajasid segadusse" klatši ja kõmu ning väljalõigatud stseene. Raamatule lisavad nunnu-faktorit ka armsad kodused seigad autori ja tema abikaasa igapäevaelust ning infogurmaanile on kena ülevaade pealinna põnevatest lokaalidest. Igaühele midagi!

Tõsisemaks minnes, jah, läbiv punane niit on siiski haigus ja selle ravi. Ma olen alati arvanud, et inimest muserdab kõige sügavamalt see, kui tema ootused ei vasta tegelikkusele. Sageli loome sellised ootused ise, Bellale aga ütles üks rõõmsameelne meedik, et vähiravi on põhimõtteliselt sama, mis külmasaanud nina tervendamine. Siinkohal meenub teatud nohurohu reklaam Peeter Ojaga, mis päädis lahendusega "Naks, ja valmis!". Prostatavähi puhul selle naksamisega suurem häda aga alles algab. Siinkohal võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal, et millegipärast ongi kombeks rääkida, kuidas lõikusega saab kõik korda. Kas ei taheta patsiente liigselt hirmutada? Leitakse, et on mugavam kui nad ise läbi kogemuse aru saavad, mida see tegelikult tähendab? Pole lihtsalt aega ja/või empaatiat? Küll nad ise guugeldavad? Bella mainib raamatus, et tema sai arstilt info vaagnapõhjalihaste treenimise kohta, minu tuttav inimene omandas need teadmised internetist ja imestas, kui raske oleks olnud talle anda mingi paber selle infoga?

Raamatu pluss on ka see, et suhteliselt lihtsas keeles, aga mitte lugejat alahindamata, antakse hariv ülevaade erinevatest vähiravi meetoditest. Palju sellest tuli mulle üllatusena, kahjuks mitte positiivsena. Raamat ise kole ei olnud, karta ei maksa, kõige hirmsam koht, mida ma tekinurk hammaste vahel ja silmi vidutades kergelt ülelibisedes lugesin, oli see, kus minategelane valmistab end ette iseendal hammast välja tõmbama.

Minu enim kuulatud lood Spotifyst aastal 2017, vol 1

Kui eelmisel aastal sai edetabelitega 11. detsembril alustatud ja seda siis hilinemisega paljude teiste tabelikoostajate hulgas, siis seekord tegi otsa lahti Spotify, mis varasematel aastatel sellist koondtabelit üldse koostanud pole. Ilmselt said kõik registreeritud ja kuumaksu tasuvad kasutajad meilile lingi, kus minu puhul oli kirjas, et aastal 2017 kuulasin läbi Spotify muusikat 48251 minutit, 5105 erinevat lugu, 724-lt erinevalt artistilt, 72-st erinevast muusikažanrist (huvitav oleks teada, millistest, ma ise ei oskaks küll niipalju nimetada). Levinuim žanr oli rock. Päris kõike see statistika ei kajasta, sest lisaks Spotifyle kuulan haruldasemaid (ja sageli ka Eesti) muusikapalu oma arvuti fonoteegi vahendusel, nii et parimate plaatide edetabel saabub siiski hiljem ja traditsiooniliselt Last.fm-i statistika põhjal. Sel aastal ilmselt isegi kahes osas - Eesti ja muu maailm, sest häid plaate ilmus lihtsalt nii palju ja samuti peab vist tegema suurimate pettumusevalmistajate tabeli, ka sinna jätkub kandidaate.
Siinkohal püüan aga anda ülevaate minu poolt sel lõppeval aastal Spotifys enimkuulatud lugudest, põhimõttega igalt artistilt ainult 1 lugu. Spotify tegi nimelt enimkuulatud lugudest 100-loolise playlisti. Kõike ma siia kindlasti ei pane, aga mingi osa ikka, alustades siis enimkuulatumatest. Oh, see on üks äärmiselt eklektiline tabel, aga mulle jubedalt meeldib!

1. Lana Del Rey - Love

Muusikaliselt on see ideaalilähedane lugu - need üleminekud, mingi...gong? eee, ma tõesti olen ilge võhik muusikariistade- ja terminite osas, sõna "particular" kõla. Võltsilt naeratav Lana seal videos on kuidagi kõhe, aga video ise mulle meeldib, sest meenutab üht mu lapsepõlve unenägu, mis on eriti eredalt meeles - seisin õhtul pimedas köögi akna juures ja taevast paistis kogu kosmos - planeedid, kosmoselaevad, tehiskaaslased! Selline kosmoseajastu lapse unelm. Laul, mis toob kananaha ihule.

2. Rae Sremmurd - Black Beatles feat. Gucci Mane

Videot ja tausta saab näha/lugeda siin, pmst selle suve lugu "nii palju mälestusi ja blaa-blaa-blaa". Neil on muidu uus lugu ka juba, "Perplexing Pegasus", seegi juba tabelisse roninud. No ma ei tea, mulle miskipärast koledamal kombel meeldivad need vennad (ongi bioloogiliselt vennad). Suvel avastasin, et nad olid Weekend Festivali esinejate nimekirjas, millegipärast hiljem enam ei olnud, aga ega ma laivis neid hästi ette ei kujuta ka.

3. Marilyn Manson - Revelation#12

See lugu on siin ainult sellepärast, et avab plaadi ja on seetõttu esimesena kuulatud (ning alati pole järgmisteni jõutud). Uuelt plaadilt on hetkel vaid kolmel lool videod, aga need on "päris vinged", seega panen ühe teise loo video siia. Kahes uues videos teeb kaasa ka Johnny Depp, ta vist peaks inimestele meeldima, mulle ta eriliselt ei imponeeri, ausalt öeldes ei tundnud ma teda kohe äragi, aga ütleme, et vananemine on talle positiivselt mõjunud.

4. The Birthday Massacre - One

Ma olen kunagi juba öelnud seda, et minu jaoks on neil äärmiselt unikaalne stiil ja kuigi tundub, et nad teevad kogu aeg ühte ja seda sama lugu, siis meeldivad mulle need lood kõik. Taaskord uusima plaadi esimene lugu.

5. Revolting Cocks - Fire Engine

Sel aastal tabas mind üks muusikaliselt valus kaotus, nimelt pandi kinni R2 saade Punkpolitsei, kust ma sageli igasugu põnevat muusikat avastasin. Nii ka see lugu. Ühe korra kuulsin ja koledal kombel meeldis. Ma ei pea väga industrialist, aga "vastikud m****d" on just selle žanri nn supergrupp, Ministry nö kõrvalprojekt. (Nime said selle järgi, et keegi pubiomanik viskas nad pärast laamendamist välja, nimetades tüüpe nõnda). Ministryst endast ma suudan kuulata vaid "N.W.O"-d, sest seda kasutas Nyrok City oma pillide seadmisel taustaks...Aga see Iggy Popi kaverlugu on super! Juhuslikult avastasin, et kasutasin plaadikaanefotot (Cocked and Loaded), millelt antud lugu pärineb, kunagi pikalt oma MSN-i fotona, teadmata, millega tegu. Tundus lahe.

6. The Weeknd - Secrets
vt. koht nr 2. Ma lihtsalt armastan seda tüüpi! Naljakas, et samal ajal ei talu ma väga Michael Jacksonit, kes oli The Weekndi suur eeskuju ja keda ta ka paljus meenutab.

7. Sibyl Vane - Bomber
Näe, Eesti lugu! Ok, bändimehed on nüüd mõlemad lätlased, aga lauljanna siiski Pärnust ja mu meelest on nad üks paremaid ja kvaliteetseimaid Eesti rockbände hetkel. Sel suvel ka kaks korda laval nähtud. Ma ei kujuta ette, mida nad Eesti Laulul teevad (nagu, Evestus sai ka sel aastal edasi!?), aga vähemalt on kelle poolt hääletada, loodetavasti. Bomber on nende teise plaadi esimene singel.

8. Tommy Cash  - Winaloto
Näe, veel eestlasi! Mu meelest tema uutest lugudest (neist, mida esimesel plaadil pole), parim. Ülejäänud pole mulle enam nii suurt muljet jätnud, aga uus plaat peaks peagi tulema, seega ootame-vaatame. Ja on mida vaadata ju ka :)

9. Depeche Mode - Going Backwards
See uus plaat oli mu meelest üllatus. Sünge, kuri ja poliitiline. Ei ole väga minu maitse, aga samas mõned lood on head. Nagu see ja "Where's the Revolution". Morrissey uus ja ülipoliitiline meeldib näiteks veel vähem. Mulle poliitiline üldse väga ei lähe, Bad Religionit kuulan ma pigem muusika kui sõnumi pärast. Huvitav, et ma seda nii palju kuulanud olen.

10. Lush - Ladykillers
Ma avastasin selle loo ühest playlistist, mida jälgin - "Female fronted rock and metal", polnud varem kuulnud, kuigi lugu pärit 90ndatest. Hea vaibiga tantsulugu või kuidas see öeldaksegi. Ükski muu lugu samalt esitajalt eriti kõrva ei jäänud. Bänd tuli eelmisel aastal muide uuesti kokku, aga uut materjali ma polegi vist kuulanud...

Täielikus tabelis jõudsin 16. kohani, sest osa esitajaid kordus. Ma arvan, et ma teen teise osa veel, sest meeldib.

Jälle uus paanika?

Tulen mina täna tööle, kui kolleeg annab teada, et ma peaks ruttu panka minema ja kähku oma kolmanda samba sealt välja võtma, sest suur õnnetus on tulemas. Inimesed veel ei teadvat, aga järgmisest aastast pidada riik kogu kupatuse 40% maksustama ja juba praegu olla antud korraldus, et pangad peavad kliente veenma, et nood oma sammast mingi hinna eest enne välja ei võtaks - see kõik on avalik saladus!

No ma olen selline mugav, uimane ja skeptiline inimene, pealegi läheb mu mõte kohe uitama, kui mehed mulle asju selgitama hakkavad (ilmselt seetõttu, et olen õppinud neid ignoreerima, kuna enamasti keerleb nende jutt siin kontoris ainult autode, kõvaketaste, arvutimängude ja BitCoinide ümber...), seega otsustasin Interneti poole pöörduda ja leidsin sellise artikli. Hoolimata ähvardavast pealkirjast ja ka sellest, et pensionisüsteemi säärane reformimine valitsuse poolt ei ole tõesti kõige mõistlikum samm, sest sisendab inimestesse ebakindlust pensionisüsteemi püsivuse suhtes, siis saan ma aru, et paanikaks siiski põhjust pole. Kui sa ei hakka kohe pensionile minema ega soovi kogutud summat kohe kätte saada (ehk siis mitte kindlustuspensionina), siis see muudatus sind ei puuduta. Võib-olla võiks muidugi ette mõelda ja endale aru anda, et mina niikuinii seda pappi oma elus ei näe, sest pensioniiga tõuseb ilmselt kuhugi 100 kanti ära ja seega tabab löök mu lapsi, kes minu kogutud summa ehk tõesti korraga välja võtta sooviksid, aga loodame, et selleks ajaks on juba jälle uus valitsus ja uus süsteem ning kindel võib olla ainult selles, et mitte midagi kindlat ei ole.

Miks ma üldse selle samba tegin? Igaks juhuks ilmselt. Mõtlesin, et mida targemat ma selle summaga iga kuu ikka peale hakkaks ja äkki tõesti tuleb kunagi pensionile jääda. Ma isegi ei tea, palju mul seda rahakest kogunenud on või olen äkki hoopis miinustes. Tulumaksutagastus on ka selline tore käegakatsutav asi, mis sellest sambast lähtub. Niikuinii läheb enamus rahast kuhugi musta hoomamatusse auku...

Igatahes mõtlesin, et hoiatan. Äkki keegi tahab oma raha enne riigi kätte langemist pangast ära päästa ja sukasäärde peita.

Puhtalt kadedusest räägin muidugi

Lugesin täna intervjuud Nullkulu blogijaga ja mulle jäi sealt üsna teravalt silma üks küsimus või pigem mõttearendus, millega tuli lagedale intervjueerija Aet Kuusik:

"Mina jälle arvan, võibolla liiga idealistlikult, et kui inimesele tekib vabadus, kui ta pole enam mingis nüris oravarattas, kus ta peab palju tegema asju, mida ta teha ei taha, siis ta lõunamaasüste ja ostuhulluseid varsti enam ei vajagi. See võib muidugi olla pikem protsess. Mingil hetkel inimene rahuneb maha ja väärtused tulevad koju."

Ma kujutan ette, et suurem osa inimesi pööritab silmi selle peale. Mille nimel me siis üldse elame, kui isegi soojamaareise ja ostuhulluseid endale lubada ei tohi? Mis väärtused need koju tulevad? Et kodus on ikka kõige parem jne? Ok, paremate ilmadega keset juulit ehk isegi on, aga no kaamos, krt, seda ei ole ju võimalik muudmoodi kui palmi all, üle elada?! Ja kas pole väärtus ka see, kui me tutvume võõraste kultuuridega, laiendame enda silmaringi?! Ilusatel riietel on aga esteetilis-teraapiline efekt. 

Samas tuleb tunnistada, et ma mäletan selgelt, kuidas ma omal ajal palmi alt ära ei tahtnud - mida iganes, aga mina jään siia! See oli see aeg, mil ma töötasin Tähtsas Ministeeriumis ja kannatasin kui mitte depreka, siis kohutava emotsionaalse madalseisu käes. Ma vihkasin argipäevi, nutsin enne tööleminekut ning päeva parim hetk oli sigareti süütamine peale seda, kui korteriuks pärast tööpäeva kinni langes. Millal see puhkus ometi saabub? Üle kahe nädala niikuinii korraga välja võtta ei saa, aga vahet pole - päevagi ma siin kodus küll passida ei kavatse! Kogu aeg oli pime. Kogu aeg oli ilm vihmane ja kõle.  

Praegu on ka pime, aga ma justkui ei taju seda enam niimoodi teravalt. Ma ei tunne, et peaksin põgenema. On siis on, muidu on ju hästi. Samuti mäletan üht oma räiges stressis kolleegi, kes sai ka oma kaks nädalat kätte ja põrutas välisreisile ning naases alles nädalavahetusel enne uue töönädala algust. Ta oli hullemas stressis kui minnes: "Nägin ära, milline elu olla võiks, nüüd on siinset veel hullem välja kannatada!" 
Mu isa peab alati puhkusest mingi aja välismaal viibima, sest muidu ta ei saagi puhata - telefon heliseb järjepidevalt - oled küll puhkusel, aga no Eestis ju ikka ja äkki saad nipet-näpet mulle vastata?! Kohusetunne ei luba telefoni välja lülitada, välismaal olles on kõneminut kallis (vähemalt varem oli) ja hädalised ei raatsi tüüdata. 
Kes on minu tutvusringkonnast kõige suuremad saripuhkajad (FB postituste põhjal)  - kindlasti Kalevipojad. Neil on igapäevane nüri töö kuskil ehitusel, heal juhul saab nädalavahetusel soojakus tina panna, kodumaal ei oota keegi, peresidemetest ollakse vabad, vaba raha leidub - reisimine on sealjuures mõistlik valik. Enamasti tähendab see küll kõik hinnas hotellis basseini ääres praadimist, aga veidi maailma näeb ikka ka. 

Ma ei tahagi öelda, et reisimine on paha ja seda teevad ainult ennast jõuetuks töötanud mutrikesed, aga ühest pakettreisist teiseni elamine ei tundu mulle enam niivõrd ahvatleva väljavaatena (kunagi tundus). Tegelikult on kodus ka päris tore olla, sest reisi ei tee enamasti ägedaks mitte sihtkoht, vaid inimesed, kellega koos reisil oled. "Ma tahan siit ainult ära"-tunde tekitas minus just see "mutter masinavärgis, väärtusetu, aga sealjuures asendamatu, puhkust üle kahe nädala korraga ei saa"- olukord ehk vabaduse puudumine. Praegu ma ei tunne, et ma elaks ainult töö jaoks ja seega pole mul ka puhkust nii meeletult vaja. Loomulikult, mulle meeldib endiselt reisida, aga ma ei pea seda nui neljaks tegema, et end inimesena tunda. Siin on ilmselt see aspekt ka, et meil on suvila (kus pole peenramaad ja muruhektarit, mida kohustuslikus korras hooldada), kus suvisel ajal kasvõi nädalavahetusel lõõgastuda, aastaringne korterielu sunniks samuti kasvõi regulaarselt spaasse põgenema. Või metsa alla MRK lõkkekohta. Spas või telkimisalal ei tea sa muidugi iial, kes su kõrvale maabuvad ja kas öösel ka tunnikese magada saad, see pole vaheldus oma tingimustel rahus ja vaikuses koos eranditult meeldivate kaaslastega. Ma olen millegipärast just seesugust puhkust eelistama hakanud...Kui puhkuse kavandamine tundub tekitavat liiga palju stressi, on lihtsam sellest loobuda. Samas kindlasti, kui oled harjunud seda tegema, on lihtsam.

Sokirahvas otsib kinki

Ma ei salli kingituste tegemist, sest ma olen idealist. Ma tahan, et minu tehtud kingitus teeks rõõmu ja leiaks kasutust ning ma eeldan, et ka mulle tehakse kingitusi, mis tulevad üllatusena, aga tabavad täpselt märki. Tegelikkuses käib see asi aga enamasti nii, et kõigepealt mangutakse "ütle, mis sa tahad?" ja siis kingitakse neid asju, mida vaja, ilma igasuguse üllatuseta või siis saadakse mingi üllatavalt kummaline kink, millega midagi teha ei oska.

Peresisesed kingid on meil üldiselt stiilis "see asi, mida raudselt tahaks, aga kuna on jõulud, saab selle ostmise teiste kaela veeretada".  Ma saan näiteks Hole'i drummari Patty Schemeli biograafia Hit So Hard, mille tellimisega ma end nüüd vaevama ei pea. Eesti keelde seda vaevalt tõlgitakse. Teine eelistus oli Bruce Dickinsoni elulugu, aga see oli ingliskeelsena Rahva Raamatus müügil (1 eksemplar!) ja odavama hinnaga, kui netist tellides, seega ostsin ära (enne kuulasin maad, et ega seda mulle ometi juba kingituseks tellitud pole). Seoses sellega, et Maiden Eestisse tuleb on nüüd küll oht, et äkki nad ikka tõlgivad ka raamatu ära...

Teine variant lisaks vajalikule asjale, on minu puhul ka "see asi, mida ise tahaks, ilmselt teine tahab ka". Väga libedale teele minek. Oh, ma olen ikka neid plaate kuulanud ja raamatuid lugenud, mille kingisaaja lihtsalt riiulisse ära on pannud. Ma kahtlustan, et sellistes kingitustes nähakse minu soovi enda maitset peale suruda ja seetõttu nimme ei kuulata/loeta. Ma ausõna ainult hea pärast...

Miks mulle see kingituste teema ette jäi, on aga see, et Mini koolis on klassijuhatajale taaskord kinki vaja. Ükskord ma juba kirjutasin (vist, sest ei leia üles), kuidas otsustati talle mingi mitmesajaeurona kauss kinkida. Mina ei tea, mida ma kausiga teeksin. Ilmselt jääks see kuhugi kappi või kapi peale tolmu koguma ja kui ma selle hinna teada saaks, hakkaks ma nutma - selle raha eest oleks ju saanud endale mõne mälestuse hankida, mitte mälestuseseme! Nüüd käidi välja idee 135 eurose salli ostmiseks. Taaskord minu emotsioon, et kuidas saab sellise mõtte peale tulla?! Mida selle salliga teha? Kui mulle õlasall kingitaks, ma läheks peegli ette ja poetakse paar pisarat, sest minu maailmas kannavad selliseid asju +80 aastased, kellel vanadusest tingituna kogu aeg külm on.

Asjad on kahtlase väärtusega kingid. Raamat ei ole asi. See siis see eilne teema, mille kohta Hendrik Alla on päris muhedalt kirjutanud. Ma ka ei saa aru, kuidas saab võrrelda võrreldamatut. Sokid, küünlad, tassid...ja raamatud? Sokk, ok, see on vähemalt praktiline, kulub ära. Küünal - jah, on inimesi, kes neid kodus põlevatad, mina nende hulka ei kuulu. Viimati põletasin küünalt siis, kui kass oli kuhugi kusnud, et lõhna lahjendada - külalised arvasid tõsimeeli, et kahtlaselt hubane olemine meil ja mõnus koogilõhn...Tass. Hmm, mina ei oleks tassi üle õnnelik isegi mitte siis, kui see on väga personaalne ja minule mõeldes tehtud, sest - mul ju juba on tass, millest ma joon. Mida ma kahe tassiga ikka teen? Ei hakka ju vana tassi niisama ära viskama ja katki nad sunnikud mul ka ei lähe. Just vaatasin, et mul on töö juures kohvitass, millel peal milleeniumikalender - üks väike täks on all, aga kuu aja pärast peaks siis tassi 18. sünnipäeva tähistama...Raamat on see-eest elamus, väike omaette maailm. Ma isegi mõtlesin, kuidas selline võrdlus sai tekkida - kui ainsad raamatud, mida inimesele kingitakse, on mingid "100 mõttetera rumalale inimesele"-stiilis kinkekäkid, äkki siis tõesti umbusaldad raamatuid? Aga reklaamis kirtsutasid nina ju lapsed ja lasteraamatud on reeglina kõik toredad (ok, on ka hulganisti kehva tõlkekirjandust, aga lapsed enamasti seda vahet ei märka).

Toit on ka alati hea kink, mu meelest. Mu ema aga arvab teisiti: toit - liiga tavaline, ei jää mälestust; raamat - terve maja on neid täis, pole kuhugi panna, raamatukogud on olemas; kinkekaart - pealesunnitud kohustus, ei leia aega realiseerimiseks. Milleks kogu see äng, kui inimesed lihtsalt on nii pagana erinevad oma eelistustes? Aga, ei, ilma kingitusteta ei lähe kohe mitte (mulle vabalt läheks), lastele on vaja täit komplekti pühadest, on vaja etendada õnne kõigile, ei piisa sellest, et ainult nemad kinke saavad. Koolis muuseas läks läbi see variant, et ei tulnud kinke vaid tuli ühine teatrikülastus, kuigi leidus vanemaid, kes teatasid, et nende laps tahab küll midagi konkreetset ja käegakatsutavat saada. Siinkohal meenub kunagine lastetrenni jõulupidu, kus iga vanem pidi ise oma lapsele kingi ostma, rõhutati, et midagi väikest. Mini sai värviraamatud, aga üks teine tüdruk sai ponide lossi...

Kuidas mina süüdi jäin ehk manipuleerimise meistriklass

Pidime minema linna peale I. sünnipäeva tähistama. I. helistab, ütlen, et mul läheb veel aega, ta paistab sellest veidi häiritud, aga noh, ma tean, ta ongi selline, kergestiärrituv. Poole tunni pärast püüan tagasi helistada,  et olen valmis startima, aga I ei võta enam toru (kas see väljend kaob peagi - näiteks mu lapsed ei saa sellest aru, et mis "toru", telefon ei ole ju toru?). Helistan siis I. abikaasale, tolle telefon ei vasta samuti. Viskan omaette L.-le nalja, et ju läksid tülli, pole aega telefoni võtta. Röögivad.

Peagi helistab I. abikaasa tagasi, kuidagi rabistades, et jajah, nemad juba stardivadki, tulgu me siis ka. Niisama küsin, et mis toimub, üritasin teile mõlemile helistada ju? "No I. ei saa ju oma telefoniga hakkama!" Ahah, selge.

Paneme riidesse, järsku heliseb telefon taas, toru otsas jälle I. abikaasa, vihane: "Ei noh, ära jääb, me ei tule! I. on siin ikka nii endast väljas, et...Ta on ju nii abitu, ei saa absoluutselt tehnikaga hakkama! "
Mis ma oskan kosta, ütlen, et me juba minemas, niikuinii läheme linna, kui ümber mõtlete, tulge ikka ka.

Ei mõtle keegi ümber, meil ainult seisab valmisvarutud kingitus nukralt laua peal. Paar päeva hiljem helistan I.-le, et see sünnipäeva asi, noh, mul see kingitus siin ikka ootab.
I. mulle telefonis, salvavalt: "Tead, see rong on nüüd läinud! Teinekord võiksid sa ikka ka midagi öelda, kui ta niimoodi sulle helistab ja lõugab! Täiesti haige inimene!"
See ootamatu rünnak lööb mu täitsa pahviks - oota, nüüd olen siis mina osaline teie tülis? Mina olen see, kelle pärast sünnipäev pidamata jäi? Ja kuna reageerimisaeg on lühike, lähen ma kohe autopiloodile üle, käivitub lapsepõlvest tuttav programm - räägi alati seda, mida teine kuulda tahab, katsu tüli vältida, sest sa ei saa pooli valida, üht teisele eelistada, paindu vastavalt sellele, kellega räägid. "No mul telefon hakkis, ma ei saanud arugi, mida ta mulle ütles seal!" Püüa end välja keerutada, võimalusel üht teise silmis mustamata.

Alles pool tundi hiljem lähen L.-i juurde ja suudan selgelt välja öelda selle, mida mulle telefonis öeldi, enne seda on ikka "ta ei saanud ju niimoodi öelda!". See on see minu "käperdati külmkapi taga, aga ei öelnud ööd ega mütsi, sest olin nii üllatunud". Siis ma lõpuks tean, mida ma tegelikult oleksin pidanud ütlema, aga mida ma ei oleks saanud öelda, sest ma ei taha neid mõttetuid konflikte. Seega ma jään süüdi. Niikuinii on see kohe unustatud probleem (selle sama kõne lõpuks oligi unustatud, panime juba uue kohtumise ajagi paika, sest nii see meil käib). Ma üldiselt enam isegi ei solvu ega vihastu, ma lihtsalt imestan, milliseid võtteid üks inimene oskab kasutada, et talle endale alati ja igal juhul õigus jääks. Lihtsalt selline huvitav uurimisobjekt, võiks ju meistrilt õppida, aga ma kahtlustan, et sellist asja on raske õppida, see peab kuidagi loomulikult tulema. Ma lihtsalt vaatan ja imestan.
Jah, kindlasti ka sõltuvussuhe.

Piletiostusaaga

ZZZZennnnn! Rahuneme, rahuneme. Ma olen nii ärritunud praegu! Ma murran selle ID- kaardi pooleks kohe!

Täna oli siis see tähtis päev, mil Iron Maideni piletid eelmüüki tulid (ok fännklubi omad said vist juba esmaspäevast osta). Kella üheksast. Töö juures ongi hea rahulik osta neid pileteid. Mis seal ikka olla saab? Ega see mingi GNR ole, mille peale massid serverid umbe jooksutavad. ID kaardiga peaks ka kõik korras olema. Ma olin ju lausa see õnnelik, kes sai oma sertifikaadid uuendatud esimesel päeval kui enamik inimesi veel ärganud ei olnud. Mis enam juhtuda saab? Kodus ju kõik töötas.

Valin siis endale head kohad ära (tahtsin istekohti, sest ausalt öeldes Rammsteinil mind häiris, et ma lavale absoluutselt ei näinud, käblik nagu ma olen) ja asusin maksma. Firefox röökima, et turvalise ühenduse viga. No jah, tüüpiline, seda juhtub kodus ka vahest, korra programm kinni ja uuesti, petab rebase ära. Ok, need ostukorvis olnud piletid olid küll heade kohtadega, aga no eks häid kohti leidub veel. Teine kord, sama asi. No sihukest jama ma ei oodanud!

Kolleeg kommenteerib, et vahepeal oli mingi uuendus ja temal sisseehitatud kaardilugeja Firefoxiga enam ei töötagi, ainult eraldi lugejaga saavat. No vot selle jubina jätsin ma tõesti koju, ei arvanud, et vaja läheks. Proovime siis Exploreriga, see on alati lollikindel olnud. Võtame järgmised piletid ostukorvi. Viga. Exploreriga ei avane isegi pangalehekülg.

Tulevad kolleegid uurima. Üks käseb seda uuendada ja teine toda. Midagi saab uuendatud, aga see teine laiendus PKC11 Loader jääb ikka aegunuks. Teeme kõik täpselt nii, nagu id.ee käseb, aga erinevalt seal näidatust, karjub minu arvuti (ja ka kolleegi, kes enda peal samuti katsetab), et "moodulit ei saa lisada". Miks, ta ei avalda. Tee ometi restart, pakutakse viimases hädas. Teen, midagi ei parane.

Kus see lähim Piletilevi asubki? Muid brausereid tõesti ei viitsi installima hakata. Järsku teatab see kolleeg, kes varem rääkis, et sisseehitatud lugeja ei tööta - tal on tegelikult juhtmega lugeja ka kaasas. Kus sa enne olid, ah? Samas kui allkirjastada ei lase, siis pole enam vahet. Lõpuks annan alla ja küsin L.-lt, kellel on MobiilID, et äkki ostab lihtsalt enda kontoga need piletid ära? Mul pole MobiilID-d, sest ma pole lepinguline klient ega taha selleks ka saada.

Eks ma muidugi veidi imestasin, et miks L. kohe ise seda varianti ei pakkunud, aga teda tundes, see on lihtsalt tüüpiline. Aga, hakkab siis tema pileteid ostukorvi panema (igatsevalt vaatan nende kuue hea koha peale, mis nüüd on kinni - broneeritud mu enda varasemate katsete ajal ja mida ma enam kätte ei saa) ja küsib järsku: "Üks pilet siis jah?" Mismõttes? Sa ise ei tulegi või? Kellega ma sinna siis sinu meelest lähen? "Emaga?" Vot sellist ignorantset ussi olen oma põues soojendanud - teda mitte ei huvitagi Iron Maiden! Õudne inimene. Ostis siis ikka kaks piletit, eks ma maksan talle kinni need mõlemad, ega mul kahju pole, pealegi inimese harimine on ka oluline.

Poolteist tundi ostmise alustamisest said piletid välja prinditud. Juhhhuuu!

Käekotiärimeeste vandenõu?

Ma olen kusagilt kuulnud, et käekott olla naise auto. See asi siis, mille järgi su staatust hinnatakse, staatusesümbol. Sest noh, ennekuulmatu ju, et auto oleks lihtsalt transpordivahend. Ükski asi ei ole niisama asi! Ikka asi määrab sinu olemuse, asi on ülimuslik. Fui.

Eks ma muidugi möönan, et väljanägemine võib määrav olla (oli mingi eksperiment, et müüja lahkus sõltub tugevalt sellest, milline potentsiaalne ostja välja näeb), aga ma ei taha kuuldagi sellest, et ma peaksin oma otsuseid sellest tulenevalt tegema. Vähemalt mitte kogu aeg, mõnikord tuleb kasuks.

Igatahes - käekotid. Eks nad vahel ole vajalikud ka. Üle õla rippuv käekott on ikka mugavam kui sama tavaar kilekotis käe otsas ja kui kott juba on, siis võiks see meeldiva välimusega olla.
Aga vaadake, meestel käekotte pole (ok, vahepeal oli mingi hipsteri teema ka sellega, aga massidesse see ei imbunud). Meestel on asjade kandmiseks spordikott, seljakott ja läpakakott. Need on siis, kui suuremaid asju vaja kanda. Aga kui ei ole? On vaid klassika - rahakott, võtmed ja telefon? Naine peab igal juhul käekoti kaasa vedama, sest kuhu ta muidu need paneb. Kuhu mehed panevad? Põuetaskusse panevad! Mu isa sai täiskasvanud mehena teada, et naiste riietel seesuguseid asju pole, kui ütles mulle, et mis ma tassin sellest kotist, pangu ma oma asjad rinnataskusse! Missugusesse, küsisin vastu. Ta oli tõsiselt hämmingus, et miks naistel ometi neid pole?! Ma ei tea, miks. Asi neid siis õmmelda ei ole, meeste riietel ju on, olenemata sellest, kas neid ka kasutatakse. Selleks, et rohkem käekotte müüa naistele? Neid igasugu vastikuid clutche, mida sa pidulikumal puhul nagu napakas õhtu otsa peos pead hoidma. Naiste riietel on üldse väga vähe taskuid. Mulle tundub, et siin on praktilisus ilule ohvriks toodud. Meeste suvepükstel on ju ka enamasti suured taskud (et mehed ei peaks kandma sellist moest väljas asja nagu vöökott), ma annan enda rahakoti ja telefoni alati suviti mehele kanda. Ahjaa, õige naine muidugi mehega välja minnes rahakotti kaasa võtma ei pea, aga ma lohutan end sellega, et dokument võiks ikka kaasas olla, äkki muidu mulle ei müüda ei suudeta hiljem identifitseerida.

Aafrikas naistel käekotte pole, kõike kantakse peas. Mu lapsepõlves käis meie tänavat mööda üks onu, kes kogu oma poetavaari peas kandis. Onu seletas kõigile, et see on ülimalt tervislik kandmisviis. Millessegi ta lõpuks ikkagi suri ja kommegi pole meil laiemalt juurdunud.

Millegipärast meenus seoses rinnataskutega veel üks levinud väärtasjade kandmisviis, nimelt rinnahoidjasse toppimine. Järele proovitud, ei soovita. Kunagi Roomas, kus meid taskuvaraste eest hoiatati, tegin seda. Pärast unustasin selle raha ära ja heitsin bussis magama, ärgates oli raha muidugi kadunud. Kogu reisi raha muuseas. Õnneks peale kaotusega leppimist leidsin kupüürid bussiistmete vahelt üles, aga turvaliseks seda peidupaika ei nimetaks. Pükstega on sama lugu - lähed vetsu, unustad ära, et papp värvli vahel ja hops, juba nad potis ujuvad. Seletus, miks ma seda tean, on tegelikult proosaline ja igav.

Olen peldikument ja muid murekohti

Polegi ammu vingunud ja hädaldanud, seda viga tuleb parandada! Eelmisel nädalal jõudsid mind häirida järgmised asjad, millest ma eraldi postitusi ei tee, sest hala on tüütu, aga ära tahaks ikka mainida.

1. Mis värk on meestel wc ukse mittesulgemisega? Mitu blogijat on meil siin Tammest, mäletate seda teise korruse poiste peldikut, mille uks oli alatasa lahti ja haisu levitas?  Mitu korda ma seda jalaga kinni virutamas käisingi. Nüüd teen seda tänuväärset tööd kontoris. Hakkasin mõtlema, et siin on ilmselt mingi territooriumimärgistamise teema - nurka kusta ei lubata, aga hais võiks ikka levida. Ainuke probleem, kui seda nüüd just probleemiks on võimalik pidada, on see, et mehed on siiski üsna ära pehmostunud ja kontoris pole probleemiks mitte mingid inimlikud lõhnad (ja olgem tänatud), vaid see, et peale wc-külastust lastakse see igaks juhuks õhuvärskendajat ääreni täis. No ja see jube tehislik rõõmus apelsinihõngu imiteerida püüdev ollus jõuab sealt ju minu õrna ninna, sest uks jäetakse lahti. L. väidab, et seda mahendaval eesmärgil - hajub laiali! Minu loogika jaoks võiks see hais sinna wc-sse jäädagi, mahenegu seal omaette ja ehmatagu neid, kes piisavalt aega ei varu ning kohe peale teisi pellerisse trügivad. Miks peab see kontori õhus mahenema? Hetkel pole veel nii palju jultumust tekkinud, et teistele meestele öelda (peale L.-i), kirjakesi on ka narr jätta, loodan, et nad märkavad, kuidas ma alati peale keemiarünnakut oma kohalt sööstan, tehes näo, et mul on kööki asja ja wc ukse vaikselt kinni panen. Eks aja möödudes hakkan kõvema matsuga panema, ikka kergem kui otse öelda...Ja muidugi #NotAllMen ja #MaybeSomeWomenTooButHaven´tNoticed

2. Mis mõttes elavad inimesed nii umbes 60-aastaseks ja muretsevad ikka veel, mida teised neist arvavad? Kuda nii saab, ah? Oleks siis veel mingid mõistlikud soovitused stiilis "ära naabri akent täis oksenda", aga tõsimeelsed arutlused teemal, kuidas teatud tooted ja firmamärgid mõjutavad sinu mainet ja kuidas teiste survel tuleks mingeid marke vahetada, et tõsiseltvõetavam olla. Seda irooniaga öelda, no võib, aga rääkida sellest kui "tähtsast õppetunnist elus", mida noorematele edasi anda? Või see ongi see paljukirutud väikekodanlikkus? Vaatame, mis asjad teistel on ja ostame omale täpselt samasugused, sest muidu vaatavad, et me oleme vaesed või vastupidi, tõusikud. Seda elutarkusena serveerida, fui! Hakkame kõik ühesugusteks normaalseteks, mina kui vanem inimene võin õpetada!

3. Kuidas saab elada kogu oma elu koos inimesega, kelle puhul iga pisiasi käima tõmbab? Kas kooselu on see, kus üksteisele pidevalt puid alla pannakse? (Käima tõmbama ja puid alla panema on popid väljendid, uurige netist järele kui ei tea, vihjeks neile, kellel on varem selliste asjadega probleeme olnud.) Kuidas nad jaksavad? Inimene pidi muidugi kõigega harjuma. Aga miks peab harjuma? Kas sellepärast, et muidu ollakse nagu need tänapäeva inimesed, kes iga erimeelsuse puhul kohe lahku minema hakkavad? No aga kusagil on ju ikka piir ka, kui iga asi teises hulluks ajab, äkki siis juba võiks lahku minna? Või neile meeldib nii? Päriselt? Ma küll tunnen, et igas asjas pole mõtet oma sõna pealejäämist nõuda, eriti inimese puhul, keda sa tegelikult uksest välja ajada ei tahaks. Milleks need mitmepäevased vaikimised, ärajäetud ühisüritused - kõik lihtsalt selle nimel, et näidata - mina olen kangem! Mul muidu on üks nipp ka, selleks puhuks kui tunned, et oleks nagu vaja puid alla panna - proovi sel hetkel hoopis teist kallistada (seda imalat juttu te siit küll ei oodanud, eks?). Kallistamise ajal ei anna väga vihane olla. Aga kui sa tõesti tunned, et ei suuda seda inimest mitte mingi hinna eest kallistada, sest ta pakkis sulle tehtud kingituse paberisse, kuhu sina olid plaaninud panna kingi oma sõbrannale (elust enesest), siis äkki kaaluks hoopis lahkuminekut?

4. "Vanaemale on hädasti iPhone-i vaja!" Kui vanaema vana telefon katki läheb ja ta nimetab uue kriteeriumideks "et aku peaks, tähed ja numbrid oleksid nähtavad, no ja vahel teen paar pilti ka", siis keskenduda sellele viimasele ja hakata jaurama võimsusest, mälumahust jms. Ma ei ole kade ja ma saan aru, et "ema heaks pole millestki kahju", aga selline ebamõistlikkus ajab hulluks. Inimesele, kes nutitelefoni nutiosa ei kasuta, pole nutitelefoni vaja. Ma tean päris mitut (vt punkt 2 - telefonimark määrab su edukuse), kes nüüd oma nutikatega igaveses hädas on, sest "ikoon kadus kuhugi ära" jms. Muidugi, on ka tehnikast huvitatud vanemaid inimesi, aga keskmisel tavakasutajal pole telefoni võimsusest sooja ega külma. Aga mina olen muidugi lihtsalt ihne, sest kallis asi lahendab iseenesest kõik mured.

5. Kas keegi on veel märganud, et (vist) seoses suurte kaubanduskeskuste tulekuga on ära kadunud sellised toredad asjad nagu kaunistatud vaateaknad? On suured klaasist pinnad, mis on kaetud värviliste plakatitega või kust paistavad riiulite tagaküljed, aga mannekeene ja kompositsioone njetu. Kas mannekeenid on ehk kalliks läinud? Või on lihtsalt mood niivõrd vahelduv, et ei jõua üht akent ära ehtida, kui see juba moest läinud? Mõttetu kuluartikkel? Niikuinii sõidavad kõik autoga mööda, seega tühi töö?

Head enneaegsete päeva!?

Vabandan, kui kellelegi on häiriv või isegi solvav, aga kuna ma ise olen samuti enneaegsena sündinud lapse ema, siis julgen jah säärast musta huumorit teha.

Ärkasin täna öösel keset unenägu üles ja mõtlesin, et mida kuradit?! Päriselt nägin ka sellist und või? Vahtisin silmad punnis lage ja meenutasin.
Olin kukkurloom. Või noh, kukkurinimene vist siis. Igatahes hakkasin eeee...poegima? Vetsus muidugi. Kolm poega olid, sellised...mmm kivistunud valge fossiili sarnased olendid, kõvad ja mingi koti sees. Teadsin, et nad peavad veel arenema ja üritasin neid enda sisse tagasi toppida st teadsin, et nii see käibki - korra sünnivad välja ja siis peab nad kõhtu tagasi panema, et nad lõpuni areneks. See ei tahtnud hästi õnnestuda, üks loode kukkus potti vere ja muu sellise kraami sisse ning jäi kadunuks.
Eriti suur tragöödia see polnud, mõtlesin, et ah, vast ei saa keegi teada...Teine poeg kadus ka kuidagi unenäo jooksul ära, üks jäigi alles, teadsin, et see on tüdruk. Ema sai mu peale vihaseks, tegi tigedat nägu ega tulnud rääkima, sest "miks sul neid poegi nii palju vaja on? sul ju juba on kaks tükki?" Phäh, mina olin küll täitsa rõõmus. Mõtlesin, et lasen sellele L.-l nime panna, muidu oli ju nii, et mina panin nime eelmisele tütrele ja tema sai pojale nime panna. Unes olid mul millegipärast poeg ja tütar eelnevalt. Kõik see tundus nii lihtne ja loogiline unenäos. Siis ärkad ütles ja aina imestad, mis õudused sul kolbas küll peituvad...

Aga nädalavahetusel oli ju enneaegsete päev, pakun, et unenägu oligi sellega seotud.

Teine imelik hiljutine unenägu oli seotud laevareisiga (ma näen unes kahtlaselt tihti veega seotud asju), mille lõpus pidime sukelduma läbi Inglise kanali (unes teadsin, et see oli just nii). Siis tuli meelde, et ma ei saa ju sukelduda, ei kannata rõhku (no see on mul päriselt, ilge valu lööb pähe) ja kohe kui ma sellele mõtlesin, lõigi täpselt selle õige rõhu tõusmisest tingitud valu nii pähe kui ka ühte kätte, kus see sarnanes kanüüli tekitatud valuga (mul oli haiglas mingi jama kitsaste veresoontega ehk kui mulle kanüül pandi, hakkas see maru ruttu tunda andma - nagu puuoksa oleks läbi veresoonte surutud, võigas tunne).

Magada on maru põnev!

Raudsest Neitsist ja Raua raamatust (ei, mitte selle Raua, tema vanema venna hoopis)

Paradoksaalne on see, et mulle meeldib kõige rohkem kirjutada muusikast, aga neid postitusi ei viitsi keegi eriti lugeda. Isegi raamatud (!) huvitavad inimesi rohkem. Ilmselt seetõttu, et muusikamaitse on väga individuaalne asi. Enamik inimesi võtab muusikat kui tausta ega süvene sellesse rohkem ja need, kes süvenevad, omavad kindlat maitset, mis ei pruugi kirjutaja omaga ühilduda.

Aga ma tahaks ikkagi täiest kõrist karjuda, et AGA IRON MAIDEN TULEB EESTISSE!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ja mitte kedagi väga ei huvita, sest GNR tuleb ju ka ja see oleks nagu olulisem. Nagu mis mõttes attendib või on sellest huvitatud kõige rohkem mu tuttavaid kogu FB ürituste ajaloos ja Iron Maidenist on peale minu huvitatud veel ainult mu eks?! Ma võiks kohe selle seltskonna peale teha jämeda üldistuse, et GNR on ilgem mainstream, sest suurem osa sellest üritusest huvitatuid rockmuusikat küll ei kuula, pigem selline "taas üks linnuke kirjas"- kontsert neile. Et ikkagi legend ju või nii. "Mis laulud neil üldse olid - November Rain, eks ja miskit vist veel, kui kuulen, tuleb meelde." Ok, see on räme üldistus ja niimoodi arvata oleks ülekohus, samas kõrvutasin Last.fm-is nende kahe bändi kuulajate statistikat - GNR kuulajaid läbi aegade 3,1 miljonit, kuulatud lugusid 111,4 miljonit/Iron Maiden kuulajaid 2 miljonit, kuulatud lugusid 159,4 miljonit. Ehk siis ühel on miljoni võrra rohkem kuulajaid, kuid Maidenil on siiski rohkem lojaalseid fänne, kes neid plaatide kaupa kuulavad, mitte ainult üksikuid popimaid lugusid. Võttes ette popimad lood, näeme veel suuremat lõhet - GNR-i "Sweet Child O'Mine"-i on kuulatud 1,3 miljonit korda, Iron Maideni popimat "Run To The Hills"-i vaid 686 000 korda. Samas arvud ühtlustuvad juba nii kümnendaks kohaks, kus mõlema bändi tabelite kümnendate kohtade vahe on vähem kui 100 000 kuulamist.

Ausalt öeldes tean ka mina GNR-ilt vaid üksikuid hitte, aga kuna need pole mulle erilist muljet avaldanud, siis nende plaate tervikuna ma kuulanud pole. Ok, "November Rain" ja "Knocking On Heaven's Door" on küll suurepärased lood, aga pelgalt need mind kontserdile ei meelita. Iron Maidenil GNR-iga võrreldavaid keskmisele kuulajale tuttavaid hitte pole (ma ei teagi, mida neist võidakse teada - et laulsid 666-st midagi?).

GNR-i olen mina Last.fm-i andmetel viimase 11 aasta jooksul kuulanud 84 (31 erinevat) loo jagu, Iron Maidenit seevastu 3340 korda (366 erinevat lugu või versiooni). Nimelt soetasin ma aastal 2006 endale kingakarbitäie Maideni diskograafiat - kõik albumid kuni "A Matter of Life and Death"-ini, lisaks kontsertalbumid, mõned singlid, kogumikud ja isegi üks arvutimäng (mis oli küll juba toona liiga vanaaegne, et korralikult töötada). Maksis see lõbu 2500 krooni, aga see tundus oluline investeering olema...Et noh, raudselt panen tulevikus elutuppa üles. Seisavad koos kõigi mu muude plaatidega siiani vanematekodus, kuhu nad peale kolimist (5 aastat tagasi) ajutiselt hoiule said...

Lisaks sellele ei ole Iron Maiden mingisugune ammukustunud täht, mida kõik vaid nostalgiast kuulavad. Selle tõestuseks panen siia nende viimase stuudioalbumi (aastast 2015) lõpuloo, mis on 18 minutit pikk, aga väärt iga sekundit, lisaks ka hariv, ma võtsin toona ikka Wikipedia ette ja lugesin, mis seal päriselt juhtus.

Igatahes minu jaoks on "käia ära Iron Maideni kontserdil" üks olulisi elu verstaposte, mida ma arvasin üsna ebareaalse unistuse olevat. Käisid nad ju viimati siin 18 aastat tagasi, aga siis ma kuulasin vist pigem Scootrit ja rohkem nad siiakanti sattunud ei ole. Aga näe, kuidas Universum töötab, eks, ikka täidab need soovid, mida salamisi loodad (ok, va see, et Lemmy suri ära ja Motörheadi ma ei näinudki ning Rob Zombie jättis oma kontserdi ära peale seda, kui mul juba piletki taskus oli...).

Täiesti teisest ooperist siia lõppu üks naljakas juhuslikkus - suvel meie suvitusasula poekeses, põrkas Mikro kokku Rein Rauaga. Eks seal neid tuntud nägusid ikka käib, aga see juhtum jäi muuhulgas meelde. Lugesin nüüd Rein Raua uut ja väga ägedat raamatut "Kell ja haamer", mille tegevuspaik on inspiratsiooni saanud just selle suvitusasula lähiümbrusest ning mille põhiteemaks ongi juhuslikkus ja inimesi omavahel siduvad nähtamatud niidid - on üks mäng, mille abil saab reaalsust väänata. Soovitan lugeda, põnev ja samas ka mõnusalt kirjutatud, ei loe lihtsalt seepärast, et tahaks teada, mis lõpus saab  - vahepeal on ka tore. Igatahes kohe üsna alguses leian tegelaste hulgast (tõele au andes on neid ka omajagu)  L.-i ja oma laste perekonnanimega tüübi. See polegi eriline üllatus, minu jaoks on see juba vähemalt neljas raamat, kus sellenimeline tegelane leidub. Seejärel, mõne lehekülje pärast, leian ka Mini eesnime. Näe, milline kokkusattumus - äkki need tegelased lõpus abielluvad omavahel, tulebki päris Mini nimekaim välja (ei tulnud)? Pool raamatut läbi, kui järsku ilmub keset lehte ka minu perekonnanimi...Seda nagu poleks siiski oodanud enam!? Loomulikult on minu nimega tüüp jäle...
Selline huvitav juhus siis. Ilmselt uuris autor enne kirjutamist ka kohalikku ajalugu, ma tean, et minu perekonnanimi ongi sealtkandist ajalooliselt pärit, vabalt võib olla, et ka L.-i oma. Või kuidas need kirjanikud oma tegelastele nimed leiavad? Lihtsalt selle kohtumise valguses tundus kuidagi märgiline.

Blogija müüb end tükkhaaval

Teate küll seda tunnet eks, kui olete omast arust millegi märkimisväärsega maha saanud, aga ainus asi, mida teised ära märgivad, on stiilis "ilusad tissid/kole kleit/kapsaleht oli hamba vahel"?

No ma siin blogin ju ja ootan seda rahalaeva, mis iga vähegi tõsiseltvõetava blogija unistuseks võiks olla, kuid ei näe seda kusagilt tulemas. Aga täna oli juba peaaegu lootust, nimelt jättis keegi mu blogisse kommentaari, et pakub mulle koostöö korral üpris märkimisväärset summat. Ega ma ju mingeid dresse ei tahaks, mille müügiga pärast igavesti jahmerdamist oleks, aga ütleme nii, et see summa pani juba mõtlema. Muidugi olen ma seda väärt!

Kahjuks hakkasin pakkumisega veidi lähemalt tutvuma ja vihastasin end roheliseks - mitte keegi ei hinda mu andeid kirjutamiskunsti vallas, ihatakse sootuks pealiskaudsemaid, või noh, vale sõna, pigem sügavamal peituvaid väärtusi - neeru nimelt. Organidoonorlus on muidugi kohalikes blogides üsna alakajastatud teema, pigem levivad hirmujutud sellest, kuidas inimesi doonorluse eesmärgil röövitakse ja tükkideks lõigatakse, seega blogimismaterjali vist isegi oleks. Otsereportaaž kirurgilaualt on ikka kraad kangem kui sünnitustoa ülekanne, samas ei tundu nagu väga minu tassike teed ja ei julge ka garanteerida, et ma sellele ühele nõutud kriteeriumile vastan. Pealegi on doonoreid vaja lausa hulgi, niisiis kopeerin lahke pakkumise ka siia, äkki mõni teine on huvitatud. Dr. Robson kõlab ju kui täitsa usaldusväärne nimi?! Jah, on tõesti mõned kirjavead, aga arstidel pidigi ju kehv käekiri olema ja kindlasti on tegemist hädaolukorraga, mis rabistama sundis.

Tere, kui teate, et olete valmis täna neerutoonoriks saama (450 000-dollariline makse koos kõikide reisikuludega), müüge oma neeru oma haiglasse kiiremas korras, kuna me vajame kiiresti ainult 13-ne neerudoonorit.
ainult terved, 100% sobivad ainult AINULT.
Kirjutage oma taotlus aadressil: carolbobrekhastanesi@gmail.com, siis võta ühendust viivitamatult
märkus: peate olema valmis operatsioonile minema ja ainult tervetele inimestele

Dr Robson.

P.S. Muidu on lihtsalt üllatavalt töine olnud ja see ei soodusta just vaba mõttetegevust. 
P.P.S. Aga mis tegelikult selliste kirjakeste mõte on? Keegi ju ometi ei reageeri neile tõsimeelselt?

Mis seal ikka juhtuda saab?!

Ma saan aru, et kõigil on igasugu ahistamisjuttudest juba kõrini saanud*, aga mind tabas alles täna teemaga seoses üks valgustuslik hetk. Nimelt lugesin Brigitta Davidjantsi arvamuslugu, kus ta kirjutab. et mehel on privileeg mitte mõista naiste hirmu ahistajate eest, kuna mees suudab oma ahistajale vastu hakata. Sest ta lihtsalt on füüsiliselt nii tugev. Naine sageli ei suuda. Ja see teebki ahistamise õudseks. Ma mõtlesin, et ohhoo - ma pole mitte kunagi niimoodi mõelnud.

No jättes välja selle, et ka suur osa mehi ilmselt pelgab endast tugevamate agressiooni (ja sinust tugevam on alati kusagil keegi) ja leidub mitmeidki naisi, kes on füüsiliselt paremas vormis (või oskavad näiteks võitluskunste) kui keskmine mees, siis mina olen küll täielik lõvi lambanahas. Ma olen väike, lihasteta, ebasportlik, kohmakas, aeglane ega kaalu piisavalt, et kedagi kasvõi massiga lüüa. Aga ma pole mitte kunagi mõelnud, et mis siis saab, kui seisuks läheb. Hakkan vastu - loomulikult! Ja võidan! Mis ta mulle ikka teha saab?! (Tunnistan, et teismelisena pidasin ka vägistamist selle tõttu võimatuks - no aga sa lihtsalt hoiad oma jalgu koos!)

Ma ei tea, kust ma sellised ebareaalsed mõtted endale pähe olen saanud. Kahtlustan Vampiiritapja Buffyt, sest ma olen teismelisena reaalsetes olukordades mõelnud stiilis: "Mida nüüd Buffy teeks?!" ja sellest on muuseas ka kasu olnud. Mitte siis ses mõttes, et ma oleks järsku viie mehe jõu omandanud, aga enamasti piisas ka sellest enesesisendusest, et nüüd olen Buffy ja näitan teile, sellest sigines suurem enesekindlus, mis vastaspoole nõutuks tegi. 

Loomulikult ei oleks sellest mingit kasu tõelise rünnaku puhul, aga samas enesekindlus hoiab sageli ründajad eos eemale. Ilmselt on mul lihtsalt vedanud, et ühtki tõsisemat ja enda kaitsevõime üle mõtlema panevat episoodi pole ette tulnud. Ok, üks on, aga sealt pääsesin ma peamiselt tänu kavalusele heale õnnele - ründajal jäi üks koht kaitseta ja mul õnnestus seda ära kasutada. Eks võib ka seal ennast kiita, et näe, ma ei kaotanud pead, suutsin reageerida jms, aga ilmselt see mõnel teisel juhtumil midagi aidanud ju poleks. 

Ehk siis enesekindluse taga on sageli lihtne naiivsus ja vähene elukogemus. Kuidas enesekindlust õpetada neile, kes teavad, et on põhjust karta, ma ei tea. Buffyt võib muidugi alati vaadata...

Ok, kui esoteerikasse** minna, siis ema põhjendas mu hulljulgust (ma võisin karta ämblikke, aga eluohtlikke situatsioone ma sageli läbi näinud) sellega, et sündides oli mu aju päris pikalt hapnikuta (elustati suisa 4 minutit) - sellega olevat ka Matti Nykäneni tempe põhjendatud...

*ok, eranditega, näiteks L. hakkas mulle paar päeva tagasi seletama, kuidas Rootsis olevat lühikese aja jooksul mitu kuulsat inimest maha löödud ja nüüd on seal miski #MeToo kampaania seoses sellega lahti läinud. Ma ei viitsinud teda valgustama hakata (ega ka ise uurida, millel tema jutt põhines). Näete ise, millises maailmas Facebooki võõrad ja muu mu suhtlusringkond elab...

**Tegelikult ma isegi ei tea, ehk see on kuidagi teaduslikult ka tõestatud.

Vanasti oli parem

Sattusin just järjest lugema Notsu kommentaari (7. nov 22:28) blogikultuuri muutumise kohta ning sinna otsa Tasakaalukunstniku postitust eetikakoodeksite vajalikkuse kohta ning mulle tundus, et ka mina hakkan siin mingit mustrit nägema ja pole vist vaja lisadagi, et see mulle ei meeldi.

Ehk siis kindlasti kuulun ma sinna sauruste-aega, kus blogi oli kellegi isiklik ruum ja mingit äri ega kompromisse sellega ei tehtud. Loomulikult, minu pärast eksisteerigu kasumlikud, poliitkorrektsed ja peavoolu blogid, aga häda on selles, et ühed eeldavad ka teistelt endasarnasust. Mis mõttes  - eetikakoodeks? Pange põlema ennast, eks?! Kui mina mõtlen blogi eetikakoodeksile siis kõlab see umbes sama jaburalt kui mõttepolitsei. Ettevõtlusega jahmerdavale pop-blogijale aga ilmselt mitte. Tema jälle ei mõista sageli seda, et mõnel blogijal võiks üldse eksisteeridagi muu eesmärk kui hõlbu majandusliku tulu teenimine enesearengu sildi all (meedias ju vähemalt ainult selliseid inimesi blogijatena nähaksegi).

Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui "teistsuguse orientatsiooniga" blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile. Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta "õigele teele tagasi juhatatakse", sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.

- No mida sa tuled minu hoovile ärplema, ma otsin kaasamõtlejaid ja mõttekaaslasi, sest ma tean, et enamusega lähen ma niikuinii vastuollu! Mul ei ole vaja siin, oma nurgas, täpselt samasugust vastukaja, mida ma päriselus nagunii saan.
- A mida sa siis üldse avalikult kirjutad? Pead leppima, et tagasisidet on igasugust!

No vot siin põrkuvadki need vana ja uus. Vanasti polnud sellest nagu lugu, kui kellegi mõtetega ei haakunud või vastuollu läksid, vaatasid lihtsalt mujale, nüüd on normaalne vaielda seal, kuhu kutsutudki pole. Mäletan, et oma kuus-seitse kui mitte rohkem aastat tagasi kostis nüüdseks ammusuletud blogidest nurinat, et siiramad inimesed panevad enda blogid kinni, sest tagasiside muutub kurnavaks. Järele jäävad vaid paksunahalisemad (seeläbi vähemsiirad või siis lihtsalt liiga läbitambitud isendid) või need, keda avalikkus veel avastanud pole.
Meenub, et lugesin hiljuti raamatut sellest, kuidas tsivilisatsioon haruldasemaid hõime hävitab, samal ajal neile kultuuri tuues - mis nad siis elavad nõnda ebainimlikult. Millegipärast tundus seonduv teema olevat.

Äkki polegi asi niivõrd erinevas kultuuris kui lihtsalt massis (ok, ka kultuur on erinevates hulkades ilmselgelt erinev)? Kui varem oli blogimine raudselt vähestele mõeldud, teatud üsna homogeense grupi meelelahutus, siis nüüd on see läinud massidesse ja teadagi, mass pole kunagi lahe. Või mis veel huvitavam tähelepanek - kui varem tegelesid blogimisega peamiselt mehed, siis nüüd on kaalukauss kõvasti naiste poole kreenis. Kui taaskord paralleele tuua, siis millal hakkas õpetajaamet alla käima ja madalamat sissetulekut tähendama*? Siia ongi see koer maetud, miks blogimaailm varem palju parem oli?! Jälle need naised oma paganama pehmete väärtuste, tarbetu emotsionaalsuse ja tilu-liluga?! /See oli nüüd nali, eks/

Aga mulle igatahes sobib palju paremini kamp ekstsentrilisi keskmisest hälbivaid imelikke, kui lademetes tasakaalukaid, laitmatult korrektseid teadlikke tarbijaid.

* Mida rohkem naisi on vallutanud (loe: tühje kohti täitnud) mingi valdkonna, seda madalamaks jääb seal palk ja seda vähem tõenäolisemaks muutub meeste tagasitulek. (Gordon & Lahelma 1991, viidanud T.Kuurme siin)

Kust see hais tuleb?

Paistab, et tegemist on ülimalt aktuaalse probleemiga, millega mitmed staar-blogijadki (guugeldasin ja ette viskas Malluka ja Lipsukese postitused näiteks) hädas olnud. Samas igaühe mure on veidi oma nurga alt. Mul siis selline - kass, kurivaim, steriliseeritud isane, kaks ja pool aastat vana, on järsku haisu levitama hakanud. Mingeid muutusi tema elus toimunud justkui pole, söök sama, liiv sama, seltskond muutumatu ja kõige imelikum on see, et ma pole teda ka kordagi "saba väristamas" näinud, aga hais on. Paar päeva pole, siis jälle viskab. Kust viskab seda kust, aru ei saa! Mingeid loike vms pole, kingad ei haise, diivanit olen nuusutanud, aga no õhus heljub see hõng. Mõtlesin juba, et äkki on liivakastil mingi "parim enne" olemas, filter läbi vms, aga no selle uks pole ju niikuinii hermeetiliselt suletud, seega vahet ei tohiks olla. Liivakasti puhastan üle päeva ja seal mingeid muutusi pole ka. Lugesin, et kui põiehädad, siis võib ka steriliseeritud kass kastist välja pissida, aga kastis on sama palju pissi kui alati....Kahtlustasin, et äkki teeb meie WC-s midagi, sest millegipärast ta armastab ennast sinna pressida ja kunagi meil vanemate juures käis kass kraanikausis hädal, aga olen nüüd ust korralikult kinni hoidnud ja ikka hais. Kass ise ei haise. Mul juba täielik paranoia, käin tüübil järel ja nuhin, aga pole millelegi kahtlasele peale sattunud. Pidid mingid UV-lambid olemas olema, mis kuse asukoha tuvastavad? Raudselt maksavad miljoni ja no mismoodi ma pean siis terve korteri selle lambiga läbi käima või? Alguses mõtlesin, et äkki ühekordne jama, ei puhastanud end korralikult ja istus kuhugi pissise peega maha, aga no varem pole iial nii juhtunud ja nüüd mitu korda järjest? Teisi kasse majas ka ei ole, kelle pärast ta märgistama peaks või jooksuaega pidama ja ta on ju munadeta meil niikuinii. Pean ta arstile viima? Või enne mingil moel pissiproovi kätte saama (oo õudust!) ja selle arstile viima? Pean lihtsalt ära harjuma nagu ka mõned pohhuistid soovitasid? Hea nõu on igal juhul teretulnud!

See ei saa ju ometigi juhtuda!?

Lugesin ükspäev taaskord sellest vanast Courtney lavalt rahvasse hüppamise juhtumist, kus teda põhimõtteliselt avalikult kambakesi vägistati ning silma jäi tema hilisem tähelepanek sellest, kuidas ta seda sündmust kajastavatel fotodel naeratab, justkui teeseldes, et seda kõike ei toimugi. See juhtum on muidugi eriti äärmuslik, samuti on teada see, et toonase Courtney käitumine oligi kõike muud kui loogiline, aga samas ei saa öelda, et see "teeskle, et seda ei juhtunud" väga erakordne toimimisviis oleks.

Ma olen ise siin päris mitu korda öelnud, et mina tavaliselt reageerin ja seda jõuliselt, aga samas meenus kohe ka paar teistsugust olukorda. Kõigepealt näiteks need korrad, kus mõni tuttav inimene ütleb midagi nii kohutavat, mida sa kuidagi uskuda ei suuda tema suust tulevat ja just selle uskumatuse pärast jätad reageerimata ja hiljem kahetsed. Ma usun sellisel hetkel alati liiga kaua, et "ju ta mõtles seda kuidagi teisiti", "ilmselt ma lihtsalt kuulsin valesti" jne. Pärast on juba liiga hilja adekvaatselt reageerida.

Sama jama on tihti ka mitteverbaalsete "sõnumitega". Näiteks talusin ma pikalt ühe endise sõbranna põlvelepatsutusi ja kaissutirimisi, sest eeldasin "ju ta on lihtsalt sellist füüsilist tüüpi inimene". Ei olevat olnud, hoopis mina olevat valesid signaale andnud ja teda julgustanud ning mitte otse öelnud, et ma olen täitsa hetero. Mu gay-radar on lihtsalt kole roostes ja ma ei tulnud selle võimaluse pealegi.

Kõige piinlikum sõnumite valestilugemine toimus aga mul ja ühel sõbrannal kaugel Egiptimaal, mis nüüd tagantjärele tundub ehk eriti naiivne, sest "no moslemid ju ja valged naised, mida sealt muud oodata", aga toona ei olnud me varem mitte ühegi ebameeldiva intsidendi otsa sattunud. Igatahes oli meil vaja takso kaubelda, et hotelli sõita. Küsiti palju kallimat hinda, kui me arvestanud olime, ainult üks tüüp pakkus ka meie jaoks soodsat. Natuke harjumatu oli, et kõrvalistmele prantsatas veel üks noormees, aga me eeldasime, et ju viib sõbra ka sama otsaga ära vms. Tüüpide inglise keele oskus oli üsna kesine ja mingit erilist vestlust meie vahel ei toimunud, aga ühel hetkel keeras juht ümber, pani käe mulle põlvele ja ütles: "Can I touch?" Ma mõtlesin küll, et mida kuradit ta endale lubab, aga kuna ka sõbranna tegi vaid kummalist nägu ja ütles, et "No, we are not Dutch!" (hea, et me ei olnud, eks...), siis ma eeldasin ka, et a) tüüp on lihtsalt liiga agar žestikuleerija b) ilmselt sain mina küsimusest valesti aru, tavaliselt ju küsitakse tõesti seda, mis maalt sa oled ja ju siis formuleeris küsimuse veidi valesti. Lõpuks selgus siiski, et ebamugav sisetunne ei valetanudki ja tüübid eeldasid meilt intiimteenuseid, kuna olime nii odava hinna kokku leppinud.

Toona teavitasime sellest juhtumist ka kohalikku hotelli turvameeskonda, kes tüübid kinni pidasid ja andsid teada, et kui asjale ametliku käigu anname, kaotab taksojuht igaveseks oma litsentsi seda tööd teha. Meile tundus see veidi liiga karmi meetmena, sest noh, ta ju küsis, mitte ei vedanud meid kuhugi metsa kõrbesse. Lisaks seletati meile ka sääraste soovide tagamaid - nimelt olevat paar kuud tagasi alustatud tšarterlendudega Moskvast ja sealne turistikultuur tähendavat sageli just seda, et neiud maksavadki raha kokkuhoiu mõttes natuuras. Varem sellist teemat polnud, sest karistused olid karmid, aga kui prouad ise soovivad, siis on juba teine lugu.

Et siis ootamatuse ja inimestest eelkõige teatud sorti käitumise eeldamise kombinatsioon võib vabalt rumalate, aga ka ohtlike vigadeni viia. Kui keegi ikka tajuhäireid tekitab, siis võib olla targem eemale hoida. "Ta on imelik, aga ilmselt mul on endal lihtsalt eelarvamused" võib eskaleeruda olukorraks "jookse! ta on siiski päriselt ohtlik hull nagu ma tegelikult kogu aeg hinges teadsin!".