Viktor Pelevin. iPhuck 10

See on kõige pungim raamat üldse! Kõik need muud "poliitkorrektsusele sülitajad", "täpsed aja närvi opereerijad" ja "valusalt lajatajad" on kiisukesed selle kõrval. On see nüüd düstoopia või utoopia hoopis?

Ma olen vaimustunud, et lõpuks ometi on üks kirjanik pihta saanud, et seks toimub peas ja säästab meid tüütutest võõrastest kehadest. Meid ei kallata üle higi, kehavedelike ega elundite kirjeldustega, mingi mehaanilise jamaga, vaid viiakse maailma, kus füüsiline armastus on põlu all ja tegeldakse hoopis kõigi meie fantaasiate realiseerimisega* seal, kus need tekivad - prillid ette ja läks! (tehnoloogia kohta lugege ise, ma ei oska ega viitsi selgitada, see oli raamatu suur miinus minu jaoks, ma olen selline, kellele piisab, kui öeldakse, et nii on ja jutul lõpp.) 

"Kuid mina teha, kui te olete kümneaastane laps, kes on vangistatud neljakümneaastase kehasse? Te tahaksite astuda ligi oma eakaaslasele, olgu poisile või tüdrukule , et hoida kinni tema käest, mängida temaga, temaga kahekesi alasti hüpelda ja murul veerelda.../../Kõigest mõnikümmend aastat tagasi oli transageist people'i saatuseks keemiline kastreerimine." (lk 116) Ja see ei ole mingi "kui me laseme homodel abielluda, siis järgmiseks tahavad  zoofiilid sama!"-stiilis hambutu targutamine, vaid igasugu tabudest vaba laia joonega fantaasia, mida on vägagi lõbus ja nauditav lugeda. Seks on eelkõige lugu, mitte sooritus.

Kui mõelda praktilisele oskusele, millest ma oma elus kõige rohkem puudust tunnen, siis on selleks kindlasti kirjanduslik haridus. Kes oleks võinud arvata, et seda kellelgi elus päriselt vaja läheb? Sehkendaja kirjutab samast raamatust ja minagi (kindlasti oluliselt rohkem kui tema!) langen sinna lugejate kolmandasse kategooriasse, kes oma harimatuse tõttu nii paljut lihtsalt ei mõista. Ma olen päris tõsiselt mõelnud kirjandushariduse peale, aga kardan, et äkki see viib hoopis küllastumiseni - ega ma kohustuslikku kirjandust küll ei viitsinud lugeda. Pealegi, isegi kui ma midagi loen, ma ei mäleta pärast. Siinkohal annaks vene kirjanduse tundmine raamatu nautimisele palju kaasa. Mina nautisin seekord paraku peaasjalikult küünilisust ning mängulisust, miinuspunktid kohatise liigse detailidesse laskumise eest arvutiasjanduses. 

Huvitav on see, et minule raamat ropp ei tundunud, kohe üldse mitte. Pigem on rõhk huumoril, kui lugeja ninapidi intiimpiirkonda surumisel (a la Houellebecq). Ju siis ikka mõjub naer paremini kui nutt. Mulle tundub isegi, et "küüniline" on veidi vale sõna, aga ma ei tea ka, mis õige oleks, sest ega see ju mingi labane lugeja naerutamine iga hinna eest ka pole, õelusest on aga asi samuti kaugel. Sama naeruväärne, nagu elu ise - "Жить ой. Но да."

Lõppjäreldusega, et inimkond ja elu on naeruväärne kannatus ning iga loogiliselt mõtlev algoritm tõmbaks endal selle jama peale juhtme seinast, ei luba ju inimese hing ka päris rahule jääda. Me oleme programmeeritud elule "jaa!" ütlema, teisiti me ei saa. Samas on värskendav lugeda niivõrd pohhuistlikku ringikäimist meile kõigile pühaga**. 

*Kui ma nüüd korralikult mõtlema hakkan, siis ega seegi väga lootustandev ole - ka fantaasia on peas etem kui reaalsuses. Joonistamist ma ei salli, sest iialgi ei tule pilt selline nagu plaanin, kirjutamisega on vaid see boonus, et tavaliselt valmis asi suudab mind ennastki üllatada, kuigi ka see pole iial selline, nagu peas. Mul ei ole erilist usku ka virtaalreaalsusesse, see on ikkagi kraad kangem kui mõte peas, aga on see üldse vajalik? Eriti sellises peenes kunstis nagu seksuaalsus?

** "Ära ütle, et mulle pole miskit püha! On küll, see on üsa!" Cool D esimeselt kassetilt "O'Culo" (1995) mingi lugu, aga ma ei viitsi praegu kaevata, milline just. No, et oleks kah kirjanduslikke viiteid, haritusele vastavaid...

 

Kuidas planeerida enda surma ja hinnata teiste õnne

Praegusesse pidudehooaega nii sobivaid morbiidseid teemasid! Tõukub Mudlumi raamatu arvustusest ja sealsest Kauri kommentaarist - "Et miks elada kaua, kui sellega seonduvad igasugu piinad? Ehk on nupukam elada lõbusamalt ja vähem? "

Ka koroonateemal kuuleb ju arvamusi, kuidas "surevad need, kes vanad, aga see ongi loomulik, milles probleem?" Mulle tundub see kõrvalpilk teiste eludele, nende õnnele ja väärtusele siiski üsna mõttetu. "Inimese sisse ju ei näe" nagu see klišee nendib. Kas vana inimene tahab tingimata surra? Kui me elame peamiselt enda peades, siis kuivõrd üldse füüsiline tervis meie heaolu mõjutab? Kõvasti, arvaks loogiliselt. No aga on ju olemas inimesed, kes kätetuna-jalutuna sündinutena sporti teevad, raamatuid kirjutavad, pilte maalivad, elurõõmsad suudavad olla. Ok, nad on sündinud, nad on harjunud, pole teistsugust elu tundnud, teises skaala otsas on kõik need ravimatult haiged, kes eutanaasia seadustamist ootavad. Kust läheb see piir, millest alates elu on väljakannatamatu piin? Mõni inimene ju oigab vähimagi vaevuse puhul nagu oleks surm silme ees, teine kannatab saatuse lööke naeratus suul.

Meie silmis armetu vanainimene ei pruugi end ise niimoodi tunda. Max Blecher kirjutab enda elust ja kannatustest "Valgustatud urus" ja see on päris silmiavav lugemine - seesugused füüsilised piinad ja takistused, aga ometi milline elutahe ja isegi -rõõm! Viktor E. Frankl mainib oma "... ja siiski tahta elada" raamatus, kuidas tema ei saanud sugugi aru, miks inimesed leidsid, et pildid koonduslaagrist, millel näha luukõhnu kehi naridel reas, on kohutavad, sest tema teadis, et neil piltidel on inimesed laatsaretis, inimesed, kes vähemalt tol konkreetsel päeval ei pidanud välja tööle minema, kes suurema tõenäosusega elasid selle konkreetse päeva üle. Frankl väitis, et tema pilgule olid need pildid pigem antud situatsioonis õnnelikest inimestest. Kõik sõltub vaatepunktist, oled sa sees või väljas. 

Ma tean ka mitmeid, kes räägivad, kuidas nemad küll kellelegi kaela peale ei jää ja mingi X vanuse saabudes endale otsa peale teevad. Noh, Deicide'i laulja plaanis ka end 33-selt maha tappa, aga nüüd peab siiani seletama, kuidas see ainult üks rumal nali oli...Kaugemalt vaadates võib küll tunduda, et mis elu see peale 33 45 50 jne enam olla saab, aga kui sinna kohale jõuad, siis enamasti kannatab edasi tiksuda küll. Tegelikult ju annab elada ka lõbusalt ja kaua. Lemmy näiteks elas ju. Keith Richards on siiani elus. Pigem on vist ikka nii, et kui eluisu päriselt otsa saab, siis suredki ära. (Koonduslaagri uurimused kinnitavad seda näiteks.) Need, kes on elus, on seda põhjusega. 

Ühel jaanipäeval ühines meiega lõkke juures kohalik joodiknaine, selline rõõmsas tujus, kalpsas oma taarakottidega ringi ja leelotas. Tuttav mainis, et "nii kurb tegelikult." Ma mõtlesin, et miks kurb - kurb, et ei saa teda tootvale tööle suunata? Kurb, et ta ei aita iibele kaasa? Mulle ei paistnud, et too naine oleks õnnetu olnud. Teisalt mõne pealtnäha "normaalse" inimese enesetapu puhul leidub ikka keegi, kes imestab - "aga tal oli ju kõik olemas!" 

Elu lihtsalt ongi õudusttekitavalt ebaõiglane. Lugesin just ühest vanast naisteajakirjast kellegi elust - kõik ta ümber surid ootamatult ära, jäid koledatesse haigustesse, raha sai otsa, eluruumid lagunesid kätte. Kogu kompott, korraga selga selgest taevast! See inimene tuli kuidagi välja, rabeles ja suutis ajakirjapildil tagantjärele veel naeradatagi. Uskumatud õnnetused, mispärast ometi? Miks tema? Millal mina? Ja ärge tulge mulle rääkima, et kusagil on mingi loogika ja põhjused, ei ole. Sa ei saa mitte midagi planeerida, ei oma surma ega õnne. Ok, mööndustega.

Aastal 2020 kuulatud lugudest parimad

Ja hakkabki see imeline aastake lõpule jõudma! Traditsiooniliste edetabelite aeg. Esimesena siis lood, mis on head, aga ei kuulu ühelegi albumile, mis albumite edetabelisse jõudis. Mõned neist ka varasemast ajast kui aasta 2020, aga sel aastal minu poolt avastatud. Muuseas märkasin, et eelmise aasta lugude topist lausa 3 esinejat jõudsid sel aastal albumite toppi (mis mul hetkel veel ainult peas formuleerumas on). Järjekord on üsna suvaline.

1. Igal aastal ilmub vähemalt üks suurepärane soundtrack, sel aastal oli selleks õuduka "The Turning" oma. Filmi pole ma loomulikult näinud ja plaadi avastasin ainult tänu sellele, et selle avalooks on Courtney Love'i "Mother". Mis on ka hea lugu, aga siiski mitte võrreldav tema varasema loominguga (arusaadav, kui sa tõmbad pool elu üle paki päevas ja tarvitad lisaks aineid, siis millegi arvelt tuleb ka lõivu maksta). Aga, seal plaadil on veel 2 ülihead lugu, mõlemad esitajatelt, keda ma ei tea ja kelle muu looming mind väga tõmmanud pole. Videopilt on hoopis mingist teisest filmist siin, aga tundub kuidagi sobivam, kui päris staatiline taust.

2. Teine lugu "The Turning" soundtrackilt on järgnev. "My womb is hollow!" on selline imeline refrään, mida kõva häälega avalikus kohas kaasa laulda :P Siin peate staatilist pilti vahtima, sest Youtubes miskit paremat pole kahjuks.

3. The Menzingers'i lugu "Strangers Forever" on lugu nende eelmise aasta plaadilt, mina avastasin selle aasta hiljem. Meenutab kangesti Roy Orbisoni ja Gaslight Anthemit. Mulle meeldib õudselt see tekst, mis sest, et klišee. Ma vahel ikka mõtlen, et mis siis, kui ma mõne inimesega mitte kunagi kohtunud ei oleks. Selline õõnes tunne tekib, justkui vaataksid nendesse eludesse, mida sul kunagi olnud ei ole ega olema saa. Nutmaajavalt hea, aga see on juba minu probleem :)

4. Ville Valol (ex-HIM nüüd VV) ilmus tegelikult kolme looga plaat "Gothica Fennica Vol.1" ja kõik lood sellelt vääriksid ära märkimist. Albumitetabelisse oleks teda natuke meelevaldne toppida. Põhimõtteliselt HIM-i uus tulemine, lihtsalt uue nime alt ja õige natuke muudetud kujundusega. Nii ilus!

5. Veel nuttu, jee! Lugu aastast 1999, mina avastasin alles nüüd selle bändi ja "Everything You Want" ongi nende kuulsaim lugu. 90ndate alternatiivrocki selle parimas vormis. Hästi kurb laul. Forever in friendzone.

6. Sufjan Stevens teeb üliimelikke plaate, enamik lugusid neilt ei kõlba kuulata ja kõige selle vahel on tõelised pärlid. Võib-olla tuleks öelda, et enamik lugusid on pärlid arenenuma kõrvaga gurmaanile, seal vahel üksikud hitipotentsiaaliga lood mainstream publikule? Sest Stevensit kiidavad tavaliselt ka muusikakriitikud. Uuel plaadil on kõige muu kõrval selline imeline lugu. 

7. See laul lõi mul suu lahti kohe esimesel kuulamisel. Ausalt öeldes pole ma kogu nende diskograafiaga veel tuttav, aga hakkan lähimal ajal süvenema. See konkreetne lugu meenutab kõiki häid bände, mis mulle meeldivad - Rammstein, Ozzy, Type O Negative. Kommentaaridest avastasin, et refräänis möirgab tausta Corey Taylor, Ah sellepärast siis tunduski midagi tuttavat seal! Äge lugu!

8. Lauren Tate ansamblist Hands Off Gretel on mitmekülgselt andekas. Oma bändiga teeb ta punk-rocki, sooloesinejana laulab meloodilisi viisikesi ning sel aastal hakkas oma alter ego Delilah Bon´i nime all veel räppima ka. Tal on ka asju, mis vaja välja öelda. Peaaegu plaadi jagu materjali on juba olemas ka, tase on lugudel veidi kõikuv, aga samas on tal kontseptsioon, ta teeb kõik ise ja mulle meeldib juba pelgalt kogu esteetiline pool. Mingitki eeskuju noortele neidudele igasugu pool-paljastisside "pane mind" räpparipreilide kõrvale.

9. Turmion Kätilöt on üks mu vana lemmik teispoolt lahte, eriti nende esimene plaat Hoitovirhe. Siis nad meenutasid natuke põhjamaist Rammsteini, hiljem läksid nende taustad liiga diskoks-reiviks kätte minu jaoks. Samas igal plaadil on mõni hea lugu ka olnud, selle aasta omal näiteks see, natuke isegi melanhoolne (nendesuguse bändi jaoks) "Viha ja rakkaus". Kahjuks ei leidnud normaalse audioga liikuvat pilti, peate jälle staatilisega leppima. "Vitun kova biisi!" nagu soomlased ütlevad...

10. Viimaseks jälle üks vana laul, mille mina alles sellel aastal avastasin. Butthole Surfersi kõige kuulsam lugu. Jube hea, nagu see Becki ainuke kuulus lugu "Loser". Oh, wait, see ongi sama lugu..:)

Mudlum. Mitte ainult minu tädi Ellen

Seda raamatut lugema hakates on esimesest leheküljest saati selge, et tulemas on midagi head, mille endasse ahmimisega ei tasuks kiirustada. Aga see hea on samas ka raske, umbes nagu siis, kui seisad surnuaial, haua ees, aga samal ajal hakkab sadama õrna valget lund. 

Mudlum kirjutab ju kõige kardetumatest siin elus - vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav. Kõik need koledad teemad on ju tegelikult kõikjal meie ümber, varitsevad ja tuletavad end meelde, aga meie püüame kramplikult kõrvale vaadata. On hea, et kirjutab just Mudlum, kelle kirjanduslik anne selliste keerukate teemade puhul eriti hästi esile tuleb. Ta suudab kuidagi kogu selle viletsuse kauniks, vapraks ja poeetiliseks muuta. Ma ei usu, et igaüks suudaks või julgeks katsetadagi.

Ometi ei ole see sugugi "ainult Mudlumi tädi Ellen", statistiliselt on üksikuid vanu naisi ühiskonnas väga suur hulk. Palju rohkem kui üksikuid vanu mehi. Kui palju neist aga räägitakse? Ok, on mõned kangelaslikud vanaemad õunapuude otsas, aga need teised, need päris? Kui mitu aastat keskmiselt elab üks naine oma elu lõpus üksinda? Võib-olla see arv on kahanemas, aga vähemalt selles põlvkonnas, kellel tuli sõda üle elada, on see arv üle mõistuse suur. Minu emapoolsel vanaemal oli see 46 aastat - see on pikem, kui kogu minu elu! Teisel vanaemal jookseb neid aastaid veidi üle kahekümne, pole ka väike arv. 

Raamatu tutvustuses öeldakse, et see räägib asjadest nagu Mudlumil ikka, ma leian, et asjad on siinkohal ainult pealispind, rohkem keskendub lugu sellele, kuidas me elame endi peades, mitte aga ümbritsevas keskkonnas. "Ja kui suur on maailm, kui igas peas on kadunud asjade maailm, see maailm on täpselt nii suur, kui kaugele mälu ulatub. Ehk siis mitte rohkem kui sada aastat. Lühike maailm. Lühike, aga hirmus paks. Sest kui sa paned kokku kõikide peade mälestused, siis saab sellest saja aastaga paksem raamat, kui maailma algusest on olnud päevi." (lk 193) Kas elu, mis elatakse rohkem oma peades, kui reaalses maailmas, on kuidagi kehvem? Mu vanaema veetis oma viimased kuud mõeldes ja magades, sest muud ta enam ei suutnud. Ma arvan, et see on loomulik eluga lõpparve tegemise viis, otsade kokkusõlmimine, miks see nii traagiline tundub? Vanaema viskas ära ka kõik oma fotod, sest "kui mind enam ei ole, ei tea keegi, kes need inimesed siin piltidel on, need fotod ei oma tähtsust mitte kellelegi peale minu enda." Ka Mudlum kirjutab, kuidas peale inimese surma on temast järele jääv teistele tähtsusetu või siis suisa koormav. Me oleme ikkagi pigem saared, kui üksteisega tihedalt seotud süsteem. 

Meenus ka P. Deville'i mõttetera "Katkust ja koolerast": "Kui igaüks meist paneks oma elu jooksul kirja kas või kümne inimese elu, siis oleksid nad kõik unustusest päästetud." Samas ei ole see mingi elulooraamat, see räägib paljust muust, kui "ainult Mudlumi tädist Ellenist". Väga tabav pealkiri, muuseas. Pigem räägitakse üldinimlikest teemadest läbi üksikute (ja ka üksikute) inimeste kogemuse. Me istume kõik kinni oma peades ja oma mälestustes. "Tõesti, kell seisab. Aga hoolimata sellest, et ta seisab, tiksub ta siiski. Osuti lihtsalt liigub ühe minuti võrra ülespoole ja kukub siis tagasi alla. Aeg on paigal, aga liigub siiski." (lk 207)

Võimas, kurb ja samas nii ilus on see raamat.
 

Eesti Laul 2021

Teeme siis ka selle patu ära, näe Kristallkuul (siin ja siin) ja Madli juba omi muljeid jagasid. Mina kuulasin klappidest ja videoid üldse ei vaadanud. Kuulasin suisa kaks korda, sest mul mõned arvamused ei läinud eelkõnelejatega üldse kokku ja siis ma, vana konformist, püüdsin end parandada :) Tegelikult olid sel aastal üllatavalt normaalsed lood võrreldes eelmise aastaga, mil ma üldse seda ülevaadet teha ei suutnud, sest mulle ei meeldinud mitte üks laul. 

Edasine on kopeeritud Wordist, sellepärast kujundus lonkab, uue Bloggeri rõõmud, aga ma tõesti ei viitsi kõike siia ümber trükkida. 

1.       Heleza – 6

Minu meelest oli see nunnult kodukootud. Ma ei saanud küll aru, miks see refrään prantsuskeelne olema pidi, aga muidu täitsa meeldis. Mingit läbilöögivõimalust sel muidugi ei ole, aga lihtsalt armas katsetus.

2.       Alabama Watchdog – Alabama Watchdog

Siin mind häiris meie kohalik aktsent. No et kohe saad aru, et see on eesti lugu. Muusika oli oluliselt parem kui vokaalne osa. Instrumentaal on äge, kaasahaarav, professionaalne. Jah, vokaal rikub selle muidu väga hea loo ära, kahju.

3.       Tanja – Best Night Ever

See lugu oleks jumala kõva, kui nad ei oleks orginaalitsemise jaoks sinna mingeid imelikke tükke vahele toppinud. See „paramparaaa“ – no misjaoks? Muidu refrään on väga kaasahaarav ja üldse jätab sellise professionaalse hiti mulje. Kuskilt viskas Lady Gaga paremate päevade (praegu tal neid enam pole väga) vaibi sisse.

4.       Nika Marula – Calm down

Jälle, refräänis nagu midagi on, aga see ei jõua kuhugi välja. Häält lauljal täitsa on, aga laul on selline igavake, itsitamine ja koori kaasamine lõpus tunduvad ka kuidagi punnitatud.

5.       Kadri Voorand – Energy

Selleks, et ballaad mulle meeldiks, peab sellel mingi tugev kandev meloodia olema, siin ei ole. Algab tugevalt, aga siis vaibub täitsa ära. Selline tunne, et „aa, ikka veel see laul käib või?“ tekib vahepeal.

6.       Kristin Kalnapenk – Find a way

Selline rahulik chillimise muusika pole üldiselt minu teetassike. Ma ei saa üldse aru, mis selles paeluvat võiks olla. Hiljuti kolleegiga vaidlesime selle üle, kui mina ütlesin tema lemmiku kohta, et see võib kuskil taustal tiksuda, mind ei sega, aga et „lemmik“ – kuidas? Ta teatas, et ega kui ei süvene, siis aru ei saa. Ju siis mu kärsitu temperament ei võimalda sellist muusikat nautida. 😊 Liftimuusika, noh.

7.       Egert Milder – Free again

Eh, siin tundus jälle, et enne oli tekst, mingi luuletus, millele hakati meloodiat taha sobitama. Väga hästi ei sobinud nagu kokku minu meelest.

8.       Suured tüdrukud – Heaven’s not that far tonight

Oeh, see laul hakkas niiii paljulubavalt! Esitajatel on fantastilised hääled, aga see tümps, mis sinna taha visatakse, muudab selle suvaliseks eurotümakaks. Selline aegunud stiil. Jala tatsuma muidugi paneb, aga need hääled vääriksid palju paremat! Kahju. Gloria Gaynor, ei, tegelt see on nii kõigi hitireeglite järgi tehtud lugu, ei saa mitte meeldida, aga ikkagi.

9.       Kea – Hypnotized

Ilmselt minu probleem, aga mu meelest laulab see neiu sellise maneeriga nagu „oeh, no olgu, teeme ära siis, saab rutem õhtale..“ Ei mingit kirge ega tundeid, hästi tuim. Ei tekita ka kuulajas mingeid erilisi emotsioone. Üritatud teha sarnast stiili nagu eelmine lugu, aga oluliselt nõrgem.

10.   Uku Haasma – Kaos

Ma ei pea ise üldse viisi, aga….kas ta vahepeal mööda ei laula? Sõnadest ei saa ka aru. Oot, see on nii imelik lugu, et ma kuulan kohe teise korra veel... Hmm, mulle vist täitsa meeldib see lugu. See on selline festivali teise päeva keskpäevane lugu, chill, aga meeldivalt.

11.   Karl Killing – Kiss me

Oeh, eriti romantilise teismeliste tütarlaste laul. Kõigi poistebändide klišeede vaimus. Iu.

Päriselt on sellised poisid olemas või? Minu kalestunud hing kujutab ette, kuidas ta pärast selle laulmist röhitseb, sülitab paari roppuse saatel maha ja nendib, et „tehtud, purgis, eitedele läheb peale nii mis kole!“

12.   Gram-Of-Fun – Lost In A Dance

Korralik lugu – hea hääl, meeldejääv meloodia, ei tundu kodukootud. Kuulates jalg tatsub ja pole piinlik.  Mida veel tahta?

13.   Ivo Linna, Robert Linna ja Supernova – Ma olen siin

Ei ole minu maitse, selline rahulik vanainimestemuusika. Üldse ei haaku, ma ei tea, miks.

14.   Jüri Pootsmann – Magus melanhoolia

Mulle ei meeldi, kui inimesed oma häält niimoodi väänutavad, justkui püüavad laulda võimalikult nii, et keegi ühestki sõnast aru ei saaks. Meloodiat ei ole üldse, hästi trendikas muidugi. Laul, mis mulle kohe üldse ei meeldi.

15.   Helen – Nii kõrgele

„Ma kõrvust pööratud“? Nõrk mu meelest, igav lugu, tüütu kordamine.

16.   Hans Nayna – One By One

Kuum kartul suus? Häiriv aktsent ja hääl ka nagu ei kanna üldse. Selline punnitamise maik juures.

17.   Rahel – Sunday Night

Juba kirjutasin kellegi kohta, kuidas itsitamine ja koori kaasamine ei tööta, siin sama. Kui laulu ikka ei ole, siis ei ole. Kõige vähem meeldejääv lugu üldse.

18.   Redel – Tartu

No see haarab vähemalt kohe kogu su tähelepanu. Trendikas biit ka ikkagi. It’s going viral! Mis ma oskan kosta, eks naljalembestele peab ka igal aastal oma lugu olema.

19.   Uku Suviste – The Lucky One

Teate. Mulle täiega meeldib see laul. Uskumatu. Kõige parem laul siiani. Kuidas ma seda oma lastele selgitan? Nad just ei ole erilised Uku fännid nimelt, Mikro mõtles kunagi välja suisa loo „Küll on raske olla ilus mees!“ Uku Suviste esituses…Ma naersin kõht kõveras, ja nüüd…

20.   Sissi – Time

Sissil on nii huvitav hääl, aga kohutav mainstream muusikamaitse, miks ta muidu selliseid keskpäraseid lugusid esitab. Jälle jääb mulje, et „noh, tulin, tegin ära“, ei mingit emotsiooni, kirge, isiklikku puudutust.

21.   Wiiralt – Tuuled

Mõtlesingi juba, et kus on selle aasta etnolugu. See vist peaks olema. Õnneks oluliselt etem kui tavaliselt. Täitsa mõnus lugu.

22.   Koit Toome – We Could Have Been Beautiful

See on ilus. Sam Smith’i parimate lugude stiilis. Uku ja Koidu vahel läheb rebimiseks. Ise ka ei usu, mida just ütlesin. Siin mainiks veel seda, et vastikult lühikesed on need võistluslood. Kuulasin järjest mitu korda Ukut ja Koitu. No ei oska valida!

23.   Andrei Zevakin & Pluuto – Wingman

Üldiselt selline keskpärane kodukootud mõminaräpp, kus kõigil tüüpidel on sama hääl ja samad tekstid. Fraas „Kuid nime veel ei tea“ viskab millegipärast Musta Q meelde. Mulle meeldib emoräpp rohkem kui selline lõbusate peopoiste värk. Vanaks jäänud, rsk.

24.   Tuuli Rand – Üks öö

Laul, millest on algusest peale aru saada, et siit küll midagi ei tule. Suvaline tümakas, mõttetud sõnad, „ooled saaa mu ekstaaas!“. No milleks? Lühem kui Koidu laul, aga tundub lõputu kordus. Lõpus teeseldud „kõik on nii fun!“ kiljumine ja tšikk vaatab ärevalt üle õla, et „no kas sai lõpuks purki vä, ma enam ei jaksa!“

 Kokkuvõttes siis - Uku või Koit. Uskumatu, ma ütlen! Päris mitu kuulatavat laulu oli ju veel, vist hea aasta seekord.

Ellen Støkken Dahl, Nina Brochmann. Tüdrukute raamat - murdeea teejuht

 

Osta see raamat oma teismelisele tütrele, enne kui hilja ja see ära keelatakse! Tundub, et praegusel ajal ei olegi see nii utoopiline mõte?! 

Mina olin omal ajal oluliselt paremas olukorras, kui paljud mu eakaaslased, sest mu ema sai aru, et parem on asjadest rääkida. Tagantjärele olen avastanud, et ma olin ainulaadne erand. Suur osa teisi ei saanud informatsiooni mitte kusagilt. Oli üks saksa keelest tõlgitud raamatuke "Oliver ja Ulrike", aga selles olid jubedad pildid (mismõttes isa ajab vannitoas ihualasti habet ja laps vahib pealt?) ning ilmselt enamiku vanemate käsi seda raamatut ostma ei tõusnud ka. Olemas olid ainult kured, kapsalehed ja vastukaaluks Maa(r)ja. "Tütarlapsest sirgub naine" ja "Avameelselt abielust" pöörasid mu mäletamist mööda suuremat tähelepanu hirmutamisele, kui millegi lahtiseletamisele.

Koolis natuke räägiti, aga sealtki on mul meeles, kuidas O.B. tuli oma tooteid tüdrukutele reklaamima ja õpetajad nägid kurja vaeva, et üks "kiuslik" poiss sellest tunnist eemale saada, sest tema ei tohi ju sellest mingil juhul teada, sellest tüdrukute "häbiväärsest asjast!". Paljudel toimus ka terviseõpetus stiilis "lugege see peatükk ise kodus läbi". Praegusel ajal on olukord õnneks paranenud, Mini käis hiljuti inimeseõpetuse loengus, kus keskenduti eelkõige just häbi murdmisele, tehti rühmatöid teemadel "kuidas aitaksid sina tüdrukut, kelle kotist veerevad tampoonid vahetunnis põrandale/kes peab jagama tuba vennaga ega tea, kuhu hügieenisidemed peita". Poistele olid omad teemad, "midagi seoses erektsiooniga" nagu Mini silmi pööritades puhises, aga vähemalt olid need tunnid kõigile ühised, ühe soo muresid ei varjatud kiivalt teise eest. 

Ega ei saa salata, et teema on ikkagi tundlik, ebamugav ja punastama panev, eriti teismelistele, kellele suur osa asju selles eas piinlikkust valmistavad. Sealhulgas vanemad, kes sellistest asjadest räägivad, ilmselt. Seetõttu on ka antud raamat oluline. Rääkis mu ema, mis ta rääkis, mõned asjad jäid ikka selgusetuks, sest nii detailselt ei tahtnud ometi küsida. Siin raamatus on isegi pildid ja need ei ole anatoomiaõpiku arusaamatud läbilõiked vaid asjad, nagu need paistavad. Raamatu tekst on toetav, sõbralik, kõigiga arvestav, iga inimese väärtuslikkusest ja omapäradest lähtuv. Mitte mingit naeruvääristavat Doktor Noormanni!

Minnes tagasi alguse juurde, siis mis on siin sellist, mida konservatiivsem publik ära keelata tahaks? Kehaliste funktsioonide olemasolu ja vajadusega neist aimu saada nõustuvad ju siiski nemadki? Sooline identiteet, depressioon ja väärkohtlemine, näiteks. Mõnede meelest saab kõiki probleeme vältida pead liiva alla pistes. Või siis "Jeesus aitab" nagu teatas hiljuti avaldatud intervjuus abordivastaste eestvedaja Eestis. Ma saan aru, et kõik me tahame tegelikult head, me tahame, et pahasid asju ei oleks, aga paljalt usust ja silmade kinnipigistamisest ei ole mitte mingit kasu. See aitab ainult neid, kes soovivad enda peakese teiste muredest puhtana hoida. Mõeldagu siis ise ainult lilledest, aga miks arvatakse, et ka teisi aitab see, kui nad muust abist ilma jätta ja lilledele mõtlema sundida? Siit raamatust leiab noor inimene ka muid abisaamisvõimalusi ning need on kenasti kohandatud Eestiga st aadressid, organisatsioonid, telefoninumbrid. Praktiline ja vajalik. 

Ausalt öeldes leidsin ka mina ise siit nii mõnedki uued tõed:

- enamasti lõpetab neiu kasvamise kaks aastat peale esimest menstruatsiooni.

- komedoonide must pea on melaniinist, mitte mustusest.

- munarakk ei ole passiivne, lugu vapratest rüütel-spermatosoididest ja uinuvast kaunitarist munarakust on soostereotüüpidel põhinev muinasjutt.

- päevad on ainult inimestel, ühel nahkhiireliigil, ühel rotiliigil ja mõnedel inimahvidel. Me veritseme, kui munarakk jääb viljastamata. Koerad veritsevad ovulatsiooni ajal, mil nad võivad tiineks jääda, tehnilises mõttes teine asi.

- viimaseks minu piinlik teadmatus, millest sain lahti peale Feministeeriumi vastavasisulist artiklit, aga igaks juhuks jagan ikka - neitsilikkuse kontroll ei ole tegelikkuses võimalik. Neitsinahk on loll sõna hüümeni kohta.

- pesemishullus - küsisin igaks juhuks Minilt ka, mida neil koolis räägiti ning see on selges vastuolus raamatuga. "Mõistlik on pesta end ainult pärast trenni ja kasutada seepi nii harva kui võimalik." "Riideid on mõtet pesta vaid siis, kui need haisevad või on määrdunud." Mulle tundub, et selline tervemõistuslikkus on tänapäeval kohe täitsa sitahipinduseks tembeldatud ja meeldiv oli näha midagi nii ebatavalist raamatusse raiutuna. 

Tore, et tänapäeva tüdrukutel on võimalik selliseid raamatuid lugeda, mille peamine mõte on see, et sina ise oled väärtuslik. Mitte aga see, kuidas valutumalt sobituda etteantud vormi. Abimees ja teejuht, mitte käsulauad.

Aitäh Varrakule selle raamatu eest!

Veri ja karvad

Peaks vist malbelt sõnama, kuidas mind inspireerivad teised inimesed - selge see, et inspireerivad, iseasi, mis suunas, eks. Reaalelu viimasel ajal pigem negatiivses suunas, aga viimasest lugemiselamusest sain paar huvitavat mõtet, mis on küll välja kaevatud raamatutegelaste peadest, aga jõuad sa siis kõiki maailma põnevaid blogisid lugeda, et neist pärle välja sikutada?

Niisiis, mõtleb üks mu sealseid lemmiktegelasi Gaëlle* nii: "Kui meestel oleks päevad, oleks tööstus juba ammu leiutanud mingi high-tech kaitsevahendi, sellise väärika, mis pannakse esimesel päeval paika ja viimasel võetakse ära, midagi puhast ja stiilset. Ühtlasi oleks välja töötatud adekvaatne ravim menstruatsioonieelsete valude vastu. Meestel ei lastaks küll üksi selle pasa sees paterdada, ilmselgelt mitte." (lk 226) 

Mis arvate sellest? Kui ma nüüd mõtlen, kuidas pool inimkonda käib siiani iga kuu regulaarselt mingi aja lapp jalgevahel (no laias laastus), siis tundub see meie muude saavutuste kõrval kuidagi nadi küll ju? Mul ei ole viimased kaks aastat sellega probleeme olnud, sest menopaus spiraal (jah, seesama, mida ma siin sarjasin) ning mul pole iial olnud mingeid erilisi probleeme seoses päevadega, lihtsalt tüütu teema, aga ikkagi on see päevade puudumine mu elukvaliteeti kordades parandanud. Ma ei pea planeerima oma reise, puhkusi, väljasõite - ei tea, kas peaks kaasa varuma, palju peaks kaasa varuma, kas seal ikka normaalselt pesta saab? Mis siis veel rääkida neist, kellel sama teemaga oluliselt karmimad kaebused kaasnevad. Soe kott kõhule ja kummilina alla - palju muud vist ei soovitata? Ja sellest isegi ei ole normaalne rääkida! Fuih, väkk, ei ole olemas, saa ise hakkama! Päriselt, mind näiteks küll huvitab, kuidas teised naised broneerivad endale rannapuhkusi varuga pool aastat ette? Ok, minevikus tegid selliseid asju. On meestel midagi sarnast ette näidata? Mingi ilge mark ja tüütu asi, mis võib välja paista, olla valus, kõik teavad, aga keegi ei räägi? Ma olen aru saanud, et koolis tahvli ees erektsiooni saamine olla olnud probleem. Noh, ma ei pannud seda iialgi kooliajal kellegi puhul tähele ja hilisemas elus pööratakse see hoopis positiivseks ju. 

Karvad tulid ainsana meelde veidigi sarnase jamana. Aja habet iga jumala päev, tüütu ja ärritab nahka. Siis meenusid muidugi kõik need hipsterihabemed. Otsi naist, kes päevadest oma "teema" on teinud! Ok, "free bleeding" koolkond, aga mul ei jagu närve seda lähemalt uurida, sest param-para-aa  - ma olen verefoobik! Jah, pärast kõiki neid aastaid, aga ikka ajab veri mul südame pahaks! Kui mõelda karvadele laiemalt, siis ikkagi on ka selle teemaga naistel oluliselt rohkem tabusid, kui meestel. Nägin muide hiljuti napakat und - mul oli karvane meherind. Esimene mõte, mis mind sellega seoses tabas, polnud aga mitte see, et kus tissid jäid või miks need karvad, vaid hoopis see, et vist peaks ära ajama, mis teised arvavad, kui siuke karv dekolteest turritab...

*OMG, ma olen geenius või midagi, läksin otsima seda ë-d "character map"-ist, aga mul eestikeelne Windows, ei leia teine. Mõtlesin siis, et huvitav, mis selle maakeelne vaste võiks olla..hmm..äkki on "märgistik" ja saate aru - oligi! Ma peaks sõnausel osalema!

Virginie Despentes. Vernon Subutex2

 

Aasta alguses triloogia esimest osa lugedes jättis see mulle hea mulje, kuid samas ei olnud see siiski midagi erilist, uut või mäletamisväärset. 

Seekord oleks ma poole raamatu peal peaaegu tahtnud öelda, et unustage see esimene osa, võtke kohe see, aga kaant kinni pannes sain aru, et tegelikult võiks terviku huvides ikka esimese ka läbi lugeda. Teine osa on lihtsalt nii palju parem, kui esimene!

Ma usun, et see ei tulene ainult faktist, et kõik tegelased ja nende omavahelised suhted on teise osa alguses selguse mõttes ära toodud...

Kui esimene osa töötas pigem sissejuhatusena ja erinevate tüüpide galeriina, siis teises osas hakkad ka aimama, millest see lugu tegelikult rääkida võiks. Autor ei hoia ennast siingi tagasi ja tegelased avavad end ikka sama intensiivselt kui esimeses osas ja mingi ime läbi suudad sa neid kõiki mõista, olenemata sellest, millises skaala punktis nad paiknevad ja no skaala on tal lai. Pelgalt seksist on ka asjad natuke edasi liikunud, läheduse ja võib-olla ehk isegi armastamise poole.

Mulle jõudis ka kohale, mis teeb minu jaoks ühest raamatust väga hea. Ainult autori empaatiavõime, see, kuidas ta suhtub oma tegelastesse, kuidas ta nende sisemaailma ja motivatsiooni edasi annab. See, kui ma saan lugedes aru, et autor on oma tegelased armastusega loonud. See ei tähenda üldse seda, et ma eelistaks mingit roosamannat ja õnnelikke lõppe, autor võib oma tegelase ka tappa, kuid paluks seda teha mitte küünilisel ja tundetul moel. Ma ei viitsi lugeda raamatuid, kus tegutsevad mingid robotid, visandid, sisemonoloogideta tüübid. Mulle meeldivad inimesed, kellel on oma arvamus, paluks mulle ka raamatutegelasi sellisel kujul serveerida! Siin loos on julgeid sõnavõtte ridamisi, sa ei pea nendega nõus olema, kuid tunnistad, et oma loogika neis on. Ohutu vaade võõrastesse peadesse. Ükskõik, kui imelik sa välja ei paistaks, sa oled ikkagi inimene.

Selle osa lõpus saab selgeks ka see, et autor ei otsi konflikti, ta otsib lahendust ja ühisosa. Ma veel ei tea, kuhu ta välja tüürib, aga selle osa kokkuvõtteks võib vist öelda, et "God is a DJ". Melomaanidele see meeldiks.

Ma võidan niikuinii!

 Mida, Spotify? Aastakokkuvõtted on kättesaadavad ainult läbi äpi, mingit arvutisõbralikku versiooni sel aastal ei ole ega tule. Noh, seal kommentaarides on näha, mida inimesed sellest arvavad. Sama asi näiteks ka FB uue kujundusega, mis pidavat telefonis ok olema, aga arvutis mitte. Ma ise isiklikult ei oska seda kommenteerida, mul kas ei ole seda uut versiooni või siis olen juba ära harjunud. Instagrami kasutamise lõpetasin ma ka ära peale seda, kui seal põhiaur "storydele" läks. Keda need huvitavad? Ma ei seedi igasugu videosid, kui mind huvitab, ma loen ise, ma ei viitsi oodata, kuni keegi mulle midagi ette loeb. Miks ma peaks vaatama kellegi pilte, kui need on risustatud mingite südamete, swipe uppide ja trellidega? Seesamune Blogger on ju ka "telefonisõbralikuks" tehtud. Oi, ma tänan!

Ja laske mind maha, kui ma endale iial nutitelefoni ostan. Kui kingitakse, viskan puruks. Olen radikaalne konservatiiv, noh. Päriselt on mul kummaline vaadata, kuidas inimesed võtavad täiesti loomulikult seda pidevalt nina telefonis istumist. Ülikõva on näha eriti seda, kuidas arvutiekraani taga istudes skrollitakse ikka näpuga telefonis. ??? Et mis see wifi siin on, ma tahaks ikka aiaaugust piiluda, mitte suurelt ekraanilt lugeda. Huvitav, kas neil on jälitamishirm? "Ma ei julge tööarvutist miskit vaadata, äkki keegi saab teada!"

Viimasel ajal on selline tunne kogu aeg:

See on üks kõige ilusamaid, kananahka ihule toovaid romantilisi lugusid üldse! Mitte, et mul mentidega mingeid erilisi negatiivseid suhteid oleks või ma neid tulistada tahaks, lihtsalt see "last man standing" idee. Viimati, kui veel baaris sai käidud,( ja see oli ka kaunikesti romantiline, keeluaeg ju, peale keskööd tõmmati akendele katted ette ja jooki sai sularaha eest  - oo, kaunid ajad, need on nüüd möödas! ), sai arutletud selle üle, kuidas kõige suurem rõõm on ikka õiglase kättemaksu rõõm ja kuidas kõik need lapsepõlve üksikud sangarid meid mõjutasid ja kuidas mehed üldse ei ole mõelnudki selle peale, et tüdrukud pidid enamasti ju nende samade Rambode ja ninjadega samastuma, sest ühtegi naisiidolit praktiliselt ei olnud. Xena, kes oli ikka veidi naljakas ja pärast Buffy. Poisid neid tõsiselt ei võtnud enamasti. Meie A-rühma ja McGyverit küll. Et ainuke, kes seda märkas, oli Tarantino - "Kill Bill" ja "Surmakindel". Mitte kunagi ei tahtnud ma olla Bonditüdruk, ma tahtsin ikka Bond olla. Kuidas see nii imelik sai tunduda? I have so much anger in me, I love it.

Siis ma lugesin veel erinevusfeminismist ja ehmatasin ära, sest "minu meelest küll nii ei ole". Mis naise "eriline loomus"? Mul ei ole, kust ma võtan selle? Miks nad ütlevad, et mul peaks olema? See on ju sama hirmus asi, nagu šovinism, mis leiab, et ma olen loomult teistsugune. Ma möönan, et selles on mingeid mõtteid  - nt see "Näiteks kas keegi, kelle viljakas iga on pikk ja kelle keha ei võimalda rasestuda, tajub aja kulgu, vananemist ja turvatunnet sarnaselt kellegagi, kes peab langetama reproduktiivsed otsused kiiresti ja kelle keha teeb elukaare jooksul läbi märkimisväärseid muutusi? Kas me saame naiste puhul rääkida maskuliinsest autonoomsest püsivast minast või ehk peaksime rääkima mina muutlikkusest ja tsüklilisusest?" Ma ehk pakuks, et muutlik mina on kõigil, aga ma pole ju mees olnud, tegelikult ma ei tea. A kas mingi mõttetu keha ikka mõjutab nii palju?
 

Sõprusest armastuseni - kiirtee või tupik?

Ma ei oska raamatuarvustusi kirjutada, noh. Ma leian otsekohe seose mingi ümbritseva elu teemaga ja keerutan raamatujutu sinna ümber ning need, kes raamatust lugeda tahtsid, ei saa enam mitte midagi aru. Seega, Hope Jahren'i "Laboritüdruk" on hea raamat ja kui sa nüüd selle osas spoilerdatud ei taha saada, siis parem ära edasi loe. Ritsik kirjutas ju just sõpradest ja see haakub selle raamatuga nii et vähe pole, ma ei saa lihtsalt seda ignoreerida! 

Alustades raamatust siis - ma olin lõpu eest peaaegu valmis ühe punkti maha võtma, sest see ei kattunud minu vaatenurgaga, aga otsustasin täiskasvanulik olla ning mitte vinguda, et inimesed ei ela nagu mina. Niisiis - raamatus on autoril üks sõber Bill, kellega nad paksust ja vedelast koos läbi käivad. Ta kirjutab sellest mehest nii ilusalt ja südamlikult, et mul tuleb heldimusest pisar silma: "Kui sa oled ülimalt isoleeritult koos kõigest käputäie inimestega, võivad need vähesed inimesed üsna pea hakata sind lämmatama. Ja nii see ka oli - välja arvatud Bill, olin ma avastanud. /---/ iga päevaga muutus see meie jaoks kergemaks, mitte raskemaks. Sõltumata sellest, kas olime ärkvel või magasime, polnud me kunagi teineteisest rohkem kui paari meetri kaugusel, kuigi magasime eraldi telkides. Mõnel päeval me lobisesime lakkamatult, mõnel teisel vahetasime ainult paar sõna, ja siis kadus meil järg käest, mida me olime või ei olnud öelnud, kui palju või vähem me olime rääkinud. Me lihtsalt olime meie ise." (lk 202) Mis te arvate, kas ma eeldasin, et lõpus nad abielluvad või jah? Aga siis leiab autor "kõige kaunima mehe, keda ta silmad on eales näinud", kutsub ta kohtingule, nad klapivad esimesest hetkest ja kohe-varsti on pulmad ja rasedus. Mis te arvate, kas ma olin pettunud või jah? Mis inimene see nõnda teeb? No ja siis kirjutab ta veel selle suhte kohta ka sõnu, mis mu südame helisema panevad: "Me armastame teineteist, sest me ei saa sinna midagi parata. Me ei tee selle kallal tööd ja me ei ohverda selle heaks midagi. See on minu jaoks nii lihtne ja seda armsam, et ma pole seda mitte millegagi ära teeninud. /..../kui miski lihtsalt ei tööta, siis selle heaks maa ja taeva paigalt nihutamine ei paranda asja - ning samuti, et on mõned asjad, mida lihtsalt pole võimalik kihva keerata." (lk 209) (näete, seitse, 7!, lehekülge on vahet nendel kahel tsitaadil, mis räägivad erinevatest meestest!)

Kuidas saab inimene, kes ilmselgelt eeldab headelt suhetelt samu asju kui mina, teha minust niivõrd erinevaid valikuid?! Ma lihtsalt ei ole kohanud "kõige kaunimat meest, keda mu silmad on eales näinud"? Mulle tundus vahepeale lausa, et kogu see lugu on Billi poolelt vaadates üks traagilisemaid dokumenteeritud "forever in friendzone" kroonikaid. Võib-olla mul on erakordne soodumus Stockholmi sündroomi tekkeks, aga pane mind kellegagi koos puuda soola ära sööma ja sealjuures mõistusele jääma ning ma olen kohe müüdud. Suuta sellist inimest mitteromantiliselt vaadata oleks juba omaette katsumus. Eriti, kui tegemist on ühega neist haruldustest, kellega mul on koos mugav kasvõi vaikida. Inimene, kellega koos ma saan/julgen olla mina ise - see on ju täielik lotovõit ning jääda siin lootma sellele, et äkki on kuskil keegi samasugune veel, kellel on boonuseks maailma kauneim välimus - liigne risk! 

Sõprusest, ma vist päris hästi ei tea, mis see on, sest ma olen ka selles liigas, et elukaaslane ju on, mida veel tahta. Jah, muidugi, vahelduseks teisi inimesi ka, aga et oleks veel keegi päris südamesõber? See ju nagu dubleeriks elukaaslast? Või mis jutud on need, mida ma temaga rääkida ei saaks? Äkki mul siis pole selliseid jutte või räägin ma neid lihtsalt siin. Ma olen ka endale ette heitnud, et ma ei oska suhteid hoida, võtan ühendust ainult siis, kui on vaja, aga samas, mu enda sellised suhted, kus iga päev küsitakse, et "kuidas läheb, mis teed?" on kõik mulle lämmatamise tunde peale ajanud. Ma võin kultuuriliste mõjutuste tõttu soovida mingit ägedat sõpraderingi a la Seks ja linn, aga tegelikkuses see mulle üldse ei sobiks. Ja jummel, kus ma olen tõmmelnud selle pärast, ka siin blogis, "ma nii üksik, ei lind ega loom, keegi mind ei armastaaaa!", lihtsalt selle pärast, et ma vaatasin filme, kus kõigil oli "oma kamp". Kas ma olen tõesti vanem ja targem nüüd? Oskan eristada ennast ja sotsiaalseid ootusi? Oleks see vaid nii!

Käi mu saabastes!

Mulle meeldib kõige rohkem naljakatest asjadest kirjutada. Viimasel ajal ei kipu neid aga eriti ette tulema. Järgnevate seikade üle võib muidugi proovida naerda, aga tegelikult need ei ole ju naljakad?!

Telefonivestlus "Ja siis ma lähen kaubanduskeskusse ja seal on need hindud ja neegrid! Need vastikud räpased inimesed, kellelgi ei ole neist maski ees! Vot siis tekib minus lihtsalt jõuetu viha! Oot, jah, jälle sõitis üks neeger aknast jalgrattaga mööda!" Kujutlen rääkijat valge koonusega mütsis aknast püssiga neegreid jahtimas. 

Mees selgitab, kuidas asjad on: "Oot, kes ta üldse on? Ah NAISfotograaf?! Eheheee - no siis on ju selge, unustas fotokasse filmi sisse panna või midagi! Kuigi ega tänapäeval vist ei pildistatagi enam filmi peale, ah?" Inimene tunneb asja, millest räägib.

Mu meelest on nii, et juudinalju võivad teha juudid ise, niggaks kutsumist aktsepteeritakse mustade endi keskel - kuidas aga bitchiga on? Tundub, et sellel on samuti 2 tähendust - kui seda kasutavad naised, siis enamasti räägitakse kellestki, kes ei pea vajalikuks oma negatiivset arvamust vaid omale hoida ja seisab enda eest. Meeste suust tähendab see pigem lihtsalt emast. No ja kui Skype'i vestluses peale mingis suvalises kontekstis loo "Smack my bitch up" mainimist hõigatakse, et "äkki ei peksaks Marcat läbi, teda läheb meil veel vaja!", siis krt, ma ei naera kaasa. Eriti kui on teada, et olukorras, kus mõni teine (mees) naerda ei taha, süüdistatakse teda kohe "päevades". Ja ma istun seal ja lihtsalt loen ning mõttes vannun, sest ma ei hakka selliste naljade fännile üldse midagi seletada püüdmagi, ta niikuinii aru ei saa. 

Kõige hullem on see, et ma ei saa neid eelpoolnimetatud inimesi lihtsalt ära blokkida või ignoreerida, mul on teatud olukordades vaja nendega suhelda. Viisakalt, neutraalselt, samal ajal, kui ma sisimas tahaks teise suu poolega oksendada. Raske on, naerma ei aja. 

Nii lõpebki see tegelikult koomiliselt, kui ma parajasti üritan avaliku peldiku seinale midagi eriti sügavamõttelist kirjutada (ma tean!), kukub pastakas näppude vahelt ja veereb kõrvalkabiini. Sel hetkel meenub, et pastaka sain ju enne viimaseid valimisi sotside käest, tea, kas julgebki kätt järele küünitada, mõni kuri ekreiit astub tanksaapaga käe peale äkki? Veenan end, et ekreiit ei jõua nii ruttu lugeda, krahman pastaka ja torman pellerist välja, käsi pesemata ja desomata. 

No ja siis läheb ainus inimene, keda arvan end mingilgi määral tundvat, poodi ja ostab kaks pakki teed. Maailmas on põhimõtteliselt kahte tüüpi teed, mida ma ei joo, ja neis kahes toodud pakis on need mõlemad esindatud. Mitte keegi ei mõista mind! Ei vaevugi mõistma, ei huvitugi! Ma olengi ainult üks bitch, keda mõnikord ehk veel vaja läheb! Maailm on hukas, ma tahan maha minna!

Piret Raud. Verihurmade aed

 

Ma nii kartsin, et äkki on autor sellele loole mingisuguse õnneliku ja roosamannase lõpu külge keevitanud, aga õnneks ei olnud. Mulle väga meeldis kogu see kibe iroonia, ma isegi ei saa aru, mis helgusest teised inimesed selle raamatu juures räägivad. Kõik läheb ju nii nagu elus enamasti - kogemata elus vigade tegijad jäävad tühjade kätega, samal ajal kui tahtlikud skeemitajad uljalt edasi põrutavad.

Renate on raudselt nüüd üks mu lemmik ebameeldivaid tegelasi kirjanduses. Selline imeline ilmeksimatu helge-valge esiemme, kes väsimatult kõiki teisi paika paneb, neist üle sõidab ja manipuleerib, üle jääb vaid käsi laiutada ja tõdeda, et küll ikka mõni oskab elada. Kõrvalt vaatad, et võigas, kuid saad aru - inimene ise peab end ingliks. Läbi elu nagu tank oma vooruslikkuse lehvides. Ja nii nad lähevad, sest nad ei kahtle endis kunagi ja nad teavad, kuidas õigesti elada.

Kui sa sellistega kohtud, siis tunned end nagu raamatu teine tegelane Ella: " "Kus te praegu olla tahaksite?" Ella tegi silmad lahti, Need olid ootamatult kirkad. Ja ta naeratas, ta tõepoolest naeratas. Naeratas ja ütles: "Oma väikses kirstus mulla all."" (lk 88) 

Mu meelest oli nende kahe vastasseis selle loo koomiliseks teljeks. Mulle meeldis, kuivõrd stereotüüpselt Renatet kujutatud oli. Ilmselt kellelegi, kes end Renates ära tundis, ei olnud see osa absoluutselt naljakas. Siinkohal ma naersin näiteks täiega: "Sellised naised (keda Renate-sugused ei hinda siis) ei hooli koorilaulust ega rahvatantsust, nad teevad reeglina halvasti süüa ja unustavad pluusi küljest ära tulnud nööbi tagasi õmmelda. Nad ei osale koristustalgutel ega võta sõna koosolekutel, ei pea meeles tuttavate sünnipäevi, jäävad kohtumistele hiljaks ja teevad nalja seal, kus ollakse väärikad." (lk 166) Renate on väärikas, viks ja viisakas, cleanliness is next to godliness. Renate on tõeliselt hirmuäratav. Katsu, et sa temasugustest eemale hoitud saad! Nad loobivad su eksimuse eest kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et on patuta. 

Romaani teise telje moodustavad kurb paar Elina ja Joonatan, kelle kaudu räägitakse klammerdumise hukutavast olemusest. Ma ei seedi klammerdujaid, nad tekitavad minus paanilist hirmu ja äratõukereaktsiooni nagu ka raamatu-Elinas, kuid autor on suutnud ka klammerdujat inimlikust küljest näidata. Tema ju vaeseke tõepoolest lihtsalt armastab natuke liiga palju, ta tahab sind üllatada, õnnelikuks teha ja ta on tõelises segaduses kui sa reageerid sellele kõigele ootamatul moel. Ta ei manipuleeri ega mängi mingeid mänge, ta lihtsalt on selline õnnetuke, kes ei saa teisiti, kui sind täiega endale hoides. Joonatan vist lõpuks isegi taipab, aga siis on juba liiga hilja. Kas sellisest armastamise stiilist saab välja kasvada? Raamat näitab ainult seda, et seesugune suhe vabade inimeste vahel võimalik ei ole.

Manipuleerimine tunduski olevat üks keskseid teemasid kogu raamatus. Kes tahtlikult, kes tahtmatult, aga millegi imeliseni ei näi see tee kedagi viivat. "Sa ei näe enam oma lapsi!", "Sa ei tohi mind maha jätta!" - see ei ole armastus. Kokkuvõttes pigem kurb kui helge, aga lugeda on lihtne ja sageli lõbustavgi. Lõpuks aga tahaks ikkagi teada - inimesed, miks te teete niimoodi?

 

Saaga jätkub...

ehk "Minu misantroopia põhjused". Ma kaalusin kaua, kas sellest üldse kirjutada, äkki pole sobilik ja äkki keegi tunneb kedagi, aga samas on see teema, mis mu meeleolu viimasel ajal kõige rohkem mõjutab. Teisalt tundub ikkagi natuke vajalik ka selle teise poole, ehk siis "vastiku tööandja" olukorra tutvustamine.

Võib-olla keegi mäletab veel, kuidas me varakevadel töötajat otsisime. Filoloogi me endale ei saanud, heale inimesele tuli parem pakkumine, pärast seda jantisime veel pikalt, kuni saabus keegi otse tootvalt töölt ja tegi testi sama edukalt kui filoloog. Ma isegi ei tea, mis taust tal oli, sest tookord olime nii meeleheitel, et ei hakanud CV-d küsimagi. Kurjamil on tore laul "Joodikud on andekad", mis paistab ka suurel määral paika pidavat. Alguses ma tõesti arvasin, et inimesel on ehk tõesti soodumus toidumürgitusteks, aga kui ma ühel päeval ta kõrval seisin, et miskit selgitada, siis sain aru, et tegemist on olnud pigem alkoholimürgitusega...Lõpuks tegin esimest korda elus inimesele kirjaliku hoiatuse, väga vastik tunne oli, aga selleks ajaks oli tegelikult neid töölt põhjuseta puudumisi ja hilinemisi isegi rohkem kui ühe hoiatuse jagu. Pealegi õnnestus meil ju kohe värbamisest koroonakriisi maabuda, mis tähendas palgatoetust ja vähem tööd, tulime nii palju vastu, et inimene sai 3-4 tunni töö eest täispalga. Ühel päeval ta aga lihtsalt enam üldse ei tulnud, blokkis kõik suhtluskanalid ja kõik. Saatsime lõpparve, mis ikka. Ja mul on paganama kahju, sest ta oli tegelikult tore inimene, ülikiire taibuga, andekas, intelligentne. Ma loodan, et tal läheb hästi ja see ei olnud tema esimene samm täielikus allakäigus. Mõtlen, et mul ei oleks isegi tema vanuses (noor) olnud julgust niimoodi sildu põletada.

Igatahes vahepeal koroona mõju vähenes ja meil oli palju tööd. Kõigepealt üritasin tööle värvata eelmisel konkursil teisele kohale jäänut, aga tema enam huvitatud ei olnud. Uus konkurss kulgeb siiani sama "edukalt" kui eelmine. Hordides kirjaoskamatuid - inimene lõpetab Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala kirjakeelt absoluutselt valdamata ja kandideerib kuulutusele, kus eeldatakse head keelevaistu ja täpsust (sõnad "loaatötaaja ja "fänziinesid"), inimene on lõpetanud Descartes´i Lütseumi ega tea, kuidas see kirjutatakse, inimene kandideerib rutiinitaluvust eeldavale töökohale ja kirjutab, et "kontoris istumist nõudvat tööd kindlasti teha ei soovi" või "äkki mul hakkab kuu aja pärast igav?", inimene lihtsalt valetab "olen teie ettevõtte klient" (meil pole Eestis kliente, eraisikust kliente üldse mitte) või "olen teist palju head kuulnud" (sa ei tea meid, raudselt). 

Testtööle oleme ka kena karja kutsunud. Ma tunnen, et järgmine kord pean lisama kuulutusse hügieeninõude, sest 13st 3 haisesid, üks lausa kohutavalt. Tänapäevastes kontorites ei käi ju aknad ka lahti. Taas see paradoks, et "issand kui tore, ma kohe tulen teile tööle, andke ainult võimalus!" ja kirjutab kõigi inimeste sünniaasta ette 19 asemel 20, sest ei saa aru, mida see sajand tähendab. Lisab, "mina ei tea, see programm viskas jah, et viga koodis, aga ma enda arust kirjutasin küll kõik õigesti ja ignoreerisin seda hoiatust!" Küsimine on patt. 

Kuna tööd on tõesti piisavalt, siis otsustasin, et ma enam ei jõua, esmaspäevast võtan ühe neist tööle, äkki õpib töö käigus. Kolmapäeval saadan kirja, inimene vastab, et väga tore, aga mis värk teil üldse on, mis leping, mis palk, mis tööaeg? See kõik oli juba töökuulutuses kirjas. Kirjutan uuesti. Siiani mitte mingit vastust, ma söön oma mütsi ära, kui ta homme ilmub. 

Ja ma tean, enamik on tegelikult täiesti toredad, normaalsed ja usaldusväärsed inimesed, aga mulle jääb ikkagi tunne, et seal on põhjus, miks sa tööd otsid ja see põhjus peitub sinus endas.