Postimees avaldas täna artikli ja graafiku (netiväljaandes graafikut kahjuks pole) abortide levikust Eestis alates 70ndatest. Seda graafikut vaadates on ikka hea meel, et elan praegu, mitte paar kümnendit tagasi. Rasestumisvastased pillid on tegelikult 50 aastat vanad, kuid Eestisse jõudsid need kõvasti hiljem. Tolleaegsed kondoomid näevad välja üsnagi ebausaldusväärsed ning ilmselt olid need ka defitsiitkaup. Mis võimalused siis tolleaegsetel noortel olid? Spiraal (mitte hormonaalne vaid see vasest variant) oli küll olemas, aga seda mittesünnitanutele ju ei paigaldata. Üle jäid 2 tänapäevaks ebausaldusväärseks tunnistatud meetodit: katkestatud vahekord ja päevade lugemine. Ime siis, et aborte oli 2 korda rohkem kui sünnitusi. Ilmselt üsna adekvaatse ja õudse pildi tollaste tütarlaste elust annab näiteks Kati Murutari "Naisena sündinud" - ega elu elamata jäänud. Oli naisi, kes tegid ridamisi aborte, neid on ka tänapäeval ning mõnikord nad väidavad, et rasestumisvastased vahendid on ohtlikud. Abort ei ole ohtlik? Sest see on võrreldes hormonaalsete vahenditega vana ja järeleproovitud variant?
Ma ei mõista abordivastaseid ja tegelikult ka mitte neid, kes tänapäeval igasugu vahenditest hoolimata aborte teevad. Jah, ükski vahend ei ole kindel, kuid ilmselt moodustavad sellised õnnetused väga väikese osa kõigist tänapäeval abordi tegijatest. Muuseas, pilli võtmise unustamist ei saa pidada vahendi ebatõhususeks vaid ikka enda lohakuseks. Tean inimest, kes unustas tableti, tegi aborti ja kuu aja pärast unustas tableti uuesti - siis sünnitas. Ükski vahend ei kaitse kui ise udupea ollakse. Ja kui palju võib igasugustest foorumitest lugeda lugusid, et läksin mehega tülli, tegin vihast abordi ja nüüd kahetsen. Kas selline inimene on üldse seksikski küps? Väga paljud väidavad, et aborte tehakse meeste sunnil. Mis ühiskonnas me elame? Kui naine laseb mehel oma keha üle otsustada, siis mis inimene ta üldse on? Pigem nukk. Ses mõttes oleks meil küll hädasti rohkem feministe vaja, kes selgitaksid, et naine ei pea tingimata mehe ülalpeetav olema vaid võib ka ise oma elu üle otsustada.
Kuigi tundub, et elame igatpidi infoühiskonnas, kus kõik teave on kättesaadav, on pereplaneerimise alal ikka uskumatult palju teadmatuid. Laste harimine algab küll noores eas aga küsitav on, kas nad kõigest räägitust üldse arugi saavad, tung ja seltskonna surve seksida tekib varem kui mõistus olulistest asjadest aru saada. Keskkoolis (!) kukkus meil üle poole klassist perekonnaõpetuse eksamil läbi.
Abordivastased? Millegipärast on enamus neist mehed. Naiste peale kurjad mehed.
neljapäev, mai 27, 2010
Seksijuttu
Tekkisid mõned mõtted seoses Punase Hanrahani eilse postitusega (ma tean, et oleks viisakas lisada see, kui kellegi postitusest inspireerituna midagi kirjutatakse, ka inspireerija kommentaaridesse, aga kahjuks ma ei oska seda, help anyone?).
Ma olen kindlasti konservatiivse ja puritaanliku kasvatuse saanud (kui paljud nõukaajal lapsepõlve veetnuist seda ei oleks?), meie kodus seksist ei räägitud. Ka peale seksrevolutsiooni on see teema meil tabuks jäänud. Samas ei pea ma seksi kuidagi häbiväärseks nähtuseks ja tolereerin seda, et igaüks võib tegutseda oma soovide järgi kui ta just sellega teistele häda ei tee. Ehk siis pean ma seksi loomulikuks asjaks, kuid ei ole eriti aldis sellest kõva häälega rääkima. Vähemalt suuremas seltskonnas mitte, kahevahel on seksijutud ju mõistetavad.
Tean aga päris paljusid inimesi, kes seksijutte ei häbene ja igas seltskonnas mõne sabaaluse teema üles võtavad. Minul on ebamugav. Ma ei tea, kas see on nüüd võltsvagadus või midagi muud aga mul on häbi kui keegi mulle näiteks ühistranspordis kõva häälega oma kireööd ümber jutustab. Kas selleks, et näidata oma vabameelsust, peabki seda kõigile kõva häälega kuulutama või võib vabameelne ka vaikselt olla? Üsna kindlalt peavad need suure häälega kuulutajad ennast vabameelsemaks kui mina, kes oma kogemustest rääkima ei kipu.
Minu arvates on vabameelsus ja labasus siiski 2 erinevat asja. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kus meesterahvas küsib naiselt, kes on talle lihtsalt sõber, et kas too on kunagi üles ärganud selle peale, et keegi talle keelekat teeb. Täiesti tühja koha pealt esitatud küsimus muide. Minu reaktsioon oleks olnud kõrvakiil kui ma üldse selle, minu meelest labasuse, peale kuidagi reageerida oleks osanud. Too naisterahvas aga asus vapralt kirjeldama üht episoodi oma sekselust.
Ainus periood, mil mind teiste intiimelu rohkem huvitas oli puberteediiga, praegu jätab selline "meie ka seksime ja kuidas veel!" käitumine lihtsalt labase mulje. Odava populaarsuse otsimine? Et kui ajakiri end seksiga müüb, miks siis mina ei võiks samamoodi teha. Eriti markantne on juhtum, kus 1 tütarlaps rääkis igal võimalikul juhul ja sageli võhivõõrastele inimestele, kuidas ta noorena vägivaldsel teel süütuse kaotas. Minus tekitas see lausa kahtluse, kas see lugu tõepoolest ka toimus, sest ma ei suutnud ega suuda siiani mõista, et sellise asja üleelanu ennast seeläbi "reklaamib". Ausalt öeldes ei kohanud ma ühtegi inimest, kes peale selle loo kuulmist ennast ebamugavalt ei oleks tundnud. Hea küll, võib-olla oli konkreetsel juhul tegemist traumast tingitud käitumisega aga mulle tundus siiski, et tegemist oli pigem vahendeid valimata tähelepanu otsimises.
Igasugused sõprade ühised pornofilmiõhtud ja hilisemad arutlused sel teemal, et kes kuidas, kui palju ja kellega on minu jaoks võõristama panevad. Ma võin vanematega arutada meditsiinilisi teemasid seoses seksuaalsusega (tegelikult on paljud vanemate põlvkonna inimesed ju siiani kinni "tõdedes", et lapsi toob kurg), kuid ma ei laskuks iialgi isiklike kogemuste arutellu.
Jah, seks on loomulik asi, kuid samas on see minu jaoks intiimne ning seetõttu ei pea ma päris normaalseks sellest kõva häälega ja avalikult rääkimist. Aga ma ei pea end seetõttu puritaaniks.
Ma olen kindlasti konservatiivse ja puritaanliku kasvatuse saanud (kui paljud nõukaajal lapsepõlve veetnuist seda ei oleks?), meie kodus seksist ei räägitud. Ka peale seksrevolutsiooni on see teema meil tabuks jäänud. Samas ei pea ma seksi kuidagi häbiväärseks nähtuseks ja tolereerin seda, et igaüks võib tegutseda oma soovide järgi kui ta just sellega teistele häda ei tee. Ehk siis pean ma seksi loomulikuks asjaks, kuid ei ole eriti aldis sellest kõva häälega rääkima. Vähemalt suuremas seltskonnas mitte, kahevahel on seksijutud ju mõistetavad.
Tean aga päris paljusid inimesi, kes seksijutte ei häbene ja igas seltskonnas mõne sabaaluse teema üles võtavad. Minul on ebamugav. Ma ei tea, kas see on nüüd võltsvagadus või midagi muud aga mul on häbi kui keegi mulle näiteks ühistranspordis kõva häälega oma kireööd ümber jutustab. Kas selleks, et näidata oma vabameelsust, peabki seda kõigile kõva häälega kuulutama või võib vabameelne ka vaikselt olla? Üsna kindlalt peavad need suure häälega kuulutajad ennast vabameelsemaks kui mina, kes oma kogemustest rääkima ei kipu.
Minu arvates on vabameelsus ja labasus siiski 2 erinevat asja. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kus meesterahvas küsib naiselt, kes on talle lihtsalt sõber, et kas too on kunagi üles ärganud selle peale, et keegi talle keelekat teeb. Täiesti tühja koha pealt esitatud küsimus muide. Minu reaktsioon oleks olnud kõrvakiil kui ma üldse selle, minu meelest labasuse, peale kuidagi reageerida oleks osanud. Too naisterahvas aga asus vapralt kirjeldama üht episoodi oma sekselust.
Ainus periood, mil mind teiste intiimelu rohkem huvitas oli puberteediiga, praegu jätab selline "meie ka seksime ja kuidas veel!" käitumine lihtsalt labase mulje. Odava populaarsuse otsimine? Et kui ajakiri end seksiga müüb, miks siis mina ei võiks samamoodi teha. Eriti markantne on juhtum, kus 1 tütarlaps rääkis igal võimalikul juhul ja sageli võhivõõrastele inimestele, kuidas ta noorena vägivaldsel teel süütuse kaotas. Minus tekitas see lausa kahtluse, kas see lugu tõepoolest ka toimus, sest ma ei suutnud ega suuda siiani mõista, et sellise asja üleelanu ennast seeläbi "reklaamib". Ausalt öeldes ei kohanud ma ühtegi inimest, kes peale selle loo kuulmist ennast ebamugavalt ei oleks tundnud. Hea küll, võib-olla oli konkreetsel juhul tegemist traumast tingitud käitumisega aga mulle tundus siiski, et tegemist oli pigem vahendeid valimata tähelepanu otsimises.
Igasugused sõprade ühised pornofilmiõhtud ja hilisemad arutlused sel teemal, et kes kuidas, kui palju ja kellega on minu jaoks võõristama panevad. Ma võin vanematega arutada meditsiinilisi teemasid seoses seksuaalsusega (tegelikult on paljud vanemate põlvkonna inimesed ju siiani kinni "tõdedes", et lapsi toob kurg), kuid ma ei laskuks iialgi isiklike kogemuste arutellu.
Jah, seks on loomulik asi, kuid samas on see minu jaoks intiimne ning seetõttu ei pea ma päris normaalseks sellest kõva häälega ja avalikult rääkimist. Aga ma ei pea end seetõttu puritaaniks.
esmaspäev, mai 24, 2010
Sääsed ja esoteerika
Esimesel päeval peale sääskede rünnakut oli mu ühel jalal 17 ja teisel 18 sügelevat paiset. Praegu ei ole enam lugenud, aga kindlasti on neid rohkem - talla all, varvaste otstes jne. Laps on samuti ära söödud - hommikul ärgates oli ta näos 3 punast paiset. Me oleme ilmselt sääskedele allergilised.
Või siis - nagu teab üks järjekordne ravitseja tänases Postimehes: Nimelt ründavad putukad rohkem selliseid inimesi, keda vaevavad muudki hädad. «Kel kõik tasakaalus, seda sääsed nii palju ei puutu.» Üsna sama idee, mida pakub välja teine "teadjanaine", näitlejanna Kleer Maibaum - vaktsineerida pole mõtet, sest haigustesse surevad ikka need, kellele selline surm määratud on.
Ma olen üritanud sellel teemal mitte eriti sõna võtta, sest tegemist on kõiki puudutava ja seetõttu alati vaidlusi tekitava teemaga, pealegi on mu peres palju meedikuid ja kodust kaasa saadud usk traditsioonilisse meditsiini võib mu arusaama liiga palju kallutada. Siiski paneb hämmastama see üha rohkem leviv alternatiivsuse usk - ma saan aru, et roheline on hea, ravimtaimed töötavad (teatud piirini) aga igasugu uriiniteraapiad, padu-vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja kodukootud nõiad on minu jaoks ikka natuke liig. Nimetame ju juba nõiaks inimest, kes kogu elu vanglas viibinud ja seal piisavalt inimesi ja nendega manipuleerimist tundma õppinud...
Briti kirjanik G.K. Chesterton on tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam millessegi ei usu - tegelikult usuvad nad kõike (ükskordki leidsin tsitaadi üles :) Räägitakse ju ka seda, et kui kõvasti usud, siis asi aitabki, aga kui nii ei lähe ja selgub, et arstide sekkumiseks on juba liiga hilja? Või on inimesed tõesti riiklikes süsteemides nii pettunud, et haigusi peetakse paremaks ise ravida (või sisendada endale, et haigused ongi karistuseks kui elad oma elu valesti) ning kurjategijaid pendlimeestega taga otsida. Kõlab nagu keskaeg? Siis peeti ju näiteks vaimuhaigeid kurjast vaimust vaevatuteks ja raviks kuradi väljaajamist, mis sageli kõrvalmõjuna ka patsiendi enda hauda viis.
Huvitav on inimeste suur usk kusagilt kuuldud juttude õigsusse ja erapooletusse, samas kui aastaid tudeerinud arsti peetakse rumalaks ja suurfirmade poolt ajupestuks. Kedagi ei kõiguta eriti näited, et ükski pendlimees pole veel ühtegi kadunut leidnud, samas jäävad kõigile meelde üksikjuhtumid, kus arst on teinud vea või politsei oma töös jõuetuks jäänud.
Ma saan aru kui alternatiivide poole pöördutakse viimases hädas, kuid nende eelistamine traditsoonilistele ja läbiproovitud meetoditele on kahtlane, eriti veel kui need otsused puudutavad inimeste (laste) elu ja tervist.
Selle asemel, et koju sääsevõrk paigaldada ja end välja minnes mõne sääsetõrjevahendiga üle pritsida või suurema allergia puhul ravimit võtta, peaksin hoopis konsulteerima mõne imetohtriga, kes selgitaks välja, mis mul tegelikult viga on ja mu taas harmoonilisele teele aitaks ning siis ei oleks enam sääskedega ka muret. On mul midagi viga, et see variant mu koledasti kahtlema paneb?
Või siis - nagu teab üks järjekordne ravitseja tänases Postimehes: Nimelt ründavad putukad rohkem selliseid inimesi, keda vaevavad muudki hädad. «Kel kõik tasakaalus, seda sääsed nii palju ei puutu.» Üsna sama idee, mida pakub välja teine "teadjanaine", näitlejanna Kleer Maibaum - vaktsineerida pole mõtet, sest haigustesse surevad ikka need, kellele selline surm määratud on.
Ma olen üritanud sellel teemal mitte eriti sõna võtta, sest tegemist on kõiki puudutava ja seetõttu alati vaidlusi tekitava teemaga, pealegi on mu peres palju meedikuid ja kodust kaasa saadud usk traditsioonilisse meditsiini võib mu arusaama liiga palju kallutada. Siiski paneb hämmastama see üha rohkem leviv alternatiivsuse usk - ma saan aru, et roheline on hea, ravimtaimed töötavad (teatud piirini) aga igasugu uriiniteraapiad, padu-vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja kodukootud nõiad on minu jaoks ikka natuke liig. Nimetame ju juba nõiaks inimest, kes kogu elu vanglas viibinud ja seal piisavalt inimesi ja nendega manipuleerimist tundma õppinud...
Briti kirjanik G.K. Chesterton on tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam millessegi ei usu - tegelikult usuvad nad kõike (ükskordki leidsin tsitaadi üles :) Räägitakse ju ka seda, et kui kõvasti usud, siis asi aitabki, aga kui nii ei lähe ja selgub, et arstide sekkumiseks on juba liiga hilja? Või on inimesed tõesti riiklikes süsteemides nii pettunud, et haigusi peetakse paremaks ise ravida (või sisendada endale, et haigused ongi karistuseks kui elad oma elu valesti) ning kurjategijaid pendlimeestega taga otsida. Kõlab nagu keskaeg? Siis peeti ju näiteks vaimuhaigeid kurjast vaimust vaevatuteks ja raviks kuradi väljaajamist, mis sageli kõrvalmõjuna ka patsiendi enda hauda viis.
Huvitav on inimeste suur usk kusagilt kuuldud juttude õigsusse ja erapooletusse, samas kui aastaid tudeerinud arsti peetakse rumalaks ja suurfirmade poolt ajupestuks. Kedagi ei kõiguta eriti näited, et ükski pendlimees pole veel ühtegi kadunut leidnud, samas jäävad kõigile meelde üksikjuhtumid, kus arst on teinud vea või politsei oma töös jõuetuks jäänud.
Ma saan aru kui alternatiivide poole pöördutakse viimases hädas, kuid nende eelistamine traditsoonilistele ja läbiproovitud meetoditele on kahtlane, eriti veel kui need otsused puudutavad inimeste (laste) elu ja tervist.
Selle asemel, et koju sääsevõrk paigaldada ja end välja minnes mõne sääsetõrjevahendiga üle pritsida või suurema allergia puhul ravimit võtta, peaksin hoopis konsulteerima mõne imetohtriga, kes selgitaks välja, mis mul tegelikult viga on ja mu taas harmoonilisele teele aitaks ning siis ei oleks enam sääskedega ka muret. On mul midagi viga, et see variant mu koledasti kahtlema paneb?
neljapäev, mai 20, 2010
Personalivalik sõltuvalt soost?
Palju on räägitud Eestis lokkavast meeste ja naiste ebavõrdsest kohtlemisest tööturul. Eks ta ole - meil üllatutakse kui nähakse meeskassapidajat, Rootsis näiteks on see täiesti tavaline nagu ka med. vennad ja meesõpetajad. Lapsega tegelevat meest mänguväljakul vaadatakse samuti tunnustavalt kuigi see võiks ju iseenesestmõistetav olla. Samas on ülikoolid täis noori naisi, kes peale diplomi saamist kuhugi rõivapoodi leti taha maabuvad ning kuhugi edasi ei pürgigi. Enamik selliseid naisi saab peagi lapse ning jääb rahulikult ja õnnelikult koju. Riik küll üritab soosida töö- ja pereelu ühildamist aga tegelikud hoiakud? Täiesti tavaline on kohata vastukaja stiilis, mis ema see on, kes oma lapsega kodus ei ole ning sageli on karjäärinaistest rääkivate artiklite juures targutused teemal aga kus ta pere ja lapsed on. Seejärel näidatakse telekas paljulapselist peret, kes endaga hakkama ei saa ja paljud inimesed kiidavad, et vaat kui tubli ema, et nii palju lapsi, riik peaks nüüd appi minema. Mis signaali see noortele naistele annab - ära trügi sinna, kus su koht ei ole, sinu koht on kodus võimalikult paljude laste juures. Ma tean, et väga paljud inimesed nii ei mõtle aga siiski on piisavalt neid, kes traditsionilisi soorolle kõige tähtsamaks peavad.
Tööandjate poolt on aga ideaaliks mitte kunagi rasedaks jääv ja mitte lapse tõttu tihti töölt puuduv ininene, kes suudab alati ületunde teha ja töölähetustele sõita. Minu käest küsiti tööintervjuul pereplaanide kohta, samale kohale kandideerinud meessoost kolleegi käest aga mitte. Kui sa oled firmajuht või vastutad muul moel ettevõtte käekäigu eest, siis on see mure tegelikult mõistetav. Ausõna, olen kohanud inimesi, kes loodavadki leida sooja kohta, kust oleks hea dekreeti jääda. Kui esimest korda värbamisega tegelesin, öeldi mulle tuttava juristi poolt rusikareegliks mitte värvata naisi, kel alla 3-aastane laps, sest neist on ebasobivuse puhul raske lahti saada. Ega enamik vist üldse kirjutagi oma lapsi CV-sse, ka perekonnaseis on enamasti vallaline, mis võib ju tähendada ka registreerimata paarisuhet. Aga kas ei mõlgu värbajal ikkagi meeles see, et 25, suhtes ja lastetu? Hmm...ilmselt varsti plaanib. Muuseas, selle perekonnaseisuga on igasugu teemasid, kunagi tundus ühele personalitöötajale kahtlane ka 32 ja vallaline, et mis siis viga? Kas ringitõmbaja või selline, kel mingi viga küljes, et keegi ei taha. Tookord küsiti see isegi naisterahva käest ära (küll juba peale tööle võtmist) ja tegemist oli äsja lahkuläinud inimesega :) Kas sugu ja perekonnaseis mõjutavad värbamisotsust? Kindlasti, inimene ei saa isegi professionaal olles kõigest mööda vaadata (näiteks ka inimesed, kelle puhul on kõik ok, aga vaist ütleb, et ta siiski ei sobi, ebameeldiva välimusega inimesed, ebameeldiva häälega inimesed jne.). Sellist asja, et eelistaks konkreetselt ühte sugu, ma õnneks kohanud ei ole. Samas on silma jäänud, et naiste hulgas on vähe selliseid, kes oskaksid end asjaliku ja enesekindlana näidata, sageli ollakse väga vaikne ja tagasihoidlik, mis aga ei jäta muljet, et tööst tõesti huvitatud ollakse. Meeste puhul jälle vastupidine asi - inimene, kes enda arust kõike teab ja oskab, on tavaliselt siiski kekutaja, mitte tõeline professionaal.
Kui inimene jätab endast hea mulje ja on kompetentne, siis ilmselt on ettevõte valmis võtma ka riski, et ta jääb lapseootele ning on mingi aja töölt eemal. Kui aga tegemist on inimesega, kellest on näha, et töö teda eriti ei huvita ning ta ootab võimalust, et koju jääda, siis ilmselt pole ka põhjust temaga pikemaajaliselt arvestada. Aga enamikes teenindusasutustes ju vaheldubki personal väga tihti. Ja seal on enamasti tööl naised ning nende palgad on keskmisest madalamad. Et siis ongi kujunenud nii, et need, kes pikemaajalist karjääri teha ei kavatse, lepivad enne oma traditsioonilise rolli juurde jõudmist vähese palgaga ning need, kes kuhugi ametialaselt jõuda tahavad, peavad kohe ka kõrgelt alustama ning sealjuures pereloomisplaanid edasi lükkama? Aga mehed, kes madala palga peal töötavad, on lihtsalt laisad? :P
Tööandjate poolt on aga ideaaliks mitte kunagi rasedaks jääv ja mitte lapse tõttu tihti töölt puuduv ininene, kes suudab alati ületunde teha ja töölähetustele sõita. Minu käest küsiti tööintervjuul pereplaanide kohta, samale kohale kandideerinud meessoost kolleegi käest aga mitte. Kui sa oled firmajuht või vastutad muul moel ettevõtte käekäigu eest, siis on see mure tegelikult mõistetav. Ausõna, olen kohanud inimesi, kes loodavadki leida sooja kohta, kust oleks hea dekreeti jääda. Kui esimest korda värbamisega tegelesin, öeldi mulle tuttava juristi poolt rusikareegliks mitte värvata naisi, kel alla 3-aastane laps, sest neist on ebasobivuse puhul raske lahti saada. Ega enamik vist üldse kirjutagi oma lapsi CV-sse, ka perekonnaseis on enamasti vallaline, mis võib ju tähendada ka registreerimata paarisuhet. Aga kas ei mõlgu värbajal ikkagi meeles see, et 25, suhtes ja lastetu? Hmm...ilmselt varsti plaanib. Muuseas, selle perekonnaseisuga on igasugu teemasid, kunagi tundus ühele personalitöötajale kahtlane ka 32 ja vallaline, et mis siis viga? Kas ringitõmbaja või selline, kel mingi viga küljes, et keegi ei taha. Tookord küsiti see isegi naisterahva käest ära (küll juba peale tööle võtmist) ja tegemist oli äsja lahkuläinud inimesega :) Kas sugu ja perekonnaseis mõjutavad värbamisotsust? Kindlasti, inimene ei saa isegi professionaal olles kõigest mööda vaadata (näiteks ka inimesed, kelle puhul on kõik ok, aga vaist ütleb, et ta siiski ei sobi, ebameeldiva välimusega inimesed, ebameeldiva häälega inimesed jne.). Sellist asja, et eelistaks konkreetselt ühte sugu, ma õnneks kohanud ei ole. Samas on silma jäänud, et naiste hulgas on vähe selliseid, kes oskaksid end asjaliku ja enesekindlana näidata, sageli ollakse väga vaikne ja tagasihoidlik, mis aga ei jäta muljet, et tööst tõesti huvitatud ollakse. Meeste puhul jälle vastupidine asi - inimene, kes enda arust kõike teab ja oskab, on tavaliselt siiski kekutaja, mitte tõeline professionaal.
Kui inimene jätab endast hea mulje ja on kompetentne, siis ilmselt on ettevõte valmis võtma ka riski, et ta jääb lapseootele ning on mingi aja töölt eemal. Kui aga tegemist on inimesega, kellest on näha, et töö teda eriti ei huvita ning ta ootab võimalust, et koju jääda, siis ilmselt pole ka põhjust temaga pikemaajaliselt arvestada. Aga enamikes teenindusasutustes ju vaheldubki personal väga tihti. Ja seal on enamasti tööl naised ning nende palgad on keskmisest madalamad. Et siis ongi kujunenud nii, et need, kes pikemaajalist karjääri teha ei kavatse, lepivad enne oma traditsioonilise rolli juurde jõudmist vähese palgaga ning need, kes kuhugi ametialaselt jõuda tahavad, peavad kohe ka kõrgelt alustama ning sealjuures pereloomisplaanid edasi lükkama? Aga mehed, kes madala palga peal töötavad, on lihtsalt laisad? :P
esmaspäev, mai 17, 2010
Eided* ja tsiklid
Ma ei oma ühegi sõiduki juhtimisluba ega taha seda kunagi saada ka, sest minusugune koba, hajameelne ja koordinatsioonita inimene ei peaks ilmselt ühegi sõiduki roolis istuma. Pealegi üritan ma roheliselt mõelda, et miks peaks ühes peres mitu autot olema (sest mis mõtet on lubadel kui auto on pidevalt ühe pereliikme käes ja teine sellega ikkagi sõita ei saa) kui palju ökom on sõita mitmekesi ühe autoga, niigi pole autosid kuhugi parkida jne. Ilmselt see piirab mu liikumisvabadust (no näiteks talvel külmaga ikka jala linna ei lähe ja teise linnaotsa arstile või maniküüri minekuks peab ikka mees mind sõidutama - sealjuures tööluusi tehes) aga kuna mul seda kunagi olnud ei ole, siis ei oska ka puudust tunda. Pealegi hirmutab mind see mõte, et kui sul on load, pead olema kaineks autojuhiks - no ma ei tea, seda sohvrirolli ma küll endale ei tahaks (aga võtan täiesti loomulikult seda, et mees peab naist autoga ringi vedama kui tollel on vaja küüned korda teha...).
Ma ei oska öelda, kas mulle meeldib tsikliga sõita (kaasreisijana siis), aga seda ma vahel siiski teen. Ma nimelt tunnen, et minusugune ei peaks oma elu niimoodi ohtu seadma - ma ei ole üldse kindel, et hoian juhist piisavalt kõvasti kinni, märkan õigel hetkel õigele poole kallutada (ma ei olnud ju algul üldse kindel, kuhupoole tuleb kurvis kallutada - jumal küll!!!) ja ükskord näiteks unustasin kiivririhma kinnitada - loomulikult ei julgenud ma sellest juhile märku anda vaid üritasin seda maanteel sõidu pealt kinnitada...Oo õudust ja mõistust. Aga ma jah kipun olema tagantjärele tark, samas kui konkreetses olukorras teen kõik nii valesti kui võimalik (a la selmet laps korvpalliväljaku äärest ära viia, austan tema soovi mängu vaadata, laps saab esimest korda pihta - õrnalt, midagi ei juhtu, selmet lahkuda enne kui ta kõvasti pihta saab, jääme paigale ja jälle lendab pall lapse poole - pall põrkab vastu last, seejärel veel kuhugi ja ähvardab uuesti last tabada, pistan oma koba käe vahele, et seda takistada ja murran valusalt küüne, laps jääb ime läbi terveks...) Tibid muuseas ütlesid, et tsikliga sõit pole üldse romantiline, sest siis ei saa ju omavahel juttu ajada. No tõesti - mis te arvate, et mees arvab ka, et mölisemine on romantika? Üldse ei suuda suud kinni hoida?
* Mina olengi eit nagu selgub tänasest Postimehest ja prouaks saada pole mul isegi lootust.
Ma ei oska öelda, kas mulle meeldib tsikliga sõita (kaasreisijana siis), aga seda ma vahel siiski teen. Ma nimelt tunnen, et minusugune ei peaks oma elu niimoodi ohtu seadma - ma ei ole üldse kindel, et hoian juhist piisavalt kõvasti kinni, märkan õigel hetkel õigele poole kallutada (ma ei olnud ju algul üldse kindel, kuhupoole tuleb kurvis kallutada - jumal küll!!!) ja ükskord näiteks unustasin kiivririhma kinnitada - loomulikult ei julgenud ma sellest juhile märku anda vaid üritasin seda maanteel sõidu pealt kinnitada...Oo õudust ja mõistust. Aga ma jah kipun olema tagantjärele tark, samas kui konkreetses olukorras teen kõik nii valesti kui võimalik (a la selmet laps korvpalliväljaku äärest ära viia, austan tema soovi mängu vaadata, laps saab esimest korda pihta - õrnalt, midagi ei juhtu, selmet lahkuda enne kui ta kõvasti pihta saab, jääme paigale ja jälle lendab pall lapse poole - pall põrkab vastu last, seejärel veel kuhugi ja ähvardab uuesti last tabada, pistan oma koba käe vahele, et seda takistada ja murran valusalt küüne, laps jääb ime läbi terveks...) Tibid muuseas ütlesid, et tsikliga sõit pole üldse romantiline, sest siis ei saa ju omavahel juttu ajada. No tõesti - mis te arvate, et mees arvab ka, et mölisemine on romantika? Üldse ei suuda suud kinni hoida?
* Mina olengi eit nagu selgub tänasest Postimehest ja prouaks saada pole mul isegi lootust.
reede, mai 14, 2010
Algaja lapsevanem
No täielik jama, ma juba lausa kardan lapsi vanuses 5-8! Niikui mina ja P. mänguväljakule ilmume on nad meil seljas - kas ma võin P. sülle võtta, teda kiigutada, sõidutada jne. Loomulikult nikastavad nad selle käigus nii enda kui P. naba paigast, kukuvad pikali, P. hakkab nutma - kuigi, tuleb tunnistada enamus ajast on neil lõbus. Ja mina ei oska neile ära öelda. Kuidas sa ütled võõrale lapsele, et ära kisu titte? Eriti kui see võõras laps on kordi enesekindlam kui sa ise? Mina näiteks tunnen ennast küll ebamugavalt võõraste lastega suheldes, mis sest, et nad must u. 25 aastat nooremad on...Samal ajal vaatavad kõik ülejäänud lapsevanemad (vähemalt minu meelest) seda kõike halvakspanevalt pealt, et kuidas ma küll olen selline vastutustundetu ema, kes oma lapsel võõrastega mängida laseb. No mis neil viga - nende lapsi ei ahistata peaaegu kunagi. Ausõna - sotsialiseerumissooviga lasteaiaealised hüperaktiivikud leiavad alati just meid üles. Eks ole ju tore kuulata seda laste juttu, eriti kui enamus neist ka minu kohta paar kiidusõna ütleb (ilmselt näen ma oma kobaduses ja ebakindluses lihtsalt nendesarnane lapsik välja), kuid mingil hetkel tuleb alati pill pika ilu peale ja oi siis neid ülejäänute kurje pilke. Ainult ühel korral sattusime ühe tasakaaluka ja väiksematega arvestava tulevase džentelmeni peale, kellega tõesti isegi ohtu ei olnud, et P. oleks võinud haiget saada. Muuseas - P. teeb samamoodi vahet, kellega ta tahab mängida (endaga mängida lasta), kellega mitte - mõne eriti aktiivse eest paneb ta ikka plehku ka. Hea vähemalt, et tal mingit hirmu teiste laste ees ei ole (kust ta selle julguse suhelda küll pärinud on?), olen ka piisavalt selliseid näinud, kes nõuavad enne liivakasti minekut, et emme selle enne "kahtlasest elemendist" puhtaks lööks. Seda sotsialiseerumispisikut ei tahaks talt kuidagi maha raputada, sest ise olen sellise asja puudumist kõvasti kahetsenud, loodan, et need aktiivsed lapsed teda liiga ära ei hirmuta. Kuigi - ilmselt on pluss juba seegi kui sa teistele inimestele meeldid. Alati on parem olla ilus laps, kellega teised mängida tahavad (P.) kui kole prillide ja hambaklambritega tuka alt põrnitseja (mina), keda keegi mängu võtta ei taha. Ma olen ainult kuulnud, et need, kes väiksena on ilusad ja armsad, pole seda suurena teps mitte :)
kolmapäev, mai 12, 2010
Internetiidentiteedist
Keegi ütles kusagil identiteedivargust kommenteerides umbes nii, et indentiteet eksisteerib ainult virtuaalmaailmas, päriselus ollakse hall mass. Käis see siis vist nende kohta, kes oma olemust internetis kangesti kaitsevad nagu see midagi olulist oleks, kuigi nad päriselus üldsusele tundmatud on. Identiteet on ainult tuntud ja tunnustatud poliitikutel, teadlastel, kultuuritegelastel ja muudel väljapaistvatel inimestel. Ülejäänud võivad internetis ennast siniseks ponnistada, kirjutades ülipopulaarset blogi, omades silmapaistvat kodulehte jne. aga mingit kasu sellest ikkagi ei ole, sest päriselus jäävad nad eikeegiteks. Väheste eranditega on tõesti enamik internetimaailma "suurkujusid" laiemalt ühiskonnas tundmatud inimesed ja nende tegemised huvitavad vaid kindlat gruppi. Nagu on ka öeldud blogijate kohta, et see on üks ühine tuttavate tsunft, kes siis üksteist vastastikku kiidavad ja neile tundmatuid tegelasi materdavad. Inimesed, kel netis on tuhandeid tuttavaid on päriselus tegelikult täielikud äpud, kes endale normaalsel teel tutvusi ei leia ega ennast väljendada ei oska. Ega tõesti - netis on võimalik oma iseenesest igav ja üksluine elu teistele äärmiselt põnevaks muuta - isegi mitte fantaseerides vaid eks igaühel leidub elus värvikaid hetki ja kui siis neid üksikuid hetki ka hästi edasi anda suudad, siis võibki teistele tunduda, et elad kadestamisväärselt vaheldusrikast elu. Elus seisad peale tööd tülpinuna Selveri sabas nagu kõik teised aga internetis särad nagu staar. Võltsidentiteet? Kes aga julgeb väita, et rohkem reaalsed on need, kes end iga hinna eest promodes Elu24 veergudele ponnistavad? Et nende elu on tõesti värvikirev ja väärib kajastamist? Enamik eesti staare ja superstaare on ju täiesti tavalised inimesed ja võib-olla kui neid oma elust kirjutama panna, haigutaks suurem osa rahvast igavusest? Uue meedia märksõnaks ongi see, et igaüks saab ennast maailmale nähtavaks teha. Miks siis see internetiidentiteet halvem on kui tuntus päriselus? Anult vähesed võivad öelda, et nad tõesti ei ole ise mitte midagi teinud, et kuulsust saavutada (välja arvatud mingi oma erilist talenti näitava teo). Miks peaks siis häbiväärne olema enda avaldamine netis? Fakt on ju see, et õigeaegse märkamiseta ja juhuste kokkusattumusteta ei saa ka kõige andekam läbi. Tunnustatakse aga enamasti siiski neid, kes seda väärt on (või kogub kuulsust see, kes kõige rohkem tola teeb) ja kui ennast ise esile ei too, siis ei ole ka mingit võimalust tagasiside saamiseks. Ainuke aga on see, kui sa ise tunned, et tegelikult pole sa seda tunnustust väärt - oled vaid hall hiireke ja kogu internetiidentiteet on üdini võlts. Samas näitavad levinud identiteedivargused (teiste blogide kopeerimine, fotode kasutamine, valekontode tegemine), et paljudele see probleemiks ei ole - peaasi, et märgatakse, mis sest, et võõraste sulgede tõttu.
teisipäev, mai 11, 2010
Kes käib Tartu pubides?
Üks väheseid toidu-joogikohtade kliendikaarte, mis mul on peale Rokiklubi kaardi, millega saab soodustust ka Undergroundis, on Place'i kaart, kus varem sai tihti käidud, kuna seal oli õlu odav ja müüdi erilisi õllekokteile, mis ilmselt kellelegi peale minu ei maitsenud, sest see koht on nüüd kinni. Koha edutust põhjendati sellega, et Tartus ei ole sellisel uuenduslikul kohal edu kuna siin elavad valdavalt kampsunid, kes eelistavad traditsioonilisi pubisid. Ja Place'i asemel taastati Zum Zum, mis seal varem oli ja taastati just traditsioonilise õllekana - pikad lauad, tavalised toidud jne. Käisime laupäeval enne No-Big-Silence'i kontserdile siirdumist sealt läbi - erinevalt eelkäijast (küll mitte enam viimastel lahtioleku aegadel) oli taasavatud Zum Zum rahvast lage, interjöör oli igav ning toidud a la kartul-kaste-šnitsel ehmatavalt kallid. Ei jäänud sinna istuma.
Kuna mina tahtsin süüa, ja hästi ning huvitavalt süüa, sest kartulit ja kastet saan ma kodus ka, üritasime minna Glämi, kus pakuti varem näiteks Nepaali kööki ja ka muid tuntud Aasia köökide hõrgutisi. Gläm oli hoopis kinni pandud. Kuigi hinnad olid seal sõbralikumad kui hitt-hiinakas Tsink Plekk Panges, asus koht ilmselt siiski liiga nurga taga...Asukoha pärast pole mina näiteks käinud ei Zen Zenis (kesklinna buffeesse sai küll korra sisse astutud aga ei tundnud end kuidagi mugavalt seal teenindajate silme all toitu valides - tüüpilise eestlasena tahaks ikka omaette menüü kohal nohistada) ega Asian Chefis, ilmselt tuleb neid kohti katsetada kojutellimise teel, mis aga pole muidugi see, mis restoranis söömine. Kuna Kung Fu's olime viimati käinud, siis suundusime lõpuks ikka Pange. See koht ilmselt välja ei sure. Aga Pang ei paku enam sushit. Head sushit sai varem Cinamoni juures asunud...hmmm...kohast, aga see pandi ka kinni nagu seal samas asunud ülihead Itaalia toitu pakkunud koht. Ainus restoran, kus nüüd sushit kohapeal süüa saab on Tokio aga see asub jälle suht ebamugavas kohas.
Ilmselt elavad Tartus kampsunid, kes moodsast toidust lugu pidada ei oska? Tegelikult mu meelest nii ei ole. Tartus elab kampsuneid (üldnimetusena alternatiivsete inimeste kohta) küll, kuid neil on oma kohad: Illegaard, Underground, Zavood ja nüüd vist see uus minu poolt külastamata Möku ka. Kõik need kohad on õhkkonna poolest tuntud baarid, kuigi jah, Zavoodi pelmeenid maitsevad teatud ajahetkedel mitu korda paremini kui mõni peen hõrgutis. Kellele on aga vaja neid iseloomutuid pubisid, mida Tartus igal sammul kohtab? Ei ole seal toit hea, interjöör on tüüpiliselt reklaame täis, õlu on enamasti kallis ning kokteile ei osata teha. Kes seal istuvad? Minu meelest on seal kampsunite asemel koha sisse võtnud nn ossid, kes siis enne Atti kraaklema minemist seal nina täis võtavad. Alati on pubides keegi dressides jõmm, kes räägib kõvemini kui olukord nõuab ning paar ülemeigitud ja alarõivastatud äsja teismeeast välja kasvanud tibi.
Eks selline vist olegi see keskmise inimese portree ja teistsugust ihkaval tuleb lihtsalt ära oodata see masu lõpp, et äri teha suudaksid ka need, kes keskmisest erineda julgeksid. Sinnamaani on lihtsalt kahju vaadata kui mõni iseenest tore koht paari kuu pärast pillid kotti paneb.
Kuna mina tahtsin süüa, ja hästi ning huvitavalt süüa, sest kartulit ja kastet saan ma kodus ka, üritasime minna Glämi, kus pakuti varem näiteks Nepaali kööki ja ka muid tuntud Aasia köökide hõrgutisi. Gläm oli hoopis kinni pandud. Kuigi hinnad olid seal sõbralikumad kui hitt-hiinakas Tsink Plekk Panges, asus koht ilmselt siiski liiga nurga taga...Asukoha pärast pole mina näiteks käinud ei Zen Zenis (kesklinna buffeesse sai küll korra sisse astutud aga ei tundnud end kuidagi mugavalt seal teenindajate silme all toitu valides - tüüpilise eestlasena tahaks ikka omaette menüü kohal nohistada) ega Asian Chefis, ilmselt tuleb neid kohti katsetada kojutellimise teel, mis aga pole muidugi see, mis restoranis söömine. Kuna Kung Fu's olime viimati käinud, siis suundusime lõpuks ikka Pange. See koht ilmselt välja ei sure. Aga Pang ei paku enam sushit. Head sushit sai varem Cinamoni juures asunud...hmmm...kohast, aga see pandi ka kinni nagu seal samas asunud ülihead Itaalia toitu pakkunud koht. Ainus restoran, kus nüüd sushit kohapeal süüa saab on Tokio aga see asub jälle suht ebamugavas kohas.
Ilmselt elavad Tartus kampsunid, kes moodsast toidust lugu pidada ei oska? Tegelikult mu meelest nii ei ole. Tartus elab kampsuneid (üldnimetusena alternatiivsete inimeste kohta) küll, kuid neil on oma kohad: Illegaard, Underground, Zavood ja nüüd vist see uus minu poolt külastamata Möku ka. Kõik need kohad on õhkkonna poolest tuntud baarid, kuigi jah, Zavoodi pelmeenid maitsevad teatud ajahetkedel mitu korda paremini kui mõni peen hõrgutis. Kellele on aga vaja neid iseloomutuid pubisid, mida Tartus igal sammul kohtab? Ei ole seal toit hea, interjöör on tüüpiliselt reklaame täis, õlu on enamasti kallis ning kokteile ei osata teha. Kes seal istuvad? Minu meelest on seal kampsunite asemel koha sisse võtnud nn ossid, kes siis enne Atti kraaklema minemist seal nina täis võtavad. Alati on pubides keegi dressides jõmm, kes räägib kõvemini kui olukord nõuab ning paar ülemeigitud ja alarõivastatud äsja teismeeast välja kasvanud tibi.
Eks selline vist olegi see keskmise inimese portree ja teistsugust ihkaval tuleb lihtsalt ära oodata see masu lõpp, et äri teha suudaksid ka need, kes keskmisest erineda julgeksid. Sinnamaani on lihtsalt kahju vaadata kui mõni iseenest tore koht paari kuu pärast pillid kotti paneb.
reede, mai 07, 2010
Kuidas oma last vihkama õpetada
Seoses aktuaalse rongavanemate häbiposti naelutamisega jääb mulle siiski keeruliseks mõista, kuidas suhted üldse nii kaugele jõuavad. Jah, inimesi on erinevaid, kõige koledamad on aga need, kes oma käitumisega ka lastele vihkamist õpetavad. Kui palju on tegelikult neid vanemaid, kes laste kuuldes nende emast või isast halba räägivad? Kuidas saab täiskasvanu mitte aduda sellise käitumise mõju lapsele?
Olen tundnud inimest, kes oma ema tubli töö tulemusena kogu meessugu südamest vihkas - ikka sinnamaani, et kui mõni meesterahvas talt kella küsis, sai neiult vastuseks triaadi meeste rumalusest, et nad isegi kella endaga kaasas ei mõista kanda. Loomulikult tõi see endaga kaasa kõigi temaga kokku puutunud meeste pelguse ja sellest tuleneva põlastuse. Oli see neiu õnnelik?
Kui palju viha peab peituma inimeses, kes väikese lapse ees mustab tema bioloogilist isa ja selle uut perekonda, jõudes oma väikluses välja küsimuseni, keda laps rohkem armastab, kas oma lihast venda või seda, kes isal uue naisega sündinud on.
Kuidas peab laps õppima armastama oma vanaema kui ema lapsele kogu aeg seletab, milline peletis tema ämm on? Või kui hästi arendab lapse valetamisoskust see, kui ta oma vanemate eest peab varjama vanavanemate märkusi tema ema ja isa igakülgsete vigade kohta? Kuidas tunneb end laps, kelle isa tema silme all ema igasuguste sõnadega kostitab?
Ega keegi pole ingel, et kõigi inimestega võrdselt läbi saab ja sageli satuvad ka meie lähimasse ringkonda ebameeldivad inimesed, kuid nendega peab kasvõi laste säästmise nimel teistmoodi suhtlema kui oma antipaatiat avalikult välja näidates. Ma ei mõtle siin laste nimel sobimatu elukaaslasega koos elamist - sellisel juhul tuleks ikkagi lahku minna, sest laps saab alati aru kui vanemate vahel vimm on. Ja lahku saab minna ka mõistlikult, mitte üksteist igaveseks mustama jäädes. Oli, mis oli - hea on kui laps saab säilitada suhted mõlema vanemaga, kuid kui see võimalik ei ole, peaks ju suutma lihtsalt unustada.
Ilmselt on see ideaal, sest kõiki alguses nimetatud näiteid olen ise oma silmaga enda ümbruses näinud. Ega me inimlikult ju suuda suud kinni hoida, kui keegi midagi meile eriti vastuvõetamatut teeb. Kõige valusam on aga pidev, aastatepikkune töötlemine. Kuidas mõistab tulevikus selline laps peresuhteid? Kuidas ta üldse aru saab, et kõigil inimestel on õigus elada oma elu nii nagu nad seda soovivad ja sealjuures mitte teistele haiget tehes? Ma ei ole oma arguses kunagi sellistele juhtumitele vastu astunud, aga mind huvitaks kas inimesed saaks šoki või hakkaks end ikkagi õigustama kui neile öelda, et laste ees kellegi lapsele olulise inimese maha tegemine on kordi hullem sellest kui lapse kuuldes kogemata mõni vandesõna öelda (seda peab enamik inimesi millegipärast palju hullemaks). Ma ei tea, kas see on lapsik kui mõni inimene endise elukaaslase ja oma laste ema/isa mustamiseks lausa meediakanaleid kasutama hakkab (viimasest ajast on ju näiteid küllaga), sest lapsed on ju tegelikult palju puhtama hingega kui täiskasvanud, viimased aga muudavad lapsed kiiresti endasugusteks. Ma ei tea ka, mida öelda lapsele, kes tuleb ja ütleb mulle, et tema isa on joodik. Kas laps ütleks midagi sellist lihtsalt oma kogemusele toetudes? Ma ei usu. Vähemalt mitte väike laps.
Valus on näha kui palju lapsi sellistes haigetes peredes üles peab kasvama. Ja kahjuks on raske uskuda, et nad ka enda tulevikus paremat rada valida oskaksid.
Eks me kõik ole pärit oma kodudest - nendest, kus õpetatakse, et vägivald lahendab probleemid, nendest, kus põlatakse teistsuguseid, nendest, kus hellust kunagi välja ei näidata, nendest, kus üksteise vastu huvi ei tunta, nendest, kus suhtutakse hoolimatult ümbritsevasse jne jne. Milleks siis üldse rääkida, et noorus on hukas?
Olen tundnud inimest, kes oma ema tubli töö tulemusena kogu meessugu südamest vihkas - ikka sinnamaani, et kui mõni meesterahvas talt kella küsis, sai neiult vastuseks triaadi meeste rumalusest, et nad isegi kella endaga kaasas ei mõista kanda. Loomulikult tõi see endaga kaasa kõigi temaga kokku puutunud meeste pelguse ja sellest tuleneva põlastuse. Oli see neiu õnnelik?
Kui palju viha peab peituma inimeses, kes väikese lapse ees mustab tema bioloogilist isa ja selle uut perekonda, jõudes oma väikluses välja küsimuseni, keda laps rohkem armastab, kas oma lihast venda või seda, kes isal uue naisega sündinud on.
Kuidas peab laps õppima armastama oma vanaema kui ema lapsele kogu aeg seletab, milline peletis tema ämm on? Või kui hästi arendab lapse valetamisoskust see, kui ta oma vanemate eest peab varjama vanavanemate märkusi tema ema ja isa igakülgsete vigade kohta? Kuidas tunneb end laps, kelle isa tema silme all ema igasuguste sõnadega kostitab?
Ega keegi pole ingel, et kõigi inimestega võrdselt läbi saab ja sageli satuvad ka meie lähimasse ringkonda ebameeldivad inimesed, kuid nendega peab kasvõi laste säästmise nimel teistmoodi suhtlema kui oma antipaatiat avalikult välja näidates. Ma ei mõtle siin laste nimel sobimatu elukaaslasega koos elamist - sellisel juhul tuleks ikkagi lahku minna, sest laps saab alati aru kui vanemate vahel vimm on. Ja lahku saab minna ka mõistlikult, mitte üksteist igaveseks mustama jäädes. Oli, mis oli - hea on kui laps saab säilitada suhted mõlema vanemaga, kuid kui see võimalik ei ole, peaks ju suutma lihtsalt unustada.
Ilmselt on see ideaal, sest kõiki alguses nimetatud näiteid olen ise oma silmaga enda ümbruses näinud. Ega me inimlikult ju suuda suud kinni hoida, kui keegi midagi meile eriti vastuvõetamatut teeb. Kõige valusam on aga pidev, aastatepikkune töötlemine. Kuidas mõistab tulevikus selline laps peresuhteid? Kuidas ta üldse aru saab, et kõigil inimestel on õigus elada oma elu nii nagu nad seda soovivad ja sealjuures mitte teistele haiget tehes? Ma ei ole oma arguses kunagi sellistele juhtumitele vastu astunud, aga mind huvitaks kas inimesed saaks šoki või hakkaks end ikkagi õigustama kui neile öelda, et laste ees kellegi lapsele olulise inimese maha tegemine on kordi hullem sellest kui lapse kuuldes kogemata mõni vandesõna öelda (seda peab enamik inimesi millegipärast palju hullemaks). Ma ei tea, kas see on lapsik kui mõni inimene endise elukaaslase ja oma laste ema/isa mustamiseks lausa meediakanaleid kasutama hakkab (viimasest ajast on ju näiteid küllaga), sest lapsed on ju tegelikult palju puhtama hingega kui täiskasvanud, viimased aga muudavad lapsed kiiresti endasugusteks. Ma ei tea ka, mida öelda lapsele, kes tuleb ja ütleb mulle, et tema isa on joodik. Kas laps ütleks midagi sellist lihtsalt oma kogemusele toetudes? Ma ei usu. Vähemalt mitte väike laps.
Valus on näha kui palju lapsi sellistes haigetes peredes üles peab kasvama. Ja kahjuks on raske uskuda, et nad ka enda tulevikus paremat rada valida oskaksid.
Eks me kõik ole pärit oma kodudest - nendest, kus õpetatakse, et vägivald lahendab probleemid, nendest, kus põlatakse teistsuguseid, nendest, kus hellust kunagi välja ei näidata, nendest, kus üksteise vastu huvi ei tunta, nendest, kus suhtutakse hoolimatult ümbritsevasse jne jne. Milleks siis üldse rääkida, et noorus on hukas?
neljapäev, mai 06, 2010
Avalik vs erasektor - kumb on parem tööandja?
Suurem osa koolinoori unistab pigem tööst riigi- kui erasektoris, avastas üks uuring, mida Postimees mõned nädalad tagasi käsitles. Kuna see teema on mulle üsnagi südamelähedane ja ma olen mõlema sektoriga oma tööelus ka kokku puutunud, siis minupoolne võrdlus siin. Lisaks niipalju, et minu arvamus ei ole ilmselt üldistamiseks sobilik ja kindlasti jäid mõned aspektid tähelepanuta.
Eneseteostusvõimalus - oleneb, mida sa enda teostamiseks pead, kuid ideaalis usuvad nii mõnedki, et riigisektoris saab midagi ära teha ja erasektor peab kasumit oma jumalaks. Tegelikus elus sahmib riigiorganisatsioon sageli pseudoprobleemide kallal (igaaastased struktuurimuudatused, tööplaanid, arengukavad) ja reaalseks tööks jääb vähe aega ning erafirma võib teha paljutki, et klientide elu mugavamaks muuta.
Palk - ilmselt teine (kui mitte esimene) motivaator neile noortele, kes riigisektorist unistavad. Jah, riigisektoris on palgad kõrged ning need tõusevad enam-vähem kindlalt 2 korda aastas. Eks tublimad saavad ikka rohkem aga ega ka nõrgemad nukrutsema pea. P.S. Riigiettevõte on näiteks hea soe koht kohe-kohe dekreeti suundujatele. Erasektoris tuleb oma palk välja teenida (muuseas, tegelikult on see tegevus palju motiveerivam kui lihtsalt palgatõusu oodata ja samal ajal loota, et ei avastataks, et su töökoht on siiski ebavajalik ja sind koondatakse). Ehk on mõtlemapanev ka lause, mida kuulsin ühe kõrgema ametniku suust - mida kõrgem palk, seda kauem kannatab.
Ehk siis töökeskkond. On loomulik, et organisatsioonis, mis üritab oma status quo'd säilitada ei ole suhted töötajate vahel just eriti head. Organisatsioon on suur, keegi ei tea, millega teine tegeleb ja seetõttu tundub, et ega ta vist millegagi ei tegelegi. Ja pidevas koondamishirmus (isegi enne masu toimusid pidevad struktuurimuudatused) on hea alati kedagi teist endast veel ebavajalikumaks tunnistada. Erasektoris on tähtis meeskonnatöö ja ühise eesmärgi nimel (see kole kasum) töötamine.
Paindlikkus - erasektoris on paindlikkus võimalik, sest oluline on, et töö saaks tehtud. Seega saab tööd teha, siis kui vaja ja puhata, siis kui tööd vähem. Avalikus sektoris on vähe mõõdetavaid töid, seega hinnatakse kellegi panust sageli selle järgi kui kaua ta oma töökohal istub.
Koolitused - riigisektoris on koolitused ette nähtud ja meeldivaks vahelduseks tööelule. Samas - kui palju on kasu koolitustest a la aja juhtimine, kus õpetatakse seda, mida iga loogiliselt mõtlev inimene ka oma peaga teadma peaks. Erasektor koolitab vähem, kuid enamasti õpetatakse hädavajalikke teadmisi (muuks eriti raha raisata ei ole).
Eelnev ei kehti ilmselt väikeste ja vaeste riigiasutuste ning tõeliselt kasumiahnete ja töötajatest mittehoolivate juhtidega erafirmade kohta :)
Eneseteostusvõimalus - oleneb, mida sa enda teostamiseks pead, kuid ideaalis usuvad nii mõnedki, et riigisektoris saab midagi ära teha ja erasektor peab kasumit oma jumalaks. Tegelikus elus sahmib riigiorganisatsioon sageli pseudoprobleemide kallal (igaaastased struktuurimuudatused, tööplaanid, arengukavad) ja reaalseks tööks jääb vähe aega ning erafirma võib teha paljutki, et klientide elu mugavamaks muuta.
Palk - ilmselt teine (kui mitte esimene) motivaator neile noortele, kes riigisektorist unistavad. Jah, riigisektoris on palgad kõrged ning need tõusevad enam-vähem kindlalt 2 korda aastas. Eks tublimad saavad ikka rohkem aga ega ka nõrgemad nukrutsema pea. P.S. Riigiettevõte on näiteks hea soe koht kohe-kohe dekreeti suundujatele. Erasektoris tuleb oma palk välja teenida (muuseas, tegelikult on see tegevus palju motiveerivam kui lihtsalt palgatõusu oodata ja samal ajal loota, et ei avastataks, et su töökoht on siiski ebavajalik ja sind koondatakse). Ehk on mõtlemapanev ka lause, mida kuulsin ühe kõrgema ametniku suust - mida kõrgem palk, seda kauem kannatab.
Ehk siis töökeskkond. On loomulik, et organisatsioonis, mis üritab oma status quo'd säilitada ei ole suhted töötajate vahel just eriti head. Organisatsioon on suur, keegi ei tea, millega teine tegeleb ja seetõttu tundub, et ega ta vist millegagi ei tegelegi. Ja pidevas koondamishirmus (isegi enne masu toimusid pidevad struktuurimuudatused) on hea alati kedagi teist endast veel ebavajalikumaks tunnistada. Erasektoris on tähtis meeskonnatöö ja ühise eesmärgi nimel (see kole kasum) töötamine.
Paindlikkus - erasektoris on paindlikkus võimalik, sest oluline on, et töö saaks tehtud. Seega saab tööd teha, siis kui vaja ja puhata, siis kui tööd vähem. Avalikus sektoris on vähe mõõdetavaid töid, seega hinnatakse kellegi panust sageli selle järgi kui kaua ta oma töökohal istub.
Koolitused - riigisektoris on koolitused ette nähtud ja meeldivaks vahelduseks tööelule. Samas - kui palju on kasu koolitustest a la aja juhtimine, kus õpetatakse seda, mida iga loogiliselt mõtlev inimene ka oma peaga teadma peaks. Erasektor koolitab vähem, kuid enamasti õpetatakse hädavajalikke teadmisi (muuks eriti raha raisata ei ole).
Eelnev ei kehti ilmselt väikeste ja vaeste riigiasutuste ning tõeliselt kasumiahnete ja töötajatest mittehoolivate juhtidega erafirmade kohta :)
kolmapäev, mai 05, 2010
Ära helista mulle mobiilile!
Eelmises postituses mainisin, et viisakas oleks meilidele mõistliku aja jooksul vastata, kuid enamik inimesi seda kahjuks ei tee. Hetkel tegelen kahe asjaga: klassikokkutuleku korraldamise (10 aastat keskkoolist, kas tõesti juba niiii vana?) ja lapsele sügiseks hoiukoha otsimisega (mis ema sa selline oled, et paned pooleteiseaastase lastehoidu ja lähed tööle?). No ja ei tule kuskilt seda tagasisidet...Hakka või helistama...ja helistamist ma ei salli. Võimalusel ajan kõik asjad kirja teel ära. Ma ei teagi, miks see nii on - hirm, et tüütan kedagi ebasobival ajal, jätan endast halva mulje, ei saa sõna suust vms. Kirjaga on teine lugu - see annab aega mõelda. Samas ei ole alati võimalik lõputult vastust ootama jääda. Või mõtlevad mõned, et vastamata jätmine on eitav vastus ega tule selle peale, et kirja saatja võib hoopis kahtlustama hakata, et tema kiri ei jõudnud üldse kohalegi ja siis veel häbiväärsemalt tülitama hakata, et kas said ikka mu kirja kätte? Isegi tuttavatega eelistan ma näost-näkku vestlust ja msn-i helistamisele. Ja kindlasti ei ole ma selline, kes päevas kolm korda mehele tööle helistab, et lihtsalt öelda, kuidas päev on läinud (mida muuseas sageli armastuse puudumiseks on peetud). Kõige hirmsam töö oleks minu jaoks telefonimüük - no ei saa mina aru, kuidas need inimesed seda teha soovivad - loomulikult ei ole keegi positiivselt meelestatud kui segad nende päeva ja püüad mingit mõttetut träni pähe määrida. Ja kui sa veel minusuguse otsa komistad, kes konkreetselt eid öelda ei suuda vaid su jutu ära kuulab ja siis keerutama hakkab...Või veel hullem nagu mu ema kord tegi - lasi asjal nii kaugele minna, et tolmuimeja pakkuja tuli oma imeriistaga ukse taha kohale aga siis oldi sees lihtsalt hiirvaikselt ja kustutati tuled...Milleks on sellist tööd üldse vaja? Raisata enda ja teiste aega ning tekitada ebamugavust. Meil ei ole kontoris õnneks lauatelefoni (me ei kasuta ka näiteks eriti paberit) aga muidu tuli ühes mu varasemas töökohas teatud aeg päevast alati veeta mingite raamatute ja kontoriträni pähemäärijatega telefonis kembeldes.
kolmapäev, aprill 28, 2010
Kokkuvõte personaliotsingust
Otsisime töötajat. Lühidalt siis sellest, kuidas lõpuks läks kuna uus kolleeg asub esmaspäevast tööpostile. Kokku sain üle 300 CV, täpset arvu ei hakka välja kalkuleerima, sest mõni inimene kandideeris läbi mitme kanali. Seekord kasutasime esimest korda ühte suurimat töövahenduskeskkonda, kust meile lihtsalt ülihea pakkumine tehti. Tavaliselt oleme kasutanud vaid TÜ karjäärilisti ja paari väiksemat neti-kuulutuste vahendajat, kuid tuleb tunnistada, et kvaliteedilt oli seekordne konkurss tänu kasutatud suurportaalile tõesti parem. Miks me varem pole neid kasutanud? Millegipärast ei soosi need portaalid eriti väikeettevõtteid vaid soovivad oma tooteid müüa pakettidena ehk siis kui pidevalt uusi inimesi vaja ei ole, siis ühekordne kuulutus läheb päris kalliks. Hind sisaldab muidugi mugavust - väga lihtne on otse online's CV-sid hinnata ilma neid omale arvutisse kopeerimata ja seejärel Excelis ritta seadmata. Samuti on mugav saata äraütlemiskirju - mina vastasin kõigile kandideerijatele, olen aru saanud, et see on pigem erand kui reegel, sest kasutatud portaal pakkus sellise tegevuse eest suisa boonust järgmise kuulutuse lisamisel. Mis on minu arvates ka täiesti ok - kuidas saab ettevõte inimesi nii vähe väärtustada, et neile mingit tagasisidet ei saada? On ju normaalne viisakus kõigile saadetud meilidele teatud aja jooksul vastata (kahjuks tean, kui paljude inimeste jaoks see elementaarne reegel ei kehti...).
Testile sai kutsutud kokku 12 inimest: 4 noormeest ja 8 neidu. Nagu alati, oli naiste-neidude ülekaal suur juba CV-des. Samas - kui naised olid suhteliselt ühtlane mass, kust raske paremaid välja vaadata, siis mehed jäid pigem jaotustesse "Ei sobi kindlasti" ja "Kutsuks testile". Meie ettevõtte tasakaalu silmas pidades olid eelisolukorras naised, sest praegu on meil meeste ülekaal. Ja ette rutates tuleb tunnistada, et see suureneb nüüd veelgi. Nimelt testide põhjal oli paremusjärjestuse TOP 3 kõik meessoost...Mehed on ikka paremad ja targemad kui naised? L. pakkus ka omapoolset varianti, et tüdrukud on tublid kui ülesanne järgib täpselt reegleid, poisid suudavad rohkem mõelda "outside the box". Võib olla.
Kõige rohkem jälgime testi juures tegelikult seda, kas inimene küsib juhtnööre või püüab ise pusida. Kogemus ütleb, et seda isepusijat on ka hiljem raske õpetada, ta kas ei julge küsida, ei taipa seda teha vms aga seetõttu teeb ka rohkem vigu. Tundub, et kui küsimusi ei teki, siis tegelikult ei suudeta detaile märgata. Väga positiivne on kui inimene märkab, et midagi on teisiti ja küsib juhtnööre olukorra lahendamiseks kui et ta jätab selle tähelepanuta ja teeb tööd edasi nagu varemgi. Kindlasti ei ole nii, et kes palju küsib, see on rumal ega oska iseseisvalt töötada nagu ehk mõni arvab (kuigi ma toonitan alati enne testi, et küsida on igati ok aga eks võib ju ka arvata, et ma seda vaid viisakusest teen). Ja paraku teevad kõige enesekindlamad alati kõige rohkem vigu.
Kokkuvõtvalt üllatas mind see, et enamus kandideerijaid olid vanuses 18-25. Keskealisi oli väga vähe, samuti ka 30 ringis inimesi. Kas nemad on kõik tööl? Ei julge kandideerida vanuse tõttu (1 küsis, kas meil on vanusepiirang ka - seda muidugi ei ole, ei tohigi olla, kuid võib juhtuda, et väga noorele või kõvasti vanemale lihtsalt ei sobi meie seltskond)? Eks seda esimest töökohta olegi väga raske leida, vähestel juhtub ka nii, et esimene kohe pikaks ajaks püsima jääb. Mäletan isegi varasemast, et eelmisi kahte kohta ma pikemas perspektiivis vaadata ei osanud, praegust aga küll. Lisaks üllatas see (ilmselt puudunud haridusnõude tõttu) kui paljudel noortel on keskkoolgi pooleli. Praegu on nii puuduliku haridusega ikka pea võimatu tööle saada. Kui mul on ees sadu kandidaate, siis eelistan ikkagi haritumat ka juhul kui pooliku haridusega inimese CV on muus osas ok.
Igatahes sai nüüd see etapp jälle läbi ja loodan, et niipea ei kordu :)
Testile sai kutsutud kokku 12 inimest: 4 noormeest ja 8 neidu. Nagu alati, oli naiste-neidude ülekaal suur juba CV-des. Samas - kui naised olid suhteliselt ühtlane mass, kust raske paremaid välja vaadata, siis mehed jäid pigem jaotustesse "Ei sobi kindlasti" ja "Kutsuks testile". Meie ettevõtte tasakaalu silmas pidades olid eelisolukorras naised, sest praegu on meil meeste ülekaal. Ja ette rutates tuleb tunnistada, et see suureneb nüüd veelgi. Nimelt testide põhjal oli paremusjärjestuse TOP 3 kõik meessoost...Mehed on ikka paremad ja targemad kui naised? L. pakkus ka omapoolset varianti, et tüdrukud on tublid kui ülesanne järgib täpselt reegleid, poisid suudavad rohkem mõelda "outside the box". Võib olla.
Kõige rohkem jälgime testi juures tegelikult seda, kas inimene küsib juhtnööre või püüab ise pusida. Kogemus ütleb, et seda isepusijat on ka hiljem raske õpetada, ta kas ei julge küsida, ei taipa seda teha vms aga seetõttu teeb ka rohkem vigu. Tundub, et kui küsimusi ei teki, siis tegelikult ei suudeta detaile märgata. Väga positiivne on kui inimene märkab, et midagi on teisiti ja küsib juhtnööre olukorra lahendamiseks kui et ta jätab selle tähelepanuta ja teeb tööd edasi nagu varemgi. Kindlasti ei ole nii, et kes palju küsib, see on rumal ega oska iseseisvalt töötada nagu ehk mõni arvab (kuigi ma toonitan alati enne testi, et küsida on igati ok aga eks võib ju ka arvata, et ma seda vaid viisakusest teen). Ja paraku teevad kõige enesekindlamad alati kõige rohkem vigu.
Kokkuvõtvalt üllatas mind see, et enamus kandideerijaid olid vanuses 18-25. Keskealisi oli väga vähe, samuti ka 30 ringis inimesi. Kas nemad on kõik tööl? Ei julge kandideerida vanuse tõttu (1 küsis, kas meil on vanusepiirang ka - seda muidugi ei ole, ei tohigi olla, kuid võib juhtuda, et väga noorele või kõvasti vanemale lihtsalt ei sobi meie seltskond)? Eks seda esimest töökohta olegi väga raske leida, vähestel juhtub ka nii, et esimene kohe pikaks ajaks püsima jääb. Mäletan isegi varasemast, et eelmisi kahte kohta ma pikemas perspektiivis vaadata ei osanud, praegust aga küll. Lisaks üllatas see (ilmselt puudunud haridusnõude tõttu) kui paljudel noortel on keskkoolgi pooleli. Praegu on nii puuduliku haridusega ikka pea võimatu tööle saada. Kui mul on ees sadu kandidaate, siis eelistan ikkagi haritumat ka juhul kui pooliku haridusega inimese CV on muus osas ok.
Igatahes sai nüüd see etapp jälle läbi ja loodan, et niipea ei kordu :)
Mina olen imelik! *
Eile kirjutasin Paulo Coelho raamatust "Veronika otsustab surra". Täna tuli veel meelde üks üsna tähelepanuväärne mõte seoses selle raamatuga. Teose peategelane muretseb selle pärast, et ta ei ole normaalne, ta on teinud midagi keelatut. Vastus antakse aga selline - maailmas on ainult 2 asja, mis on keelatud: vägistamine ja lapsega vahekorda astumine, kõigele ülejäänule võib teatud olukordades õigustuse leida. Tegelikult ju tegemist väga lihtsa ja vettpidava tõega.
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).
* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte
Tänapäeval ei ole just väga aktuaalne see keelatus vaid isegi mõiste "ei ole sobiv" - mingisugune ühiskonna poolt ettekirjutatud keskmise inimese käitumisnorm, mida siis kõik millegipärast järgima peaksid. Ja oh seda seljataga susistamist ja häbimärgistamist kui keegi normist kõrvale kaldub (isegi kui ise salaja seda sama tehakse). Coelho märgib raamatus ka seda, et looduses ei leidu kahte identset objekti - iga leht puul on isesugune, inimene aga tahab kangesti ülejäänud loodusest erineda ja kõiki indiviide sarnaseks vormida.
Aga mis siis kui keegi kaldub normist kõrvale, see ei sega tema kõrval olevaid inimesi, kuid nad tunnevad siiski normi survet kõrvalekalde tõttu hüsteeritseda, häbimärgistada, eemale tõrjuda? Kui paljud oleksid tegelikult olukorraga rahul, kuid tunnevad, et nii poleks teiste meelest normaalne? Kui paljudel jätkub jõudu endale kindlaks jääda ja mõelda, et on nagu on ja kui see mulle viga ei tee, siis olgu edasi? Ja mis sunnib neid teisi nii tohutult normidest kinni hoidma? Tegelikult ongi see viimane vist võtmeküsimus. Demokraatia kui enamuse võim?
Ma vist ei usu psühholoogiasse ka seetõttu, et mingil moel taandab see ju kõik inimesed ühesugusteks. Ja kuidas saab keegi teine lahata sinu probleeme? Ainus võimalus on pakkuda välja mitmeid erinevaid alternatiive ja loota, et võib-olla patsient leiab midagi, mille peale ta ise ei olnud tulnud. Paljud üldse ennast ja oma käitumist analüüsida püüavad? Ja paljud ootavad kelleltki valmislahendusi?
Äkki on siin hoopis vastus küsimusele, miks olla ühtemoodi? Sest see on nii lihtne! Käituda nii nagu kõik teised seda teevad, mitte analüüsida, saada valmisvastuseid kas eneseabiõpikute või tabletiretseptide näol. Raskeks läheb alles siis kui sa sealjuures tundma hakkad, et see pole sinu jaoks ja see mõte tundub sulle millegi keelatuna. Sealt algab ilmselt raske tee iseendani ja selleni, et suudad tunnistada inimeste iseärasusi. Või siis katkeb see tee sootuks ja annad alla, kuna elu ei ole selline nagu sa seda endale ette kujutasid (ilma ettekujutuseta sellest, et ka sul endal on selles elus roll).
* Oi kuidas ma ei salli ka seda enda kunstlikku eristamist ja eriliseks tegemist. A la rate.ee populaarseimad(!) huvid: *olen*selline*nagu*olen*ja*mind*ei*muuda*keegi*
mul^on^naq^täiega^pohhui^mis^sa^minust ^arvad :*
!.mulonjupohhuikuimasulleeimeeldi.!
olensellinenaguolenkuieimeeldisiistõmbaminema
*jaholenvärdjas*jaolenselleyleveeluhkekah*
mina ja normaalne....kindlasti mitte
teisipäev, aprill 27, 2010
Ka Paulo Coelho leidis tera
Kirjutasin hiljuti filmist "Veronika otsustab surra", nüüd sain siis ka raamatu loetud. Ja nii vapustav kui see ka ei ole - see raamat mõjus mulle. See oleks olnud väga hea raamat kui Paulo Coelho oskaks natuke paremini kirjutada. Mis arvustaja mina muidugi olen, eriti veel kui pool maailma teda parimaks kirjanikuks peab, aga ikkagi. Nagu ütles L., siis näiteks sellise kirjandi eest nagu seda on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali eelmise aasta aastaauhinna laureaadi Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja", oleks tema koolis kahe saanud. Kuigi mina selle väitega nõus ei ole, siis näiteks Jaan Krossiga ei kannata võrdlust välja ei Saat ega Coelho. Esimene sellele ilmselt ei pretendeerigi, teine aga...mõne arvates kindlasti.
Coelho raamatust siis - tegelikult ei olnud ju filmi ja raamatu puhul sugugi tegemist koopiatega nagu mulle algul öeldi ja tundub, et neist kahest kokku oleks midagi päris head tulnud. Praegusel kujul ei suutnud film raamatu ideed päris täpselt välja tuua ning raamatust jäid pinnale just konkreetsed ideed, lugu nende ümber ei mõjunud. Nagu Kadri Kõusaar raamatukaanel möönab, siis võib Coelho lihtne ja poeetiline keel vahel naiivsena tunduda - minu jaoks ongi ilmselt see probleem. Kuitahes hea mõtte suudab teostus kirjanduses ära rikkuda. Maitse asi lihtsalt, kahjuks minule Coelho stiil ei sobi. Kuid kindlasti on "Veronika" puhul tegu parima minu kätte sattunud Coelho teosega (ülejäänud on "Alkeemik" ja "Istusin Piedra jõe ääres ning nutsin").
Filmi ja raamatu võrdluses on naljakas ka see, kuidas Hollywood on kogu tegevuse rõõmsalt USA-sse üle kandnud, sest ilmselt ei viitsiks ju keegi vaadata filmi, mille tegevus toimub kusagil Sloveenias (iroonia ka raamatu koha pealt, kuna sealgi on välja toodud probleem, et keegi ei tea, kus Sloveenia asub). Ja miks peaks keegi Sloveenias ennast tappa tahtma? Ennast tahetakse tappa ju ikka heaoluühiskonnas, kus elu on lihtsalt nii hea, et sellega pole midagi peale hakata. Kui filmi vaadata, siis jääbki selline mulje. Raamatus ju tegelikult seda teemat üldse ei ole, samas ei anna kogu see Jugoslaavia lagunemise temaatika loole ka midagi erilist juurde.
Või lihtsalt mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid, sest mul pole piisavalt aru, et mõista lahtiseletamata fimikeelt? Et no miks ta ometi seal klaveri taga masturbeerima hakkas? Või on hoopis filmitegija viga, et ta seda mulle selgeks teha ei oska?
Kui aga raamatu natuke naiivsest loost kõrvale vaadata ja keskenduda sellele, mida Coelho tegelikult öelda on tahtnud (ehk siis, mida mina arvan, et ta tahtis...), siis paneb raamat isegi kaasa mõtlema. Enamik inimesi soovib iga hinna eest leida teiste heakskiitu ega märka, et sealjuures tambitakse jalge alla enda tegelikud soovid. Ja ilmselt ei mõtle ka vanemad sugugi halba kui ütlevad, et "kui sa meid armastad, siis teed nii nagu meie tahame". See raamat peaks avama nende silmad, kes seda normaalseks peavad. Nemad aga kardetavasti raamatuid ei loe ja seega kõlavad Coelho ideed enamasti vaid neile, kes neid niigi teavad. Aga kordamine ei tee ju kunagi halba ning päris puhas pole sellest "ühiskonna surve"-patust meist ilmselt keegi.
Coelho raamatust siis - tegelikult ei olnud ju filmi ja raamatu puhul sugugi tegemist koopiatega nagu mulle algul öeldi ja tundub, et neist kahest kokku oleks midagi päris head tulnud. Praegusel kujul ei suutnud film raamatu ideed päris täpselt välja tuua ning raamatust jäid pinnale just konkreetsed ideed, lugu nende ümber ei mõjunud. Nagu Kadri Kõusaar raamatukaanel möönab, siis võib Coelho lihtne ja poeetiline keel vahel naiivsena tunduda - minu jaoks ongi ilmselt see probleem. Kuitahes hea mõtte suudab teostus kirjanduses ära rikkuda. Maitse asi lihtsalt, kahjuks minule Coelho stiil ei sobi. Kuid kindlasti on "Veronika" puhul tegu parima minu kätte sattunud Coelho teosega (ülejäänud on "Alkeemik" ja "Istusin Piedra jõe ääres ning nutsin").
Filmi ja raamatu võrdluses on naljakas ka see, kuidas Hollywood on kogu tegevuse rõõmsalt USA-sse üle kandnud, sest ilmselt ei viitsiks ju keegi vaadata filmi, mille tegevus toimub kusagil Sloveenias (iroonia ka raamatu koha pealt, kuna sealgi on välja toodud probleem, et keegi ei tea, kus Sloveenia asub). Ja miks peaks keegi Sloveenias ennast tappa tahtma? Ennast tahetakse tappa ju ikka heaoluühiskonnas, kus elu on lihtsalt nii hea, et sellega pole midagi peale hakata. Kui filmi vaadata, siis jääbki selline mulje. Raamatus ju tegelikult seda teemat üldse ei ole, samas ei anna kogu see Jugoslaavia lagunemise temaatika loole ka midagi erilist juurde.
Või lihtsalt mulle meeldivad raamatud rohkem kui filmid, sest mul pole piisavalt aru, et mõista lahtiseletamata fimikeelt? Et no miks ta ometi seal klaveri taga masturbeerima hakkas? Või on hoopis filmitegija viga, et ta seda mulle selgeks teha ei oska?
Kui aga raamatu natuke naiivsest loost kõrvale vaadata ja keskenduda sellele, mida Coelho tegelikult öelda on tahtnud (ehk siis, mida mina arvan, et ta tahtis...), siis paneb raamat isegi kaasa mõtlema. Enamik inimesi soovib iga hinna eest leida teiste heakskiitu ega märka, et sealjuures tambitakse jalge alla enda tegelikud soovid. Ja ilmselt ei mõtle ka vanemad sugugi halba kui ütlevad, et "kui sa meid armastad, siis teed nii nagu meie tahame". See raamat peaks avama nende silmad, kes seda normaalseks peavad. Nemad aga kardetavasti raamatuid ei loe ja seega kõlavad Coelho ideed enamasti vaid neile, kes neid niigi teavad. Aga kordamine ei tee ju kunagi halba ning päris puhas pole sellest "ühiskonna surve"-patust meist ilmselt keegi.
reede, aprill 23, 2010
People like you fuck people like me in order to avoid agony*
Kurat, ma armastan kevadet! Siis kui teised armuvad ja jooksevad lilled peas mööda kesapõldu, kooberdan mina 2 päeva söömata ja nädal aega pesemata peaga, mustad prillid aukus silmi katmas, sihitult ringi. Kes viib mäele tõrviku, kes lilled, et kevad rutem tuleks, ainult nahkhiir lendab üksi ringi...Eelmine kevad jäi tite tõttu vahele aga see-eest sellel aastal jälle täie rauaga!
Tuleb välja, et taas olen oma rinnal ussi soojendanud. Mitte et ta oma kaheosalist keelt varemgi laksutanud ei oleks ega unenägudes mind salvanud - see kuradi lootus peab ikka viimasena surema...
Ja taas selgub põnev tõsiasi, et neid, kes lillelistes kleidikestes mahehäälselt ei helju, vaid selle asemel natuke rohkem jalgadega maas on ning mõnikord maailma peale vihastades kuradeid vannuvad, peetakse kuulikindlateks. Ehk siis - tema on ju kõva mutt, talle pole midagi vaja, ta ei saa kunagi haiget.
Ma ei teagi, mis nüüd saab. Eile sai 15 minutit usaldustelefoni liinil riputud ja sinna karjutud, aga sealse tädi imelised soovitused andsid taas tõestust sellele, et viimases hädas tuleks ikka oma mõistuse riismeid usaldada. Täna psühhiaatri juures ei olnudki enam tuju karjuda (no seal on nii õhukesed seinad ka, et parem on mitte hoogu minna...) ja suutsin isegi ühe sarkastilise naljaga maha saada. Krt, paranen ma alles kiiresti, nagu vampiir kohe!
Igatahes, teisipäeval tuleb Hole'il plaat välja ja seda saab praegu Facebookis tasuta täies pikkuses kuulata! See Hole'i leht on ka siiani ainus kasulik asi seal Facebookis, mille ma avastanud olen. Täna kavatsen päev läbi sellel lehel istuda.
*Hole - Samantha (hetkel mu lemmik uuelt albumilt)
Tuleb välja, et taas olen oma rinnal ussi soojendanud. Mitte et ta oma kaheosalist keelt varemgi laksutanud ei oleks ega unenägudes mind salvanud - see kuradi lootus peab ikka viimasena surema...
Ja taas selgub põnev tõsiasi, et neid, kes lillelistes kleidikestes mahehäälselt ei helju, vaid selle asemel natuke rohkem jalgadega maas on ning mõnikord maailma peale vihastades kuradeid vannuvad, peetakse kuulikindlateks. Ehk siis - tema on ju kõva mutt, talle pole midagi vaja, ta ei saa kunagi haiget.
Ma ei teagi, mis nüüd saab. Eile sai 15 minutit usaldustelefoni liinil riputud ja sinna karjutud, aga sealse tädi imelised soovitused andsid taas tõestust sellele, et viimases hädas tuleks ikka oma mõistuse riismeid usaldada. Täna psühhiaatri juures ei olnudki enam tuju karjuda (no seal on nii õhukesed seinad ka, et parem on mitte hoogu minna...) ja suutsin isegi ühe sarkastilise naljaga maha saada. Krt, paranen ma alles kiiresti, nagu vampiir kohe!
Igatahes, teisipäeval tuleb Hole'il plaat välja ja seda saab praegu Facebookis tasuta täies pikkuses kuulata! See Hole'i leht on ka siiani ainus kasulik asi seal Facebookis, mille ma avastanud olen. Täna kavatsen päev läbi sellel lehel istuda.
*Hole - Samantha (hetkel mu lemmik uuelt albumilt)
esmaspäev, aprill 19, 2010
Mis naine see selline on, kes käsitööd ei armasta, süüa teha ei oska ja selle asemel mööda kohvikuid tilbendab!
Mida te teete vabal ajal? Minule näiteks meeldib reisida, lugeda, muusikat kuulata, väljas söömas käia, teatrit, kino ja kontserte külastada. Mõni aga koristab, triigib, peseb, koob, küpsetab ja möllab aias. Üha enam tundub mulle, et see on vahe, mille alusel inimesi (naisi?) lahterdada saab. Mina ei sobi nendele teistele ja nemad ei tõmba mind. Päris palju olen kuulnud nende, nimetagem neid siis näiteks virkadeks, poolt etteheited, et minusugused, nimetagem meid näiteks nautlejateks, on lihtsalt laisad inimesed. Lisaks veel arvamusavaldused stiilis: "Endal on laps, kas ikka pole tekkinud huvi käsitöö vastu?" (etteheitvas toonis) või "Oleks mul raha, ma küll kuhugi reisima ei läheks!"; "Kinos pole ma aastaid käinud ja miski ei tõmba ka sinna". Tänu neile viimastele arvamustele on minus jällegi süvenenud ettekujutus virkadest kui "lapsed,köök ja kirik"-tüüpi traditsiooniliselt naiselikest naistest, kel aga silmaring kahetsusväärselt ahtaks jääb. Virgad jälle arvavad, et eks see nautlemine üks uuema aja kiiks ole ja tõelise õnne leiab ikka suures peres ja põllulapiga maamajas. Nautlejad kipuvad esiplaanile tõstma iseenda ja oma maailmapildi avardamise ning eriti peret looma ei kipu või vähemasti piirduvad 1-2 lapsega, kelle kõrvalt varakult tööle naastakse. Nautlejad elavad pigem linnades ja virgad maal. Meie emade põlvkond on valdavalt virgad. Minu ema ei ole - ta ei armasta kokkamist ja käsitööd vaid hindab kõrgmoodi ning tunneb peensusteni parfüüme. Oleks imelik kui mina tema kõrvalt virga eluviisiga oleks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.
Üks tähtis asi veel - naudelda ei saa kui raha ei ole. Kas tegelikult on see virkade-nautlejate jaotus pigem tingitud ühiskonna ebavõrdsusest kui sellest, mida keegi tegelikult valib? Kas maal suures peres, kus iga sent arvel oli, üles kasvanud tüdruk üldse saab mõelda kallis restoranis einestamisest? Või põline kivilinlane kevadistest aiatöödest? Tuleb aga tunnistada, et enamasti need kaks gruppi omavahel ei sobi. Neil pole millestki rääkida ja seetõttu peab kumbki teist poolt alaväärtuslikuks. Võib-olla peaks sellega leppima ja ma võiksin kindlalt pead raputada kui keegi ütleb jälle, et "tihti ju tuleb suur isu perele midagi erilist kokata!", selle asemel, et võltsõhinaga kaasa noogutada.
Ja kas virgad ka oma virkust häbenevad nagu mina sageli oma mittevirkust häbenema pean? Virkus kui traditsiooniline elamisviis on justkui auväärsem kui selle eiramine ja maailmas enda otsimine. Või häbenevad just virgad, et ei saa endale šoppamist lubada ja peavad seetõttu ise riideid õmblema ning tahavad siis käsitööd glamuursena näidata?
Vähemalt on küllaga ainest erinevateks solvanguteks.
reede, aprill 16, 2010
Isegi vulkaanid purskavad selleks, et mu elu ära rikkuda
Elu on tõesti irooniline ehk nagu Alanis Morissette laulab:
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think
Igatahes pärast aastaid koosolekutel mitteosalemist istub L. nüüd Rootsis ega saa sealt tuhapilve tõttu tulema. (No on ikka mõtlemine - tänapäevaste sidevahendite juures ja IT-ga tegelevas rahvusvahelises firmas niimoodi koosolekuid korraldada!)Sünoptikud hoiatavad tuhapilvest tingitud jaheda suve eest aga sina mõtled, et krt, kõgepealt see, et su nädalavahetus saab rikutud kuna laev, kui sinna üldse enam pileteid saab, jõuab kohale alles laupäevaks, lisaks võib ära rääsuda või, mida sa endale Rootsist tuua käskisid (Bregott on ülihea või!) ja nüüd tahavad veel suvepuhkuse ka nässu keerata! Ilmselt mõtlevad täpselt samamoodi kõik inimesed ka enne tõelist viimsetpäeva (no ma mõtlen mingit katastroofi, mis elu Maa pealt pühib näiteks). Või kasvõi peale Indias hävingu korraldanud tsunamit mõtled ikka, et krt, pidi just seal juhtuma, nüüd ei saagi puhkama minna või et oi kui hea, et siis ei juhtunud kui mina seal olin. Kohalik rahvas, hukkunud, purustused, ökokatastroof - nojah, kole küll aga peaasi, et mina terveks jäin. Selline see elutahe juba kord on. Ja hea elu tahe - et mismoodi nüüd ei saagi puhkama sõita? Lennukid ei lenda? Ennekuulmatu! Kasvõi lihtne elektrikatkestus on ju maailma lõpp - kui sageli oled sina sel puhul mõelnud, et ok nett on maas, lähen vaatan siis telekat? Aa...see ka veel, kurat! No keedaks siis teed? Seda ka ei saa?!
Isegi see, alguses nimetatud iroonia on märkimisväärne vaid konkreetse inimese jaoks - tegelikult on tegemist lihtsa matemaatikaga ja ka sellega, et inimestel on kombeks mäletada asju endast lähtuvalt - kindlasti on ka enne lende erinevatel põhjustel ära jäänud, kuid neid me arvesse ei võta, sest meiega need ei seondu. Ja näeme suurt kokkusattumust selles, et just see ainuke kord kui meil on vaja lennata, purskab üks vulkaan, mis tõenäoliselt võiks ka terve planeedi hävitada aga meile on oluline see, et ta segab meie plaane.
Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think
Igatahes pärast aastaid koosolekutel mitteosalemist istub L. nüüd Rootsis ega saa sealt tuhapilve tõttu tulema. (No on ikka mõtlemine - tänapäevaste sidevahendite juures ja IT-ga tegelevas rahvusvahelises firmas niimoodi koosolekuid korraldada!)Sünoptikud hoiatavad tuhapilvest tingitud jaheda suve eest aga sina mõtled, et krt, kõgepealt see, et su nädalavahetus saab rikutud kuna laev, kui sinna üldse enam pileteid saab, jõuab kohale alles laupäevaks, lisaks võib ära rääsuda või, mida sa endale Rootsist tuua käskisid (Bregott on ülihea või!) ja nüüd tahavad veel suvepuhkuse ka nässu keerata! Ilmselt mõtlevad täpselt samamoodi kõik inimesed ka enne tõelist viimsetpäeva (no ma mõtlen mingit katastroofi, mis elu Maa pealt pühib näiteks). Või kasvõi peale Indias hävingu korraldanud tsunamit mõtled ikka, et krt, pidi just seal juhtuma, nüüd ei saagi puhkama minna või et oi kui hea, et siis ei juhtunud kui mina seal olin. Kohalik rahvas, hukkunud, purustused, ökokatastroof - nojah, kole küll aga peaasi, et mina terveks jäin. Selline see elutahe juba kord on. Ja hea elu tahe - et mismoodi nüüd ei saagi puhkama sõita? Lennukid ei lenda? Ennekuulmatu! Kasvõi lihtne elektrikatkestus on ju maailma lõpp - kui sageli oled sina sel puhul mõelnud, et ok nett on maas, lähen vaatan siis telekat? Aa...see ka veel, kurat! No keedaks siis teed? Seda ka ei saa?!
Isegi see, alguses nimetatud iroonia on märkimisväärne vaid konkreetse inimese jaoks - tegelikult on tegemist lihtsa matemaatikaga ja ka sellega, et inimestel on kombeks mäletada asju endast lähtuvalt - kindlasti on ka enne lende erinevatel põhjustel ära jäänud, kuid neid me arvesse ei võta, sest meiega need ei seondu. Ja näeme suurt kokkusattumust selles, et just see ainuke kord kui meil on vaja lennata, purskab üks vulkaan, mis tõenäoliselt võiks ka terve planeedi hävitada aga meile on oluline see, et ta segab meie plaane.
esmaspäev, aprill 12, 2010
Elan laste nimel, mees on ristiks kaelas
"Postimees, kas pole kohe kuidagi võimalust saata mööda ühtegi nädalat ilma, et "arvamusliidrid" Pullerits, Schwede ja Mäggi oma shovinistliku ilaga lehte ei pääse?" küsib keegi tore inimene Postimehe kommentaariumis. Postimehes ilmunud Indrek Schwede arvamuslugu (tema oli ka see, kes naiste peksmist "õigustas" ja Anna-Maria Penu sellega välja vihastas, kuigi minu arvates rääkis ta lihtsalt asja laiemast plaanist aga jah, ka mind peeti vägivalla lahtimõtestamise eest kooli ajal selle propageerijaks, nii et eks see üks tänamatu tegevus ole) ei saa küll minu 100% toetust, kuid teatud asjadega olen täiesti nõus. Üks kummaline asi, mida olen tihti kohanud on näiteks see, kuidas suur osa naisi kohtleb oma mehi peale lapse saamist - näiteks magab mees loomulikult põrandal, sest titt peab emmel kaisus olema ja kõik korraga voodisse ei mahu. Väga palju olen kuulnud arvamusi, et loomulik on oma last mehest rohkem armastada jne. Olen isegi kuulnud meestest, kes peale lapse eostamist naise käest küsinud on, et kas neid nüüd enam vaja ongi (ja seda mitte naljaga). Samas on need naised maruvihased kui mees pere kõrvalt sõpradega kuhugi minna tahab (ei mõtle igapäevast käimist), sest niikuinii ju minnakse naistesse. Ja tõesti ei saa ma aru, miks sellised naised imestavad kui nad maha jäetakse. Minu arvates peaks esikohal olema paarisuhe ja sellest siis sündima lapsed, mitte aga ei ole ühel poolel vaja spermadoonorit, kes illikuku titakese valmis teeb ja siis hiljem vaid hädaks kaelas on. Ja ma ei usu neid, kes väidavad, et mees on paha ega aita, kuigi enne oli imehea ja hooliv. Eks tuleb ikka paremini vaadata ka, kellega leivad ühte kappi panna.
Artiklis on muidugi mõttetut üldistamist ka - ei ole need teise kultuuri naised ka midagi nii tingimusteta armastavad (kui seda normaalses mõttes, mitte teenimisena võtta). Olen näinud pereelu, kus mees eestlane ja naine aasiast ning nii alandlik, et tänab enne viis korda kui külalistega ühte lauda julgeb istuda. No selline tingimusteta teenimine ka vaevalt normaalsele mehele peale läheb. Ja päris mitme imekena ja naiseliku slaavitari suust olen kuulnud arvamust, et mees peaks kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal naisele mõne kingituse ikka ostma. Ei usu, et eestlased nüüd need kõige hullemad on ja eks see "mees kui rahakott, naine kui trofee" maailmapilt kuulub ikka vaid teatud seltskondadesse.
Kuid selle soovitud meeste rohkema kaasamise jaoks pereellu peaks tõesti vaatama ka seda kui paljud naised sellel üldse toimuda lasevad.
Artiklis on muidugi mõttetut üldistamist ka - ei ole need teise kultuuri naised ka midagi nii tingimusteta armastavad (kui seda normaalses mõttes, mitte teenimisena võtta). Olen näinud pereelu, kus mees eestlane ja naine aasiast ning nii alandlik, et tänab enne viis korda kui külalistega ühte lauda julgeb istuda. No selline tingimusteta teenimine ka vaevalt normaalsele mehele peale läheb. Ja päris mitme imekena ja naiseliku slaavitari suust olen kuulnud arvamust, et mees peaks kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal naisele mõne kingituse ikka ostma. Ei usu, et eestlased nüüd need kõige hullemad on ja eks see "mees kui rahakott, naine kui trofee" maailmapilt kuulub ikka vaid teatud seltskondadesse.
Kuid selle soovitud meeste rohkema kaasamise jaoks pereellu peaks tõesti vaatama ka seda kui paljud naised sellel üldse toimuda lasevad.
neljapäev, aprill 01, 2010
Otsime töötajat
Mul on kiire olnud, kuna tegelen uue töötaja otsimisega. Kui eelmine konkurss 2008. aastal tõi kokku umbes 120 cv-d, siis praegune konkurss on oma esimese 6 päevaga selle numbri juba ületanud...Konkursi algul kartis L., et "no 200 tuleb vist ära". Noh jah, meil on ju masu ja pupu ja mis need nilbed sõnad veel olid. Üldiselt ma ei tohiks vist midagi kommenteerida, sest kõik kandidaadid ju praegu usinasti guugeldavad mu nime :) Aga las olla - äkki tuleb hoopis kasuks?
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).
Ega seekord midagi nii lõbusat ei olegi olnud kui 2008. aastal kui keegi tol hetkel riigisektoris töötanud näitsik teatas, et varem on ta olnud müüa. Õudne kiusatus oli talle sel teemal küsimusi esitada...Seekord küsis keegi kõigest, et milleks loogilist mõtlemist vaja on. Esimese hooga ei osanud vastatagi - see ju selline "mis on elu mõte" valdkonda kuuluv küsimus. Hiljem ütles L. muidugi, et loogilist mõtlemist on vaja selleks, et teada, millal s***le on vaja minna. Lihtne, aga mina selle peale ei tulnudki.
Huvitav on muidugi see, et kui ütled kuulutuses, et nõutav on hea keeletunnetus, siis kandideerivad need, kes oma CV Google Translator´it kasutades koostanud on...Lisaks paistavad väga paljudes CV-des silma kirja- ja lohakusvead. Ma saan aru, et vead ikka tekivad aga sellise paberi nagu CV jõuab ju ometi enne saatmist kriitiliselt üle vaadata. Kuna meie töö nõuab väga suurt täpsust - kuidas klient suhtub kui mõne näpuka tõttu tema pangapaberid kaotsi lähevad või tema nimi valesti on kirjutatud ning meil ei jõua kohale, sest sealgi üks täht vahelt ära jäänud?
Tundub, et paljud on meie keelenõudest aga aru saanud, et tegemist on suhtlemist nõudva tööga ja kandideerinud on tosin klienditeenindajat, kes kangesti suhelda tahavad. Meie töös seda kindlasti ei saa - kliente me ei näegi, kedagi kontoris ei käi ja seal peab ka 8 tundi nina arvutis istuma. Õudne dilemma tegelikult - ma kahtlustan, et seda ideaalset laia silmaringi, loogilise mõtlemise ja keelevaistuga inimest see töö eriti ei tõmba...No mina olen muidugi erand :P Meil on tööl ainult sellised kokutajad ja peletised, kes hoolimata teravast mõistusest kaaskodanikega suhelda ei saaks/ei julgeks :P Aga tegelikult ka - me ei ole siiamaani ühtegi töövestlust korraldanud ja ilmselt ei tee ka seda kunagi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei saavuta sellega midagi - ma ise olen vestlustes kohutav, need ajavad mu närvi ja ma kogelen seal mingisugust täielikku bla-blad suust välja. No näiteks kukkusin ma mõlemal ülikooli sisseastumisvestlusel peale vestlust pingereas nii 40 koha võrra...Samas suutsin ma kooli edukalt ja suisa lõputöö A-ga lõpetada (kes koera saba jne). Sama tendentsi on kirjeldatud ka Stefan Kleini raamatus "Kas kõik on juhus?", kus tuuakse näide ühe ülikooli arstiteaduskonnast, kus tuli ilmsiks eksitus, et vastu on võetud tellimusest vähem arstikandidaate - võeti siis osa endisi joonealuseid ka vastu ja muidugi selgus kooli lõpetades, et erinevust nende kahe seltskonna vahel ei olnud ei õppetöös ega ka hilisemas töökogemuses.
Mis siis teha, et head kandidaati leida? Minu arust ei tule midagi eriti teha - sobiva inimese tunneb tavaliselt ära. Alati on juhtunud nii, et inimene, kes uksest sisse astudes ok tundub, teeb ka testi hästi ära (me nimelt korraldame töötajate valikuks ainult oma programmi kasutamise testi). (Mitte mingi psühholoogilise jama, mida minu peal riigisektoris rakendati - ja kust ma läbi sain ning tegelikult üldse antud keskkonda ei sobinud). Ehk siis toredad, kuid lohakad (ja mitte üldse toredad ja lohakad, harimatud jne) praagib välja cv, haritud, korralikud, kuid isiksuseomadustelt sobimatud näeb ära silm (ja test näitab neid, kes CV-s osavalt end targemate ja korralikumatena näidata oskasid).
neljapäev, märts 25, 2010
Naine on loom?
Lugedes Kurmo Konsa "Maailm 2.O" nimelist äärmiselt põnevat raamatut, jõudsin kohani, kus kirjeldatakse varases ajaloos tuntud ideed inimest kunstlikult "ehitada". Kuna evolutsioonist veel midagi ei teatud (olgu, tänapäeval nii mõnedki ei usu seda samuti), siis üritati kuidagi lahti seletada inimese teket ja arvati ka seda, et kui esimesed inimesed tekkisid nö mittemillestki, siis peaks see ka tänapäeval võimalik olema.
Niisiis umbes 3.sajandist pärineb esimene teadaolev kunstlikult loodud inimese kirjeldus, kus leitakse, et mehe sperma on täesti võimeline iseseisvaks arenguks. Samast teemast võib nimetada ka 14.sajandist pärinevat ideed, mille järgi loovad inimese mees ja Päike, emal pole muud funktsiooni kui inkubaator ja toitja. Edasi arendasid seda ideed juba alkeemikud, kes väitsid, et sperma tuleb panna "hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla" ning voila! 40 päeva pärast ongi inime valmis. No tegelikkuses olid need toimingud küll kõik keerulisemad aga selle võrra mitte rohkem mõistlikud. Ja miks seda kõike vaja oli? Aga sellepärast, et pääseda materiaalse maailma kütkeist ning mitte lasta inimalgel emasest saastunud saada. Kui seda naist vahel ei oleks, oleks me kõik ülivõimetega poolinglid - nii tollal usuti...
Võtame siia kõrvale nüüd tänapäevast islami, kus samuti naine on "räpane" ja tuleks enne surema jätta kui et meesarst seesugust raviks (Eesti arsti Afganistani kogemus).
Miks need naised siis meestele sedamoodi on tundunud? Tegelikult on üsna selge, et naine on mõnes mõttes rohkem loodusega seotud kui mees - naise elu on tsükliline, seotud kuufaasidega, enamasti on ta rohkem vaimne ja emotsionaalne (seotud ilmselt tugevnenud tajudega, et kaitsta hädaohus oma lapsi) ja mis kõige kummalisem - ta keha moondub ja sealt ilmub mingi kummalise ja õudustäratava protsessi ajal (millest enamasti mehed kõrvale jäetakse)suure kisaga uus inimene. Jah, ja suur tänu tampooni leiutajale, sest ilmselt oli tol hallil ajal ikka päris raske puhtust säilitada, kuigi ilmselt on inimesed alati piisavalt leidlikud olnud igasuguseid probleeme lahendama ja ka sellele olid omad lahendused. Mis sel vaesel varase aja mehel siis üle jäi kui mitte sellist olevust karta ning teda räpaseks ja nõiaks nimetada?
Kõige selle valguses saab küll ainult tänulik olla feminismile ja soorollide hägustumisele, mis on avanud senised sugudevahelised selged piirid. Vähemalt osale tänapäeva meestest ei tundu enam rõve naisele poest tampoone osta või sünnituse juures viibida. Selles mõttes mõistavad tänapäeva mehed naisi kindlasti paremini (öelgu need naised, mis tahes) kui varasemate põlvkondade omad. Ja ma arvan, et see on ikka tohutu suur pluss. Iseasi on, kuidas reageerivad need, kes siiani vanades mallides kinni on - kas moslemid võtavad omaks mõtte, et naine ei ole midagi teisejärgulist või jätkavad nad endiselt muu maailma tagasi pimeduse rüppe kihutamist. Ja kui kaugele lähevad äärmuslikud feministid, kes näiteks selle sama raamatu andmetel ülistavad vastukaaluks günogeneesi ehk siis inimese teket üksnes munarakust hoidudes meessooga "saastumisest"...
Kummaline, kui kaugele see sallimatus erineva vastu võib minna: mehed vs naised, mustad vs valged, vanad vs noored jne.
Niisiis umbes 3.sajandist pärineb esimene teadaolev kunstlikult loodud inimese kirjeldus, kus leitakse, et mehe sperma on täesti võimeline iseseisvaks arenguks. Samast teemast võib nimetada ka 14.sajandist pärinevat ideed, mille järgi loovad inimese mees ja Päike, emal pole muud funktsiooni kui inkubaator ja toitja. Edasi arendasid seda ideed juba alkeemikud, kes väitsid, et sperma tuleb panna "hermeetiliselt suletud retorti, magnetiseerida ja matta hobusesõnniku alla" ning voila! 40 päeva pärast ongi inime valmis. No tegelikkuses olid need toimingud küll kõik keerulisemad aga selle võrra mitte rohkem mõistlikud. Ja miks seda kõike vaja oli? Aga sellepärast, et pääseda materiaalse maailma kütkeist ning mitte lasta inimalgel emasest saastunud saada. Kui seda naist vahel ei oleks, oleks me kõik ülivõimetega poolinglid - nii tollal usuti...
Võtame siia kõrvale nüüd tänapäevast islami, kus samuti naine on "räpane" ja tuleks enne surema jätta kui et meesarst seesugust raviks (Eesti arsti Afganistani kogemus).
Miks need naised siis meestele sedamoodi on tundunud? Tegelikult on üsna selge, et naine on mõnes mõttes rohkem loodusega seotud kui mees - naise elu on tsükliline, seotud kuufaasidega, enamasti on ta rohkem vaimne ja emotsionaalne (seotud ilmselt tugevnenud tajudega, et kaitsta hädaohus oma lapsi) ja mis kõige kummalisem - ta keha moondub ja sealt ilmub mingi kummalise ja õudustäratava protsessi ajal (millest enamasti mehed kõrvale jäetakse)suure kisaga uus inimene. Jah, ja suur tänu tampooni leiutajale, sest ilmselt oli tol hallil ajal ikka päris raske puhtust säilitada, kuigi ilmselt on inimesed alati piisavalt leidlikud olnud igasuguseid probleeme lahendama ja ka sellele olid omad lahendused. Mis sel vaesel varase aja mehel siis üle jäi kui mitte sellist olevust karta ning teda räpaseks ja nõiaks nimetada?
Kõige selle valguses saab küll ainult tänulik olla feminismile ja soorollide hägustumisele, mis on avanud senised sugudevahelised selged piirid. Vähemalt osale tänapäeva meestest ei tundu enam rõve naisele poest tampoone osta või sünnituse juures viibida. Selles mõttes mõistavad tänapäeva mehed naisi kindlasti paremini (öelgu need naised, mis tahes) kui varasemate põlvkondade omad. Ja ma arvan, et see on ikka tohutu suur pluss. Iseasi on, kuidas reageerivad need, kes siiani vanades mallides kinni on - kas moslemid võtavad omaks mõtte, et naine ei ole midagi teisejärgulist või jätkavad nad endiselt muu maailma tagasi pimeduse rüppe kihutamist. Ja kui kaugele lähevad äärmuslikud feministid, kes näiteks selle sama raamatu andmetel ülistavad vastukaaluks günogeneesi ehk siis inimese teket üksnes munarakust hoidudes meessooga "saastumisest"...
Kummaline, kui kaugele see sallimatus erineva vastu võib minna: mehed vs naised, mustad vs valged, vanad vs noored jne.
Tellimine:
Postitused (Atom)