Ideaalne välimus

Sattus ette selline artikkel ehk siis konstruktsioon sellest, milline näeks välja ideaalse välimusega naine naiste silmis ja milline meeste silmis. Nagu ma aru sain, siis sai näo osi valida vaid konkreetsetelt staaridelt - no ilmselt kui küsida kellegi käest, kas ideaalsel naisel oleksid Miranda Kerri põsesarnad, siis 99 % vastaks vaid möh? Valik tehti siis mingeid kindlaid fotosid vaadates. Igatahes artiklit silmates nägin ma muidugi kõigepealt pilte ja mu esimene arvamus oli, et mehed on ilmselt selle normaalse naise välja valinud ja naised on oma eeldustest meeste ideaali kohta kokku pannud selle alumise stereotüüpse monstrumi. Tuli aga välja, et ma olen ise naiivne ja stereotüüpne naine - hoopis see esimene, ka minu silmis väga ilus tütarlaps, ongi naiste ideaal ja see alumine, khm-khm, õudus, meeste oma. Imelik on see, et kui naiste ideaal on loomulik, siis meeste oma puhul on kasutatud ilmselgelt võltsi väljakasvanud juuksevärvi ja vulgaarselt mõjuvaid ehteid ning kuigi Angelina Jolie huuled on väidetavalt loomulikud, siis igal teisel sarnaste huulte nägemine võrdub vähemalt minu jaoks alati mõttega Botoxist. Need paksud mokad teevad aga inimese näo minu jaoks labaseks. Tegelikult on muidugi sellised küsitlused mõttetud, sest variatsioonid ühe soo sees on suuremad kui erinevused sugude vahel - kindlasti leidub mehi, kes arvavad minuga sarnaselt ning naisi, kes peavad alumist naist ideaalseks. Ilu on vaataja silmades kah. Ma tean ka päris mitut inimest, kes on palju ilusamad kui need kaks väidetavat ideaali.
Blondi juuksevärvi eelistamise enamike meeste puhul olen küll ise läbi katsetanud ja tõepoolest - tähelepanu oli mahamurdev ka nende poolt, kes mind varem tundsid ega tumeda pea puhul märkamagi ei teinud. Samas ma usun, et blond ei tee mitte ilusamaks vaid tähelepandavamaks - eriti hästi tuleb see esile näiteks öösel klubides. Teiseltpoolt käis selle tähelepanuga tihti kaasas ka arusaam minu vähesest vaimsest võimekusest, mida tumeda pea puhul jällegi ei täheldanud. Selle ebameeldiva kõrvalmõju tõttu sai eksperiment päris kiirelt lõpu ka. Täpsustuseks tuleb ehk lisada, et see kõik toimus eas, kus sai veel sageli uusi tutvusi sõlmitud ning väljakujunenud tutvusringkonnas ei tekita kellegi juuksevärvivahetus ilmselt samasugust reaktsiooni.
Aga miks end üldse nö tuunida? Enamik arvab ju, et ebakindlusest või vastassoole meeldimise soovist ajendatuna. Eks rääkida saab ikka vaid enda eest - aga miks mõned mehed end tuunivad? Minu arvates ei tee need vähesed ennast tuunivad mehed seda mitte ebakindlusest (nõuab tohutut enesekindlust olla tuunitud mees) või meeldimise soovist (mõtlen siis konkreetselt tugevat tuunimist, mitte kammitud pead ja viksitud kinga) vaid statemendi mõttes. Nad püüavad oma sisemust läbi välimuse näidata ja ma usun, et ka näiteks minu puhul on see olnud enese tuunimise peamine põhjus. Nii näiteks olen ma alati eelistanud välimuses äärmusi ja kontraste, ma pole soovinud välja näha nö loomulikult ilus vaid pigem "äge". Pigem on ju see üks asi, mida vastassugu põlgama pidavat - nähtavalt võlts välimus. Näiteks kasutan igapäevaselt  musta silmalainerit ja isegi selle süütu asjakese kohta on mõned suguõed öelnud, et nemad seda kasutada ei julge. Paistab liiga silma? No minu arvates ongi välimuse oluline ülesanne välja paista. Ega ju pikad kunstküüned ka meestele meeldimiseks ole (vist), pigem näitab naine sellega midagi teistele naistele - äkki seda, et tema oma sõrmekestega tööd tegema ei pea? Või olen ma ebakindel, et püüan oma  loomulikku välimust varjata? Mina seda nii ei näe - selle loogika järgi võiksime kõik ka ühtmoodi kartulikottides ringi käia aga enamik meist siiski valib endale riided selga mingitest põhimõtetest lähtudes. Välimus on osa inimese identiteedist, ilma lisanditeta on see minu jaoks toorik.

Lastest ja asjadest

Ma olen alati mõelnud selle üle,  miks siis,  kui mõni vastne ema kaebab titega seotud teemade üle a la ei maga, ei söö, millal ta ometi seda ja toda tegema hakkab, vastab keegi alati, et see on alles algus, oota, kui ta kasvab, siis alles mured algavad jms. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Puberteedieas võib ehk tõesti suurem jama tabada (aga ma siiski usun, et see tabab neid, kel varem miskit viltu läinud või kes ei taha lasta lapsel suureks kasvada) aga minu kogemuse järgi on väikelapseiga ikka kõvasti kergem ja ka huvitavam kui imikuiga. Piir läheb kusagilt sealt, kus laps rääkima õpib - lõpuks ometi tekib tal võimalus öelda, mis teda nutma ajab ja ma ei pea seda mõistatama. Ma saan lapsega rääkida ja talle asju seletada ning saan ka tagasisidet. Nunnu beebi eelistamine põnevale väikelapsele on justkui kaisulooma eelistamine huvitavale raamatule. Eks suur osa eelistabki muidugi. Ja paljudel lähebki laps peale beebieast välja kasvamist nö oma elu peale. Mänguasju küll ostetakse aga kasvatamisega tegeleb lasteaed ning erilist kokkupuutepunkti lapsega enam polegi. See, et ainuke aeg, mis lapsega päriselt koos ollakse, on tema beebiiga, on mu meelest inimeste enda viga. Seepärast ma alati kergitan ka kulmu kui öeldakse, et mitut last on kergem kasvatada kui ühte - selle all mõeldakse ju seda, et lapsed kasvatavad üksteist ja ise saad rahumeeli seriaale vahtida. Sellised omapäi kasvanud lapsed vajavadki vanemaid vaid selleks, et midagi saada ega oska hiljem puudust tunda koos veedetud ajast ning siis on jälle vanemad solvunud, et miks räägib mu laps minuga vaid siis kui pappi on vaja.
Jõulud on tulemas, lastele ostetakse kinke. Oeh, see on jube, mis toimub, vaestele teadmatutele vanavanematele soovitatakse poodides "poppe" mänguasju, mis maksavad hingehinda ("väiksed Furbyd on meil 30-40 eurot, no neil ei ole silmad nii liikuvad kui suurtel, aga suurtele on meil hetkel soodushind 67 eurot") ja millega heal juhul nädalake mängitakse. Ka Legode karbid on üha suuremaks läinud aga juppe on seal sees üha vähem ning needki aina enam spetsiifilised, mille juures laps palju fantaasiat kasutada ei saa. Eks lapsi ole erinevaid ja kindlasti mõned ka mängivad oma Barbiede ja Monster High-dega aga minu laps küll mitte ja ma ise ka oma Barbiede hunnikuga ei mänginud - nendega oli hea teiste ees uhkustada aga muidu kogusid nad riiulis tolmu. Tantsutrenni jõulupakki raamatut pakkides mõtlesin, et olen ilmselt ainuke hull lapsevanem, aga õnneks tuli välja, et raamatukinkijaid oli enamus (ei olegi veel maailm nii hukas). Loomulikult sai minu lapse sõbranna ikkagi ponide lossi - noh oli ju öeldud, et paluks sinna pakki mitte seda kõige hinnalisemat kinki panna aga vastavalt mingile uuringule olevatki keskmise lapse kingitus nii 60 eurot väärt - ponide loss on ju tõepoolest sellest lausa poole odavam. "Iga vanem teeb oma lapsele kingi ise"- praktika on nii või naa läbi kukkunud, sest alati leidub keegi, kes piiri pidada ei oska. Noh, lisaks oli meil veel üks õnnetuke, kes oli küll peole kohale veetud aga kellele emme-issi olid unustanud(?!) paki teha. Võib-olla oli see karm õppetund selleks, et aru saada, et jõulurõõm ei peitu asjades?

Teadlik tarbija

Oma arvamust avaldada armastava inimesena olen registreerunud mitmes küsitlusportaalis, kes siis aeg-ajalt mulle erinevaid arvamusküsitlusi vahendavad. Viimasel ajal on kõik kuidagi ühesuguseks muutunud - kõigepealt Postimehe RAM, kes tahab teada, kas ma mingit reklaami Postimees Online-s panin tähele või mitte. 95% ei pannud, sest erinevalt reklaamiagentuuridest, kes arvavad, et kõik liikuv ja vilkuv tõmbab tähelepanu, on internetti kasutava inimese aju aru saanud, et just kõike seesugust tuleb ignoreerida - nn reklaamipimedus, millest meile ka ülikoolis räägiti. Paljud kasutavad internetis üldse reklaamiblokeerijaid. Ainsateks netis jälgitavateks reklaamideks on need, mida jagavad firmad, keda ma FB-s jälgin ja kellest olen ise huvitatud. Ilmselt on see kordades odavam kui häiriv lausreklaam Postimehes, mis segab uudiseid lugemast ja tekitab reklaamitava vastu vaid negatiivseid tundeid. Kui küsitakse, millise panga reklaame olen viimase 14 päeva jooksul näinud, siis saan ausalt vastata, et mitte ühegi, sest ma olen harjunud seesugust infot mitte tähele panema. Võib-olla kui ma telekat vaataks, oleks olukord teine aga üheks põhjuseks, miks ma telekat ei vaata, ongi just need samad reklaamid. Teiseks on küsitlused, milliseid tundeid ja assotsiatsoone erinevad tooted minus tekitavad - no et kas Vana Tallinn tundub sooja ja sõbralikuna või Milka šokolaad ülbe või kodusena, kas ma tunnen, et tarbides mingit tootemarki muutun paremaks inimeseks või paistavad osad tootemargid hoopis tõusiklikena. No mida kuradit, tahaks küsida. Päriselt ka, keegi juurdleb nõnda mingite toodete üle või? Olen see, mida tarbin? Ok, ehk tõesti Absoluti tarbivad tõusikud, Lauaviina keskmine eestlane ja Rahvaviina teine Eesti aga selle vahe paneb paika siiski hind, mitte mingisugune maine. Kuidagi madal on vastata, et mingi toode tundub mulle sõbralikuna - tooted ei ole minu sõbrad.
Teisalt on kummastav teada, et valimistulemuse paneb peaasjalikult paika just nähtav olemine st suures osas välireklaam. Kuidas see võimalik on? Ma ei viitsiks valima minnagi kui peaksin valiku langetama vaid selle põhjal, kelle lõust esimesena meelde tuleb. Staatust näitavate toodetega on ka see asi, et osadele näitavad need staatust, teistele aga kasutaja-ihaleja rumalust. Sinna staatuse-toodete hulka üritavad aga ka tavatooted end kangesti pressida - mingi küpsis või šokolaad ei ole siiski Mercedes või Gucci. Ikka eriti nüri oleks töötada ettevõttes, kelle wc-paber püüab olla wc-paberite maailma Rolls Royce. Igasuguste "meie pere tarbib ainult selle ja selle firma tooteid"-reklaamidega püütakse tarbijates tekitada tunnet, et nad on "teadlikud tarbijad" - oskavad nõuda vaid parimat. Mu meelest õudne kui lihtlabasest asjade ostmisest saab elufilosoofia. Lapsed ei räägi ka enam mänguasjadest vaid erinevatest mänguasja brändidest.
Taaskasutus on muidugi tore aga arvake ära, mis toode minult kõige kiiremini ära osteti - eks ikka vana räbalaks kantud Guessi käekott.

Geneetiline laiskus

Eile jäi silma artikkel magamisest lasteaias. Olen selle teemaga vaid kõrvaltvaatajana kokku puutunud, sest ise ma lasteaias käinud ei ole ja mu lasteaiaealisel magamisega muret pole. Samas kuulnud olen sellest probleemist ikka päris palju. Minu mõlemad lapsed on titest saati ideaalsed magajad olnud. Kuskil kuuendast elukuust on mõlemad terve öö maganud, nii 12 tundi jutti siis ja ka päeva ajal ei pea nendega voodisse saamiseks võitlema. Samas magame ka ise hea meelega päevaund ning seda teevad ka mu vanemad. Teisi seesuguseid peresid väga ei tea. Isegi kui mõnel lasteaias magamisega probleeme ei ole, siis kodus olles vist ei maga kellegi lapsed, keda tean. Sõbranna nägi kurja vaeva, et ta kolmeaastane lasteaias magama saaks ja kui lõpuks sai, siis istus kodus 12-ni öösel üleval. Ega ta üksi muidugi istunud, vanemad olid ka sel ajal veel üleval. Meil on siin kümne ajal enamasti vaikus. Kas unevajadus on geneetiline või harjutamise asi? Ma ei tea. Nende mittemagajatega rääkides selgub, et tegevusetus üleüldse on nende jaoks võõras. Mina suudan küll tunde voodis raamatut lugeda, teised peavad seda ülimaks piinaks. Mina ei viitsi pigem ennast voodist väljuma sundida. Sageli uimerdati meil kodus päev otsa, kardinad ees. Kui küsida, kas ma olen pigem lõoke või öökull, siis ma vastata küll ei oska. Tegelikult hommikuse ärkamisega mul (enam) probleeme ei ole, õhtuti peale kümmet ma küll ilma seltskondliku stiimulita üleval ei püsi ja see peab ka väärt seltskond olema. Ülikooliajal olid kaheksased loengud mulle suht välistatud, kümnesed üsnagi piinarikkad ning õhtul peale kuut algavad samuti, ja mitte seetõttu, et ma pidevalt pidu oleks pannud ning sellest väsinud. Ilmselt geneetiline laiskus.
Õnneks pole mind nuheldud mittemagavate lastega. Tean ikka mitut, kelle lapsed kolmanda eluaastani iga öö mitu korda ärkavad ja röögivad. Ma oleks ammu hullumajas niimoodi. Minu omad tulevad ehk ka laisad, madala saavutusvajadusega unised minusarnased inimesed.

Oleme kõik vaikselt vait, äkki siis läheb mööda

Vaikimine pidavat miskipärast kuld olema. Huvitav, kas see on ainult meie, introvertsete põhjapoolsete rahvaste vanasõna? Eks mõni inimene võiks ehk tõesti rohkem vakka olla aga mõnikord oleks ikka vaja oma suu lahti ka teha. No näiteks kui konkreetselt küsitakse. Igatahes käib FB ühes grupis väikse kokkusaamise korraldamine ja õnneks on FB selline nuhk, et annab teada, et tegelikult on kõik teadet näinud, vastanud on aga...noh, mõni on kah. Kui raske on öelda, et kahjuks ma ei saa tulla või lausa, et ma veel ei ole kindel, kas saan tulla? Selle sama asja pärast ei taha ma enam ühtegi üritust ise korraldada - täpselt samasugune vaikimine toimus ka siis, kui mõni aasta tagasi klassikokkutulekut korraldasin. Eriti rõõmustavad olid inimesed, kes algul tulla lubasid või andsid lootust, et tulevad ning kui konkreetseks läks, siis haihtusid. Jube meeldiv on niimoodi eelarvet kokku panna näiteks. Ühes teises FB grupis otsiti sponsorlust ühele üritusele, saadeti kirju suurematele Eesti ettevõtetele. Vastuse saatsid nii paarinädalase ootamise järel kaks ettevõtet. Ongi normaalne nii või? Alati kui kirjale mingit vastust ei tule, hakkan kahtlustama, et äkki läks valele aadressile või jäi märkamata vms. On nii raske saata vastus, et "tänan, saime kätte, vastame esimesel võimalusel"? Mu meelest näitab see austust kaasinimese vastu täpselt samamoodi nagu tööpakkumisele kandideerinutele eitavate vastuste saatmine. Seda ei pidavat meil ka harrastatama, mind on päris mitu korda spetsiaalselt selle eest tänatud. Ometi on suurematel töövahendusportaalidel suisa blanketid selle kohta olemas - saada kasvõi see automaatvastus, ainuke töö on "saada" vajutamine. Päriselt, ma tahaks teada, miks inimesed ei reageeri? Mina, kusjuures, tunnen ennast lausa süüdi kui mõni kiri on kauem vastamata. Meie kiires elus niimoodi ilmselt kuhugi ei jõua. L. muide arvas, et see on inimeste peen viis näidata, et nad on ühed kohutavalt tähtsad ja pidevalt hõivatud tegelased. Umbes nagu mu endine parim sõbranna mulle paar aastat tagasi jõulude ajal teatas, et enne veebruari keskpaika temal minu jaoks küll aega ei ole. Jah, siiamaani olen kibestunud. Sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...my ass.

Media is a bitch

Liitusin FB-s feministliku grupiga ja nüüd ei saa ma enam üldse rahu. Kui varem vihastasin üksinda, siis nüüd olen leidnud terve grupi inimesi, kes samuti ei saa mitte vaiki olla ja nii ma siis vähkren õhtul voodis ja mõtlen, et miks ometi see eluke selline on. Keskmine inimene ei saa ju üldse probleemile pihta - mis krdi zoovolinik, krdi feminatsid, tahavad, raisad, naistest mehi teha ja vastupidi. Palun, rahu, ei ole nii, päriselt ei ole. Aga mitte keegi ei kuula. Isegi spordilembesed meesterahvad ei saa enam aru, mis teema on nende poolpaljaste tibidega Postimehe spordiküljel. Misjaoks? Mees tahab sportlastest lugeda, mitte jalgpallurite naistest. Paljaid tisse saab...noh, igal pool. Eile oli suureks sarkastiliseks uudiseks kellegi naissuusataja (ma tõesti ei ole spordiga täpsemalt kursis) soov mitte kuulda enda suunas kommentaare "suusatibi" või "suusaprintsess" vaid saada hinnatud oma tulemuste alusel. Uudist väärt asi ju - mida ta mõtleb üldse endast? Loomulikult hinnatakse naisi peamiselt välimuse põhjal - oled pandav või panda. Üks kommentaar oli kah, muidugi selline, et si**a need saavutused, peaasi, et kobe eit oleks. Höö-höö-höö, sügame mune. Kellele sellise mõtteviisi, jõmluse, propageerimine üleriigilises mainstream ajalehes kasulik on? Ok, sporditoimetus on tõesti Pulleritsu käpa all ja tema meelsust me juba teame aga see kõik muu. Naine24 - seal vist kirjutavad (ok, tõlgivad artikleid) naised aga ikka enamasti seda, kuidas naine peaks olema ja mida tegema, et meestele meeldida, kuidas oma kehaga mitte rahul olla jne. Kõige hullem mu meelest ongi see, et enamik inimesi ei näe selles mitte midagi valet. Noh, naisi ju huvitavadki suhted ja kosmeetika. Tõesti, huvitavadki aga kas just selle nurga alt, et 10 viisi, kuidas meest voodis rahuldada ja millise meigiga mehi skoorida? Kõigist teemadest saaks ju ka teise nurga alt rääkida (ei, mitte, et kuidas lesbiks hakata ja mehi peletada). Ma ei tea, kuidas inimeste silmi avada ja mitte lasta neil arvata, et selline meedia ongi normaalne. Lugesin just hiljuti Caitlin Morani raamatut "Kuidas olla naine?" ja kuigi ma sealt kõigega sugugi ei nõustu, oleks see päris hea aluslugemine ühele alustavale feministile normaalsele naisele. Raamatus räägitakse samuti meedia rollist kuulsuste elu käsitlemisel - kui me klikime järjekordsel uudisel J.Lo tselluliidi kohta, siis põhimõtteliselt oleme nõus, et isegi omal alal tippu jõudnud naisi võib häbimärgistada nende (normaalse) välimuse tõttu. Miks on heegeldav mees naeruväärne aga autot putitav naine äge (juhul muidugi kui ta on pandava välimusega)? Enamik inimesi on mu meelest selle koha pealt justkui pimedusega löödud, nad ei märka seda, nad on harjunud, mõned naised jagavad edasi  räigeid šovinistlikke nalju (äkki kutid arvavad, et ma olen siis lahe kui oskan enda üle naerda). Isegi kui päriselus arvab üha vähem inimesi, et naise ainsad ülesanded elus on olla ilus ja lapsi sünnitada, paistab meedia ikkagi kiviaega kinni jäänud olevat. Miks? Kellele on sellise mõtteviisi propageerimine kasulik? Peaks vist Postimehe lugemisest loobuma, sest isegi kui põhiuudised on normaalsed, pikitakse lugude vahele jõledaid artikleid Naine24-st, Elu24-st ja sporditoimetusest.
Ilmselt ma olen ebanormaalne aga no vaadake või seda "kena" pilti artikli juures - eks need inimesed ole seal kõik grotesksed aga miskipärast on üksikema kohe eriliselt tigeda mutina kujutatud, lapsed on kõik puhta poisid ning esimene asi, mis nende koledate muttide joonistatud naiste juures silma hakkab on - TISSID! Hea, et need vähemalt suured on.

Minu India - head tüdrukud nii ei tee

Tegelikult tahtsin ma sellest raamatust kirjutada kohe, kui ta läbi sain aga millegipärast jäi siis see tegemata, nüüd on kirjutamiseks Petrone Prindi blogimängu näol ka põhjus olemas. "Minu India" - keskmisest Minu-sarja raamatust paksem raamat rääkimas riigist, kuhu ma hea meelega ei reisiks - ei olnud just kõrged ootused. India puhul ju kardad ikka uut "Söö, palveta, armasta"-t. Tegelikult haaras see raamat aga alates esimesest leheküljest ning lugesin teda tunduvalt kiiremini muudest viimasel ajal kätte sattunud Minu-raamatutest. Kui üldiselt on selle sarja raamatud liigitatavad pigem reisipäevikute kui "päris-kirjanduse" alla, siis seekord teeks ma erandi. Tegemist on kaasahaarava looga, mitte kellegi kirjeldusega sellest, kuidas ta võõrale maale sattus ja mis seal kõik teistmoodi oli kui meil. Kirjeldustega on see häda, et ükskõik kui hästi autor ka ei püüaks, on lugeja silme ette manatav pilt siiski hoopis midagi muud, kui aga lugu räägitakse, siis lähed looga kaasa ja mingit kirjeldust kõrvale vaja ei olegi. "Minu India" puhul sobis mulle ka kirjutaja stiil - ei ole siin mingit õhkamist eksootilise maa järele, pigem pragmaatiline hakkamasaamine võõras kultuuris läbi musta huumoriprisma. Autor ei ülista Indiat, samas ei tee ta sealset kultuuri ka labaselt maha vaid lihtsalt konstateerib erinevusi kui fakti ja julgeb ironiseerida kui miski ei meeldi. Enamik kohatud kohalikke on ikka imelikud küll, samas leiab autor nende hulgast ka täiesti normaalselt, "meie-moodi" mõtleva naise. Eks see ole üks feministlik teos ka - mismoodi üks valge naine ilmselgelt meestekeskses ühiskonnas oma soorollile mittesobivalt käitudes hakkama saab (väga hästi saab). Tegelikult ei julgeks säärast hulljulgust muidugi teistele soovitada, Indiast on viimasel ajal ikka päris koledaid uudiseid tulnud. Huvitav oleks tegelikult teada, kuidas autor seda kommenteerib, raamatust küll muljet ei jää, et ta kunagi midagi kardaks.
Hiljem lugesin Epp Petrone blogist raamatu kohta ja imestasin, kui ta kirjutab, et raamatu autor oli düsgraaf - enamasti tõmmatakse ju selle ja rumaluse vahele võrdusmärk (ei ole ise üldse patust prii). Kole mõeldagi, et võib-olla on päris mitu väga head kirjutajat koolis kirjandite eest kahtesid saades oma kutsumusest loobunud (kooliajal hinnati ju enamasti vormi sisust tähtsamaks). "Minu India" on oma stiililt kindlasti eristuv - andekalt kirjutatud raamat. Võib-olla on muidugi minu sümpaatia kindel ka seetõttu, mida Eppki mainib - julgete poisilike tüdrukute elu on tavaliselt huvitavam. Blondes do not have more fun. Mulle ei meeldi head tüdrukud. Pipidest on inspireerivam lugeda ja unistada, et oleksin ise samasugune kuigi reaalsus on ilmselt midagi muud.

Miks ma ei pea beebiblogi?

Aktuaalsel teemal edasi mõeldes. Minu mõttetu blogi on eksisteerinud iidamast-aadamast aga üldiselt sellel mingit kindlat teemat ei ole olnud - noh et muusika- või filmi- või titeblogi. Muusikat ja filmi on siin isegi olnud, tittesid on ka veidi sisse visanud aga vaid üldisel tasandil mitte konkreetselt minu titte (va vist ainult see minu enneaegse lapse lugu, mille blogisse panemist ma tegelikult päris kaua kaalusin). Issake! Mul on ju kaks korda olnud suurepärane võimalus beebiblogida ja ma ei ole seda teinud! Tegelikkuses on minu laste sünniaastad olnud ühed kõige kehvemad blogimisaastad. Kui ma varem kirjutasin lausa enda nime alt (kusjuures Google lingib mu nime otsides ikka siia blogisse kuigi nimi on siit ammu läinud), siis pärast lapse sündi enam mitte. Ei olegi konkreetset põhjust, miks. Eraelust rääkides on mul siin üldse vaid pseudonüümid kasutusel olnud kuigi ma ei ole tegelikult paranoiline ja leian nagu Daki kunagi arvas, et mida avameelsem sa oled, seda kergem on sul ennast kaitsta, sest kui sa juba kõik endast maailma ette laotanud oled, siis pole ka kellelgi teisel midagi kuskilt välja tirida (minu interpretatsioon see siis, mitte Daki). Samas ma tean, et ka minu lähedased reageeriks sellele enam-vähem nii nagu Malluka ema (see oli vist parooliga postitus, nii et ma täpsemalt ei seleta). Suurem osa vanemast generatsioonist suhtub Internetti ikka veel ettevaatlikult ning leiab, et seal sõnavõtmine on peamiselt hullude pärusmaa. Teiste eraeluliste blogidega on nii ja naa, sõltub vist ikka sellest, kuidas kirjutatakse, mitte millest kirjutatakse. Ilmselt ma beebiblogisid ei loeks, kui mul endal beebit ei oleks aga samas ei loe ma praegu ka kõiki beebiblogisid. Mulle tegelikult tundub, et rasedablogid on põnevamad kui beebiblogid (huvitav on lugeda teiste üüratutest kannatustest kuna ma ise neist pääsesin...) - see ootus on põnev aga kui titt käes, siis üldiselt läheb igavaks. Ise ma ei oska üldse beebiblogida (milline imeline sõnavärd tegelikult) - esimese lapsega üritasin tema titeiga paberile jäädvustada ja kokku tuli nii paar esimest kuud kaootilisi ning nappe sissekandeid pluss mõni aeg peale seda lakooniliselt: "tõusis esimest korda püsti", "hakkas käima", "ütles aitäh". Niipalju siis sellest. Isiklikult sobiks mulle vist Roosa Sidruni lähenemine, kes kirjutab titendusest üldiselt erinevatest ideedest lähtuvalt ja räägib vähe oma lapsest konkreetselt. Kuigi need teemad käivad läbi kõigist naistefoorumitest ja on üldiselt läbinämmutatud ja- kakeldud. Aga kui sul on laps, siis paratamatult tekib mingi haiglane vajadus vahele trügida ja öelda, et "aga meil on nii!". Blogide kiituseks võib öelda, et nende kvaliteet on siiski hulga parem kui suvaliste inimeste poolt gruppides jagatavad beebilood. Ma kuulun enneaegsete gruppi ja vahel tekib küll tunne, et tahaks röökida aga noh need on ju palju läbielanud emad kelle õigekirja ja stiili üle ei ole tõesti kena kobiseda. Üks sealsetest pärlitest on näiteks sõna "rönken" - öelge veel, et eesti keelt kirjutatakse vastavalt hääldusele  - ongi ju rönken, mitte mingi röntgen tegelikult.
Tavaelus olen ma muide suht ülemäära avameelne inimene ja mulle ka meeldivad seesugused inimesed. Eks ole ka avameelsetel blogidel rohkem lugejaid. Samas kõik need lugejad ei ole sugugi heasoovlikud ning ilmselt on just seal see põhjus, miks ma ei ole siin isiklikuks läinud. Kui keegi minu lähikondlasi näpuotsagagi puutub või arvustab, siis minu vihal juba piire ei ole. Mina ei suuda Malluka kombel koledaid kommentaare ette lugeda vaid i'm gonna find you and i'm gonna kill you!

Blogimisnostalgia ehk eksisteeris elu ka enne ilublogisid

Hiljuti vaatasin FB-s mingit gruppi "Eesti blogid" ja minu täielikuks ehmatuseks jäid silma ainult ilublogid (vabandust, neid nimetatakse ju peene nimega "elustiili-blogideks") ja nänni jagamise võistlused. Mäletan, et minu jaoks oli esimene selle stiili esindaja keegi Blondiinmolly, kes Rootsis elava eestlasena jagas ka oma kohalikke hittblogisid, mis tema sõnul väga populaarsed olid ja omanikele tuntust ja pappi sisse tõid. Mõtlesin siis, et jumal küll - kas sellised asjad on blogid või? Et pildistan, mis mul täna seljas on, kust ostsin ja ongi sisukas blogi? Küll on hea, et meil Eestis nii pinnapealsed ei olda! Nüüd siis loen, kuidas keegi väidab, et Eestis valitsevad ilublogid ja sisukamaid blogisid on alles tekkima hakanud. Hallooo! Esimeste beebiblogide beebid on juba ammu suurekski kasvanud! Pigem on tegemist mingi blogimise teise lainega, sest kunagi oli olemas lausa aasta ajaveebi võistlus ja seda ammu enne ilublogide plahvatust. Blogimise surmast räägiti seoses Twitteri ja FB massilise levikuga ja tuleb tunnistada, et palju häid blogisid sinna nahka vist läks ka. Näete - siin on isegi veel 2007. aasta (jah, pea SEITSE aastat möödas juba) võistluse koduleht üleval. Märksõnadest on filosoofia populaarsem kui ilu... Vanasti oli rohi rohelisem ja...Kahju, et vähesed blogid on ajaproovile vastu pidanud aga usun, et praegustest ilublogidest on pikaealisi veelgi vähem. Mina alustasin blogimist 8. oktoobril 2005.

Käisin linnas märatsemas

Niisiis, karma is a bitch - kõigepealt tulid meile vastu kaks bomži, kellest üks olevat sõbranna kuulduse kohaselt küsinud, et ei tea, miks need kaks libu teisele poole teed läksid. Mina ei kuulnud ja arvasin, et ehk ta ütles siiski "tibu" mitte "libu", sest bomžid üldiselt nii õelad ei ole.
Poes kassade juures manööverdasime oma vankritega ja jäime ette jotale, kes oma kahte kanistrit Bocki oli ostma tulnud ning sisises, et mõni võiks selle sigimise ükskord ära lõpetada. Seekord ei kuulnud seda sõbranna aga mina tundsin, kuidas sees kihvatas ja käratasin poest väljudes jotale, et mõni võiks parem joomise ära lõpetada. Joodik muidugi võlgu ei jäänud ja sõimas edasi, et neist lastest just joodikud tulevadki ja et ma võiks veel paar tükki juurde treida. Ma muidugi ei öelnud vastuseks, et kahjuks peavad need lapsed just temasuguste joomist ülal pidama vaid saatsin õela onkli pikalt pimedasse kohta. Tema saatis mu muidugi selle peale veel koledamasse kohta.
Koleerik, noh. Ema alati pööritas silmi selliste olukordade peale ja luges ette, mida tema kõik öelnud oleks. No eks mul tuleb ka viis minutit hiljem meelde. Põhimõtteliselt pole muidugi vahet, sest selliste tegelastega vaidlemine ei too midagi kasulikku niikuinii. Aga ma kohe ei oska silmi maha lüüa ja teha nägu, et ma ei kuulnud. Mulle tundub, et siis saab ülbitseja õiguse ja julgeb järgmine kord veel halvemini öelda. Nüüd jäime mõlemad lolliks - oli see siis parem? Äkki maitses talle õlu siiski veidi halvemini või tundis ta end just jube hästi? Miks mina oma pead sellega vaevan? Eks ma vaevaks siis ka kui ma miskit öelnud ei oleks. Mis see hea lahendus oleks? S**** mitte puutuda, sest määrib ka enda ära või ebaõiglusele ikkagi vastu astuda?
See tüüp oli küll jota aga õudne mõelda, et tegelikult kirjutab netikommentaare terve kamp isikuid, kelle mõttemaailm on täpselt samasugune.

Maailmalõpp ei ole enam kaugel

Eile olevat siis Igor Mang telekas rääkinud, et maailma lõpp on ikkagi lähedal - planeedid ja inimesed käituvad kõik nagu segased ja mitte kunagi pole asjad nii käest ära olnud kui praegu. No kui võib-olla välja arvata Soodom ja Gomorra eks, aga need ju suur Jumal hävitas. Huvitav, et maailmasõjad on juba meelest läinud - ega siis olid inimesed ilmselt ikka moraalsemad ja kedagi ei tapetud või vägistatud. Praegu, mõelda vaid, on narkomaania, pedofiilia ja homoseksuaalsus ometigi! Neid pole kindlasti enne Maa peal nähtud! Selle peale ei tule keegi, et seoses kommunikatsioonitehnoloogiate arengu ja globaliseerumisega on maailm muutunud palju väiksemaks kui see oli varem. Ega meie külas jah tapeta ega vägistata aga vaadake, mis seal Indias tehakse! Varasematel sajanditel ei teadnud keegi, mis naaberkülaski toimus, rääkimata mingist Indiast. Info ei levinud ja kõigil oli turvaline olla. Täpselt samamoodi usuvad moslemiriikide mehed, et burkade kandmine kaitseb naisi, sest neil ju statistikas kodune (seksuaal)vägivald ei kajastu. Vene ajal ei olnud meil puudega lapsi olemas. Millest me ei tea, seda polegi. Praegu teame me hirmus palju ja enamasti igasugu ebavajalikke asju. Me teame, kus ja kellega ning mida meie Austraalias elav lehma lellepoeg õhtuks sõi ning ka seda, et kuskil Ameerikas naelutas keegi mölakas koera ristile. Eks ole ju tore, et saame ühendust pidada nendega, kes kaugel aga kallid, kuid samamoodi kuuleme asjadest, mis meid vaid ärritavad ja millest meie enda elu tegelikult ei muutu. Ja kui muutub, siis mitte positiivses suunas - me ei julge enam lapsi välja saata, sest perverdid on kõikjal, me elame pidevas hirmus ja kahtlustame kõiki halvimas. Ikkagi ei usu ma, et inimkond on just praegu läbi elamas halvimat. Meenutagem keskaega - nälg, mustus ja haigused, kohutav ebaõiglus ja lühike eluiga. Kuigi häda ja viletsus pole praegu kaugeltki likvideeritud on keskmise inimese elujärg siiski võrreldes varasemaga paranenud. Täna õnne, et sa pole sündinud Aafrikas. Mis maailmalõpust me siin Euroopas ikka jahume, pigem on elu liiga hea kui on aega oma pead sääraste muredega koormata. Koopainimene pole kunagi olnud loodusega harmoonias elav õnnelik indiviid, see on igavleva tänapäevainimese napakas kujutelm. Pigem pole siin päikese all midagi uut ja kõik deemonid on meiega alati kaasas olnud.

Krooniline armuja

Tegin siis ka seda temperamenditüübi testi ja nagu ma ette ka teadsin, olen mina muidugi see hull ehk koleerik. Huvitav, et teisi temperamenditüüpe on piltidel positiivselt kujutatud, ainult koleerik on konkreetselt hull...Testist jäi mulle silma aga üks küsimus, midagi sellist, et kas teil on lihtne alustada vestlust meeldiva vastassoo esindajaga. Ma vastasin "jah", sest kui inimene mulle meeldib, siis pole mul mingit kartust temaga vestlusse asuda, pelgan ma seda pigem siis kui ma inimese vastu miskit ei tunne. Ilmselt siis alateadlikult hindan enda võlusid äärmiselt kõrgelt, sest mul tiksub pidevalt kuklas mõte, et milline jama sellest tuleb kui ma nüüd talle mulje jätan, et olen temast huvitatud. Armastusse ma väga ei usu, ses mõttes siis, et armastusse kui mingisse kõrgemasse ettemääratusse. Armastus kui tunne tekib kahe suvalise inimese vahel lihtsalt teatud olude kokkusobitumisel. Mingis erinevaid psühhoteraapiaid tutvustavas loengus räägiti ka, et keegi tuntud terapist suutis oma teraapias käinud suvalisi inimesi omavahel armuma panna ja samas teraapia lõppedes ka selle tunde lõpetada aga ta eriti ei praktiseerinud seda, sest inimestele oli selline olukord siiski ebameeldiv. Meile meeldib ju mõelda "oma südame teisest poolest", kes on seal kusagil ja ootab meiega kohtumist ning kui me teda näeme, siis tunneme ta esimesest silmapilgust ära. Mina sellesse ainsasse ja õigesse ei usu. Ma ei usu, et on mõtet suhet lõpetada sellepärast, et tüdinetakse ära või et me vist ikka hästi sobi - kõik samad probleemid korduvad suhetest suhetesse, sest me ise käitume mingi kindla mustri järgi. Igatahes teades seda, et inimesed on kroonilised armujad on parem selliseid võimalusi vältida, minul kui mittevallalisel vähemalt. Ei öelda ju asjata, et truudus on juhuse puudus. Eks muidugi, mõistus on ka olemas aga kui võtta truudust laiemalt, siis on parem kannatusi vältida. Flirt pidada süütu olema ja jube lõbus, no ma ei tea, ma ikka tavaliselt urisen kõigi võõraste meeste peale ja õnneks enamik ei julge mulle juba pilgu pärast ligineda. Nõrkushetkedel avastan nii sageli, et issand kui tore inimene! Milleks mulle see, sõprus meeste ja naiste vahel on mu jaoks ka tundmatu maa, välja arvatud juhul kui teiseks pooleks on eks või gei. Ma lähen ikka alati täispangale välja - kui on tore inimene, siis olgu minu oma ja igavesest ajast igavesti. Õnneks muidugi enamik inimesi ei ole üldse toredad.

Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda*

Oeh kuidas mulle meeldib status quo, kindel rutiin, stagneerumine ja kuidas ma vihkan muutusi. Areneda võiks, aga omil tingimusil, mitte välistest asjaoludest tingituna. "IT crowd"-i olen mõnikord näinud ja mõelnud, et näe, milline ideaalne tiim, peaaegu nagu meil... Ja nüüd siis selgub, et meie paar korda aastas varjuna endast märku andev omanik on oma osa maha müünud - ühele müügimehele. Müügimehele! Kas on veel hirmsamat diagnoosi? Müügimehed on kõige selle vastand, mida ma töös armastan. Nad sebivad ringi, suhtlevad, suruvad ennast peale. Muidugi, seda konkreetset inimest pole me veel näinudki - ja mis kõige hullem, mina teda näha ei saagi (vist), sest ma ju olen "puhkusel". Üldiselt hindan ma inimesi kõhutunde põhjal ja seekord pean ma usaldama teiste hinnanguid ning laskma neil minu seljataga otsuseid langetada. Ilmselgelt olen mina ju kõige tähtsam...Pessimist olen ka. Kui kõik on hästi (minu meelest), siis saab ju ainult hullemaks minna. Äkki on tegemist just selle olulise lükkega, mis sunniks mind edasi arenema, mitte igatsema oma vana töö juurest kohviautomaati ja lõunapausil püreesuppidega maiustamist? Ühel töökohal püsimise soovitusliku aja olen niikuinii ületanud. Aga see on nii õudne, nii õudne! Nii uuel kohal nullist alustamine kui ka vanas kohas muutustega kohanemine. Muidugi pole midagi veel juhtunudki, võib-olla ei huvita me seda uut omanikku sugugi, äkki läheb kõik vana rada mööda, aga nüüd on mul nädal aega aega kõige hirmsamaid stsenaariume peas arendada. Ja ma ei usalda ju kedagi...isegi kui mul õnnestub mingile tööajavälisele üritusele end pressida, ei saa ma seal eriti võimalust härra müügimehelt tema plaanide kohta uurida ja kindlustada, et mind neisse vähemalt sisse planeeritaks. Ma ei saa jätta professionaalset esmamuljet ja sellega jätan end tema silmis tahaplaanile. Jään mingiks suvaliselt endiseks töötajaks, kellele tuleb kunagi töökoht tagada aga eks siis vaatab, millega ta tegelema hakkab. Nii see naiste "karjäär" vist takerdubki? Mitte, et mul mingi karjäär oleks olnud. Või, et ma seda üldse tahaks. Või, et praegu üldse midagi toimunud oleks. Aga ma tavaliselt alati valmistun halvimaks, sest elus juhtub tavaliselt see, mida sa ette näha ei ole suutnud.

* Tiia Toometi raamat, mida ma lapsena millegipärast kartsin

Reptiloidid meie keskel - telekas näidati, järelikult on

Sattusin eile õhtul teleka eest mööda minema ja parajasti käis seal Discovery Science (!) pealt jooksev sari Weird or What? Ehk siis igasugu müstilised juhtumid. Selliste saadete puhul ajab mind närvi alati see, et jahutakse ja jahutakse aga lõpuks ei tea keegi ikka, mis tegelikult toimus. Milleks sellest saadet teha siis üldse? Näitaks siis mõne tulnuka lahkamist või püütaks see lumeinimene ükskord kinni aga seda on palju loota. Seekord nägid üks ärahirmutatud noormees ja farmer reptiloidi - kahel jalal kooserdavat inimesesuurust sisalikku. Eelloona täksiti mingi baari ees kundede autod ära - no loomulikult oli keegi jube elajas oma hammastega neid närimas käinud. Hiljem keegi skeptik muidugi paljastas, et samasugused jäljed saab tekitada kruvikeerajaga tagudes, millegipärast tundus baari ees toimunud huligaansus väiksema tõenäosusega kui koletise rünnak. No ja siis pumpas üks noormees õhtupimedas oma auto kummi kui nägi puu taga rohelist punasilmset ja nõelteravate hammastega elukat luuramas, loomulikult oli koll taas autot noolima tulnud, sest legendi järgi ju pidavat talle kapotte närida meeldima. Poiss pääses vaevu minema, koll auto katusel kaapimas, kuid suutis ta siiski maha raputada ja läks joonelt politseisse tunnistust andma. Hiljem teatas üks lennundushuviline farmer, et hetkel, kui ta oli oma põllult lennumasinaga õhku tõusmas, nägi ta inimsisalikku metsaserval tatsamas. No ja siis seda targutamist jätkus. Tuli üks onu, kes tõsisel ilmel seletas, kuidas terve reptiloidide tsivilisatsioon elab seal samas metsas koobastikus, nad on evolutsiooniliselt inimese kõrval arenenud ja ilmselt  ka tehniliselt samal tasemel kui mitte meist ees...Näidati ka koobastiku sissekäiku. No ma ei tea - minge ja kaevake nad välja siis, mida te niisama jahute ja oletate! Naljakas, kuidas kahe inimese nägemuste põhjal konstrueeritakse terveid tsivilisatsioone hõlmavaid teooriaid. Samas on olemas lausa vanasõna hirmu suurtest silmadest. Sa püha lihtsameelsus. Aga kuidas sa seda seletad siis? Poisile tehti ju valedetektori test ja see kinnitas, et ta räägib tõtt! Nojah, kui ta ise oma juttu uskus, siis ta ilmselgelt ei valetanud ju ja ka test ei saanud seda näidata. Lapsed ju usuvad samuti tõsimeelselt voodi all elavaid kolle, mitte ei teeskle.
Avalik huvi ilmselt sunnib teadusenimelisi kanaleid säärast jama näitama. Meil avaldati selliseid lugusid kunagi mingi ristsõnalehe tagaküljel, kust ma neid siis nii kümneaastasena võdisedes tõe pähe lugesin. Kolmas silm oli siis ka olemas aga ma õnneks ei teadnud seda. On tore taibata, et maailmas on veel palju taipamatut - nagu mu isa kord peale Jeesuse elu kinos vaatamist (oli 90ndail siuke kohustuslik filmike, mida L. pidi lausa klassiga kaemas käima, mind säästeti, sest vanemad teadsid, millega Jeesuse elu lõpeb ja et see pole nõrganärvilisele lapsele parim vaatepilt) kuhugi arvamuse kogumise paberile kirja pani, mille järel teda järjekindlalt kogudusse värvata püüti.
Ja siis imestame, miks inimesed nii sinisilmsed on ja mustlaste käest roose ostavad. Mu meelest peaks kuidagi inimestele allikate usaldusväärsuse kontrollimise koolitust pakkuma ja nimepoolest teaduskanalitest näidatav umbluu pigem eksitab sel teel.

Ja ma ei treeni, ma ei söö

Ma ei tea, kas ma olen kuidagi eriti õel ja halvimat kahtlustav inimene aga kui eile ilmus uudis (mida ma lugema ei vaevunud, ainult pealkirja nägin), et raseduse ajal treenimine on kasulik ning kui üks tuttav meesterahvas seda kommenteeris, et "näe, sai õigesti otsustatud", tekkis mulle kohe silme ette pilt sellest samast mehest oma paisuva kõhuga kaasat hindava pilguga vaatamas ning tähendusrikkalt sõnamas, et "ei, me jätkame treeningutega!" Kuidagi see "meie" vorm mehe poolt tundub mulle nii patroniseerivana (või noh, antud juhul ei kasutatud isegi mitte "meie"-vormi vaid aru saada võiks ka nii, et mees otsustas ainuisikuliselt naise treeningute üle).
Viimasel ajal on silma hakanud fitnessi tõusev populaarsus - "strong is the new skinny" jms. No mina olen lihasefoob ja mind ei veena need pildid, et fitnessiga tegelevast naisest ei saa Schwarzeneggerit vaid hoopis "seksikate lihastega beib". Ma tahaks ikka küsida, et a mis neil vahet on? Eks ma olen muidugi tahtejõuetu ka - kõhn olen ka sellepärast, et ma vahepeal lihtsalt ei viitsi süüa. Olude sunnil on nüüd aga mu olematud lihased sunnitud olnud end kokku võtma, sest ma olen avastanud, et mulle meeldib jalutada. Ma kujutan ette, et samasugune tunne võib tabada autojuhiload värskelt kätte saanud inimest - et, hei - ma võin nüüd ju kusagile sõita! Kuhugi kaugele! Kuhu iganes! Mina võin jalutada - keset päeva, kasvõi Tähtverre, tänavatele, kus ma kunagi käinud ei ole, vaatama maju, mida ma kunagi näinud ei ole! Ma suudan teha ükskõik kui suure tiiru, sest mu jalad ju kannavad mind! Vau - ma olen sama hea kui auto! Meenuvad popipäevad põhikoolist kui sai veel linnaliinibussiga terved tiirud kaasa sõidetud ja ilma avastatud (keskkoolis algasid ja lõppesid popipäevad kohalikus baaris). Aga! Selgus, et mu jalad on salakavalad - nad kannavad mind küll aga maksavad kätte õhtuti ja vahel terve öö valutades. Põlved valutavad nii jubedalt, et mõni õhtu ma lausa lonkan. Kas see ongi vanadus? Et tahtmist ja aega on aga tervis ei luba? Appi! 

Kultuuri mandumisest kah - see sama Tähtvere - kunagine eliitlinnaosa, professorite elurajoon - ma polnud seal ammu käinud aga taevas appi  - see on ju täielikult lagunemas ja räämas! Karlova ja Supilinn arenevad aga Tähtveres ei jäänud silma pea ühtki korralikult taastatud elumaja. Kas see näitlikustab hästi vaimuinimeste elujärge ja madalaid palku? Või on noored ja edukad sealt lihtsalt jalga lasknud?

Ahjaa,  mulle must huumor meeldib ja jube kahju, et need nn "pro-anoreksia" T-särgid tekstiga "Nothing tastes as good as skinny feels" ära keelati, mul oleks üht säärast body oma beebile vaja. Või siis "Say no to food"-trussikuid nagu Pinki videos, sest üle 100 grammi see neiu korraga sööma ei nõustu. "I totally ate more than 200 calories today - that's so unsexy!"

Appikarjed hädaorust

Iga kord kui ma näen mõnda kirjavigadest nõretavat üleskutset tekitab see koheselt minus tülgastava reaktsiooni. No näiteks ei saa ma aru, mida vinguda, et saadi petta tsirkuses, mis reklaamib end nõnda  - mida muud sealt loota oligi? Nüüd levib FB-s sarnases stiilis üleskutse lastetoetuse tõstmiseks, oli vist nii, et "oma palkasi tõstavad küll!" Võeh, see mitmuse lõpust d ära jätmine on mu meelest sama stiil nagu "mingi tropp oled vä? irw iccc", kuidas sellist jama üldse jagada saab aga jagatakse, sest "ebaõiglusega" tuleb ju võidelda.
Sellise üleskutse sisu on muidugi eraldi teema - eks ta ole, jube äge oleks elada kui riik meile iga asja eest peale maksaks, samas makse me maksta ise ei eriti ei tahaks ja riigiisad võiks ka miinimumpalga eest valitseda st meile raha jagada. Milline ebaõiglus - ma sünnitasin ju riigi jaoks maksumaksja, tasugu nüüd riik mulle selle eest! Kas meil on ikka vaja juurde lapsi, kes on riigile sünnitatud? Ma arvan, et enamik ei pane seda 19 eurot tähelegi ja suur osa neist, kes panevad, ei kuluta seda teps mitte lapse huvides. Kas lapsi peaksid ikka saama need, kellele 19 eurot olulise summana tundub? Kui mõistlik on riigi poolt välja anda signaal, et sina võid vastutustundetult sigida, küll riik ülal peab? Kui lapsetoetus oleks, ütleme 100 eurot, siis muutuks see ilmselt paljudele ahvatluseks, kellele seda mitte vaja ei ole. Muidugi on igaühel võimalik ajutiselt raskustesse sattuda ja mu meelest oligi vahepeal juttu vajaduspõhisest lastetoetusest, ei tea, kuhu see idee jäänud on. Ilmselt aga ei seediks enamik praegusi "õigluse" eest võitlejaid seda, et suuremate vajaduspõhiste toetuste tarvis osad üldse ilma jääksid - ikka kõigile ja kamaluga! Ma ei eita üldse, et kohati on meil see ebavõrdsus ikka liiga suur - näiteks palgatase pealinn vs muu Eesti, aga neid tabeleid a la "võrdle, millised on toetused meil ja mujal" paistavad eriti armastavat harimata tüübid, kes kuskil Soomes koristajana töötades kodumaa poole sülitavad - seal ei osata meid hinnata! Tegelikult on meil ju ikka esimese maailma probleemid. Tuli ju välja, et see "25 % lastest on näljas"-väide pärineb küsitlusest, kus lastelt küsiti, kas nad on kunagi tühja kõhuga magama läinud, täpsustamata seda, miks seda võidi teha - halb enesetunne, vanemate karistusmeetod, õhtusöögiks ei mindud Mäkki vms. Keegi ütles kenasti, et käimas on vaimne mürgitamine - Eestis on ikka nii paha, siin ei ole võimalik elada jne. Päriselt? Minge ja üritage laupäeval mõne kaubanduskeskuse parklas vaba kohta leida.

Kõiketeadjad

Ma ei tea, miks räägitakse, et naised kannatavad haigusi paremini kui mehed või ei vingu sealjuures nii palju, kui mina haige olen, siis ma põhimõtteliselt kavandan alati iseenda matuseid. Vähemalt siis, kui mul nohu on  - minu jaoks haiguste haigus, mis lülitab mu täielikult elust välja, sest ma nimelt ei ole võimeline suu kaudu hingates magama jääma ja seega passin öö otsa surmväsinult üleval. Üle nädala pole juba ühegi toidu maitset ega lõhna tundnud ning seekord õnnestus niimoodi ka suisa roiskunud roast osa sisse ajada. Igatahes, eluvaim hakkab vaikselt tagasi tulema ja kuigi ma ei peaks Sirbi osas kindlasti sõna võtma, siis tuleb tunnistada, et olen kunagi Kenderit enda alter egoks pidanud (oksendage mu pihta, eks) ja seega peaks vist mölisema.
Esiteks ajab mind asja juures oksele see, kuidas mõned inimesed, kelle puhul ma võiks mürki võtta, et nad pole ealeski Sirpi (või ka Kenderit) lugenud, nüüd järsku midagi arvama on hakanud. Laigivad usinasti Sirbi FB lehekülge ja kirjutavad ahhetavaid appihüüde. Imelik ei ole alles praegu Sirbile laiki panna või? Kuidas see varem kahe silma vahele jäi niimoodi? Ainsad asjad, mida nad kuulnud on, on see, et Sirp on kultuur, Kender on ropp ja Reformierakond on kommarid. Ma olen nii naiivne, et ei suuda mõista, kuidas sellised tüübid võtavad endale õiguse midagi arvata. Tegelikult muidugi on pool Internetti täis inimesi, kelle informeeritus just sellisel tasandil ongi. Eks ikka need, kes teavad kõige vähem, teavad kõige valjemini.
Mina ei tea midagi, seetõttu ei hakka ka spekuleerima, et mis ja kuidas. Tahaks lihtsalt öelda, et Kenderil on roppuste kõrval ka raamatuid, mida mu emagi hea meelega luges ja armastusest on ta kirja pannud sõnu, mida nende esmakordne lugeja praeguse demoniseeriva kuvandi põhjal küll talle omistada ei julgeks. Keegi tõi välja ka kommentaarid omaaegse artikli juures, kus teatati Tarandi Sirbi peatoimetajaks hakkamisest - ei erinenud just väga praegustest kommentaaridest. Kommude jutt on üldse täielik huumor - nimetage kedagi, keda ei oleks kommuks nimetatud? Nagu venkude "eh fašistõ" juba. Igatahes, ühed inimesed "teavad" müstilisi asju ja kõik teised usuvad, mina olen nagu see vanamutike anekdoodist, kes rohelisega üle tee ei lähe, sest "mina ei usu enam midagi, ega kedagi".

Kool sucks!

Lõpetasin just "Minu Keenia" lugemise, millest põhilisena jääb meelde see, kuidas ülimalt vaeselt elavate inimeste jaoks on ainult haridus see, mis nende elujärge parandada võib ning selle omandamise nimel ollakse võimelised kannatama muu hulgas ka nälga ja peksu. Tuues paralleele koduvabariigiga meenub taas see puberteedieas neiu, kellest sai kunagi kirjutatud ja kes igatses peale põhikooli lõppu Soome koristajaks minna. Sest noh, siis saab ju pappi. Kõht tal tühi ei olnud aga kõige uuemat IPhone-i ka endale lubada ei saanud. "Eestis on ju nõme, palka ei maksta, normaalset pappi saab aint välismaal." Ta ei näe võimalust, et hästi õppides ja haridust omandades oleks võimalik paremini elama hakata. Ok, ta on pubekas ja tahab asju kohe praegu, kuid kuigi ka mina võisin omal ajal protestivaimus kooli nõmedaks kuulutada, siis tegelikult ei oleks ma oma elu selleta ikka ette kujutanud küll ning ka ülikooli minek oli iseenesestmõistetav. Mulle tundub, et see sotsiaalmeedias pidevalt jagatav teave selle kohta kui hea on kõikjal mujal ja kui kehv on meil, mida ilmselt paljudel lastel ka kodus kedratakse, muudab laste suhtumist õppimisse - olulised ei ole teadmised vaid raha ning raha saab lihtsamalt muud moodi kui ennast harides. Mida ma selle haridusega peale hakkan kui pärast pean ikka sandikopikaid teenima? Kas tõesti on meie haridussüsteem nii devalveerunud, et ei saaks rääkida sellest, kuidas kõrgem haridus toob parema elu (ja palga)? Või on see vaid teatud ringkondade, nö teise eesti probleem ja eliitkoolides käivad lapsed saavad elu loogikast teisiti aru? Muidugi on vaja ka lihttööde tegijaid, kuid minu silmis on ikka imelik kui laps loobub suuremalt unistamast vaid selle pärast, et muudmoodi saaks kiiremini rahapaja juurde. Laps ei oska ehk veel niimoodi kaugele ette mõelda aga miks vanemad ei selgita selliseid asju? Pubekas ei kuulaks niikuinii? Ma arvan, et kui vanemate väärtushinnangud oleksid teistsugused, siis ka laps omastaks need alateadlikult. Aga kui elu näitab, et peret suudab ülal pidada vaid Soomes töötav isa? Või kas on ikka nii? Et ära elada saaks ilma Soomes töötamata ka aga siis ei saaks uut IPhone-i? Kas haridus on ka väärtus omaette või tuleks seda näha vaid elujärje parandamise vahendina? Mulle tundub, et vahe just selle koha pealt tulebki. Kui võidab ikkagi see, kellel on surres rohkem asju, siis pole enese harimisel ju mõtet. Haridust tuleks rohkem väärtustada. Ma usun, et kui Aafrikas saaks enda elutingimusi lihtsamalt parandada (no suur osa ju emigreerubki), ei sooviks ka sealsed lapsed iga hinna eest õppida, millegipärast on seal aga nii, et kõrgem haridus tagab ka parema palga. Loomulikult ei peaks vaid paber midagi näitama aga meil on paraku nii, et "valedel" erialadel ei suuda ka parimad normaalselt teenida.

Mandunud maailm

Mulle valmistab sageli tohutut kurbust vanade kirjanike raamatute ja eelkõige nende mälestuste lugemine, sest mul on pidevalt tunne, et need on kirjad kadunud maailmast, paremast maailmast, mida enam kuidagi tagasi ei saa. J. Krossi "Kallid kaasteelised" on üks selliseid, teine osa käsitleb küll sügavat nõuka-aega aga tunne on ikka sama. Ema ütles, et Krossi mälestusi on meeldiv lugeda, sest see toob meelde tema vanemate aja, mil laused olid pikemad ja sisukamad, räägiti nii, et kuulaja sai targemaks ning oldi väärikad. Miks me nüüd teistsugused oleme? Ma eile mõtlesin enda peale ja ma võiksin tõesti oma elu palju sisukamalt elada aga lihtsam on olla tarbija, mõelda sellele, milliseid asju veel vaja oleks, mitte sellele, kuidas lõputööd kirjutada. Lihtsam on Facebookis molutada ja arvutimänge mängida kui infot otsida ja kuuskümmend lehekülge mõtestatud teksti valmis kirjutada. Esimese hooga otsustasin, et ei enam aga tundsin siis, et jääksin üksi ning mingil hetkel hakkaks mind masendama minu kaasteeliste mandumine, kus lihtsam on arvuti või teleka ees aega surnuks lüüa kui seda mõistlikult millegi ära tegemiseks kasutada. Kas süüdi on võimaluste rohkus ja inimese loomus, mis valib kergema tee? Kas meil on vaja mingit survet, sarnast okupatsioonile, et me jalad tagumiku alt välja ajaks ja oma potentsiaali ära kasutaks? Kui seda üldse enam alles on - miks ma peaks eeldama, et mu lastest kasvavad sellises ühiskonnas insenerid või kirjanikud - pigem tulevad neist ilmatüdrukud. Kas me peaks ära keelama Elu24? Kas on vaja totalitaarset ühiskonda,  mis keelaks ära tilu-lilu? Ausalt öeldes on nn tarkade võim minu jaoks päris ahvatlev väljapääs. Kui palju kuuleme intelligentsi häält ja kui palju saavad meedias sõna suvalised ühepäevaliblikatest sensatsioonid? Eks kindlasti on praegugi olemas kontingent, kes esindab vaimseid väärtusi aga miks me neist ei kuule? Sest rahvas tahab tsirkust ja leiba ja kellegi kohus ei ole pööblit harida. Ma usun, et isegi haridus on tänapäeval midagi muud kui see oli varem kui vale taustaga inimene pidi ülikooli saamiseks oma päritolu maha salgama. Oli kapitalism tõesti nii ohtlik kui meile räägiti? Kas inimestel saab tarbimisest kunagi üldse kõrini? Ei usu, võrreldes Ameerikaga on meil ju veel palju minna. Ma olen nii otsatult rumal, ma ei oska ennast väljendada, ma ei mäleta asju, mida olen lugenud, ma ei tea asjade tausta ja mulle tundub, et selles on süüdi inforohkus, millega ma inimesena toime ei tule ning selles masendavas tegelikkuses on lihtsam unistada tarbimisest kui millegi muutmisest.

Lilleke pasameres

Kadri Kõusaare "Alfa" on taas raamat, mis minusuguse konservatiivse nunna jaoks soovitamisel piinlikkust valmistab. Kõusaare raamatutega on üldse nii, et tervikuna ma neile väga kõrget hinnet ei annaks aga teatud kohad tema raamatutes on alati ülihead olnud. Raamatute puhul ei saa kuidagi üle ega ümber ka autorist ja Kõusaar on kindlasti selline, kes külmaks ei jäta - seekord on ta lausa ise kaane peal (kusjuures L. ajas silmad punni ja küsis, kas ma loen raamatut Celine Dionist...). Tean inimest, kes peab Kõusaart kindlalt kerglaste elukommetega tibiks ega loe tema raamatuid juba põhimõtte pärast. Mina tahaks küll pigem olla selline nagu Kõusaar(e raamatute peategelane), kuigi ega see elu niimoodi kerge küll poleks. Lihtsam on olla beeta kui alfa. Eile tulid mulle vastu kaks neiut, kellest üks ütles teisele, et inimesed on ikka kummalised, mille peale teine nõusolevalt mõmises - eks ta ole, ilmselt on kõigi jaoks olemas oma hõimlased.  Me kõik jagame inimesi omadeks ja võõrasteks, võib-olla just mitte alfadeks ja beetadeks aga mingi eristus on olemas ilmselt kõigil. Kui palju on neid, kes hea meelega tituleerivad ennast ambitsioonituks halliks massiks, ikka arvame, et just meie oleme midagi enamat ja kui see välja ei paista, on süüdi halvad olud, mitte meie ise. "Alfa" peategelane peab end samuti teistest paremaks - ta on ilus, tark, hea maitsega ja omab tundeid - ilmselt õigusega massist etem eksemplar. Mina ennast päris nii ei tunne aga midagi väga tuttavlikku on neis beetade kirjeldustes. Üks asi, mida ma kellegi teise kirjeldustes pole tähele pannud aga mis mulle silma on jäänud kui täiesti ebanormaalne käitumine on raamatus ära mainitud külaskäigus peategelase õe juurde  - olla külaline, kellest välja ei tehta. Sa lähed külla ja oled kui nähtamatu, kõik teevad omi toimetusi edasi, enamasti tähendab see siis teleka vahtimist või selle taustal arvutis surfamist ja asi ei ole ebasoovitud külaskäigus vaid nad lihtsalt ei arva, et peaks kuidagi teisiti olema. Jube, kui selline käitumine on niivõrd levinud, et juba raamatutes ära mainitakse. Miks kõik räägivad, et normaalseid inimesi on üha raskem leida? Et üldine idioodistumine toimub üha kiiremas tempos? On see tõesti nii või on see igavene viimase sugupõlve temaatika? Järgmisena kavatsen lugeda Jaan Krossi, kelle "Kallid kaasteelised II" oli 20 euro pealt 1-le allahinnatud ja kus mu õrnad silmad ei pea juba teisel leheküljel masturbeerimisest lugema hakkama.