Tahan piiranguid tagasi!

Ma kuidagi naiivselt lootsin, et peale piirangute lõppu saabub Hea Uus Ilm, aga no ei. Mulle nii meeldis, kuidas üritused algasid normaalsel ajal ja lõppesid ka, said normaalsel ajal koju ja järgmisel hommikul normaalsel ajal üles - nagu Põlluaas ütles "hakkaks kõik normaalseks?". Ma lausa üllatusin, et selline mõtteviis tundub tegelikult absoluutses vähemuses olevat. Nimelt kui nüüd jälle nädalavahetusel välja minna, siis kõik kohad on paksult rahvast täis, ei saa istuda ega astuda - ei mina usu, et need kõik vaktsineerimisvastased nüüd on, kes lõpuks baaridesse saavad. Samuti ei usu ma, et see vaktsiinipassi näitamine nüüd nii ületamatu takistus oli, et varem välja ei tuldud. Ma pakun, et peamine tegur, miks piirangute ajal õhtuti vähem väljas käidi, oli just kellaaeg. Tuleb välja, et inimestele päriselt meeldibki peale keskööd pidutseda. Kes oleks seda võinud arvata?! 

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt muutub tõld keskööl kõrvitsaks. Inimeste normaalne alkotarbimise piir jõuab kätte, peale seda on enamiku jaoks joogid juba üle piiri ja kõik "lõbus", mis sel ajal juhtub, tundub lõbus ainult neile, kes arukaotuseni segi on. Kes niipalju juua ei viitsi/suuda/taha, selle jaoks on järgnev juba paras ikaldus - vahi neid lolle, kes õudsema innuga järgmisse baari edasi kipuvad, samas kui sa juba tead, et seal nad jäävad esimese tellitud joogi taha lihtsalt magama. Lihtsam oleks koju minna. Aga noh, samas on kuskil ikka see FOMO (Fear of Missing Out) ka - äkki ikka juhtub veel midagi põnevat?!

Jumal teab, mis kell reede öösel, kui ma koju läksin, oli näiteks Shootersi ukse taga pea sajapealine mass sissesaamist ootamas. Ma olen alati see "vara peole, vara voodi" tegelane olnud. Pool kaks peole minna? Mida sa niikaua teed siis? Kainena selle kellani üleval püsida on võimatu, jooma hakates oled selleks kellaks ammu kustunud. Või noh, peole ikka ei viitsiks enam minna. 

Mis teha, ma olen hea magaja. Tööpäeviti ikka kell 22 magama ja pool kaheksa laste pärast üles, need hakkavad kohmitsema, tööle minekuks võiks pool tunnikest veel põõnata. Ja no ei saa ikka und täis magatud. Peale tööd teen sageli lõunauinaku. Mees on mul samasugune. Ei tea, mis laiskloomadest me põlvneme. Kevadine kellakeeramine on saadanast. Lapsed lähevad mul endiselt kell 21 magama. Juba olen neid hoiatanud, et kui kellegagi kooselamiseks läheb, katsugu ikka samasuguse graafikuga tegelane leida, muidu on keeruline. 

Kui nüüd bändid ka jälle peale keskööd lavale tulema hakkavad, siis on ikka päris pahasti. 

Muusikast rääkides on mul tunne, et ma peaks kirjutama kahest imelisest plaadist, mis sel aastal juba ilmunud on: Ghosti "Imperiast" ja Placebo "Never Let Me Go"-st. Aga see eeldaks, et ma võtan Genius.com-ist sõnad ette ja loen läbi, sest muidu juhtub nii nagu Ghosti looga "Respite on the Spitalfields", mille ma endale sobivaks matuselooks valisin, aga sõnu lugedes selgus, et selles räägitakse tegelikult Rappija Jackist...Ma muusikat kuulates sõnu otseselt ei kuula, ma kuulen mingeid fraase ainult ja ülejäänud panen oma peas kokku. No nagu eelviimases Rahva Oma Kaitses Kivirähk rääkis, mis pildid tal klassikalist muusikat kuulates peas jooksma hakkavad. Ilmselgelt ei taju kuulajad muusikas alati seda, mida autor sinna enda arust pannud on. Ma enamasti lepin enda tõlgendusega ja vahel lausa pettun, kui teada saan, millest mingi lugu tegelikult rääkima peaks. Arvustust kirjutades vist peaks arvestama loo tegeliku sõnumiga?

Miks heidid keda laavid?

Kristallkuul mainis hiljuti teemat, mis mind varemgi imestama on pannud ehk siis "heiterid". Ma tegelikult muidugi eeldan, et temagi kirjutas neist irooniliselt, aga näiteks väääga paljud räpilood ongi üles ehitatud sellele, kuidas "heiterid" alles heidivad ja kuidas minu uhke karavan sellest hoolimata edasi bängib. Jaa, nii ilus emakeel, tean. 

Võib-olla ma olen naiivne eneseimetleja, aga ma küll ei usu, et mind keegi vihkaks. Miks peaks? Ma olen ju nii nunnu! On olemas mingeid ajuveaga inimesi, kes ütlevad halvasti kõigile, kellele saavad, sest ilmselt neil endil kuskilt pitsitab, aga nad ei vihka konkreetselt mind. Ma võin ka kehvas tujus olles kellelegi nähvata*, aga mingit vimma küll ei pea, ei käi sotsiaalmeedias kellegi kannul nuuskimas ega nuta patja, kui tollel tegelasel hästi juhtub minema. 

Reisiteadetest sotsiaalmeedias nii palju, et muidugi ma mõtlen neid vaadates: "oh, tahaks ka!", (ja tean, et on olemas neidki, kes sugugi nii ei mõtle, aga kellel võib olla lihtsalt kena ilusaid pilte vaadata) aga sellega see ka piirdub, sest ma eeldan, et küllap ma ühel päeval saan ka. Kui ma selle asemel hakkaks mõtlema, kuidas "mina muidugi kunagi ei saa, aga see närakas seal reisib ei tea kellelt kokku varastatud raha eest, ta pole üldse seda väärt, mina peaks tema asemel olema!" siis ilmselt oleks jah roheline värvus kiire näkku tulema. Mu meelest on rumal ennast pidevalt teistega võrrelda, sest inimesed ei ole ju tegelikult võrreldavad - meil on erinevad soovid, väärtushinnangud, prioriteedid. Ma isegi ei saa aru, kuidas saab ihaleda alati seda, mis on kellelgi teisel - omal ei ole siis üldse mingit isikupära või? Et kui mõnelt selliselt küsitaks, et mida sa, inimene, päriselt-päriselt oma hinges tahaks, siis ta vastakski, et elada nagu Kardashian või siis naabri-Mari? Kujutlusvõime puudumine? Kas "heiteriks" muutud siis, kui ei suuda kujutleda endale mitte mingit muud elu, kui sellist, mis kellelgi teisel juba olemas on ja milleni ise ei küündi? Seepärast ma natuke kardaks pidada näiteks pereblogi, sest selline tõmbaks ilmselt seesuguseid inimesi ligi, kes võõrast elu elada sooviks.

Reisimisega seoses on mul üks küsimus ka. Ryanair. Pagas. Kas keegi teab, kas tavalise seljakotiga ikka saab lennukisse või mõõdetakse tõepoolest joonlauaga üle, et ikka 40x20x25cm oleks? Ma ei ole kindel, et asju täis seljakott ikka jääb neisse piiridesse.

*Nädalavahetusel ma näiteks kommenteerisin üht tugevalt meigitud, roosas lillelises kleidis ülekaalulilist naisterahvast, et "ohh issand, tort tuleb!" Selline "höh-höh olen mina ikka vaimukas" tunne tekkis koos kohese piinlikkusega, et miks ma pidin? Aga paha tuju oli lihtsalt, nii lihtne on seda võõra peal välja elada. Veel lisaks - mul kipuvad olema üliagarad peegelneuronid ja enamasti ma solvan ennetavalt neid, kes mulle olekult ülbed tunduvad. See roosas kleidis naine tundus näiteks. Samas võis ta ka olla üks neist õnnetutest "resting bitch face"i omanikest. Kui hakata sellise inimesega juttu ajama ja selgub, et ta pole üldse minu osas negatiivselt meelestatud, leebun ma ise ka alati hetkega.

#jutujaht Mitmekesisus rikastab, eks ole

Mirjam, ehk valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648, tõmbas hommikumantli hõlmad otsustavalt koomale ja marssis sauna eesruumist välja, olles veendunud selles, et mingid garderoobiapsud tema püha üritust küll väärama ei ulatu. Indu lisas seegi, et tema kodaratesse oli kaika visanud justnimelt Evald Andrusson ise oma maskuliinse tank-autoga - tundus erilise ninanipsuna sellele ponidega särgis ja leopardikarva miniseelikus vastu hakata. Muiates manas Mirjam esile oma kõige mesimagusama valimiskandidaadi hääle:

"Suur tänu nende armsate riiete eest! Arvan, et nüüd saame kenasti edasi arutleda meie koduvalla probleemide ja selle üle, kuidas meie valimisliit "Kõik valla heaks!" neid lahendama asuks! Kuhu me jäimegi? Ahjaa - Andrusson muidugi, kuidas see saakski meelest minna - ja tema kavandatav hooldekodu!" Mirjam võdistas teatraalselt õlgu. "Meie mingeid hulle oma tagaaeda kindlasti ei taha, eks? Meie võitleme oma õiguse eest normaalselt elada!"

Raimo oli vist muru niites liiga palju päikese käes olnud või lihtsalt maaõhust mürgituse saanud, sest ta tundis endas mingit imelikku lainet tõusmas, mis sundis teda tegema asja, mida ta enamasti kunagi ei teinud, nimelt seisukohta võtma ja seda suisa kaitsma: "Ei noh, minu pärast las need hullud siis tulevad! Mitmekesisus rikastab, eks ole! Kes see ütleb, et meie teiega üldse normaalsed oleme? Pole olemas diagnoosita inimesi, on lihtsalt põhjalikult läbiuurimata inimesed - ehhehhee!"

Mirjami silmad läksid seesugust hullu juttu kuuldes suureks nagu tõllarattad ja suugi vajus kohtlaselt ammuli - sellest kohmetust ja pikaldasest meesterahvast ei oleks tema küll midagi niisugust oodanud, temasugused on tavaliselt need kõige konservatiivsemad ja pakuvad end esimesena kõike uut maha põletama. Mitmekesisuse juttu võis karta kuskil linnas loomelinnakus, kus roosasärklased lattet limpsivad, aga mitte siin, väikekodanluse kindlas kantsis, kus päevatööst väsinud pereisad oma raskelt teenitud murulappi niidavad ja reedeõhtuseks grilliõhtuks õlut külma panevad. 

"Õlut muidu joote või? Eks selle kostüümi kuivamine võtab aega, mis siin maal muud ikka teha. Või te õlut ei joo üldse? Mul proua ei joo, tema võtab ainult šampust või proseccot, aga paistab, et need on kõik otsas..."

Mirjam tundis, kuidas tahaks tõepoolest ühte head külma proseccot, aga sirutas siiski käe ka õlle järele. Ta oli küll autoga, aga mis siis, kostüüm alles kuivas ja kaine peaga olnuks seda käest läinud olukorda kaunikesti piinav kogeda. Mida sa räägid mingi nihilistiga, kes normaalsete inimeste väärtustest mitte midagi ei pea ja hulle õigustama asub? Ta pistis teravalt:

"Mina pean ennast küll vägagi normaalseks inimeseks ja eeldasin seda ka teist, kahju kui ma nüüd eksisin! Nagu ma aru saan, siis teie olete Andrussoni valija, jah?"

Raimo tundis taas tuttavat lainet endast üle uhkamas ja kuigi ta ei olnud juba aastaid valimas käinud, põristas ta oma kõige kõmisevamal tämbril: "Mina olen jah alati Andrussoni valinud, kas see on kuidagi probleem?" 

Mirjam võttis õllest suure lonksu ja needis, mis paha saatus teda täna küll just selle hoovi ees peatuma sundis.

Sõjavägi kohustab

Anu küsis siin kommentaarides, kas feministid läheksid relv käes rindele, sest võrdsus ju ikkagi ja Indigoaalane on kirjutanud, kuidas tema riiki kaitseks. 

Mul on selle kohta palju rumalat öelda. Kuulatagu! :P (Jah, see on kõnekeelne blogi, ma omast arust räägin, mitte ei kirjuta!)

Esiteks vihkan ma nagu Indigoaalanegi igasugust ühistegevust, distsipliini ja autoriteedile allumist. Teiseks, ma ei oska normaalselt süüagi teha. Nüüd, 40-selt olen õppinud kartuleid koorima, ükspäev pakkusin mehele, et las ma ise ja olin nii uhke enda üle*. Meie tuba sai laagris alati korra osas viimase koha, sest ma ei osanud ega oska siiani lina ilma kortsudeta voodile tõmmata. Miks peaks? Ma lihtsalt olen õudne käpard ja see on elu aeg hea vabandus olnud. Ja siis ma kardan veel verd, mul hakkab kohe paha, ma ei talu mingeid kannatusi, kehavedelikke. Meie ajal ei olnud enam mingit sõjalist algõpet, rivistusi, paraade. Ma ei saaks kuhugi sõtta minna - minu kujuteldav esimene reaktsioon vaenuvägesid nähes oleks neile paljakäsi ja röökides vastu joosta: "Oma kätega tapan maha!". Tegelikkuses ilmselt lihtsalt tarduksin nagu normaalne inimene. (Ideaalis: "Ja siis tulen mina, üleni mustas nahas, kustutan koni oma tikk-kontsa alla ja tõstan bazooka õlale" kui parafraseerida üht kunagist blogijat - see oli nii ideaalne minu-fantaasia, et jätsin meelde, päriselt oleks ilmselt midagi sarnast Maleva filmile, kus malevlased õudse sõjakisaga ristirüütlite väe poole tormavad, et siis poolel teel kurnatusest kokku kukkuda.)

Kogu selle militaar-vastumeelsuse tulemusena (!) olen ma olnud eluaeg arvamusel, et sõjavägi peaks olema kohustuslik kõigile soost hoolimata või siis absoluutselt mitte kellelegi. Jah, ma eelistan seda viimast, aga praeguse ebavõrdse olukorra tõttu olen ma pidanud piisavalt häbi tundma. Ok, mul oli üks sõber ka, kes kunagi tunnistas, et õnneks ta ei ole naine, ta ei pea sünnitama, aga no sünnitama sind siiski ei sunnita, sõjaväkke pead minema. (Kuigi neist meestuttavatest, kelle kohta ma tean, on sõjaväes käinud heal juhul 20%, ülejäänud on ühel või teisel põhjusel kõlbmatuks tunnistatud või kuidagi ära pääsenud.) Kujutate te ette, et ise põgenete minema ja jätate oma mehe kuhugi võitlema? Mina ei kujuta ja kuigi on näha, et päris sõjas on relvade all rohkem naisi, kui rahuaja sõjaväes, siis minusugusest ei oleks seal grammigi kasu ju. Parem oleks, kui ma jalust ära saaks. Ainult neist, kel mingid teadmised ja oskused on, võib kasu olla. Ega sõjaväeteenistuses mitte käinud mehi ju ka ei värvata? Või värvatakse? Ma ei teagi. See oleks eriti alatu. "Mina oma meest sinna küll ei luba!"

Mu teismeliseea üks lemmikuid lugusid oli Terminaatori "Aja teenija", ainult sõnumi pärast, mis iroonitses väite üle, et sõjavägi teeb sust mehe. Kõik mu peikad on sealt pääsenud va esimene, kellega sõjaväe ajal tuttavaks just saingi. Tema oli tagalateenistuses, sest selg oli haige ja oli seal sunnitud just eriti seljale koormavat raskuste tassimist taluma. L.-il oli mingis eas identiteedikriis, tahtis ise minna, aga teda ei võetud, sest tal on üks pisike sünnimärk rinnal selle koha peal, kust relvarihm üle läheks.

*See vajab vist selgitust. Kodus mul töökasvatus puudus, sest "laps lõikab veel sõrme!" ja "ah, ma saan ise kiiremini!". Mis tegelikult andis mulle kodunt ära kolides hoopiski eelise, mitte tagasilöögi, sest need, kellega ma koos elama hakkasin, said kartulite koorimisega paremini hakkama kui mina ja loogiline oli, et nemad siis seda tegid ka. Alles viimasel ajal olen avastanud, et täitsa zen tegevus. Kusjuures mul on tuttav paar, kes peaaegu kartuleid ei söögi, sest kumbki ei viitsi neid koorida ja nad ei ole mingid lumehelbekesed, renoveerivad oma kätega vana maja ja puha, aga söövad riisi ja makarone.

Käbi ei kuku...

 

Tegemist on raamatuga, mis sisaldab intervjuusid Sten Teppani juhitavast saatest Vikerraadios. Ühe, enamasti tuntud, perekonna kaks põlvkonda. Saadet ma kuulanud ei ole ja seetõttu ei tea öelda, kas raamatusse on valitud täisintervjuud või vaid katked neist, sest kohati jäi selline mulje, et midagi on puudu, aga võib-olla oli see mulje tingitud lihtsalt sellest, et teema ju ongi väga lai ja sellest võiks igaühe puhul rääkima jäädagi. Mina sain päris palju põnevat teada, kultuuriliselt harimatu nagu ma olen, paljude tuntud inimeste puhul ma tõesti ei teadnud üldse nende omavahelisest sugulusest.

Samas see raamat ei ole kindlasti mingi "põhjalikum Kroonika" või lihtsalt nimede loopimine, pigem keskendutakse erinevatele kasvatusviisidele läbi lapsepõlvemälestuste ja kuigi põhiline on ikkagi see, et inimesed on nii tohutult erinevad, siis mingeid meelevaldseid üldistusi saab ka ju teha.

Mina panin tähele näiteks põlvkondadevahelist lõhet seoses karistamise teemaga. Muidugi oli siingi erandeid, aga silma jäi, et vanem põlvkond mäletas üldiselt karistamist rohkem. Nende lapsed enam niiväga mitte. Mulle tundub, et me siiski püüame oma lapsi kasvatades neid ühiskonda integreerida ja seetõttu peame vajalikuks teatud normide järgimist. Kas võib olla nii, et vanasti oli kasvatus paljuski keskendunud lapse tahte murdmisele, sest hilisemas elus ei olnud niikuinii erilist lootust iseolemisele ja nii tundus vanematele see "sõnakuulmatuse" eest karistamine vajalikuna? Tänapäeval vist väga ei tule normaalses peres kellelegi pähe lapsele vitsa anda lihtsalt selle eest, et ta keeldub mingit riideeset selga panemast. Samas tundub mulle isiklikust kogemusest, et ikkagi on üks raskeim dilemma kasvatuses see, kas lasta lapsel olla nagu ta on või siis muretseda selle pärast, mis temast ükskord saab. See viimane tiksub alaliselt kuklas. Äkki peaks vormima, sundima, painutama, sest hilisemas elus tuleb kasuks? 

Ses mõttes on hea aru saada, et ühiskond on siiski oluliselt vabamaks muutunud. Sa ei pea muretsema, et kui su laps kindlaks määratud keskmise kodaniku raamidesse ei mahu, saab temast paaria. Mõne jaoks muidugi on see hoopis kohutav tagasilöök ka...

Meeldis, et enamikest intervjuudest kumas läbi vastajate ausus, seda ka valusate, kummaliste ja ebameeldivate seikade puhul. 

Aga kuhu see käbi siis kukub? Vabalt võib ta ka väga kaugele kukkuda, pigem tundub, et kui lähedale kukub, siis seda rohkem harjumusest ja juba tuttavast maastikust tingituna, kui otsesest sisemisest tungist. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!

P.S. Kui keegi oleks nii kena ja lisaks selle raamatu Goodreadsi! Ma ise ei saa, sest miskipärast ei tule konto kinnitusmeil mulle kohale ja kinnitamata e-mailiga ei saa sellele valikule ligi.

Asjadest, halastamatult

Jätkame triviaalsetel teemadel, mida muud ikka teha. Amazonases kah pidavat mets siiani põlema, algul ohiti, enam ei huvita kedagi. Nii see läheb, me oleme inimestena läbi kukkunud, selge see, mis seal's muud, kui edasi rühkida.

Eile toimus taas üks "Kirjandusliku teisipäeva" õhtu, seekord vestles Urmas Vadiga Maarja Kangro, peamiselt tema (kas siia käiks nüüd "tema" või "oma", kui tahta öelda, et jutukogu autor on Kangro, mitte Vadi? Säh sulle emakeelepäeva ja e-etteütlust, ma viimast ei tee kunagi, liiga masendav) viimasest jutukogust "Õismäe ajamasin". Ma kohale ei läinud, sest kella kuuesed üritused mulle eriti ei sobi - peaks kaks tundi linnas loovima, sest juba koju jõudnuna on sealt eriti keeruline uuesti välja saada - aga järelvaadata saab ka, nii Utoopia kui Kirjanduslinn Tartu FB-st, ja seda ma tegin. Ülekande lõpus kutsub Kangro muidugi kõiki veinile, see veidi ärritas, et oleks ikka võinud kohale minna, eks :)

Vestlus ise on tore ja informatiivne täitsa, mulle ikka meeldib teada, kuidas teised tajuvad neid tekste, mis mulle meeldinud on. Mõnest kohast tahaks täpsemalt rääkida ka. Kuskil 30 mintsa algusest võtab Vadi üles jutukogule pealkirja andnud jutustuse ja märgib, et kas pole mitte topeltstandardid - oleks mõni mees sellise loo kirjutanud, kus meespeategelane ihaldab oma armastatu noorema versiooniga kohtuda, oleks ehk skandaal tulnud, sest aktuaalne teema ju, P. Helme juhtumi valguses. Kangro on isegi nagu nõus, et teda ka imestab, et seda novelli selles võtmes eriti analüüsitud pole. Ma täitsa jahmatasin, sest ma ei olnud näinud siin mingit eetilist kari mitte kusagil. Mis ma olen mingi pervert või? Ma pigem samastusin peategelasega, sest kas me siis kõik ei ole vaadanud oma armastatu lapsepõlvefotosid ja õndsalt ohanud, et "issand kui nunnu! Sellele tahaks küll pluti-pluti teha! Palju armsam kui teised lapsed!" Eriti muidugi neil 90ndate aastate klassipiltidel, kus ilu näha ongi erakordselt keeruline. "Aga minu väljavalitu särab ju vaieldamatult isegi nii kehvades oludes! Milline mees! Ilmselt meil tulevad ikka ilusad lapsed!" Piinlik? Ehk peaks olema, aga ei ole ju, ja perversne kohe kindlasti mitte. Loos tahab ka peategelane lihtsalt poisikest kallistada. Kas see on ka juba keelatud või? Küsides onu Heino häälega: "Mis nüüd ei või naistele enam tagumiku peale laksu ka lüüa või?"

Veel hirmsatest naistest, see kannibalismi teema ja meeste objektistamine. Ma olin see imeline daam, kes Zavoodis oma väljavalitule hambad kaela lõi, me polnud isegi omavahel suudelnud enne. No ei joostud selle peale minema ega helistatud hullumaja välja. Siit saaks kena teooria jälle aretatud, kuidas meestele meeldivadki hullud naised, sarnase selle teooriaga, mida mõni mees armastab a la "naistele meeldivad mehed, kes neid halvasti kohtlevad". Kangro ütleb vestluses ka, et me paratamatult mingis suhte faasis objektistame teist poolt. Mulle tundub ka nii. Ma üldse mõtlesin, et mina oma arengus küll nii kaugele jõudnud pole, et suudaksin teises pelgalt endast erinevat indiviidi tajuda. 

Ma isegi jõudsin oma mõtetega nii kaugele, et teine ongi algselt pigem objekt, tükike puslet, mis kas sobitub sinu Suurde Plaani või mitte. Ega me ju algul ei tunne teineteist, me saamegi armastada vaid kujutlust teisest ja meie suhtest. Ma usun, et kõik mu suhted, mis kestnud ei ole, on purunenud just selle tõttu, et ma olen aru saanud - see inimene on hoopis teistsugune, kui ma eeldasin ja temaga ei saa päris seda suhet olla, mille ma meile oma peas välja mõtlesin. Inimesel, kui indiviidil, sellega mitte mingit pistmist ei olegi - minu meelest on kõik mu eksid väga toredad inimesed ja ma soovin neile ainult head, lihtsalt meil ei oleks omavahel olnud selline suhe, nagu ma eeldasin. Ma ei tea, kas see tähendab, et inimese isiklikul olemusel sel juhul erilist tähtsust ei olegi. Et mu kriteeriumid on enam-vähem samadel alustel, kui neil, kes kaasat rahakoti järgi valivad, sest neil on silme ees suur maja ja puhkus Dubais, mees ise ei ole tähtis. Mul on lihtsalt mingid muud stsenaariumid silme ees. Ikkagi on suhe eelkõige minu kujutlus sellest ja teine täidab selles üksnes statisti rolli, kui valesti näitleb, saab kinga. Ei ole siis tegelikult nii või?

Kallis kauge informatsioon

Kuidas teil rutiin on muidu? Ma õõvarullin (aitäh, Klari, mõiste eest!) päev otsa, siis õhtul, kui lapsed magama läinud, võtame mehega mõlemad väikse joogi ja kanname üksteisele ette, mis uudiseid me täna kuskilt lugenud ja näinud oleme. Enamasti kattuvad. Kindlasti jube tervislik rutiin. 

Stressimaanduseks vaatan vahepeal Instagrami muusikaga seotud kontosid ja kuigi on rahustav näha, et enamikku lääne muusikuid ja nende fänne ei puuduta see sõda mitte kuidagi, siis natuke nagu torgib ka, et mis mõttes? Eks ma saan aru, et kauge kant ja ilmselt neile seda infot üldse nii palju kuhugi lombi taha ei laeku ka. Ega meist enamikku ju ka võõrad sõjad eriti ei morjenda. Kas peaks ennast süüdi tundma? Ilmselt mitte, seda tehakse niigi piisavalt. 

Tegelikult tahtsingi hoopis sellest kirjutada, kuidas noortel on meist parem elu. VVN kirjutas oma lapsest ja sellega seoses mõtlesin, et pagan, ma olen enda omi ka selle pilguga vaadanud, et vau, mis küpsus ja elamisjulgus, kust see kõik? Et ostangi püksid, mille vanaema maha laitis ja kui ma naljaga pooleks soovitan, et ära siis nendega talle külla mine, siis vastuseks on lihtne imestus, aga miks? Mis minul sellest, et temale ei meeldi? Ja seda mitte üldse arrogantsuse mõttes, ongi lihtsalt arusaamatu. Ma hakkasin mõtlema, kas selle taga ei või olla informatsiooni kättesaadavus? No et nemad teavad maast madalast, et inimesi ongi igasuguseid, sa ei pea kuhugi raamidesse sobituma ega kellelegi meele järele olema. Meie ei teadnud. Igal juhul oli turvalisem mingi kambaga koos, isegi kui nad olid su vastu mõnikord vastikud, isegi kui nad sulle tegelikult ei meeldinud, sest üksi olidki täiesti üksi ega orienteerunud milleski. Lugesin hiljuti kahte Stefan Zweigi novelli, millest teine, "Koolipreili", räägib noorte elust veelgi varasemal ajal, sellal, kui täiskasvanute ja laste maailma vahel oli raudne tara ja kuidas lapsed selle tagant tükikesi noolisid ja puslet kokku panna üritasid. Jube head novellid, soovitan soojalt lugeda. Infosulg on hirmutav, see sunnib sind kokku hoidma teiste endasugustega, neilt mingitki infot ammutama, ennast kaitsma, varjama, alla suruma, sest sa ei tea, mis muidu kõik juhtuda võib. Sinu ümber on kõik mingite sarnaste reeglite alusel organiseeritud ja teistsugune laidetakse maha. Sa ei tea, et võib-olla kusagil sulle täiesti lähedal need reeglid enam ei kehtiks ja sa ei peaks ennast nende alla painutama, aga sul ei ole mingit informatsiooni. Sellepärast need SAPTKid kardavadki, et "kõik lähevad homoks". 

Kui juba mainimiseks läks, siis mis "üleöö"? Ammu selge seos ju! See on teema, mis mind eriti kettasse ajab - ma saan aru, et demokraatia ja sõnavabadus, aga mingi Grünthal istub meil ju Riigikogus. Guugeldasin, mis mees too üldse on. Ohhjahh, endine Tõstamaa sovhoosi maaparandaja ja autoremondilukksepp, seejärel ilma igasuguse hariduseta jurist ja õigusabi pakkuja. Oot, kas nii saab või? Ilmselgelt saab, ainult minusugune loll ja eneses kahtleja ei kääri käiseid ülesse ega astu ametisse, kuhu aga soovi on. Pealtnäha võiks enesekindluse suurem levik noorema põlvkonna hulgas siin midagi parandada, praktikas kardan, et pigem on see nii, et enesekindel ja arukas noor võtab lihtsalt ilma valehäbita madala prestiižiga töö ja on õnnelik, kui et pürgib valitsema, kus oleks tema "õige koht". Iseasi, kui halb see on talle. Halb on ilmselt ainult see, et riigipiruka kallal näeb ikka pigem isikuomadustelt sinna sobivaid, kui neid, kel ka teadmisi jagub.

Lootus

Mälu veab taas alt, aga lugesin kuskilt mu meelest tabavat tõlgendust Pandora laeka müüdist. Tavaliselt ju nähakse positiivset selles, et inimkonnale jäi lootus alles, aga seal öeldi, et laekas pidid ju olema inimkonna nuhtlused - miks peaks lootus erand olema? Lootus olevat just see kõige hirmsam nuhtlustest, sest lootmise puhul võib kergesti loorberitele puhkama jääda - küll kõik hästi läheb, mis siin ikka muret tunda. 

Mul on ka positiivse lootusega oma kana kitkuda. Ma ei usalda teda ja eriti paneb see mind muretsema, kui teda teiste inimeste puhul näen. Ma tahaks teisi lootuse eest kaitsta või siis pigem lootuste purunemise eest. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, kuidas ma pigem eeldan halvimat, sest siis saab ainult positiivselt üllatuda. Ma küll ei käi ringi õnnetust kraaksudes, aga mul on kole komme püüda tagasi tõmmata neid, kes lootust kraaksudes ringi käivad. No ja muidugi see pahandab neid. Ma üritan siis alati äärmusse minna, sest see ei pahanda inimesi nii palju, kui reaalsete faktide esitlemine. 

Tema: "Oh, tegelikult võiks puhkuse ajal sinna minna ja siis sinna ka ja äkki jõuab veel tännagi?!"   

Mina: "Äkki võiks hoopis gaasikraani lahti keerata ja magama minna?!" 

Tema: "Ei, see läheb kalliks, kes selle gaasi pärast kinni maksab?"

Hakata niisama jaurama, et mis puhkusest me räägime, tulevik on nii ebakindel, see tooks solvumise kaasa. 

Ükspäev üritasin lastele Janika Sillamaa "Lootust" laulda, kõlas pigem nagu Onu Bella esituses, lapsed käskisid vait jääda. Arutasid veel, kuidas on võimalik, et üks inime ikka üldse viisi ei pea. Nüüd otsisin netist sõnu ja no tule taevas appi, esimene salm: 

Lootus annab rõõmu olla, usu mind mu hell ja hea.
Neile ongi maailm valla, kelle usk on suur.
Päevi tõuseb meele looja, pihlapuudes vaibub tuul.
Looja anna hingesooja, uinub valgesuu.

Kõigil lehtedel, kuhu vaatasin, sama jama! "Päevi tõuseb, veereb looja" ja "uinu, palve suul" peaks ju olema. Kes see, ogar, niimoodi kirjutas ja mida ta mõtles, et see tähendada võiks?

Paar head raamatut ja mitte nii häid elamusi reaalsusest ning selle piirilt

Maarja Kangro "Õismäe ajamasin" - Olin uskumatult haige ja püüdsin lugeda ainult midagi sellist, mis oleks helge ja rõõmutoov. Bäckmani lugesin, tundus, et temast on vist üledoos saadud, võtsin ette Juure - kuidagi ei ajanud naerma. Bryson ootas järjekorras, erilisi lootusi talle ei pannud, mõtlesin, et loen hoopis Kangrot vahele, tema kirjutised on mulle ikka meeldinud, aga huumori osas ma temalt lohutust ei lootnud. Loomulikult naersin Kangrot lugedes kohati lausa kõva häälega. Tema tegelastes on miski eluterve ehedus sees - nad on pretensioonikad, enesekindlad, tublid ja haritud, aga ometigi satuvad igasugu jamadesse, lasevad end kahtlastel tüüpidel ära ahvatleda, ümber sõrme keerata, teevad ise kohutavaid valikuid, aga selle kõige juures ei vaju nad koost ära, lähevad püstipäi hukule vastu, nad ei muutu habisevateks õnnetusehunnikuteks. Kas intelligentse inimese tunnus polevat mitte see, et ta kohaneb olukorraga? Kõlab õõnsalt, aga mu meelest on normaalne endale tunnistada, et mõnikord on tervendav omadega mülkasse maanduda. Lemmiklugu oli ilmselt "Polüglott". Kõik olid äärmiselt tihedad novellid tegelikult, andsid mõtteainet, mitte ei olnud lihtsalt sissejuhatus-teemaarendus-puänt.

Rosa Liksom "Kupee nr 6" - Üks arrogantne arvamus muidugi, aga mu meelest on selles raamatus ära tabatud sovjetismi tuum. Mäletan, et sõites esimest korda mööda Venemaa ääremaade teid, võitlesin kohutavalt unega, aga püüdsin end veenda, et uues kohas olles ei tohiks nähtut maha magada. Peale tunniajalist piina panin silmad rahulikult kinni, sest üks õudne viletsus, räpp ja sodi valitses kõikjal, siin ei olnud mitte midagi maha magada. Kena kokkuvõttena mõjus raamatus see mutike, kes kusagil pärapõrgus võõrastemaja pidas ja oma elust jutustas - tuli mees, algul kena, peale pulmi jõi ja peksis, sünnitasin pojakese, ükspäev leidis mees purjus peaga oma otsa, tuli uus mees, peksis ja jõi seegi, sünnitasin neli tütrekest, kõik surid ära, lõpuks vanuigi tuli veel üks mees, sünnitasin veel ühe pojakese, suri toogi mees, aga jumalale tänu, maja jäi mulle, küll on nüüd hea elada, tuleb jumalat tänada selle suure õnne eest. Läbi sita me elame siiski - tuleb tänulik olla. Kurb ja vastik raamat, aga väga hästi kirjutatud, emotsioonivabalt. 

Täna sai siis kaks nädalat koroonast. Viimased kaks päeva olen olnud kangete retsepti-valuvaigistite peal. Kõndisin nagu 90-aastane, sest igal sammul lõi selgroost valu läbi. Sõrmi sirgeks ajada oli valus. Praeguseks on jälle ainult nahk valus, täna rohtu ei võtnudki, eks näis, mis saab, kas tuleb tagasi või ei. Eelmine nädal oli ju ka ootamatult kolm valuvaba päeva. Vahepeal oli küll tunne, et äkki ikka on mingi muu koletum haigus lihtsalt juhuslikult koroonaga samal ajal välja löönud, aga teistegi sarnased kogemused kinnitavad, et see haigus ongi enam kui kummaline. 

Lisaks käis mul täna öösel esmakordselt elus luupainaja peal. Ma olen kuulnud küll, et inimesed tegelikult on unes halvatud, aga ei osanud midagi kosta, sest mina olen alati unedest normaalselt üles ärgata saanud. Täna siis ei saanud ja päris kole oli. Algas see muidugi kenast süütust peldikuunest, minu klassika, aga korraga sisenes pellerisse miski maaväline kuri olend, kes meenutas hästi pikka naist, nägu sel peletisel ei olnud, seevastu ühe käe otsas oli selline verine teravate hammastega suu, ilma silmadeta jõle lõust, mille too olend kabiinide alt sisse surkas, et näha, kus keegi end peidab. Minu tuvastanud, tekitas lähenev verine suu luupuurile iseloomulikku surinat ja lõi oma hambad mulle labakätte. Tunne oli, nagu kass oleks hammustanud. Juba seda surinat kuuldes teadsin, et asi on hapu ja tuleb ärgata, aga vot ei saanud ei silmi lahti ega ennast liigutada. Põhimõtteliselt siis selline une ja ärkveloleku vaheline tunne, kus saad aru, et oled oma voodis, aga kuuled unest seda võigast surinat ja kätes hammustuse valu. Lõpuks sain muidugi välja, aga oleks kiiremini tahtnud. Ma olen alati oma unenägusid armastanud, ei uskunud, et nemad mul niimoodi sõna otseses mõttes kätt ampsama tulevad.

Ja kuidas edasi läks?

Tänasest oleme siis kõik neli 100% positiivsed, kass väljaarvatud. Minil läks eile õhtul nohu kuidagi intensiivsemaks, tal vaevalt see eelmise viiruse nohu oli jõudnud taanduda, ja hommikul olidki triibud kohal. Ülejäänutel läheb paremini, st L-l ja Mikrol muutusteta, sest neil polegi nagu midagi olnud, veidi nina kinni ehk ja enda sain nii kaugele, et duši alla minna. Seega, hullem enesetunne on möödas. Küll aga on nii mõnedki huvitavad tähelepanekud ja ma loodan, et neid rohkem ei tule. Selg on valus, nagu oleks mõisatallis peksa saanud. Ema kinnitas, et tema teab päris mitut, kel koroona vöötohatise välja lõi. Mul mingeid ville veel ei paista. Lisaks lõhnataju kadumisele olla mõnedel märgatud ka lõhnataju väärastumist - mina näiteks tunnen nüüd täiesti tavalise värske rukkileiva juures atsetooni vänget haisu. Mitte keegi teine perest ei tunne. Maitses see õnneks ei avaldu. Miks peab see alati nii olema, et normaalne lõhn muutub rõvedaks, mitte nii, et rõve lõhn mahedaks?

Töö juures rootslased imestasid, et mis pagana kümme päeva karantiini? Nalja teete või? Neil küll sellist asja ei olnud, nii kui end enam-vähem tervena tundsid, võisid kohe tagasi tavaellu suunduda. Ma üldse ei imesta, et nende kontoris kõik riburada järjest haigeks jäid. 

Mugav on olla karantiinis niivõrd rõveda ilmaga.

Mis edasi sai?

Edasi võttis asi hoopis ootamatu pöörde - nimelt hakkas mul ilgelt halb. No vähemalt minu standardite kohaselt, milleks on igasuguste viiruste puhul eelkõige vaid räme nohu. Igatahes õhtul tekkisid külmavärinad, kogu keha valutas, ööseks hakkas pea ka veel lisaks. Kella kahe ajal pigistasin suisa 37,1 palaviku välja, kui kraadiklaasi pikalt all hoidsin. Nohu ega köha ei ole, teised pere positiivsed trillerdavad niisama ringi, Mini püsib üldse negatiivsena. 

Teooria - ma sain kaks laksu korraga, nii selle viiruse, mis teistel nädal tagasi oli, kui ka koroona. PCR testile ma ei kipu, aga see pidavat sageli näitama, et inimestel on korraga nii Covid kui RS-viirus. Praegu olen tablettide all, saab hakkama. Haiguslehte pole ma praegusel töökohal olles iialgi võtnud, kuigi täna oli küll olukord, et magamata öö tõttu pidin keset tööd magama keerama. Praegu on õnneks sellised imelised ilmad ka, et ei kipu väga õue luid murdma.

Nagu Murphy ikka, helistati just hambakliinikust, et homseks oleks aega pakkuda. Kes teab, siis ma FB-s šokeerusin, kui Unimed pakkus, et saavad laste ortodondile järjekorra panna viie aasta pärast. TÜ Kliinikumis ei saa üldse löögile, sest nemad nii pikalt graafikuid ette ei tee ja järjekordi ei moodusta. Ühes väiksemas kliinikus, mida mulle soovitati, olevat järjekorrad siiski kõigest aasta või pool, seega kui nad juba nii kohe aega said pakkuda, ehk saavad hiljem veel. 

E-poest toidu tellimisest pidin ka kirjutama. Esimese korraga võis küll rahule jääda. Ainult banaanid olid puudu ja nende eest sai raha tagasi. Ilmselt neid ei anna muuga väga asendada ka, kuigi ma oleks vabalt võinud näiteks õunad võtta. Tomatid olid ilusad. Üldse oli kogu kaup äärmiselt värske, palju värskem kui kohalikust Maximast letist võttes. Koti peal oli miski kleeps +6 ka, äkki oligi, et säilimistähtaeg peab vähemalt kuue päeva kaugusel olema? Nii värsket leiba-saia leiab letist harva. Kingituseks oli Geisha šokolaad ka pandud ja kojutoomine oli tasuta. Ma ei tea, miks. Kirjas on, et tasuta alates 49.-, aga me nii palju ei tellinud.  Mõtlesime, et äkki miski esmatellija luksus, aga kui uuesti sisse logisime, näitas ikka, et saaks tasuta tellida.

Skoor avatud!

Mis sa saad, kui istud vahelduseks terve nädalavahetuse ontlikult kodus ja loed voodis raamatut? Covidi saad!

Jah, mu daamid ja härrad, ma olen niivõrd resultatiivne tüüp, et kohe oma elu esimese testiga skoorin positiivse tulemuse! Eile veel tahtsin sõna võtta, kuidas mina siiani negatiivne, hea, et suu kinni hoidsin. 

Mikro just paranes sellest eelmisest nohuviirusest, mille tõttu ma arvasin, et kui tal tundus nina jälle kinni olevat, siis küllap eelmise jääknähud või midagi. Täna hommikul oli aga testil korralik teine punane triip. Ju siis oligi kaks erinevat viirust. Sisuliselt samad sümptomid, ühega olime kaks päeva kodus, teisega peab vaene Mikro nüüd 7. märtsini koju jääma (10 päeva karantiini + koolivaheaeg). L.-l oli ka tugev teine triip, mul õrn ja Minil mitte mingit. Sümptomitest on mul ja L.-l kahtlane tunne kurgus, mitte valus, aga selline, mille tekitab tavaliselt algav külmetushaigus. L.-l on kerge nohu ka. Kui ma ei teaks, et positiivne, ei pööraks neile sümptomitele erilist tähelepanu. 

Tundub ebaõiglane, et sellise nalja pärast peab kümme päeva kodus istuma. 

Vähemalt saime maha oma elu esimese e-toidupoe tellimusega, eks õhtul ole näha, kas ja mida tuuakse. Coop meile ei too, saab vist ainult Bolti kaudu, aga äpist asjade valimine tundub piinarikas kui teistel on normaalsed suured kodulehed olemas. Rimi poest oleks saanud ühehomseks. Selverist homseks. Valisime Barbora ehk siis Maxima, sellega sai samaks õhtuks juba. 

Edasisi arenguid huviga oodates.

Vabakasvatusest

Hiljuti levis FB-s nali, kuidas Omicron on nagu su kolmas laps - näed küll, et sööb liivakastis liiva, aga mõtled, et "ah, las teeb, mis tahab...". Hea nali mu meelest, kuigi mul kolmandat last pole.*

Ma siin viimati mainisin sõna "vabakasvatus" ja sain tegelikult aru, et kasutasin seda valesti. Ma ei ole muidugi kunagi oma lapsi mingi teooria järgi kasvatada püüdnud, seega ma ei tea, mida selle sõna all tegelikult mõistma peaks, aga olen aru saanud, et tavakasutuses on see midagi hooletusse jätmise sarnast ehk siis negatiivse varjundiga sõna. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Seetõttu pani mind veidi imestama TT kommentaar, kes seda pigem kooliealiste laste tegutsemisvabadusega seostas. Kuna ta kindlasti ei ole ainuke, siis natuke selgitan enda vaatepunkti.

Mulle toob sõna "vabakasvatus" silme ette perekonna, kelle võsuke käitub üldiste normide järgi õõvastavalt, aga kelle vanemad seda pealt vaadates õndsalt naeratavad - "las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et laps ei nuta!" Otse elust - elu õieke ajab kaikaga koera taga, lapsevanem on samal ajal telefoni süüvinud - lapsed ikka müravad ju! Ma eeldan, et siin on mingi seos isiksuseomadustega, sest minu lapsed on sellistes situatsioonides hämmingus: "Miks nende vanemad neid ei keela?!" Või siis olen ma oma autoritaarse kasvatusega nad sellisesse Stockholmi sündroomi viinud? Ükspäev Mini näiteks väitis mulle ilma igasuguse minupoolse surveta, et nõudlikud vanemad on paremad kui kõikelubavad. Mina omal ajal niimoodi arvanud ei oleks. Paraku olen hiljem kõigilt neilt, kelle vanemate liberaalsust ma kadestasin, kuulnud kurtmist sel teemal, kuidas neil justkui ei olnudki õigeid vanemaid ja nad pidid end ise vanemdama või ekstreemsematel juhtudel isegi enda vanemate probleeme lahendama. 

Mida üldse tähendavad "nõudlikud vanemad"? Ilmselt olenevalt perest erinevaid asju. Üle piiri läheb asi mu meelest siis, kui lapsed oma vanemaid kardavad. Normaalne on aga see, kui lapsed teavad, et nende vanemad neilt mingite standardite täitmist eeldavad, mitte ei mühata, et mu vanematel on niikuinii suva, kuidas ma hakkama saan. Mina näiteks teadsin, et mu vanemad oleksid pettunud, kui ma kooli pooleli jätaksin ja ma imestasin nende laste üle, kes lõdva randmega kodustele teada andsid, et nemad enam koolis käia ei kavatse. "Mis nad ikka teha saavad?" Mulle piisas juba teadmisest, et vanemad oleksid äärmiselt nördinud. Kas see tähendas, et mul olid ülemäära ranged vanemad ja ma kartsin neid? 

Lapselt ainult viisi nõuda ja kontrollida tema sõpruskonda, sh keelata tal teatud inimestega suhtlemine jms, on mu meelest liig. Huvi tunda lapse elu vastu ja seal hulgas küsida ka negatiivsete hinnete tausta või uurida tema sõprade kohta ning nende üle koos lapsega arutleda, on mu meelest normaalne. Vabakasvatus on minu silmis see, kui rehmad käega, et ei mina tea, kellega ta suhtleb ja kus käib, oma asi, ise teab, kui koolis hakkama ei saa, tema enda elu, mille ära rikub! Võib-olla on teismelistega teisiti, mu enda omad veel niiii teismelised ei ole, aga mina olin teismelisena küll jah seisukohal, et peaasi on vabadus, muu ei loe, saaks ainult minema ja oma elu peale, küll oleks tore, kui vanemaid üldse ei huvitaks. Loll olin, mis teha.

*Mis liiva söömisse puutub, siis minu silmis oleneb kogustest. Ma mäletan, et omal ajal sai jah peenrast porgandit võetud ja see siis pükstesse puhtaks tõmmatud või heal juhul vihmaveetünnis ära loputatud, aga Mini lasteaias oli poiss, kes sõi liiva enam-vähem tööstuslikes kogustes. Õpetaja kaebas, et isegi tema mähkme sisust on pool liiv. Minu lapsed õnneks liiva söömise vastu mingit huvi ei tundnud, seega ega ma ei tea, kas keelamisest oleks kasu olnud.

Las ma ise!

Maarja kirjutas oma blogis emandamisest ja ma kippusin kohe kaasa noogutama, aga mul on mingi kiiks mitte julgeda kommenteerida blogide juures, kus ma varemalt kommenteerinud ei ole. Eriti, kui seal ei kommenteeri teisi mulle tuttavaid inimesi. Maarja blogis tegelikult nii ei ole, aga hakkasin teema peale pikemalt nostalgitsema ja see polekski enam kommentaari mahtunud.

Eriti kõnetas mind nimelt see koht: "Teine emaelu keerukus on see, et kõik toimuv puutub minusse. Just sõbraga rääkisime, et isegi, kui teed teises toas omaette tööd ja lapsed mehe tegeleda, siis kui keegi tõstab kisa, on aju ikka automaatselt sündmuskohal asju lahendamas, isegi kui ise püsid töölaua taga." Eile just, laps teeb mehega ühes toas matemaatikat, ma loen teises. Nii, kui laps midagi küsib ja mees vastab, kikitan mina kõrvu - ei tea, kas saavad ikka hakkama? Ja no jumal teab, matemaatikat ei oska ma absoluutselt. Ükspäev just panime nutispordi kinni, sest "tead, emme ka ei oska seda, jätame pooleli..." See nutisport ongi nõme muide, ma vist olen juba kirjutanud ka, seega ei olnud see midagi olulist, mis pooleli jäi, ma igaks juhuks mainin. 

Naljakas on see, kuidas lapsed on väga täpselt välja raalinud, mida tasub küsida minu, mida mehe käest, tavaliselt nad selles ei eksi. Ükspäev mind ei olnud kodus ja siis mees oli seletanud, et "elevant astus kõrva peale" tähendab seda, kui keegi ei kuule. Mikro pärast võidurõõmsalt teatas mulle "ja issi ei teadnud õigesti!" Piisab mul vaid korraks ära minna, kui juba mõni õnnetus juhtub, eks.

Tegelikult ma olen teadlikult seda kontrollimistungi maha surunud, sest selle teises otsas on emad, kes laste isad nende elust täiesti välja suruvad "sa ei oska ju, las ma ise!" Sellega kaevad ainult endale auku, sest tegelikult ei oska ka naised puhtalt instinktist mähkmeid vahetada, beebile toitu keeta, beebit rahustada jms asju. Naised õpivad, mehed on samuti õppimisvõimelised. Ma mäletan veel oma lapsepõlvest, kui vanaema käest küsisin, et "aga miks isa ei?" ja ta vastas "aga tal ei lubatud ju". 

Keerulisem on see, kui väärtushinnangud ja kasvatuspõhimõtted kardinaalselt erinevad. Kui mees ja naine* tulevad väga erineva taustaga perekondadest. Mulle tundub, et seda tasub kaasvanema valimisel oluliseks pidada. Räägib inimene, kes suhte neljandal kuul rasedaks jäi, aga no minu vabandus on see, et ma tundsin inimest ikka varasemast paar aastat. Aga kindlasti on minu puhul vedamine ka mängus, me oleme ikka avastanud, kui uskumatult sarnane võis meie päritolupere dünaamika olla, samal ajal kui teised sõbrad imestavad, et kuidas nii võis olla ja meie ainult teadjalt teineteisele noogutame. Mu sõbrannal näiteks on see probleem, et ongi väga erinevad kasvatuspõhimõtted, või siis pigem, et isa poolt puuduvad need täiesti. Ja mu meelest ei saagi midagi teha, sa ei saa teisele bioloogilisele vanemale mingit kohustuslikku manuaali kaasa anda - kui laps on sinuga, siis teete nii, käite seal ja seal, aga kindlasti mitte seal ja sööte seda, aga mitte toda. Mis sinu meelest on kuritahtlik lohakus ja lapse ohtuseadmine, võib teise jaoks olla normaalne elu, vähemalt senimaani, kus ta saab öelda, et aga midagi ju ei juhtunud? Ainus lootus on see, et täiskasvanuna teeb laps nö "õige valiku", samas on 50% šanss, et ta leiab just selle teise poole õige olevat. 

*Avastasin, et ma olen täiega heteronormatiivne. Vabalt võib olla ka mees ja mees või naine ja naine tegelikult, mu meelest see "mina pean vastutama" ei sõltu alati soost. No näiteks toidutegemise juures on meil vastupidi, mind häirib kohutavalt, kui ma teen midagi ja mees leiab, et "seda tehakse ju hoopis teistmoodi!" Igaühel ilmselt oma ekspertvaldkonnad, milles vastutamist ta enesestmõistetavaks peab, kuigi ei oleks vaja.

Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda*

Neid lastevanemate koosolekuid ja arenguvestlusi võiks tihedamalt teha, sealt alati leiab, millest kirjutada. Nali. 

Lõbus fakt -  mul pole olnud ühtki arenguvestlust aastast 2005. Ühe pidin ise läbi viima, aga see oli nii piinlik kogemus, et otsustasin mitte enam korraldada. Arenegu ise, kui tahavad. Kui ei taha, ärgu arenegu. 

Igatahes, eile saime Mikroga tagasisidet tema arenemisele. Jälle see pingutamise ja kannatamise teema, millest ma üle ega ümber ei saa. Kuna Mikro on lugemises-kirjutamises teistest ees, siis ta on harjunud lihtsalt läbi ajama ja probleemid tekivad olukordades, kus päriselt peabki midagi õppima. Käsitöös näiteks. Üldse ei meenuta minu lapsepõlve, mkmm...Pedagoogilises mõttes olen ma ju seletanud, et kool ongi tegelikult koht, kus õpitakse ka, mitte ei esitleta iseenesest omandatud võimeid, aga ma tean, et see ei mõju. 

Vahelepõikena - ülikooli minnes sain mina näiteks teada, et ülikool on just täpselt see koht, kuhu sisse astudes sa pead põhimõtteliselt erialast kõike teadma, keegi ei taha isegi bakalaureusse neid, kes alles hakkavad asja vastu huvi tundma. Ma ei tea, miks mina seda eeldasin. Müts maha nende ees, kel 18-aastaselt selge siht silme ees, ma oleks pidanud nii kolmekümnesena alles ülikooli minema. 

Tagasi Mikro juurde, õpetaja räägib, et näe, teised pingutavad praegu lugemisega, sina oled selle pingutuse juba ära teinud, nüüd peab muude asjadega pingutama. Ma pistsin vahele, et mu meelest probleem(?) ongi see, et tema ei ole lugemisega iial pingutama pidanud. Ma ei usu pingutusse. Ma isegi pakun, et need, kes peavad lugema õppimiseks ränka vaeva nägema, ei võta enne täiskasvanuiga, kui siiski, ühtki raamatut vabatahtlikult kätte. Nii nagu mina ei koo, tiki, heegelda ega tegele spordiga. Pingutus väärib küünlaid vaid siis, kui sa tead, et saad selle tulemusena midagi väärtuslikku, aga kui see sund pingutuseks tuleb väljastpoolt sind ennast, siis sellest ei ole kasu. Vähemalt minu puhul oli ainus motivatsioon selliste pingutuste puhul see, et saab lõpuks selle jama kaelast ära ja rohkem ei pea enam. Ma tean, ma ei oska end sisemiselt motiveerida, aga kas see, kui ma selle ära õpiks, ei oleks lihtsalt enesepettus? Kui ei huvita, siis ei huvita. Ma ei pea end pettusega huvituma sundima. Vähemalt saan ma olla enda vastu aus ja öelda, et kõigi asjade puhul, mida ma teinud olen, olen ma nautinud ka protsessi.

Muuseas meenub mulle ämm, kes täitsa üllatavalt teatas, kuidas teda alati häirisid need ahhetajad nõukaajal: "Küll sul veab, sa oskad õmmelda!" Tema väitis, et tegi seda vaid olude sunnil, mitte mingist naudingust. Mulle tundub, et sageli unustatakse ära, et see võibki niimoodi olla. 

Kas on näiteks võimalus, et mingi asi sind algul üldse ei huvita, sellega tegelemine tekitab raskusi, aga kuidagi nendega võideldes tekib selle käigus huvi ja pärast patsutad endale õlale - hea, et ma ikka ennast sundisin? Mul ei tule pähe, et minu elus sellist asja kunagi juhtunud oleks.

*See oli üks väheseid raamatuid, mida ma lapsepõlves vihkasin. Ma olin suisa selle kaanel oleva ahvikese valge rasvakriidiga ära sodinud ja ma muidu mitte iial ühtki raamatut ei sodinud. Öeldagi nüüd, et ma juba lapsepõlves tundsin seda ahvikest millelegi mulle loomuomasele vihjavat...

P.S. Mul tekkis kahtlus, et ma olen selle pealkirjaga postituse juba kunagi kirjutanud ning mu vaist ei petnud mind. Näe, siin. Jube piinlik muidugi - "Ühel töökohal püsimise soovitusliku aja olen niikuinii ületanud." Hõigata HP Baxxteri häälel: "It's 2022 and we are still on the case!" Postituses mainit' müügimees on ammu ajalugu - tuli, olid suured plaanid, need läksid kõik vett vedama, kaotas suure summa raha, hunnik inimesi lasti lahti, müügimees kadus. Meie istume ikka siin. See kõik läheb mööda ja kui ühe jõe ääres piisavalt kaua istuda, siis ühel hetkel ujuvad nad kõik mööda. See ka veel, et aastal 2013 ütlesin, et ma kartsin seda ahvipoja raamatut, praegu kirjutasin, et vihkasin. Mis peaks vist tõestama, et tegemist on suures osas sama tundega.

#jutujaht Ma jätan järgmise vahele

Kui Vello esimesena parteikontori ukse lahti lükkab, on kriis just haripunkti jõudmas - keegi punetava näoga mees, lõtv lips kaelas, käivitab parajasti akutrelli ning kaks korralikult ülekaalulist ülikonnastatud härrat püüavad õpetada, kuhu see täpsemalt torgata tuleb. Nurgas seisab üks kohkunud keskealine daam, käsi suu ees ja silmad märjad. 

"Mis siin toimub, palun ärge puutuge ohtlikke instrumente, mina olen professionaal, ma tean, kuidas sellega ringi käia!" käratab Vello olukorda analüüsides. Mehed pöörduvad ehmunult sissetungijate poole ja trell vakatab. "Kes te, kurat.." jõuab Krääman alustada, aga Vello on kiirem ja katkestab teda: "Pakilised asjad kõigepealt! Kus on siin WC?" Trelli käes hoidev mees ütleb kahele paksule vabandavalt: "Meil oli siin jah üks väike ummistus, lasin töömehed kohale kutsuda, ilmselt nemad nüüd ongi...". "Mis ajast töömehed oma naised objektile kaasa veavad?" käratab Krääman kurjalt. "Ei, mina küll siin kellegi naine ei ole, minu mees on hoopis suvilas niitmas!" teatab Kissu kärmelt ja lisab "et siis vets umbes jah? Jumal küll, mul on siuke häda, kas tõesti tilkagi vett ei tule? Kraanikauss on seal, ma valan mingi kopsikuga vett peale? Ausõna, ei kannata lihtsalt enam!" Paistab, et keegi millestki aru ei saa, ainult nurgas seisnud daam ulatab Kissule laualt tühjaks saanud salatikausi ja noogutab mõistvalt peaga. "Vähemalt keegi siin on kiire taibuga!" viskab Kissu ja tormab WC suunas minema.

Tekkinud vaikuses astub ette Mammu, keda nähes ruumis olijate näod veidi selginevad ning küsib, kus tema mees siis on. "Oi kui kena, et te ikka tulla saite, mina olengi Valli Kask, kes teile ennist helistas, teie abikaasa on siin samas selle ukse taga!" teatab punaste silmadega naisterahvas nüüd hoopis reipamal toonil, sest on selge, et vähemalt pool vastutuskoormast on tema õlgadelt läinud ja suundub ukse poole, mida kolm meest enne trelliga rünnata püüdsid. "Ja mida tema seal teeb?" Algul paistab, et keegi ei taha sellele vastata, lõpuks vana Krääman ikka pobiseb: "Ei tea, mis tal sisse läks, ei ole vist jooma harjunud, läks peast segi ja pani ukse kinni, keeldub välja tulemast." Mammu paistab sellest tsirkusest väsinud ja küsib: "Aga miks ta ei või seal olla? Magab kaineks, tuleb ise välja, miks on vaja selleks mulle helistada ja tülitada?" Jälle tekib kummaline vaikus, mehed nihelevad ega taha väga midagi öelda. Sekkub Vello: "Ega meil ei ole aega siin igavik oodata - meil on kohe vaja järgmisele objektile edasi sõita, seal on olukord kriitiline, elud on ohus..." Krääman ei ole harjunud, et temaga sellisel toonil räägitakse, aga oht eludele paneb ta mõtlema, mine sa tea, pärast saab süüdistuse millegi takistamises, pannakse lehte. "No tal on seal ühed paberid, delikaatsed, lubas need avaldada, me ei saa seda lubada.." murrab Krääman ebamugavust tundes käsi. "Selgemalt, palun!" nõuab Mammu. 

"Ma võin ise selgitada!" kostab järsku kinnise ukse tagant Kristjani hääl. "Ma olen siin mõelnud, minust teile ohtu pole. Mõtlesin, ma jätan järgmise üldse vahele, valimised, noh, võtan oma kandidatuuri tagasi, mina ei saa nii, selline ebaõiglus, aga te peate mu ära kuulama!" Uks avaneb ja näost valge Kristjan seisab seal just nagu äsja ilmutuse saanud Jeanne D'Arc: "Ma nõuan triibulisi nimekirju, ma nõuan soolise ebavõrdsuse lõpetamist, ma nõuan naisi partei juhtkonda või muidu saavad kõik teada, mida sinna Raadikverre tegelikult kavandatakse ja kelle raha eest!"

Vaikuse katkestab WC-st naasnud Kissu: "Vau, Mammu, kui äge mees sul on, ma ei teadnudki!"

Reedene pildipostitus

 Usalda ikka igasugu algoritme, eks: 

Ehk siis, kui oled algust teinud feministliku luulega, siis ilmselgelt sobib sulle sinna otsa natuke trükitähtedes lasteluulet. Patriarhaat parastab. Kuigi, "Muna" on täiesti feministlik raamat - Aino elab emaga kahekesi, seltsiks vaid loomad, ja ilmne, et neil on üsna raske - keedetakse üksikut muna, mille kadumine põhjustab tragöödia. Lõpp on helge, nad saavad hakkama, kusagilt ei ilmu printsi munakorviga. 

Lõpetuseks mõtlemapanevat tänavakunsti Londonist:

Koroonast ja vaktsineerimisest

Lapsed käisid nädalavahetusel sünnipäeval. Enne sünnipäeva kõiki testiti, või noh, vähemalt palve oli seda teha, meie näiteks tegime ka. Mikro läks pärast sünnipäeva lõppemist sünnipäevalapse juurde koju edasi mängima. 

Öösel algas sünnipäevalapsel nohu, hommikul testisid - positiivne. Nende pere oli sügisel alles kollektiivselt koroonas olnud, küll kergelt, aga perearst arvas, et seetõttu võib sünnipäevalapse vaktsineerimise edasi lükata. Seegi kord paistab, et peale nohu muud väga pole.

Mikrol tundus samuti nina kinni olevat, aga tema test oli esmaspäeval negatiivne. Ta on mul ühe doosi saanud. Jätsin ta koolist koju. Peale seda hakkas riburada neid positiivseid teste klassist tilkuma. Praeguseks nad distantsõppel. Ma Mikrole rohkem teste pole teinud, kuigi kuulen, et mõni teeb igapäevaselt. Ei näe mõtet sellel, teen, kui kooli peab minema. Mikrol nina enam kinni ei ole.

Peale Mikrot päev hiljem läks nina kinni Minil. Test negatiivne. Temal kaks doosi saadud.

Täna läks nina kinni L.-l. Testi pole teinud, kolm doosi. Istub täna kodus.

Mina seisan viimasena. Kolm doosi, testi pole teinud, nina kinni pole, kontoris. 

Mida sellest kõigest arvata? Sümptomid on kõigil samad, aga meil testid negatiivsed, mõnedel teistel positiivsed. Me ei oska testida? Peaks rohkem testima? Vaktsineerimise tõttu on test negatiivne? Meil on ikka mingi muu viirus? 

Kuna mitte kellelgi meist polnud ühegi doosi puhul mitte mingeid kõrvalnähtusid (va mul oli käsi valus, aga ma olen siuke hädine muidu ka), siis ma leian, et meie vaktsiinid on küll asja ette läinud. Samas, kui ma vaatan, kuidas seda koroonat põetakse praegu (st Omicroniga), siis mulle ei tundu see haigusena, mille vastu vaktsineerima peaks. Teisalt, eile tuli just uudis, et praegu on haiglas siiski valdavalt juba vaid Omicroniga patsiendid. Miks mõned ikkagi haiglasse satuvad?

Mu ema on med.õde, ta puutub selle teemaga tihedalt kokku ja on ka ise hulga inimesi ära vaktsineerinud. Kõige markantsem näide oli üks noor naine, kes kõigepealt põdes raskelt koroonat, sattus haiglasse, seejärel vaktsineeris end...ja sai sel aastal uuesti koroona ja jälle mitte eriti kergelt. Ema väitel olla tegemist naisega, kellega alati juhtub, isegi rutiinsed protseduurid minna tal alati nihu. Ilmselgelt mõjub sel juhul juba ka notseebo efekt (läheb kehvasti, sest eeldad, et läheb), aga kas on olemas mingi eriline ebaõnn või siis ongi mõnel soodumus hädadele? 

Nagu filmis "Unbreakable"? Ma teadsin ainult esimest filmi, ei teadnudki, et rohkem osi, aga no esimese idee on siis selles, et kuskil on üks tüüp, kes on nö purunematu - ei jää haigeks, jääb katastroofides ellu jne ning talle vastukaaluks on kuskil teine tüüp, kelle luud on nii haprad, et ta ei saa ilma end vigastamata liikudagi. Lõpus küll selgub, et mingit superkangelase teemat pole, purunevate luude häda on Eestis ju näiteks vürst Volkonskilgi ja selle ebaõigluse mõtestamiseks on haige mees mõelnud välja teooria, et kusagil peab olema tema vastandinimene, purunematu. 

Teooriad on kerged tekkima ju ka koroona puhul, kuigi elu näitab, et kahtlaselt palju on neid, kes kuhugi mustritesse ei mahu. Erandeid on maru palju. Kuigi eks see ole vist kõigi elu tahkudega nii, et üldistamine ei tasu end ära. Kas erandid kinnitavad reeglit? Mu meelest pigem mitte, nad näitavad meile ära, kui mõttetud kõik reeglid iseenesest on. Mis ei tähenda omakorda seda, et elagu anarhia, vaid seda, et ei tasu kaagutada, kui miski ei toimi, nagu lubatud. On mingid keskmised, suundumused, tõenäosused, aga ei ole mingit garantiid, et just sina nende alla sobitud. 

Vaktsineerimise osas - ei minul ega ühelgi mu lähedasel pole iial, mitte ühegi vaktsiiniga olnud mitte mingeid kõrvalmõjusid, seega mul ei ole mitte mingit põhjust vaktsiine karta. Sellest "ma kuskil nägin, et kellelgi oli" ma hästi aru ei saa, ma otsustan ju ikkagi eelkõige isikliku kogemuse põhjal. Kui kellelgi on kehv kogemus enda elust võtta, ma saan aru, üldisest paanikast mitte.

Eesti lühifilmid

Kõigepealt tahaks privileegipimedalt piiksatada kui äge ilm oli õhtul vastu pühapäeva! Kõnniteed olid kadunud, lund tuiskas igast kaarest ja ma lausa lendlesin mööda linna ja kiljusin rõõmust. Minu ees läksid kaks meest ja vandusid kurja, oleksin tahtnud hõigata, et "Lumehelbekesed!", aga tuul oleks mu hääle niikuinii summutanud. Saan aru, et poolt nii lõbus ei olnud olla ummikus mõnes liiklusvahendis või elektrita külmas kodus, vabandan.

Aga linna peale hulkuma viisid mind Eesti lühifilmid, mida tol õhtul Elektriteatris näidati. Ma üldse ei tea, kuidas neid veel vaadata saaks, eriti suurelt ekraanilt, kuhu pisikesi filme harva lastakse, aga kuna mu kogemus oli äärmiselt rõõmustav, siis kirjutan neist ikka, äkki keegi kuskil silmab mõnda, siis teab, et tasub vaadata. 

Esimesena näidati Katrin Tegova filmi "Mia ja Liki", millest netis päris palju infot leiab, põhjalikum arvustus näiteks Sirbis Sauterilt, millele ma ka kaasa noogutan. Kaupo Meiel võrdles seda filmiga "Florida projekt" ja visuaalselt oli siin tõesti sarnasusi. Lapsepõlve imeline värviline maailm, mis lähemal uurimisel enam nii särav ei tundu. Pealispinna ja allhoovuste vastuolu märkimisväärne, aga ometi on üldmulje ikkagi helge. Oleme me tõesti nii pealiskaudsed? Tegelikult ei ole ju ilus film, hoopis hästi kurb film on? Etteruttavalt võib öelda, et selliseid vastuolusid tuli filmiõhtu jooksul veel, mille käigus hakkad mõtlema, et olen ma imelik või, et niimoodi tunnen, ei tohiks ju?! Ses mõttes kasulik mõtteharjutus, et ilmselt on päriselus seesuguseid olukordi hoopis rohkem, aga meil pole aega juurelda, sest me parasjagu osaleme ise ja mõtleme käigu pealt need vastuolud endale loogiliseks. Filmi puhul vaatad sa kõike kõrvalt ja sulle jääb võimalus analüüsida. Hästi tänuväärne seegi, et filmis ei olnud otseselt mingit tohutut draamat, lahku libiseti üsna vaikselt ja tsiviliseeritult, ei olnud mingit selget põhjustki, midagi ei sõnastatud. Lihtsalt üks segadus, mis lõppes nagu lõppes, tavaline asi. Kõrvaltvaataja saab rahulikult öelda, et "läksid viisakalt lahku, lapsed jagati ära". Aga laste käest ei küsinud ju keegi, neile isegi ei räägitud midagi. Kas saab ikka nii, et lastele jääb nende värviline maailm alles, neile polegi vaja suurte inimeste jamasid põhjendada?

Teiseks filmiks oli Jonas Tauli "Üks imeline mees", mis võitis Fredrikstadi animatsioonifestivalil lühifilmide grand prix ja millest on päris palju kirjutatud ka, lisaks ilmus samas loost raamat. Absoluutselt imeline film! Esiteks, kogu see must-valge juba iseenesest on esteetiliselt nii ilus, teiseks kogu valguse ja varju kasutamine, liikumised (kass!), materjalid-pinnad! Täiesti ahhetamapanevalt äge film! Ainsa miinusena võib tuua, et kogu selle visuaali juures ei jõua lugu ennast eriti tähelegi panna, kuigi Harriet Toompere rahulik ja meeldiv hääl sobib selle juurde nagu valatult. Tõeliselt nunnu, pole ammu midagi nii visuaalselt kaunist näinud. 

Kolmandana linastus Eeva Mägi "Maakohus". Sellegi filmi visuaal on äärmiselt meeldejääv. Kas ta just ilus on - no eks Eestimaa suvi on ikka ja alati ilus, eriti ekraanilt vaadatuna, kus sääsed ei pinise ja heinakõrred sääri ei kriibi, aga eelkõige on see üks painav vaatamine. Kuidagi piinlik on, tahaks näo ära keerata, aga ei saa, ja üldse mitte selle pärast, et film kuidagi halb oleks, vastupidi, see on haigelt hea, selline liig naturalistlik vaatamine. Lugesin, et Eeva Mägi oligi varem jurist, ilmselgelt ta teab, mida ta näitab. Mida teevad inimesed kohtus - nad näitavad endid maailma ausaimate süütute kannatajatena ja nad mängivad nii üle, et piinlik hakkab. Kogu see üle võlli vanemaarmastus on täiesti painajalik vaatamine. Ürgema ja lapse eest võitlev kangelas-isa. Seejärel kümme minutit pausi, kaamerad maha ja "robustne eit!" ning "sul on väike till!", peale mida etendus jätkub. Väga vinge sisevaade meie sisemisele ebakindlale klounile, kes ei oska kriisis muud, kui piinlike arhetüüpide külge klammerduda. "Ausõna, ma olen tegelikult niiiii hea inimene!"

Neljandaks Martinus Klemeti "Näotuvastus". Miskipärast meenutas selle filmi visuaal mulle klassikalist Rein Raamatu joonisfilmi "Värvilind" . Samas sisult jäi ta teiste filmide varju natuke, aga kindlasti ka väärt vaatamist juba lihtsalt nauditava animatsiooni pärast. 

Viimasena jõudis ekraanile German Golubi "Mu kallid laibad". Film võitis 2020. aastal tudengi Oscari ja sellest on ajakirjanduses ka päris palju juttu olnud. Ütleme siis kohe ära, et mitte asjata ei saanud film seda auhinda. Selline film, mille lõppedes ei oska kohe mitte midagi öelda, sest kõik tundub kohatu. Film algab nagu komöödia ja hiljemgi on selle žanri võtteid märgata, aga päris kiiresti saab selgeks, et mingi naerufilmiga siin küll tegemist ei ole. Kui naeradki, siis mõtled, et ei tohiks ju ometi. Kohati viskab ikka kohe täitsa võikaks kätte ja võikaks mitte ainult visuaalselt, vaid ka sisuliselt. "Aga nii ju ei saa, see on hirmus, nii ei tohiks! Surm ju, seda peaks delikaatselt käsitlema! Sellest ei peaks üldse rääkima, veel vähem nii naturalistlikus võtmes!" Seejärel saad aru, et oled oma mõtetes sama hale, kui need "Maakohtu" iga hinna eest normaalsust näidelnud tüübid, kes tänu sellele eriti ebanormaalsetena paistsid, sest no me kõik ju teame, mismoodi see surm on ja et keegi peab sellega tegelema. 

Väga toredalt ja sisukalt veedetud õhtu oli, häid asju tehakse meil siin kodumaal!

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Eile, seoses Brad Pittiga, meenus see, kuidas ma olin peale "Sügislegendide" vaatamist (üks väheseid filme, mida olen elus kaks korda vaadanud, kuigi ma absoluutselt ei seedi Julia Ormondit) kindel, et minu esmasündinud poja nimeks saab Tristan. Seda siis filmi peategelase järgi, keda Pitt kehastas. Paraku selleks ajaks, kui ma lapseootele jäin, olid kolm (!) mu vana klassiõde oma poegadele juba Tristan nimeks ära pannud. See oli mingi müstiline periood, mil see nimi isegi nimede edetabelis korraks figureeris. Ma ei usu, et allikaks oli see sama film, mida mina teismelisena vaadanud olin, vähemalt üks neist klassiõdedest ei teadnud sellest midagi. Keldi legendid nüüd ka nii populaarsed ei olnud. Ega need teised samanimelised poisid ei oleks ilmselt minu nimevalikut ka kõigutanud, paraku poissi ma kunagi ei saanudki. 

Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga tüdrukute nimesid oli mul lademeis, poiste nimedest ei meeldinud nagu väga ükski. Kunagi päris lapsena olid mul muidugi ka oma järeltulijatele nimed välja mõeldud - Andri ja Maarika...Selleks ajaks, kui lastesaamiseks läks, olid need muidugi ammu igasuguse aktuaalsuse kaotanud. Ahjaa, vahepeal oli Leonti ka. Ärge küsige, miks, ma ei mäleta, hea, et veel Lavrenti ei olnud. Ema oleks ära minestanud mõlema variandi peale ilmselt. 

Alati imestan, kuidas need poppide nimede tabelid tekivad, sest alati kui kellegi laps mõnda sellist nime kannab, vannuvad lapsevanemad käsi südamel, et nad absoluutselt ei teadnud, et see nimi populaarne võiks olla. Ma isegi usun seda, need on vist kuidagi kollektiivses alateadvuses lihtsalt. Teisalt, ilmselt on variant seegi, et parem on, kui su laps kannab nime, mis on paljudel, siis ei seostu see mingi ühe konkreetse kahtlase tüübiga nagu paljude nimedega juhtub. No et hakkate kaasaga maimukesele nime kaaluma ja siis kummalgi on mõne nimega mingid negatiivsed seosed. Teine lahendus on muidugi välja mõelda mingi eriline nikerdis, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Mu meelest on see halvem variant. Sõbranna kunagi ütles, et teiste inimeste laste nimesid ei kritiseerita. Vabandust, aga see kõlab silmakirjalikult. Isegi mu Rootsi kolleeg väitis, et neil on mingid kindlad nö "vanginimed" - lihtsalt vanglates olla teatud nimedega tüüpe rohkem (y-lõpulised poisinimed). ABBA Benny. Annika ja Tommy. Eestis olen negatiivset seost kuulnud varasemal ajal nimega Elvis, tänapäeval nimega Kevin. Minu lapse lasteaia pätid olid Ken ja Kevin. Loomulikult on erandeid, aga mingid mustrid on ka. Kui ma haiglas olin, siis kõige uhkema nime sai endale laps, kelle issi oli just vangist tulnud ja emme rääkis, kuidas nende pere sotsiaaltöötaja on täielik "kitsev***" (suht sidesõna oli see tal). Kusjuures ma püüdsin halvimat ära hoida ja kinnitasin, et emme kaalutud Lisette (ma küll kardan, et nad oleks selle Lycetheks muutnud ehk), on väga kena nimi, aga nende issi tahtnud midagi hispaaniapärast. No selle ta saigi. Kas just hispaaniapärase või üldse mõne olemasoleva keele reeglitele vastava, see on iseasi. Aga meeldejääva, seda kindlasti. 

Samas, mõned väljamõeldud nimed mulle meeldivad. Näiteks Marimellide pandud Hedon. See näeb välja hea ja tähendus on ka mõnus. Mul endal oleks ilmselt viimasena sõelale jäänud Holden. "Kuristikust rukkis". Eks see ole ka pigem väljamõeldud nimi, kuigi näiteks Pedigree laulja eesnimi on samuti Holden ja ilmselt on neid Eestis veel.

Mis on minu jaoks veel arusaamatu, aga uskumatult populaarne - võtta mingi tavaline, normaalne nimi ja see siis "eksootilise" kirjapildiga ära solkida. Sellest saan ma kõige vähem aru, aga ka näiteks Rootsis tundub see mõnede hulgas trendikas olevat. Või veel kummalisem - inimesel on dokumentides tavaline nimi, aga käsikirjaliselt kirjutab seda kuidagi "eriliselt". Tulemuseks on see, et mõni väike Mati peab alati lisama, et ta nimi tõesti ei lõpegi y-ga, keskel pole kahte t-d ja isegi mitte h-d (elust enesest näide). 

Nagu ma ise patust vaba oleks. Algul ma olin Marka. Ärge küsige, kust see c  tuli. Ei tulnud sellest, et Marka asemel on maru lihtne Makra kirjutada.