kolmapäev, veebruar 22, 2006

Ai, ma olen nii erudeeritud!

Kui ma väike olin, siis selleks, et kedagi ennast rumalamana tundma panna, mõtlesin välja igasugu keerulisi sõnu ja vaatasin üleoleva pilguga kui teine ohmu näoga vahtima jäi. Ma olin siis vast 8-aastane.Aga mõni jätkab siiamaani - nüüd küll ise püüdlikult ÕS-is rida ajades. Õpib tsitaate pähe ja kopeerib lõike. Ma õppisin ka kunagi tsitaate pähe -lõpukirjandiks ja see ei toonud suurt tulu. Tundsin end lamedana, sest tsitaate pidi kasutama, et head hinnet saada. See kõlab nüüd küll nagu Kürsalea Itaaka, et "miks raamatuid lugeda kui ma ise oskan ka mõelda", aga mul oli tõesti tunne, et see ei ole mina, kes räägib.Laulude sõnad ja inimeste killud tsitaatidena on lahedad, aga Gandhi ja Clinton ei lähe eriti peale...Paistab punnitamisena. Päikäst käigilä.

1 kommentaar:

phh. ütles ...

haha, ma olen ka niimoodi teinud.. see alguse osa :P