Iga kord kui mu teele satub mingi takistus, siis on mul tunne, et ei saagi sellest üle. Ongi lõpp käes ja pole muud teha kui pikali viskuda ja karjuda.
Ma tean küll, et igast asjast saab tegelikult üle ja tavaliselt isegi väga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal mingitest tõsistest probleemidest vaid a la pean HTML koodis midagi ära muutma ja no ei tule välja. Aga mul tekib kohe paanikaosakond – mina olen siin üksi oma tohutu probleemiga ja keegi mind aidata ei oska ja nüüd ma jäängi selle taha siia ja kõik on tegemata ja ma ei oska teha ja mida ma üldse siin teen – mommy, I wanna home!!!!
Hiljemalt 15 minuti pärast on kõik korras ja ma tunnen end taas üleloomulikult targa ja tublina.
Ja nii enam-vähem iga päev. Ma ei ole ju ometi maksimalist? Kaine mõistusega arutledes saan ilusti aru, et kui ma midagi ei oska, siis ei lasta mind seetõttu päevapealt lahti, perekond ei lakka mind armastamast ja ma ei jää kodutuks. Ületamatuid takistusi on üldse väga vähe.
Kui enda vastu üdini aus olla, siis on vist tegemist laiskusega. Kiunuda on alati kergem kui asi ära teha. Ma kiunun, aga teen lõpuks asja ikkagi ära. Kiunumine on enesekaitseks – kes ei kiunu, sellele topitakse lõpuks kogu jama kaela. Issand, aga kui nüüd mõeldakse, et ma kiunumise tõttu ei saa tegelikult ka hakkama? Kas siis mind lastakse lahti, perekond lakkab mind armastamast ja ma jään kodutuks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar