kolmapäev, veebruar 22, 2006

Tere kevad!

Kirjutati, et kevad pidi olema. Et tuleb seelik selga ajada ja õhemaid materjale kanda. Huuleläiget kasutada. Lehvida.Trotsides kliimat muidugi. Ja siis pean ma ilus olles minema bussi, kus eluheidikud oma tiisikusepritsmeid minu peale välja valavad. Keegi kraapab istumist otsides mu ilusad lendlevad juuksed oma parkunud käe alla. Ma tunnen ennast kui liblikas sõnnikuvaadis. Mille nimel ma pingutan? Selle nimel, et mõni joodik saaks rögiseda: "Neiu, ma võtan teie jalad endale." Selle peale tahaks oma neiulikkuse minetada ja sülitada. Tatti kurku tõmmata ja nilbe häälega irvitada. Massi sulanduda. See meie elu on ikka nii kuradima ilus. Nagu Milano tänavad.Kontoris katuseaknast mulle pähe tilkuv lumesulamisvesi on ka väga kasulik ja kaunikstegev - eriti segatuna tuvisitaga, mida ta paraku on.Aga noh, varakevad ongi ju see kõikse koledam aeg - koerajunnid sulavad lume alt välja, kohati ka laibad. Lehka on kogu linn täis.Aga meie, naised, ei lase end sellest häirida ja keerutame ikka seelikute ja õhuliste materjalide väel ringi.

4 kommentaari:

... ütles ...

Marit! Kas sul on depressioon?

Marit ütles ...

Tegemist on iroonilise huumoriga, muide.

... ütles ...

Aaa! Selge! Ma pidin sulle juba kaastunnet avaldama.

Marit ütles ...

"Ei, mul ei ole depressioon, mul on juba 24 aastat halb tuju!"

originaalis (Väike solvamise käsiraamat) oli see vist "Ei, ma ei ole vihane, mul on juba 24 aastat halb tuju!"

Päris naljakas raamatuke on :)