kolmapäev, mai 30, 2007

Ärakasutatud

Mitu päeva olen tahtnud ühest teemast kirjutada, aga kogu aeg tulevad igasugu asjad vahele. Need vahelesegajad on tegelikult kõik väga toredad olnud ja siis on jälle tundunud, et tuleks neist kirjutada. Veebruaris ma aga juba kirjutasin , mida nö naturaalsest elust kirjutamisest arvan. Tegelikult on mul vist isegi õigus - lugesin eile Telleri blogist ühe blogi sulgemislugu ja tundub, et pikemas perspektiivis hakkab inimest see eraelu paljastamine kuidagi ikkagi häirima. Ma ei mõtle sellega mitte midagi halba ühegi konkreetse blogi kohta, sest tegelikult ongi ju blogi veebipäevik ehk siis kellegi inimese reaalse elu peegeldus. Samuti loodan, et see blogide sulgemise fenomen möödub ja inimesed ei tunne end blogide tõttu kuidagi ohustatutena - tegelikult on neid blogisid lisaks inimesele endale ju ka lugejatele vaja. Päris hea on vahepeal lugeda ja mõista, et sa ei olegi päris üksi oma probleemidega, ka siis, kui ise neist probleemidest kirjutada ei taha/julge.
Väheke teisel arvamusel olen lasteblogide puhul, eriti nende, mis täis pilte. Äkki oleks sellisel juhul natuke parem paroole kasutada? Ei, ma ei arva, et pedofiilid ila tilkudes hordide kaupa arvutite taga istuvad, aga kuidagi imelik oleks kunagi teada saada, et ma olin veebibeebi.

Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada modellitööst. See olevat nii lahe ja glamuurne ning iga tütarlaps pidavat sellest unistama. Ma vaatan ka "Ameerika järmist supermodelli", tore saade on täitsa. Eelmises osas aga käratas üks fotograaf ühele neiule, et misajast modell tingimusi dikteerib. See ajaks mul küll kopsu üle maksa, kuid veel väljakannatamatud on minu meelest nõudmised "võdista nüüd oma arbuusipeput" (mingi sarnane lause oli seal sarjas, päriselt kah), "kas sa ei oska seksikas olla" jne. Jube töö minu meelest, oma keha müümine. Eks ma olen ise ka paar korda modell olla üritanud, kuid 2-3 tundi kellegi käsu järgi poseerida, pealegi veel nii nagu fotograaf tahab. Pärast ära minnes oli mul täiesti ärakasutatu tunne, kuigi pildid tulid täitsa kenad. Kindlasti on olemas ka pildistamisi, kus fotograaf ja modell teineteist läbi ja lõhki tunnevad ning teavad, mis ideed teisel on. Minu probleem oli ka see, et ma ise teadsin, millist pilti ma tahan aga kõik need minu ideed kukkusid tegelikkuses nii jubedad välja, et lõpuks pidin ikkagi nõustuma fotograafi ettekujutusega. "Kas pole mitte ilus pilt?", "Kas sa ei näe siin mitte eriti seksikas välja?". Lõpuks ma käratasingi, et ma ei ole ega tahagi olla ei ilus ega seksikas! Selle peale läksid fotograafi silmad muidugi punni. Jah, ma tahan olla hoopis äge ja inimesi shokeerida! Nagu Võsa-Peeter, noh. Miks peaks ilu olema kompliment? See, et keegi on ilus, ei ole ju tema teene - komplimente võiks saada selle eest, mida teinud oled, mitte selle eest, kes sa oled.

1 kommentaar:

Carry ütles ...

See on nagu ütelus "Judge me for WHAT I am not WHO I am"...