esmaspäev, mai 14, 2007

Kas emaks saades on võimalik normaalseks jääda?

On küll.
Millegipärast propageeritakse rohkem seda teist varianti. Mu eelmine postitus oleks otsekui hullema tulekut ette kuulutanud – laupäevast Arterit avades ootas eest uus rubriik „Avameelselt pereelust” ja sealne esimene šedööver „Lüpsmata naise inin”…
Mis järgmiseks – räägime kõigile sellest, kuidas tampooni paigaldada? Muide, see teema olevat nii 10 aastat tagasi meesarsti poolt esitatuna Soome TV-s täitsa olemas olnud, nii et tuttav soomlane (naine) vahetas selle peale kanalit ning ütles, et vabameelsusega minnakse meil juba liiale. Või äkki olen mina oma piinlikkustundega nõukogudeaja jäänuk? Õnneks ei ole ma üksi, sest kõik inimesed, keda ma laupäeval Arteriga šokeerisin avaldasid arvamusi stiilis – „siin on tegemist juba kõrvalekaldega”, „mis neil koduperenaistel muud teha on kui mees litsi lööb”. Viimane arvamus on teadagi mehe poolt öeldud – aga tõesti, mis mulje peakski mehel neist koduperenaistest niimoodi jääma? Õudus, et kui naine kord lapse saab, siis enam muud juttu polegi kui inimese füsioloogilised protsessid ja nende produktid. Ja mitte ainult mehed, kes paratamatult lastesaamisest vähem teavad – sellised jutud ei julgusta põrmugi neid naisi, kellel veel lapsi ei ole. Mis siis saab kui ma ka selliseks muutun?
Tundub, et on paratamatus, et ainsaks meid juhtivaks jõuks on hormoonid ja mõistusega ei saa enam midagi teha. No minu mõistus keeldub küll seda uskumast!
Kunagi sai sel teemal ka ühe nõukaajal lapsed saanud inimesega räägitud ja tema imestas, et tänapäeval ei suudeta justkui üldse oma eluga üksinda toime tulla, hoolimata kogu informatsiooni hulgast, mida nüüd kindlasti rohkem on, kui siis oli. Inimestel on kohutavalt vaja igasugust tagasisidet, ka kõige isiklikemate asjade kohta – kas ma ikka teen nii, nagu normaalne on.

Kommentaare ei ole: