teisipäev, jaanuar 29, 2008

Everything you know is wrong*

Ma ei saa ju siia midagi kirjutada, sest lubasin kunagi, et ei muutu emotsionaalseks mõrraks ega kirjuta asjadest, mis minu eluga seonduvad. Üldiselt aga veendun üha enam selles, mida ma tegelikult alati kahtlustanud olen ja millest ma lausa eraldi loo tegin (l2bimustadeprillide räägib just nimelt sellest) - inimene ei saa ennast usaldada. Milleks mingid elupõhimõtted ja väärtused kui need saab paari hetkega ümber pöörata? Ma oleks ise ka paar kuud tagasi käsi väänama hakanud kui mulle oleks öeldud seda, mida ma täna usun ja aasta tagasi oleks ma oma põhimõtete eest veel tullegi läinud. Ei tahaks uskuda ka seda, et olen lihtsalt pool elu endale valetanud. Võib-olla hakkan veel ühel päeval usklikuks ka niimoodi?
Et mis siis toimub? Noh, nii karmilt öeldes 10 aastat elust on vahepealt läinud ja vana paha pimedam pool on tagasi. Seesama, kelle kohta kunagi siiralt tunnistati, et "purjus peaga oled sa palju parem inimene". Vahepeal tundubki, et olen klassikaline isiksuse lõhenemise juhtum, kus juhib parajasti see, kes pukis on, aga kes teiste poolt iga hetk kukutada võidakse.
Õnneks üritan ma vähemalt ennast alati armastada, aga praegu on see juba liiga lihtne. Teistel sedavõrd küll vähem...
2 nädalavahetust järjest olen pidudel käinud ja kolmas tuleb otsa. Tervis on otsas, aju tuleb nina kaudu välja (onju aju selline ilane rohekas mass?) ja hääle järgi arvaksite, et olen lõpuks teostanud oma unistuse ja soovahetusoperatsioonil käinud.
Selline vahekokkuvõte siis.

Kiir-filmiarvustused:
Kuldgloobuse nominent "Lepitus" - no ma ei tea, etteaimatav, veniv. 3/5
Puustusmaa "14/18" - olenemata arvustusest, mida mina lugesin Postimehest (no ei viitsi seda vana linki otsima hakata) ja ehk seetõttu, et ei ole vene kirjandusega sügavuti kursis meeldis kõvasti rohkem kui eeldasin. Ja mis mõttes, et Puškin ei näinud selline välja? Häda talle, et ei näinud :) Mõrvastseenid olid koledad ja naturalistlikud, muidu oli väga ilus film. 4/5
"Ma olen legend" - oleks kõik jäänud filmi alguse tasandile, oleks hea olnud, aga nagu ikka kadus kõik peale kollide äranägemist. Tühi Manhattan oli võimsalt tehtud ja selle eest punktid. Aga milleks need vastikud ehmatamise kohad? Ei ole ju õudne, vastik on. 3/5

* Juhuslikult mängis taustaks "Weird Al" Yankovici sellenimeline ülimalt sügavamõtteline ja teemagahaakuv lugu.

4 kommentaari:

Carry ütles ...

Marca, kle, sul perearst on ikka ve? =)

Et juhuks, kui pole ikka veel päris lõpp ja see rohekas ilataoline mass osutub millekski muuks... =)

Marit ütles ...

Ah, ega nohu puhul vist arstist abi ei olegi, ravin ikka vanade heade maarohtudega - Citrosept ja Jägermeister (mitte küll koos ja korraga) :)

Marjakas ütles ...

Oh, sul jääb üle loota, et see on ajutine...et varsti on kõik jälle parem. Aga isegi kui see jääb samasse seisu järgmiseks mm...ütleme 6ks aastaks, siis ära muretse, ka see on täiesti võimalik ja sellises seisus on võimalik elada. Ma olen elav näide.

Marit ütles ...

Ei-ei, hull lugu on selles, et mulle endale meeldib see olukord üha enam ja oleks ainult, et 6 aastat kestaks :)