"Mina nimetan seda unistustes elamiseks; ma räägin, või noh, käin mõttes läbi terveid dialooge, mida ma kas soovin, et juhtuks, või lihtsalt fantaseerin." Nii ütles dandee Margoti blogis
Mina teen ka nii, pidevalt ja alates sellest ajast kui end mäletan. Kas see on hea või halb? Kas see asendab reaalset elu või siis valmistab end selleks ette? On ju vist hea, kui oled situatsiooni enne selle toimumist läbi proovinud, iseasi, paljud neist situatsioonidest sellisel kujul toimuvadki... On see mingi üksikute laste probleem? Ma üldse kipun paljut käitumises selle üksinda kasvamise arvele panema, ja üldse mitte negatiivses võtmes tavaliselt. Head fantaasiat näiteks. Üks lapsevanem tahtis oma last lausa arsti juurde vedada, sest ei pidanud normaalseks seda, et laps ennast kellegi muu kui inimesena nägi, sest tema olevat küll "normaalse" lapse kombel teiste lastega kodu ja kooli mänginud. Aga kui teisi lapsi kusagilt võtta ei ole? Kas see nö unistustes elamine ongi see palk, mida hea fantaasia eest maksma peab? See "vähese sotsialiseerumise probleem", millest laste kollektiviseerimise pooldajad jutlustavad? Kui seda ilusa nimega unistamiseks pidada, siis unistamises ei peaks ju iseenesest probleemi olema - "dare to dream" või kuidas? Kas hullem on see, kes alati unistab või see, kes alati kritiseerib - küsimus mingist isiksusetestist, seega unistamine on ikkagi halb? Unistamine on halb olenevalt suhtest tegutsemisse? Selle asemel, et fantaseerida, kuidas ühel päeval ratsutab su juurde prints valgel hobusel ja küsib su käest nii ja siis sina vastad naa ja siis ta ütleb seda, et ja siis sina jälle seda, et jne, tuleks ise see prints üles otsida ja talle midagi öelda? Kardetavasti tähendaks see minu puhul lihtsalt fantaasia teistpidi pööramist - kui ma ühel päeval kohtaks printsi valgel hobusel, siis ma alustaks juttu sellega, et. Aga teate kui tore on mõnikord avastada, et see juhtuski peaaegu nagu ma seda ette kujutanud olin! :) Ja sellest järeldada, et kõik, millest ma unistan, läheb lõppude lõpuks täide. Selle asemel, et oma "loomuomase taktivaesusega" (mingi horoskoop väitis nii) otse peale lennata ja valusalt kõrvetada saada.
"Oled sa emo või emane?"
No juhtus, noh. Edaspidi üritan vältida.
Mul ei ole praegu tuju vastata ja ehk oleks liiga hiljagi, aga võib-olla sa tahad lihtsalt teada, et see oli minu meelest tore sissekanne :)
VastaKustutaUnistamises iseenesest ei ole küll midagi halba, ükstapuha, kas unistused ka reaalsuseks saavad/tehakse või mitte. See, kui üks inimene unistab, ei tee ju kõrvalseisjale halba... Või kui millegipärast teeb, võib seda juba lihtsalt tegematajätmiseks nimetada ja see hoopis teisest ooperist. Sellistel unistajatel muud tiitlid veel juures, näiteks "laisk" jms.
VastaKustutaAitäh! :)
VastaKustutaLoodan, et sa nüüd valesti aru ei saanud. Pidasin silmas olukorda, kus mõne inimese paarist kergemast pingutusest sõltub teise inimese õnn või heaolu, aga laiskvorst lihtsalt ei viitsi end liigutada. Muidugi talle meeldiks, kui kõigil oleks tore ja hea, aga ta lihtsalt ei viitsi selle nimel liigutada. Mitte ei karda ega ei pelga, vaid ei viiiiitsiiii.
VastaKustutaEi saanud, ei saanud. Ma selline süütu unistaja :) Vigastan ainult ennast. Kuigi viimasel ajal tundub üha enam, et unistused tõepoolest täituvadki...
VastaKustuta