esmaspäev, november 15, 2010

Maailmalõpp on lähedal!

Tartus pidavat elu rahulikum ja aeglasem olema kui pealinnas. Jumal tänatud, aga ka see on minu jaoks liig kui tunnen üha enam, et ei peatu konkreetsel hetkel vaid ootan juba järgmist. Raamatut lugedes mõtlen päevale, mil ta läbi saan ja arutlen, mis raamat järgmisena kätte võtta. Teatris huvitavat etendust jälgides mõtlen ikkagi vaikselt kella peale ja sellele, kuna ja kuidas koju saan. Hommikusööki süües mõtlen, mis lõunaks saab jne. Kumb on parem - ettenägelikkus või hetkes elamine?
Täna näiteks vahtisin igavusest enda blogi - avastasin, et jaanuaris peaks sel 5. aasta juubel tulema. Kui lugeda vanemaid postitusi, siis see hämmastab - polekski nagu ise neid kirjutanud, nii unustatud tekstid. Mitte midagi ei mäleta. Tore või noh, praegust arvestades ehk mitte nii tore, on avastada milline tore ja bravuurikas ma tollal olin. Ja nii armas on lugeda kommentaare stiilis "Marit, kas sul on depressioon?" mõne eriti lõbusalt iroonilise kirjutise all. Enam ma ei viitsi ja olen ettevaatlikum idiootide tõrjumisel - no kuulge, kui ma isegi ei vaevu midagi kobisemast inimesele, kes minu selja taga käib L.-le kaebamas, et mu vaimse tervisega ei pruugi kõik korras olla, sest ma - mõtelge vaid, kuulan muusikat ja elan sellele aktiivselt kaasa! Varem ma ei mõelnud, mida teised minust arvavad ega pidanud seda tähtsaks, nüüd olen vist mõistnud pugemise võrratut jõudu ja seda, et see, mida teised sinust mõtlevad võib sind siiski kuidagi mõjutada. Vastik see täiskasvanuks saamine.
Tegelikult pidi see sissekanne rääkima sellest, kuidas blogide disainil minu jaoks mingit tähtsust ei ole, sest loen ma neid tavaliselt Google Readeriga ning originaallehte näen ainult siis kui mind kellegi postituse kommentaarid huvitavad. No mõni õel inimene on muidugi teinud kättesaadavaks ainult oma postituse eelvaate ja igavamate blogide puhul osutuks see minu puhul tõsiseks takistuseks blogi lugemisel. Eks ma ise nokitsen ka vahel oma blogi välimuse kallal aga üldiselt omab sisu minu jaoks siiski suuremat tähendust. Eks enamiku jaoks, aga olen näinud ka blogi, kus olid tänusõnad neile, kes loevad blogi originaallehelt, ilmselt peab autor sisu ja välimust oluliseks tervikuks. Seepärast tundub mulle persepektiivitu soovitus teenida blogides reklaamiga raha - kui ma blogi kujundust ei vaata, siis veel vähem klikin reklaamidel. Võib-olla olen erand?
Aga üldiselt peab "Live fast"-ideoloogia ilmselt paika - juhtusin nädalavahetusel nägema ETV2 pealt mingit dokki viljaringidest ja nende väidetavast seosest maiade kalendriga. Kurat, päris kõhe hakkas! Mina küll ei oska leida mingit mõistlikku lahendust neile ringidele peale selle, et see kõik on üks suur kokku valetatud jama. Aga need on ju siiski olemas? Issand kui õudne, ma rohkem telekat ei vaata.
/jookseb ringi nagu Mürakarude siil ja karjub "Maailmalõpp on lähedal!"

EDIT: Avastasin just, et ma olen ju kärsitu. Ma võtan ette järgmise laulu kui hetkel kuulatav esimese minuti-poole jooksul korralikult peale ei hakka (no teate küll neid õntsa-õntsa-õntsa alguseid, kus keegi enne suud lahti ei tee kui teisel minutil). Mind ajab marru kui ma mingeid purke esimese hooga lahti ei saa - selle asemel, et rahulikult uuesti proovida, olen ma pigem nõus kisendama ja purgi põrandale viskama (tavaliselt tuleb õnneks kisa peale keegi mind aitama ja küsib kohatult, et miks ma viisakalt abi ei palu - phhhh). Kõik kätte ja kohe! Lugesin just (sellest üliheast raamatust L. Shriver "Me peame rääkima Kevinist", mida ma juba soovitanud olen), et väidetavalt olla mustanahalised head ootajad - Aafrikas võivat inimesed jumala rahus tunde näiteks bussi oodata, lihtsalt istuda ja oodata, samal ajal kui meie samas olukorras ringi tuiame, kingaga kivikesi toksime vms. Ilmselt pole minus ühtegi aafriklase geeni säilinud.

1 kommentaar:

  1. Oi ma tean seda tunnet, et loed enda v2ikeste k2tega tipitud postitust ja m6tled: p2riselt v6i?

    Blogi v2limus on mulle oluline just t2pselt nii kaua kuni see musta taustaga on, sest minu silmad hakkavad valutama ja mina ei saa lugeda. Tumesinine on okei, aga musta lihtsalt ei suuda. Muul ajal mind taust ei h2iri ega pole yldse oluline.

    Ja k2rsituse tunnet ma tean ka. N2iteks kui mul tuli m6te, et ma tahaks Aussi minna, siis ma oleks tahtnudki j2rgmisel p2eval juba minna. Ja nii on absoluutselt k6igi ideedega. Minu jaoks on lausa h2mmastav see, kui inimesed teevad (elu)plaane ja siis viivad need t2ide alles aasta v6i kahe p2rast. Minul on ikka nii, et kui m6te tuleb, siis hakkan kohe teostama v6i siis j22b see t2iesti teostamata, ma ei suuda oodata...

    VastaKustuta