kolmapäev, november 10, 2010

Peida ruttu pudel ära, ema tuleb koju!

Mul on üks sõber, kes on päris paras alkohoolik, samas on ta ühiskondlikus elus kenasti hakkamasaav inimene ja ta vanemad ei tea siiamaani, et poeg üldse alkoholi tarbib rohkem kui pokaal tähtpäeva puhul.
Suur osa sõpru ja tuttavaid varjavad oma halbu harjumusi vanemate eest täpselt samamoodi nagu kooliajal sai valetatud, et see suitsupakk, mis käekotist välja kukkus on "paha" sõbranna oma, kes selle omakorda enda ema eest peitmiseks sinu kotti pistis.
Väike osa inimesi on sellised, kes käituvad täiskasvanulikult ning patustavad avalikult. Imestan alati ühe sõbra üle, kellel kumbki esivanem suitsu ei tee, kes aga ise avalikult ahelsuitsetaja on. Kas vanemad võtavad seda kui paratamatust, on kunagi üritanud last pahalt ära pöörata aga selles läbikukkununa loobunud, ei pea suitsetamist suureks paheks? Ei tea, aga kuigi loogiliselt võttes peaks selline käitumine igati täiskasvanulik olema - suur inimene, ise teab, mida teeb, tundub mulle varjamine kuidagi viisakam. Justkui oleks avalik vanemate keeldudest üleastumine julm vanemate vastu või siis teistpidi esimene samm täielikus allakäigus (lõpuks kakeldakse viinaraha pärast). Võib-olla ma ei arvesta sellega, et kõikides peredes ehk ei olegi nulltolerantsi kõige tervistkahjustava vastu. Või noh, eks joomine ja suitsetamine ole ju keelatud lastele, hilisemale elule see aga ei laiene. Kust aga võetakse see julgus, et ühel hetkel võetakse isaga koos viina? Miks osade inimeste jaoks on vanemad igavesti midagi püha ja puutumatut, keda enda vigade ja puudustega häirida ei soovita? Kahtlustan, et seal on seos vanemate poolt lastele pandud ootustega - kui sa ikka oled alati tubli olnud, siis kuidas mõjub vanematele see, et sinu tubliduse juurde kuulub näiteks peale töönädalat rihma täiesti lõdvaks laskmine? Laps, keda kunagi mingiks eriliseks ideaaliks pole peetud ei tunne ehk ka survet oma puhast renomeed hoida - ta saab lihtsalt inimene olla koos oma vigadega. Kumbki variant pole ju tegelikult hea - üks tunneb eluaeg koormat olla keegi teine ning teine ei väärtusta end piisavalt.
Kust see normaalsuse rada läheb? Räägitakse ju, et kui midagi lapsele keelad, teeb ta seda kohe kindlasti, teistpidi kui üldse ei keela, äkki hakkab siis seda normaalseks pidama. Ümberringi vaadates jääb enamasti silma, et mõlema variandiga võib nii puusse kui ka õnneks minna.

2 kommentaari:

  1. Mina isiklikult arvan, et see s6ltub sellest, kuidas vanemad sind n2evad ja millistes suhetes sa vanematega oled. Vaevalt m6ni 45aastane vanemate eest varjab, et ta suitsetab, olgugi et kumbki esivanemaist ise ei suitseta. Samas 20ndates v6i, hoidku jumal, veel nooremana ei hakka enamasti keegi vanematele ytlema, et nad suitsetavad. Minul endal on aga nii ema kui isaga selline suhe, et me oleme rohkem nagu s6brad, v6rdv22rsed. Ei ole nii, et ema tunneb, et mina olen laps v6i isa m6tleb, et Mariliis on laps. Seet6ttu arutame elu ja asju nagu kaks t2iskasvanut. Nii ei ole selles ka midagi imelikku, et koos 6lut joome. Minu peres pole alkoholi kunagi mingiks megatabuks peetud. Oleme vennaga m6lemad tohtinud vanemate n2hes juua (lihtsalt tarvitada, mitte "rihmaks t6mmata" muidugi) juba pikemat aega, minu meelest isegi 17aastasena juba tohtis... Olgugi, et ma olen ka see "tubli laps" terve elu olnud.

    Suitsetamine on siiski mul rohkem eral6bu. Mul isa teab, teda v2ga ei huvita ka. Ema nyyd teab (alles aasta tagasi ytlesin), kuid heaks ei kiida. Kummagi n2hes ma suitsu teinud ei ole ega tee ka. Kumbki ise ei suitseta.

    VastaKustuta
  2. Aga meie peres on jälle niipidi, et ema on nagu laps ja laps nagu ema. Ehk siis mina olen oma ahelsuitsetajast emale sellest ajast saadik, kui kõndima ja rääkima õppisin, pinda käinud, et ta suitsetamise ära lõpetaks (legendi kohaselt olevat ma teda selle eest ükskord suurest vihast isegi hammustanud, et ta minu, pisikese füüreri, käsust mitte suitsetada üle astus =P) ja ema jällegi ütleb iga kord tüdinult, et "ja suitsetamist pole sa ka veel ära õppinud". Temale oleks see rõõmupäev, kui mina mingil põhjusel suitsetama peaksin hakkama, sest siis ei oleks tema enam see ainuke paha meie perekonnas =P

    VastaKustuta