Kõigepealt tahaks tänada kõiki lapsevanemaid, kes oma tatised võsukesed haigusest hoolimata lastehoidu tirivad, ilma teie panuseta ei oleks järgnev rekord sündida saanud: lühim aeg kahe haiguse vahel tervena lastehoius käidud - 3 päeva! Ma teadsin, et minust tuleb selline hüsteeriline ema, kes oma last näpistanud tattnina püksepidi kase latva poob aga ma lootsin, et seda ei juhtu veel nii vara.
Ja teiseks ei tule täna juttu coitus interruptusest (did I just say that out loud?) vaid ikke kultuurist.
Popkultuurist täpsemalt. Kuulasin eile Madonna vanu plaate ja taasavastasin enda jaoks sellised albumid nagu "Erotica" ja "Bedtime Stories", mis mulle omal ajal liiga aeglased tundusid. Neile albumitele eelnenud nö "klassikaline" Madonna jääb ilmselt ikkagi selleks loominguks, mille järgi teda tuntakse aga ka 90ndate Madonna oli väga hea. Luigelauluks võib pidada albumit "Ray of Light" - oli küll veel hitte aga ka allakäigumärke. Enamik inimesi, kes Madonna 80-90ndate muusikaga kursis on, leiavad, et seal oleks daam oma muusikakarjääri vabalt ka lõpetada võinud. Eriti peale 2005. aastat ja "Confessions on the Dance Floor"´i ilmumist. Muidugi on ka tema hilisematel plaatidel kuulatavaid lugusid aga...need on lihtsalt ok-d lood, mille autor võiks vabalt olla ka keegi teine kui Madonna. Ikoon-Madonna jäi varasemasse loomingusse maha.
Kuulasin ka veidi Kylie Minogue´t - tema muusikaga on nii, et minu jaoks on kuulatavad vaid tema 3 esimest plaati, millest hilisem ilmus aastal 1990. Vähemalt tollaste laulusõnade põhjal võiks Kylie olla feministide vihaobjekt (Better the Devil You Know, I Forgive and Forget jne) aga näiteks Locomotionit laulis mu isa tollal pidevalt (mis mind kui puberteeti sügavalt nördima pani). Tema praegune muusika aga...no ma ei tea, ei saa sellest fenomenist aru.
Vabalt võib tegemist olla ka nö lapsepõlvenostalgiaga, et kõik tollased laulukesed nii südamelähedased on. Teisest küljest kaotab siiski enamik bände aja jooksul oma uudsuse ja võlu. Kunagi võisin kekutada, et mul on olemas kõik Scooteri plaadid (tõe huvides, kõiki siiski polnud), nüüd ei tea ma isegi palju neid plaate minu viimati ostetud plaadist välja tulnud on. Allakäiku näitab seegi, et algul sa ostad mingi bändi plaate, ühel hetkel hakkad neid netist tõmbama ja lõpuks ei vaevu enam sedagi. Rammsteiniga suht sama lugu. Ka Metallicaga. Placebo uus plaat ei meeldi ka eriti kellelegi. Kõige hullemad on sellistele vanadele bändidele ilmselt kontserdid, kus keegi ei taha kuulata lugusid uuelt plaadilt vaid ikka vanu hitte. Mis siin rääkida viiendast-kuuendast plaadist kui juba peale esimese ja hea välja andmist räägitakse, et järgmisega on bändil raske end ületada. Kes mäletab Guns N' Rosese ülejäänud plaate? Kultusbändiks on võimalik saada ka ühe plaadiga - Sex Pistols näiteks - milleks siis üldse rohkem punnitada kui inimesed on nii tänamatud ja otsivad pidevalt midagi uut?
Raamatutega õnneks nii hull lugu ei ole. Kirjakunst on kuidagi pikaealisem (eranditega muidugi või mine sa tea, mida 100 aasta pärast loetakse kui üldse). Miks muusikas pidevalt uut nõutakse, ma ei tea. Mind kõnetab just vana rohkem või siis uus, mis kõlab nagu vana.
Siia lõppu üks viimase aja super lugusid, mis kõlab täpselt nagu disko 90`ndail. Kena naissugu väärtustav video kah ;)
Lasteaiast.
VastaKustutaKurb lugeda. Lohutuseks: enamikul läheb juba teisel lasteaia-aastal palju kergemaks. Meil läks ka, aga mitte piisavalt. Minu laps on nüüd üheksane, aga mul hakkab siiamaani halb, kui ma seda 'tralli' haigustega meenutan. Seda pidevat piinlikkust tööandja ja klientide ees ja muret lapse pärast. Ma käisin küll ainult poole kohaga ja mu laps oli neljane, nii et ma sain ta häda korral mõneks tunniks üksi koju jätta (ta oli väga hea laps, pahandust kunagi ei teinud ja end ohtu ei seadnud), aga kuidagi juhtus, et just siis, kui ma tõesti pidin koju jääma, polnud mulle ka asendajat kusagilt võtta. Lõpuks tekkisid mul õudsed unehäired koos öiste südamekloppimishoogudega ja mingid hingeldamised, siis tulin töölt ära. Pidev mure tapab :(
Ma olen mõelnud, et ehk oleks kergem olnud kui oleksime ka kolmanda eluaastani lasteaiaga oodanud aga samas pole vist vahet kui vana laps on, immuunsüsteem saab ikka šoki. Mõni laps on ju ka enne lasteaeda haige, meie oma ei olnud kordagi ja nüüd siis selline ralli. Niigi sai valitud väike rühm, 12 last, et haigusi vähem leviks.
VastaKustutaTööandjaga mul õnneks probleemi ei ole, sest saan kodus töötada, samas see töö haige lapse kõrvalt pole eriline lõbu. Lasteaiast ära võtta pole ka mõtet, pealegi lapsele väga meeldib seal.
Muretsemine ei mõju jah hästi, ise ka tunnen, et iga aevastuse puhul värisen juba, et ega ometi jälle mingi viirus ei ründa.