Kummaline on see, kuidas mõned inimesed suudavad väga lihtsalt teised endast nii välja viia, et nood käte värinal sõimukirju vorpima asuvad. Mida need ärritajad siis teevad? Kirjutavad lihtsalt oma elust, mis siis keskmise lugeja elust veidi säravam on. Ma saan aru, et ajab vihale kui mingi sinu silmis vääritu sularahas supleb aga elu ongi ebaõiglane. Sina närisid aastaid kiirnuudleid, et haridust saada ja maandusid seejärel alamakstud töökohal, Paris Hilton sündis hõbelusikas suus ja isegi ei vabanda selle eest vaid irvitab sulle igast kanalist näkku. Hiltoni peale hammas ei hakka aga kohalikke "edukalt abiellunuid" võib kiruda palju kulub. Omavahel on kindlasti vabastav rääkida, et tegelikult on see õnne kiirgav tüüp paks, õnnetu, mees peksab teda ja varem teenis ta raha prostitutsiooniga aga minna otse surkima? Õnnelikku see vaevalt palju õnnetumaks teeb - vaatab vaid, et mingi haige tüüp, ilmselt lihtsalt kade - elu sees ei hakka ta ennast kuidagi muutma ega jää vait nagu surkija ehk loodab. Mida ma saaks kui kirjutaks mõnele seltskonnakroonikas figureerijale, et SEE KÕIK ON VÕLTS! LOE RAAMATUID, RAISK, HARI ENNAST, ÄRA KEKUTA OMA SOOBLIKASUKAS! Alandav oleks ilmselt.
Teine kategooria hulle on "psühholoogid", sellised, kes läbi interneti sind nii hästi tundma on õppinud, et teavad öelda kui õnnetu sa sisimas tegelikult oled ja mida tegelikult tunned. Sellised ei tüüta ainult "rikkaid ja ilusaid", mõni tunneb vastupandamatut targutamiskihku ükskõik kelle blogi lugedes. Ma ei mõtle siin seda kui keegi tõesti nõu küsib vaid seda kui tühja koha pealt teisele psühhoanalüüsi hakatakse tegema.
Ma saan täitsa aru, et mõni inimene ongi nii rumal, et valus on tema kirjutatud teksti lugeda ja võib-olla ta tõesti on pool oma "ägedast elust" välja mõelnud aga mis mõttega ennast koormata selle päevavalgele kiskumisega? Igasugu vanasõnad räägivad ka, et s**** on parem mitte puutuda. Kumb on muidugi s*** kui üks patrab oma eksklusiivsetest kohtumistest kuulsate inimestega, teine aga nimetab esimest kontrollimata andmetele tuginedes hooraks?
Kunagi keskkooliajal kästi meil ajaloos vastata mingile küsimusele Saksamaade kohta. Üks inimene hakkas selle peale naerma ja ütles: "Õpetaja, te ütlesite Saksamaad mitmuses!" Mina ja pinginaaber tegime grimasse ning lõime päid vastu lauda. Üks teine inimene oli aga nõus teadmatule lahkesti seletama, et kunagi eksisteerisidki kaks Saksamaad. Ma arvan, et see teine variant oli veidi küpsem kui meie oma. Analoogia teiste elu kommenteerimise puhul oleks vist "vait, sa loll ja vääritu sisemiselt õnnetu inimene, kes kompenseerimiseks ahnitseb hilpe kokku ja eputab oma väljamõeldud õnnega!" vs "me ei ole päris sarnase ilmavaatega, sina ei puutu minusse ega mina sinusse, püüan oma eeskujuga mõjutada, et sinusugused oma ninaotsast kaugemale näeksid".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar