Traditsioonilised soorollid on hoopis head?

Mul on üks tore sõber, kellel on vajalik ametikoolis õpitud amet ning kes ka oma erialal praktiseerib. Ei ole käpard, tööd teeb südamega aga raha, mida ta sellega teenib, ei ole piisavalt märkimisväärne, et sellest ära elamiseks piisaks. Üks teine muidu tore inimene ütles sellest kuuldes, et oma viga - miks ta siis ülikooli ei läinud?
Miks see vale on? Esiteks ei garanteeri kõrgharidus iseenesest juba ammu kõrget palka ja teiseks ei ole normaalne, et inimene, kes soovib teha tööd, mis on vajalik ja mis talle endale meeldib, on niivõrd alamakstud, et äraelamist sellest loota ei ole. Räägitakse ju, et kutseharidust tuleb rohkem väärtustada, samas on siiamaani oi kui palju neid, kes ülikoolis mittekäinuid alama astme inimesteks peavad. Minu vanemad oleksid samuti parema meelega maa alla vajunud kui mind kutsekoolis või kasvõi tollases Põllumajandusülikoolis õppimas näinud. Ka Tartu Ülikoolis õppides kohtasin mõne õppejõu poolt suhtumist, et meie oleme koorekiht, ülejäänud pööbel. Loomulikult on Tartu Ülikool tasemel kool aga selline suhtumine käis mulle siiski närvidele. Eks ennegi on räägitud, kuidas suure suuga jahvatatakse kutsekoolide populaarsuse tõstmise vajadusest aga enda last sinna jumala eest ei saadaks. Miks neid esimese klassi katseid tehakse? Eks ikka selleks, et juba varakult ülikooliteed sillutada. Kes siis eliitkoolist kutsekasse läheb! Oma last kaalusin Waldorfi panna - esimese asjana küsiti, et palju sealt ülikooli läheb? Muid variante nagu ei olekski.
Aga võtame nüüd selle teadmatu inimese, kes on kutsekast armastatud ameti saanud ja avastab, et äraelamiseks palgast ei piisa. Täpsustame, et tegemist on teenindusalaga ja see on ju enamasti naiste valdkond. Ok - tõmba oma elustandard koomale kui sellist "orjatööd" teha tahad! Samas räägitakse, et osade inimeste eneseteostus seisnebki teiste abistamises ja teiste eest hoolitsemises - selline inimene juhina õnnelik ei olekski. Meil on siis naisterahvas, kellele meeldib töö inimestega ja ta on ka teistpidi naiselik - tahaks suurt peret ja palju lapsi. Kas tal on võimalik edukalt ühendada töö- ja pereelu? Kahtlen kõvasti - ainus viis oma unistused täide viia on leida hästi teeniv mees. Mis mõtet on rääkida võrdsusest kui teatud erialadel (naiselikud teenindusalad) ei ole juhtimisfunktsiooni lisamata normaalne toimetulek võimalik? Juhtida kõik ei taha ja see pole ka vajalik. Ainsaks lahenduseks öeldakse - ise oled süüdi, et advokaadiks ei tahtnud õppida! Milleks sulle need lapsed - parem teosta ennast! Mis juhtuks kui kõik inimesed niimoodi talitaksid? Jumal tänatud, et ise "alama inimese" ambitsioonidega ei sündinud? Miks meil on traditsioonilised soorollid rohkem kinnistunud kui lääne pool? Hea on, et on - kuidas see teeninduses töötav naisterahvas üldse ära elaks kui ta mees hommikust õhtuni pere nimel rabama ei nõustuks? Mis jääb üle kui sellises olukorras ollakse? Ilmselt leppida, et naise roll ongi teenida vähem palka ja mees peab peret ülal pidama. Või loobuda oma unistusest luua pere - kuidas see riigi poolt oodatav iive siis tõuseks?
Ma ei taha öelda, et kõigile võrdselt aga võiks vähem parastada ja mõelda, et kõik inimesed ei ole ühesuguseks loodud, kuid ka teistsuguste ambitsioonidega (ei ole ju alati väiksemate) inimestel võiks olla võimalus normaalselt ära elada.