Võib, ma teen sulle komplimendi?

Ostsin eile taaskord Anne&Stiili, seekord seetõttu, et mu sõbranna oli seal ühe loo autor ja peategelane. Lugu rääkis komplimentide tegemisest - on ju kõigile teada, et eestlased neid väga teha ei armasta ega oska ka reageerida kui neile endile mõni poetatakse. Mu sõbranna eksperiment tõi endaga kaasa siiski enamjaolt vaid positiivseid reageeringuid. Ise olen ka mõelnud mõnd huvitavat isendit nähes, et ütleks kui väga mulle mingi detail tema juures meeldib aga ikka on see vaid mõtteks jäänud, sest "nii ei ole ju kombeks". Kõige rohkem äratundmist tekitas aga vaimukalt nimetatud "naabrinaise nipiraamatu" sündroom ehk siis kui keegi mulle komplimendi teeb, hakkan automaatselt vatrama "kust, miks ja millise hinnaga sai selline soeng/riideese/muruniiduk soetatud". Kas see siis ei olegi normaalne komplimendile vastamise viis? Et tulekski lihtsalt tänada? Kummaline :) Ise olen komplimentide tegemise asendanud lihtsalt meeldivatele inimestele naeratamisega ja isegi see tegevus on enamike eestlaste meelest tähelepanuväärne ja mõni naeratab suisa vastugi. Tegelikult olen ma kahe käega üksteise meeldivate külgede märkamise poolt, seda enam läks vaidluseks L-ga, kes minust kardinaalselt erinevate vaadetega on. Tema arvates on komplimentide tegemine jõhker rünnak inimese privaattsooni pihta. Et mis ma sulle ette jäin? Mul on ebameeldiv, et sa mind märkasid! Loomulikult läksin mina oma argumente kaitstes kaugele ja jõudsin lõpuks välja selleni, et ühiskond, kus positiivset ei märgata, jõuab välja sinna, kus üldse miskit ei märgata - naaber peksab naist/last/koera, aga mis see minu asi on? Äkki tunneb puudutatuna kui tungin tema eraellu ja üritan vahele segada? Eks osalt meil ju selline ühiskond olegi. Lohutada võib end ainult sellega, et meil on see nö "inetu komme" mitte kultuuriline eripära nagu näiteks olen kuulnud ja lugenud Jaapanis olevat. Kui seal keegi tänaval oma naist tooliga maha üritab lüüa, siis viisakas inimene vaatab mujale, sest õudsem kui surm on kannatajale häbitunne sellest, et teised tema alandust märkaksid. Ülikoolis kunagi räägiti sellist lugu, ei mõelnud ise välja. See läheb küll komplimentide tegemisest kaugele aga äkki on need teemad kuidagi seotud? Mida öelda inimesele, kes tõsimeeli tunneb end komplimendist häirituna?