Käisin seminaril

Eile, kui mind sinna saata taheti, ajasin kohe sõrad vastu. Oli kiire moment ja kraaksatasin minulikult, et olen liiga loll selliste asjade jaoks. Ei olnudki nii hull tegelikult, pealegi pole ma seminaridel-koolitustel-konverentsidel juba ammu käinud. Avalikus sektoris töötades sai ikka pea iga nädal mõnel osaletud, kõigil teistel oli kole kiire ja nii siis saadetigi alati mind kui kõige mõttetumat töötajat. Ok, eks minu töökohustused olid ka veidi sellega seotud aga üldiselt ei peetud väga heaks tooniks "majavälist ringijõlkumist" ja mu otsene ülemus sai end ilmselt heas valguses näidata kui inimene, kes sellistest pehmetest väärtustest ei hooli ning rühmab laua taga 24/7. Nii ma siis kõikusin keset päeva veiniklaas käes Stenbocki maja rõdul (Avaliku teenistuse aastaraamatu kättejagamine), sõitsin läbi Põhja-Eesti majutuskohad (võimalikke suvepäevade pidamise kohti tutvustav üritus), kõlgutasin jalga valitsuse pressiruumis (õudne kiusatus oli ronida selle lõvidega sinise kardina ette, kus tavaliselt Ansip pressikate ajal istub ning endast paar reidikat klõpsida) ning istusin Ojulandi koha peal e-valitsuse ümmarguses saalis. Teiste jaoks oli see kõik ilmselt puhas formaalsus aga mina pealinna sattunud "maakana" tegin küll kõike südame ja käte värisedes.
Ma ei taha sugugi öelda, et kõik üritused on vaid puhas lõbu, tööd tuli ka ikka teha ja enamasti sai targemakski. Ma isegi eelistaks sellist veidi mõtlemapanevat loengut niisama joomaüritusele (mis ei tähenda, et arendavale osale tavaliselt joomaüritus ei järgneks). Seekordne seminar oli igati ontlik ning pühendatud juriidilistele teemadele.
Kogu ürituse juures jäi mulle kõrva eht juristlik lähenemine: inimesed on olemuselt halvad, laisad ja valelikud. Ilmselt on juristi/advokaadi tööd tehes selline arusaam kerge tekkima. Mina usun ikkagi sinisilmselt, et enamus inimesi ei püüa esimesel võimalusel teistel nahka üle kõrvade tõmmata ning enamik eelistab konfliktivaba elu. Seminarilt jäi kõlama, et varsti oleme ikkagi otsaga Ameerikas, kus üksteist iga asja eest kohtusse kaevatakse ning parem on selleks varakult valmistuda. Teiseks ka see, et meie ühiskond on jube - Soomes võib inimesi usaldada aga meil mitte. Iga töötaja on tööandja potentsiaalne vaenlane ja kuskil ei tohi olla ühtegi auku, millest kuri töötaja kinni saaks hakata, et tööandja kohtusse vedada. Kahtlusta alati kõiki ja halvimat! Sellise suhtumise juures ei saa eeldadagi, et mõnes organisatsioonis normaalne sisekliima oleks ja inimesed tööd teha tahaksid. Ilmselt olen ma naiivne.