teisipäev, juuni 14, 2011

Kõhuhäire korral varjuda kooli sööklasse!

Selline silt seisis kunagi minu koolis laulmisklassi uksel. Algselt muidugi ilma esimese k-täheta. Sööklasse tuli varjuda seetõttu, et see asus maja keldrikorrusel.
Sõjahirmu postitusi on paljud kirjutanud, viimati jäi silma Punase Hanrahani tuumapommi oma. Mina kui temast hilisema väljalaskeaastaga isend jäin õnneks igasugu tuumaõppustest ilma, kuid sõjahirm ei olnud võõras minulegi. Minu sünniks oli sõjast juba oma 30 aastat möödas aga tollases meedias figureeris sõda igapäevaselt. Ja kui ma mõtlen meediat, siis ikka tollasele minule eakohast: lastefilmid, multikad, ajakirjad. Meenub üks väga jube multifilm sellest, kuidas väike tüdruk mängib sõjas purustatud koolimajas oma mänguasjadega kooli ning järsku kuuleb kauguses tankimüra, ta jookseb välja vaatams, lootes, et tema suur vend tuleb koos Punaarmeega aga tankide lähemale jõudes paistavad nende külgedelt haakristid ning tank suunab oma toru tüdruku poole. Edasi ma ei mäleta, mis sai ja loodan siiralt, et see multikas ikka nii õudne ei olnud vaid tegemist oli lapse fantaasia edasiarendusega. Teine kolepilt seoses sõjaga on pärit mingist välismaisest (Idabloki omast ikka siis) ajakirjast, mida vanaema mulle iga nädal putkast tõi, sest seal olid toredad meisterdamisleheküljed. Muu hulgas oli seal ka pilt, kuidas tank sõidab sõdurite poole, kes end kaevikus varjavad. Mõtlesin tihti, mis tunne see oleks kui tank otse minu poole tuleks.
Sõjahirmud lõid minu jaoks uuesti lõkkele seoses Augustiputšiga. Mäletan, kuidas küsisin vanaemalt, millal mu sünnipäeva peetakse ja sain vastuseks, et "kui siis juba sõda pole". Jällegi kahtlustan, et ehk mu mälu petab ega usu, et vanaema last nõnda hirmutanud oleks. Suuremad lapsed hirmutasid väiksemaid küll, et öösiti kui me magame, sõidavad juba tankid mööda meie tänavat ning jagasid õpetussõnu sellest, mida siis teha kui tanki või vene sõdureid näha on. Peamiseks soovituseks oli siis joosta ("Lollakas, sai ei saa tanki eest ära joosta, tank laseb kahurist kuuli ja saad ikkagi surma!") ja sõduritele silma vaatamist vältida (analoogia kurja koeraga ilmselt).
Igatahes olid tollal absoluutselt kõik lapsed veendunud, et kõik venelased on halvad. Meie tänaval ei elanud ühtegi venelast ka ja kõik kokkupuuted "vene poistega" olid olnud negatiivsed. Kõik lapsed kartsid venelasi. Kust see hirm tuli? Eks ilmselt ikka vanemate käest. Kui ühest rahvast on teisel nii palju halba sündinud, siis vaevalt, et see hirm kiire kaduma on. Muidugi saan ma nüüd aru, et kõik venelased ei ole pätid ja vargad või tiblad ja kommunistid, samas saan ka aru, kust tuleb see arvamus, et venelane kui rahvus on juba iseenesest halb. See arvamus ei muutu iialgi enne kui ei kao ära teiselt poolt arvamused stiilis "okupatsiooni ei ole olnud" või lippude ja loosungitega lehvitavad noored (ehk siis ilmselt minuvanused ja nooremadki, kellel mingit kokkupuudet Nõukogude Liiduga enam ei olegi) nagu näiteks need vene jalkafännid (peaks vist jutumärke kasutama?), kes lehvitasid Eestis käies loosungit sellest, et "peremehed on tagasi".
Relvadega sõdureid nähes tabab mind siiamaani ebamugavustunne ning püüan neile mitte silma vaadata. Hirm geenides?

1 kommentaar:

  1. Ma olen terve oma elu sõjaks valmistunud. Hirm on seotud suurelt osalt tundega, et ma olen ohver ning ei oska vastavalt olukorrale käituda. Seetõttu on parim viis sõjahirmu ületamiseks õppida sõdima. Võitlev inimene defineerib end uuesti. Õpi sõdima marca, ja sa ei tunne enam hirmu. Vähemalt mitte SEDA hirmu.

    VastaKustuta