Istusime eile oma umbses kontoris ja uimerdasime nagu tavaliselt kui sisse astus üks särtsakas preili. Ta oli jõudnud oma sissejuhatuse juba maha vuristada ning viimane, mida peale klappide peast krabamist kuulsime oli see, et ta nõudis meie firma nime ja kontaktandmeid. "Aga miks?" Alustas siis uuesti, et tema olevat Eesti Fonogrammitootjate Ühingust ja meie kontor olevat avalik ruum, kus muusika kuulamise eest võib kenakese kopika taskusse pista. Ütlesime siis, et ei ole midagi avalik ruum, meil ei käi siin kedagi. Tema kohe vastu, et tema sai ju sisse! No sai jah, me pole veel selle peale mõelnud, et ennast töö ajal kontorisse lukustada. L. nähvas, et aga kes teid kutsus. Mina üritasin viisakamat joont hoida ja seletasin, et meil on selline virtuaalne töö, et Eestis meil kliente ei ole ja seega ei külasta ka keegi meie kontorit. Tundus, et pigem L.-i nähvamise kui minu seletuse peale ütles siis preili teatava tooniga hääles, "et no andke andeks siis!" ja pühkis minema.
Et nagu nii käibki see asi või? Üks õudne töökoht lisandus mu nimekirja tolmuimejamüüjate ja karvatekkide esitluste korraldajate juurde. Hiljem teine kolleeg märkis, et olevat jah hiljuti sellisele tööle inimesi otsitud.
Mina muide maksan oma kuulatava muusika eest. Last.fm-i subscriber olen. Kuigi peab möönma, et peale tasuliseks minekut on sealne muusikavalik kesisemaks muutunud.
Tegelikult mängib meil kontoris raadio ka. Aga vaidle sa nende kontrollidega, et kui sul on klapid peas, siis sa raadiot ei kuule ja tegelikult kuulab seda kolleeg oma tarbeks. Aga vetsu või kohvi järele minnes ju võtad klapid peast? Või see ei ole "avalik esitamine"? Loogilisem oleks kui maksu nõutaks neilt, kes muusikat nö meelelahutuseks oma klientidele lasevad - poed, pangad (kas pangas kõlab muusika? vist mitte - hoiavad kokku, raisad), ilusalongid. Samas parem karta kui kahetseda.
Igatahes olete hoiatatud selliste südikate inimeste külastuste osas.
Ilunurk kah vahelduseks.
Ostsin endale välismaalt (loomulikult šoppan ainult Milanos, Londonis ja Pariisis, sest Eestist pole ju mitte midagi osta) ilusad sukkpüksid (need, mis pildil). Paki peal oli veel kiri, et new improved quality - sai korra jalga pandud ja kohe jäi käekett külge kinni ning auk tuli sisse. L. pärast targutas, et ilusaid asju ei tohtivatki kunagi selga/jalga panna vaid neid tuleb lihtsalt endaga kaasas kanda, soovitavalt koos hinnasildiga. Igatahes eile avastasin, et antud lahedate sukkade/sukkpükste/retuuside jms pood tegutseb ka internetis ja hind sealt tellides on pea täpselt sama, millega ma need ka poest ostsin. Poe aadress on siin ning seal on päris ilusaid asju.
Kvaliteediga on nagu on aga juba ema ütles mulle, et minu seljas on iga asi nagu koeral vorst kaelas, nii et võib-olla on kõik minu süü.
Jumal küll, varsti ei saa kodus ka raadiot kuulata, sest ma ei viitsi tavaliselt kodus ust lukustada (teenides seega iga kord ära oma ema pahameele) ja varas võib iga kell sisse astuda - täiesti avalik ruum. Ja aken ka vahel lahti, kust võib muusika kostuda avalikku ruumi ehk tänavale. Hissand, sa näed ja sa ei mürista...
VastaKustutaMäletan, et kunagi õppides seda totrust, siis vaidlesin loengul nii naljaviluks õppejõuga, et kas vanglas võib ikka raadiot vangidele lasta - ikkagi avalik ruum, kuigi mulle prooviti selgeks teha, et see pole avalik ruum. Kui ma aga vanglast möödun ja kogemata kuulen mõnda raadiojaama või lähen tuttavat kurjategijat külastama ja selle tegevuse käigus juhtun kuulma mõnda muusikapala? Inimestele ikka meeldib kohe enda elu teha keeruliseks.
Vastutusele tuleks võtta ka kõik need, kes autos aknad lahti muusikat kuulavad või teevad seda omas kodus nii, et kõik naabrid on sunnitud taluma nende muusikavalikut. Avaliku ruumi risustamine ju ka.
VastaKustutaKas bussijuhid tohivad raadiot kuulata?
VastaKustutaEi tea. Või taksojuhid? Väga võimalik, et neil tuleb mingit maksu maksta hoolimata sellest, kas nad üldse muusikat kuulavad või mitte.
VastaKustutaSee oleks väga hea, kui ei saaks bussis raadiot kuulata.
VastaKustuta