"Päris koopia"

Pidin kirjutama filmist, mida vaatamas käisin - "Päris koopia". Tean, et ma ei ole filminduses üldse kodus ja seega oleks ilmselt patt midagi targutada üritada kui on juba kirjutatud sellised kõikehõlmavad arvustused nagu näiteks Sirbi oma. Tegelikult oleks selle filmi puhul targem enne film ära vaadata ja seejärel arvustusi lugeda, sest lahkamine ei jäta enam eriti võimalust enda tõlgendustele.
Keda aga lihtinimese arvamus huvitab siis hea film oli. Juhul kui sulle istuvad filmid, kus actionit eriti ei ole ning keskendutakse sõnadele, loodusvaadetele ja suurtele plaanidele. "Nad peaksid kõik filmid Itaalias tegema!" olid mu esimesed sõnad kinost väljudes. Film keskendub mehe ja naise suhetele, seda siis just sügavamas, teineteisemõistmise mõttes. On see üldse võimalik? Vahepeal saab ennast kõrvalt näha ja avastada, et see mida filmis kujutatakse 15-aastase abielu tagajärjena võib ka palju varem pärale jõuda. Kinost tulles oli tunne, et sain vist millestki valesti aru aga hiljem arvamusi lugedes tuli välja, et see oligi ilmselt taotluslik - mis oli päris, mis koopia? Harjunud ju arusaamaga, et tõdesid on üks mitte mitu, kuigi see on ilmselgelt vale. Selles filmis ei jutustata sulle üht konkreetset lugu vaid lugu sünnib enamjaolt su enda peas sõltuvalt su enda kogemustest. Eks me ole ju kõik koopiad üldistest naiste- ja meeste stereotüüpidest. Samamoodi on kõik meievahelised suhtedki mingites üldjoontes sarnased. Mitte aga ühesugused nagu üritavad väita naisteajakirjad ja muu selline suhteabikirjandus. Filmis kohtumegi Naise ja Mehega, kelle tausta ja loo saame ise välja mõelda. Tavaliselt filmides ju sellist luksust ei lubata - kõik on kandikul ette kantud.
Naispeaosatäitja Juliette Binoche sai oma rolli eest 2010. aasta Cannes´i filmifestivalil parima näitlejanna auhinna. Tema osatäitmine on tõesti huvitav. Ta justkui ei näitle, ta on. Ja seda korraga nii mitmel erineval moel - kord tundub ta lausa vastik, siis armastusväärne, seejärel naeruväärne, tema välimus muutub filmi jooksul ärritavast kaunini. Mees on ses osas üsna staatiline. Vaid korra plahvatab ja ka siis naise jaoks mõttetus kohas. Muidu on kogu aeg selline eemalolev mühakas nagu üks mees olema peab.
Kas lihtsam on olla sellel, kes üritab igat asja lahti mõtestada või sellel, kes näiliselt midagi endasse võtmata stoilise rahuga kulgeb? Ilmselt mitte kummalgi kui nad kokku satuvad. Miks me ikkagi oleme kahesoolised*? Selleks, et igav ei hakkaks?

Ahjaa, guugeldades selgus, et "Päris koopiat" oli näidatud Tallinnas ka Beebikino raames. Hmmm...ei kujuta hästi ette. Üsna jälgimist nõudev film. Või on jälle minu eelarvamus Beebikinos käijatest kui sellistest, kes tingimata "Printsessi päevikuid" vaadata tahaksid.

*Lugesin, vist "Imelisest Teadusest", et otsest bioloogilist seletust sellele polegi. On väidetud, et bioloogilise mitmekesisuse tõttu, mis tagab tugevamate selektsiooni ja seeläbi liigi püsimajäämise. Selle vastu räägib aga see, et ka ühesoolised liigid on läbi ajaloo püsinud. Kahesoolistel läheb ju kõva aur paarilise otsimisele ja kui see ei õnnestu ongi geenide edasikandumisel kriips peal. Pigem miinus?