Minu pidu

Avastasin õudusega, et ühe teatud tähtpäevani on jäänud vähem kui kaks kuud. Kunagi oli rate.ee's küsitlus, et mis tähtpäev teile enim meeldib. Mina vastasin jaanipäev aga enamik pakkus enda sünnipäeva. Minul enda sünnipäevaga mingeid erilisi mälestusi ei ole. Olid sellised väikeste tüdrukute peod missivalimiste, mälumängude, kookide ja võileibadega. Siis saabus aga aeg, mil kedagi külla ei saanud kutsuda, sest kodus oli permanentne remont. Või oli aed kole. See aeg sattus olema samal ajal kui minul tekkis unistus ühest toredast peost, kuhu saaks kutsuda palju rahvast sh kenasid klassivendi. Ühel tüdrukul meie klassist olid vanemad tihti ära ja tema korraldas selliseid koosviibimisi - need olid muuseas täiesti ontlikud, keegi purjus küll ei olnud, alkoholi ka justkui ei mäleta, vähemalt tüdrukud seda küll ei tarbinud ja kõige dekadentlikumaks teoks oli tikumäng. Võib-olla on isegi hea, et minul sellise peo unistus iialgi ei täitunud - mõelda vaid kui keegi polekski kohale ilmunud nagu tavaliselt nohikute lugudes? Ma ei oleks seda üle elanud. Ema ütles alati, et kui suureks saan, siis korraldan oma peo. Sain suureks, aga peod muutusid väiksemaks - olid sellised pubides korraldatud istumised, pärast mindi kuhugi klubisse jalga keerutama. Ei midagi meeldejäävat. Kõik sõbrad on kuhugi laiali valgunud ja kui ma nüüd saadaks kõigile inimestele kutse, et tulge suvilasse mu juubelile, siis ilmselt annaks positiivse vastuse umbes 5%. Igal ühel ju oma elu ja tegemised ning kuna ma ei ole mingi sünnipäevade korraldaja kunagi olnud, siis pole ka mingit traditsiooni, et "augustis Marca sünnal näeme". Kusjuures ma tean inimest, kelle sünnipäevad on igaaastane traditsioon, millega arvestades lausa puhkusi planeeritakse.
Lisaks unistusele korralikust sünnipäevapeost oli mul üks unistus veel. Või õigemini oli see üks verstapost minu etteplaneeritud eluloos. Korralikud tüdrukud lõpetavad ülikooli ja seejärel abielluvad. Seda otse loomulikult enne 30ndat eluaastat. Ma ei usu, et ma olin ainuke, kel selline arusaam asjadest oli. Vaadates kui paljud minuealised veel vallalised on, peaks see teistelegi paras šokk olema. Meie emad olid ju kõik abielus, keegi ei elanud niisama koos. Mis meil siis viga on, et meid ei taheta? ("Litsid olete kõik!" vastas tüüpiline netikommentaator) Pulmad on kallid ja meie jumal on raha. Ma ei teagi, kas ma tahaks suurt pulma. Suure pulmaga on sama asi, mis sünnipäevagagi, et kes need sinna tuleksid? Aga unistustes on ju pulm ikka suur - pika laua ja kõikide sugulastega. Selline nagu vanadelt fotodelt näha on olnud. Ainus asi, mis mind pulmade juures heidutanud on, on vanad pulmakombed. Lapsena nägin pilti, kus mu sugulane lõikab leiba, leib vastu rindu. Mu vanaema lõikas ka nii. See oli õudne, kartsin, et kui seda selgeks ei õpi, siis mehele ei saa. Õnneks on tänapäeva leivad enamasti viilutatud. Aga mehele ikka ei saa.