teisipäev, detsember 30, 2014

Hea ema nääripeole ei lähe

Mul on see probleem, et kipun mõnikord ära unustama, miks ma mõne inimesega enam ei suhtle. Ikka on hea meel üle pika aja näha ja jõuad juba mõtlemagi hakata, et ehk peaks tihedamini kokku saama, kui teine selle mittesuhtlemise põhjuse taas eredalt meelde tuletab. "No mis ema tema ka on!" kõlas seekordne meeldetuletus. Käis see ühe ühise tuttava kohta, kellega ütlejal küll lähemat suhtlemist pole, kuid kelle kohta ikkagi ollakse enda arvates pädev hinnanguid andma. Mul on veel lisaks teine probleem ka, nimelt ei suuda ma taolistes olukordades kunagi adekvaatselt reageerida. Selle asemel, et midagi öelda, maigutan ma suud nagu kuival kala ja mõtlen, et ega ta ju ometi ei öelnud seda, mida ma kuulsin ja lähen kokutades mingi neutraalse mulaga edasi ning nean ennast hiljem, et milline mölakas ma küll olen.
Paar päeva hiljem jagas üks paljulapseline tuttav FB-s linki, kus räägiti sellest, et kõige kindlam viis üksikemaks jääda on ennast jäägitult lastele pühendada ja mehest mööda vaatama hakata. Jagaja kommenteeris sinna juurde, et paluks teda enam mitte kritiseerida selle eest, et ta mõnikord oma abikaasaga aega veedab ja lapsed nö unarusse jätab (lugeda: neid usaldusväärsel vanimal lapsel hoida laseb). Too öeldud "no mis ema tema ka on!" läheb mu meelest enam-vähem samasse auku, ma küll ei lasknud ütlejal täpsustada, mida ta silmas peab, aga ilmselt oli ka selle naisterahva süü midagi sinnakanti. No, et pani miniseeliku selga ja viibis õhtusel ajal alkoholi serveerivas asutuses, endal lapsed kodus. Mis sest, et ütlejal puuduvad igasugused andmed sellest, kas lapsed on tegelikult kenasti hoitud või mitte. Emale nii ei sobi ja ongi kõik.
Miks peaks keegi, kellel on lapsed, kusagil õhtul väljas käima? Mäletan, et kui üks pereinimesest meesterahvas õhtul linnas traagiliselt hukka sai, siis kirjutati ka,  et mida üks korralik pereinimene teeb reede õhtul linna peal? Ma ise tavaliselt lisan end FB-s üritustele minejaks, sest nõnda saab aktuaalset informatsiooni toimuva kohta. Kui palju on minu tutvusringkonnas neid, kes seda silmas peavad ja mõtlevad, et võeh, milline lehtsaba? Ega see mind morjenda, lihtsalt imestan, et ilmselt selliseid on. Ma saan aru, et lapsehoidja leidmine ei ole igaühel võimalik ja seega on võimalus väljas käia tegelikult privileeg. Loomulikult on inimesi, kellele tõepoolest ei paku mingit pinget ükski kontsert, etendus, film või niisama õhtune istumine, nendest ma siin ka ei räägi. Või neist, kel on rinnalaps kodus.
Mu meelest on sellist oma aega väga vaja. Eriti sellist, kus paar läheb välja ilma oma lasteta. "Ma ei viitsiks küll oma mehega välja minna, mis ma temaga teen seal, sõbrannadega on palju lõbusam"-arvamus on ka imelik  mu meelest - ma kujutan kohe ette, et selle inimese tipphetk väljas käimise juures on võõraste meestega flirtimine ning enda oma on niisama rahakotiks kodus, kellega midagi ühist (peale lapse) ei ole. Sõbrannadega võib muidugi lõbus olla, aga oma meest ikka ka päris maha kandma ei peaks, miks üldse sellisega koos olla siis?
Moraaliks muidugi taas see, et tee, mis sa teed, kellelgi oled ikka hambus. Siiski on mul endiselt tunne, et kõige suuremad kritiseerijad on emad, eriti teiste emade suhtes. Või siis nende (naiste) suhtes, kel lapsi pole: "Enne kui sul pole lapsi, ei tea sa, mis on elu või mis on õnn!" Ka sellist tõde lugesin kellegi seinalt FB-s.

P.S. Kui teised räägivad jõulutundest, siis mul on aastalõpu tunne. Tavaliselt on. Praegu ei ole. Mis toimub? Kas ma pean tõepoolest hakkama telekat vaatama ja Aastahitti kuulama (ma ei tea vist vähemalt pooli lugusid sealt enam), et seda tunnet saavutada, sest Internetis suurt midagi teemakohast ei toimu?

9 kommentaari:

  1. Mina sain iseenda ema käest sõimata, kui palusin tal lapsi hoida, et saaksin mehega minna kihlust tähistama. Nii et jah, tee, mis tahad, kuskil keegi ikka leiab, et teed valesti.

    VastaKustuta
  2. See on muidugi veel eriti vastik olukord. Huvitav, kas sellised vanaemad mõtlevad, et kui nemad pidid oma lastega ise hakkama saama, siis ei võiks nende lastel veidigi kergem olla? Või noh, kui tõesti lapsehoidmine ei istu, siis selle põhjusega tähistamise suudaks ehk ikka ära kannatada. Või no vähemalt mitte sõimata...

    VastaKustuta
  3. Mitte mingil juhul konkreetselt, vaid üldistavalt vanavanemate kaitseks. Vanavanemad tihti kardavad oma titaeas lapselapsi hoida.

    Lapsevanematel on tekkinud palju uusi teooriaid ja reegleid, mida lapsega tohib ja ei tohi. See puudutab toitumist, riietamist, suhtlemist, mängimist, magamist, kussutamist jne. Ning vanavanematelt nõutakse nende "reeglite" täitmist. Eriti just vanaemad kurdavad selle üle. Ja pelgavad.

    VastaKustuta
  4. Eks see ole vastupidi ka. Nii mõnedki vanavanemad nõuavad just omaaegsete reeglite täitmist enda lastelt.

    VastaKustuta
  5. Kõik õige.

    Ei kujuta ette, et oma lastele oleks ohjeldamatult kalamaksaõli sisse jootnud, nagu seda minuga tehti. Küll aga annaks mõnele lapselapsele porgandi kõrvale väikese lihatüki, näiteks... :)

    Head aastalõppu Sulle!

    VastaKustuta
  6. Hundi Ulg, paluks ilma jutumärkideta. Kui on minu lapsi, siis ongi minu reeglid, ja kes neid ei täida, mu lapse lähedal ei ole - olgu või vanavanem.

    Üle pingutada minna muidugi ei saa. Päevaplaan ei pea olema puust, muidugi teeb vanavanem teistmoodi toitu jne. Aga kui lapsevanem selgelt PALUB, et sa EI annaks lapsele liha, ja sina siis salaja itsitades talle selle lihatüki ikkagi sisse söödad - kes, KURAT, sellest võidab?

    Väikelastel ongi lisatoit ja lehmapiim kaks asja, mis on paari aastakümnega täiesti muutunud. Arstid nõuavad, et lapsed EI saaks piimavalku enne aastat, vanavanemad irvitavad selle üle ja toidavad kohupiimaga.

    Teine asi on allergiad, mida paar aastakümmet tagasi lihtsalt polnud ja mida vanavanemad puhtaks narruseks peavad. Mis mõttes, laps ei tohi maasikaid saada!!! Ja annavad tagasi punasetäpilise või end veriseks kratsinud lapse ja teevad süütuid silmi, et ei meie tea, mis juhtus või miks.

    Või kommid, lahked vanavanemad jagavad söögi alla ja peale. Ja siis on lapse peale tigedad, et miks päris-sööki ei söö - kui laps on lihtsalt end suhkrut täis puukinud.

    Meie tütar söödeti kord kommidest nii punni, et ta oksendas endal öösel juuksed täis. See ehmatas kõiki ja oli kainestav kogemus.

    Ehk. Vanavanem, lapsevanemate reeglid ei ole teile painutamiseks, ega pilkamiseks, ega narrimiseks mõeldud. Täida neid ja kõigi elu on lihtsam ja sõbralikum. Kõik!

    VastaKustuta
  7. Ja.. muidugi ei arva ma, et lapsevanem tuleb, võtab kotist lapsepidamise eeskirjad, naelutab seinale ja lahkub. Piisab sellest, kui täiskasvanud inimesed suudaks omavahel rääkida. "Kas te palun saaks jälgida seda-ja-seda, ülejäänud osas tehke nagu heaks arvate?"

    Aga mõned vanavanemad ei saa kunagi aru, et nende laps (ja nende lastelaste ema) on saanud täiskasvanud inimeseks ja et teda tuleks kuulata... Nende jaoks on kogu see jutt samasugune lapse lalin, millele tuleb kaasa noogutada, see "jutumärkidesse panna" ja kõrvust mööda lasta. Sellest siis ka solvumised ja tülid...

    VastaKustuta
  8. Hea Kaur, mõtleme küll ühes suunas, kuid siiski erinevalt. Ülekantud tähenduses just jutumärkides ongi küsimus. On reeglid ja "reeglid". Ning terve inimmõistus. Kui vanavanemale "reeglid" ei meeldi, siis ta lapselapse lähedale ei tule. Kui lapsevanema reegleid ei täideta, siis toimub sama. Kui inimmõistuse vastu eksitakse, ei lase lastekaitse kedagi lapse lähedale ja kõik.

    VastaKustuta
  9. Meil õnneks mingeid fundamentaalseid erimeelsusi pole. Pealegi on mu ema kogu elu lastemeditsiinis töötanud, seega ma usaldan ta arvamust selles valdkonnas. Muudega olen üldiselt leppinud nii, et ilmselt see paar päeva reegliterikkumisi lastele suurt kahju ei tee. Oleneb muidugi asjaoludest ja eks kindlasti oleks kena kui üksteist ses osas rohkem kuulataks.
    Mingit "meie peres süüakse ainult ökotoitu ning laste arendamiseks vesteldakse omavahel prantsuse keeles ning me eeldame seda ka teilt"-stiili siiski ei poolda.

    VastaKustuta