kolmapäev, aprill 29, 2015

Kurt Cobain: Montage of Heck

Ma oleksin ilmselt pidanud varem selle postituse tegema, aga kahjuks ei olnud aega ning nüüd on nii, et seda suurepärast filmi saab veel vaadata ainult kahel päeval kuni 30. aprillini Forum Cinema kinodes. Film on inglise keeles, ingliskeelsete subtiitritega ning peale lõputiitreid saab kuulata-vaadata intervjuud režissööriga.
Ise sain sellest võimalusest teada täiesti juhuslikult läbi nende totakate FB  paremas ääres olevate reklaamide ning tormasin juba esimesel linastumise õhtul üksi kinno. Usun, et kinos on tänu Dolby Stereo võimalustele selle filmi elamus kindlasti suurem kui kodus vaadates. Muusikaline elamus on selline, nagu oleksid ise kontserdil viibinud, viimase intervjuu puhul tuli kahjuks ühte kõrva kinni hoida, sest siis läks heli kuidagi häirivalt tugevaks.
Filmi taustalugu, mida mina kiiruga kinno tormates ei teadnud, on siis selline, et režissöör Brett Morgen sai esimeseks inimeseks, kellele Courtney Love ulatas kusagil L.A.-s paikneva laoruumi võtmed, milles ta Kurt Cobain'ist maha jäänud varandust hoiab. Morgen eeldas suurt laoruumi täis sadu kaste, kuid avastas, et pisikese ruumi keskel oli vaid umbes paarkümmend väiksemat sorti kastikest ning tema esimene küsimus oleks äärepealt olnud, et kus siis see kraam on? Kraam oligi muidugi neis samades kastides ning just selle kraami põhjal film tehtud ongi. Lisaks vaid üksikud intervjuud Kurt'ile lähimate inimestega: vanemad, õde, esimene girlfriend, Nirvana-kaaslane Krist Novoselic ja abikaasa Courtney Love. Ses osas ebatüüpiline dokk, et üldiselt on ju just mahajääjate mälestused need, mille põhjal enamik filme meie hulgast lahkunud inimestest tehakse. Aga kas saab keegi teine tunda inimest sama hästi kui inimene ise? Kurt Cobain'ist jäid maha päevikud, kunstiteosed, kassettidele lindistatud tekstikatked. Tänapäeva tehnoloogia abil on need filmis elama pandud. See päevikute "elustamine" on mu meelest eriti muljetavaldav trikk, samuti on animeeritud kuju saanud Kurti joonistused. Teismelise Kurti elu, mille kohta just palju fotomaterjali ei ole, on üles joonistanud Hollandi kunstnik Hisko Hulsing, ning teinud seda äärmiselt nauditavalt. Kokkuvõttes on film kollaaž erinevatest visuaalsetest tehnikatest vürtsitatud suure hulga hea muusikaga.
Sisust. Noh, seda lugu teavad ju kõik. Lool on erinevaid variante, aga põhielemendid on alati samad - väikelinnast pärit poiss sai üleöö vastutahtsi maailmakuulsaks, ei kannatanud seda välja, hakkas heroiini süstima ja lasi endale jahipüssist kuuli pähe. Ok, selle viimase etapi kohta on ka muid teooriaid. Ma ei tea, kuidas oleks filmi vaadata ilma lõpplahendust teadmata, aga vaadates katkeid Kurt'i eluajal tehtud intervjuudest, on selgelt näha, et ta on juba siis sellest kõigest, mis tema ümber keeb, täielikult eemaldunud. Ta justkui ei asu selles maailmas. Ta on seda tüüpi õnnetu inimene, kes mitte kuidagi ühiskonda ei sobitu. Loomulikult on selle võõrandumise juured lapsepõlves, aga ma ei ole kindel, et keegi oleks midagi muuta või kuidagi aidata saanud. Intervjuus tunnistavad Kurt'i vanemad ausalt, et jah, nad põhimõtteliselt hülgasid oma lapse, sest nad ei osanud temaga toime tulla. Väga valus ülestunnistus, millel tegelikult põhineb kogu Kurt'i eluaeg saatnud hüljatusetunne. Aga kas nad oleksid saanud midagi ette võtta? Me kõik elame oma elu nagu oskame ja ilmselt ei aita midagi tagantjärele tarkus, kuidas oleks võinud midagi ette võtta.
Üks asi, mis minu jaoks filmis ehk kõige paremini esile ei tulnud, oli meedia vastutus. Need artiklid, kus keegi "lähedane perekonnasõber" on mures narkomaanidest paari pärast, uudised sellest, kuidas Cobainide vastsündinul oli narkosõltuvus jms. See oli kõik laim, mitte tegelik tõde. Ma ei märganud, et filmis see otsesõnu välja oleks öeldud, samas on siiani inimesi, kes neid jutte tõe pähe võtavad. Võttes arvesse seda, kuidas Krist Novoselic mainib ära, et Kurt'i jaoks oli kõige hullem asi taluda alandust, siis kuidas võisid need artiklid teda mõjutada? Oh, siiamaani nendib Courtney, et ajakirjanikke huvitab nende kahe suhte puhul ikka vaid see, kuidas ja kui palju ja mida nad tarvitasid ning lisab, et tegelikult olid nad täiesti tavaline perekond. Ilmselt saab paljudest perekondadest mõnda detaili tähtsustades pildi, mis enamikul karvad püsti ajab. Antud film näitab samuti Courtney't üsna hullumeelses valguses, kuid ta on ka ise öelnud, et
“I was terrified of being mediocre, so I never behaved in a socially acceptable way”. Naljakas on see, kuidas Courtney on alati naernud selle üle, kuidas tema tissid on nö saatanast ning kuidas inimesed tisse nähes kohe pöördesse lähevad. Isegi see film on hinnatud kui "alla 14 keelatud"! Peaaegu porno ju, sest näidatakse tisse...Antud juhul on aga film saanud selle sama vaese narkomaanide poolt ilmale toodud lapsukese õnnistuse, kuid ikkagi arvavad inimesed, et lugedes meedia verejanulisi uudiseid teavad nemad paremini, et see kohutav narkonõid hävitas Kurt Cobaini elu ning lasi ilmselt veel ise talle kuuli ka pähe. Sest õige naine sureb koos oma mehega ega lähe peale tema surma oma bändiga tuurile (kus ta küll pmst igal õhtul laval sureb) ega röögi automaatvastajasse needusi oma enesetapu teinud mehe kohta (sest ega ju see, kui su armastatu oma perekonna üsna isekal moel hülgab, tohi sinus, vääritus, õigustatud viha tekitada). Aga noh, see on juba mõne teise filmi teema, mõne sellise, mis kindlasti rohkem vastakaid arvamusi tekitab kui käesolev.
Hoolimata nukrast noodist, tahaksid peale filmi ära vaatamist ikkagi kuhugi keldrisse punk-rocki kuulama minna. Mulle kangastus veel selline huvitav nüanss, et inimesed, kes kuulasid Nirvanat Seattle'i keldriklubides ei olnud need samad tüübid, kes püüdsid teda pooleks kiskuda Donington Parki hiigellaval. Need olid hoopis teistsugused inimesed. Nirvana ei müünud ennast kunagi maha ning maksis selle eest eluga. Tragöödiad on aga alati rahvast paelunud.

Kommentaare ei ole: