Kui ma veel päris väikene olin, juhtus mõnikord selline lugu, et ma kuulsin üht jubedat häält. See hääl oli selline kõikehõlmav õudus, mis hakkas vaikselt mulle lähenema ning muutus üha tugevamaks. Ma toppisin näpud kõrvadesse, viskusin vanaema voodile kõhuli, pigistasin silmad ka igaks juhuks kinni ning karjusin müra summutamiseks kõva häälega. Sellel müral oli veel selline omadus, et kui ta oli oma tippvõimsuse saavutanud, läks müra järjest vaiksemaks kuni lõppes sootuks ning see kõik kordus alati mõne aja pärast ühe korra uuesti. Peale esimest "seanssi" lamasin tavaliselt ka selle vahepealse aja voodis, et kohe kui miskit kahtlast jälle kuulma peaksin, jõuaksin ruttu silmad-kõrvad kinni panna. Keegi teine sellest midagi ei teadnud, sest vanemad olid tööl ja vanaema toimetas pidevalt kusagil ringi ning ilmselt ei osanud ma oma hirmu kuidagi sõnadesse panna ka, pealegi oli mul tunne, et tegemist on millegi üleloomulikuga, mille olemasolu suured inimesed ilmselt ei usuks. Mõned aastad hiljem avastas ema kusagilt "fakti", et osade väikeste laste hingedel on enne mingit vanust võime kehast väljas käia. Ma panin oma peas kaks asja kokku ning teatasin uhkusega, et ilmselt ma olin ka üks neist lastest - see tunne oli jube vastik, nagu mingi suur müra tuli mu peale, seejärel lebasin "hingetuna" mõni aeg voodis ning varsti tuli hing suure kisaga tagasi! Ema arvas, et täitsa huvitav, võib tõesti nii olla. See oli see üheksakümnendate esoteerika kuldaeg, kus ilmusid igasugu "Kolmandad silmad" ja telekas näidati pidevalt UFO-sid ning isegi ristsõnalehtedes räägiti lumeinimestest, kes mägedes naismägironijaid vägistada ihkavad (täpselt selline artikkel oligi, siiamaani on meeles, sest ilmselt olin eas, kus enam-vähem taipasin, mida see sõna tähendab ning koos mälupildiga karvasest kollist lõi see templi mällu igaveseks). Igatahes ei tulnud mulle ega ilmselt ka suuremale osale täiskasvanutest pähegi, et kõik see värk ei pruugi tõsi olla. Me arvasime ju kõik, et astroloogia ja numeroloogia on tõenduspõhised teadused. Mulle tundub, et praegu on olukord ikka mõnevõrra lootustandvam, aga võib-olla ei ole ka.
Igatahes, minu müsteerium sai eile lahenduse. Võib-olla on teravamad pliiatsid ammu aru saanud, misasi see minu õudne müra oli, aga mina igatahes nii kiire taibuga ei olnud, läks ikka pea kolmkümmend aastat selle taipamisega. See oli tänavapuhastusauto. See sõitis meie majast mööda tänava lõppu ning tuli siis teist teepoolt puhastades ringiga tagasi. Muidugi olen ma ka hilisemas elus seda häält kuulnud ja ausalt öeldes on see tõesti häiriv, aga ilmselt mitte enam sellisel määral nagu lapse jaoks, kes ei aima, mis seda müra tekitab. Ma ei julgenud ju aknast välja vaadata! Meid ju hirmutati tuumasõjaga tollal - jumal teab, mis õudne vaenlase tank või lennumasin see võis olla, või tapjarobot!
Õhtul tegin igavusest üht FB-s jagatavat testi "Milline sa eelmises elus välja nägid". Ja sain sellise vastuse:
:) Minu meelest nii tabav ehk siis kõik minu kinnisideed ühes: kaaluteema, võlts juuksevärv, soenguteema, übernaiselikkus, liigne emotsionaalsus, kunagi nooremana oli mul "prilliteema" ju ka ning sellel tädil on lausa minu lemmikkleit seljas! Ütle siis, et FB sind ei tunne!
Otsustasin muuseas oma postitustele nüüd sildid juurde panna. Tahan ka seda ägedat sildipilve teha, noh. Hästi ajastatud muidugi, seda peale üheksat aastat blogimist lõpuks tegema hakata, aga ma usun, et minusuguse põhjaliku inimese jaoks pole probleemi kõik peaagu 700 postitust läbi käia. Kunagi ikka valmis jõuan ju ja mida kõike selle ülelugemise käigus veel avastada võib!
Sa olid lapsena vist tüdruk. Seetõttu on kõik, mida sa kirjutad, niii veider ja huvitav korraga. Mul poisid ronivad tänava-p-autot kuuldes aknast välja, et paremini näha saaks. Ja tuumasõja hirm oli ka puhtalt plikade mängumaa. Poisid võtsid igasugust sõda kui põnevat mängu ja tehnika õppimise võimalust. Ma mäletan, et uurisin ja joonistasin õhinaga eri tuumapommide sise-ehitust.
VastaKustutaTeiselt poolt on huvitav mõelda, mis hirmud on meie lastel. Meile nad neist nkn ei räägi... Vähemalt mitte kõigist.
Mina nähtavasti tunduvalt noorem, tehnika jäi kaugeks, aga jõe ääres kalal ja lagendiku serval binokliga oleks võinud lõputult istuda. Suveõhtud olid pikad. Eksimise hirm oli metsas, mitte, et mis endast saab, vaid, et ema hakkab muretsema :)
VastaKustutaVabandust, aga see oli väga naljakas:)
VastaKustutaaga tore, et saladus lahenes.
Kaur, kas isegi tuumatalve ei kartnud? mulle on tundunud, et see oli teatud põlvkonnal päris üldine hirm. et pomm pommiks, sellega on lihtne, saad surma või jääd ellu. aga see, mis pärast tuleb, kiiritustõved ja tuumatalv. 80.-te popkultuur on seda päris paksult täis, lugesin just üht Alan Moore'i tolleaegse filmistsenaariumi põhjal tehtud koomiksit, aga Moore'i Watchmenis on seda ka... ja Milleri Batmani-koomiksites ja... Igasugusest tuuma-postapokalüptikast rääkimata.
VastaKustutaa see, miks üks puhastusauto häält ei kannata ja teine tahab lähemale ronida, võib olla lihtsalt füsioloogilise tundlikkuse vahe. mõne kõrvad ei kannata teatud sagedusi. ka minu jaoks on see hääl füüsiliselt ebameeldiv, aga näiteks prügiautot armastasin ma lapsena vägagi vaadata, see oli hommikune lemmikatraktsioon. Prügiauto ei tee sellist ilget häält.
VastaKustutamul on üks sõbranna, kes ei kannata näiteks sopraneid kuulata, tõmbab näo krimpsu ja topib sõrmed kõrva.
> kas isegi tuumatalve ei kartnud?
VastaKustutaEi.
Ma ei tulnud isegi selle peale, et see oleks midagi, mida päriselt karta.
Ma olen lugenud mitut kaasaegset neti-lõime teemal "nõuka aja sõjahirm". Ja üldistanud selle pealt, et see on 1) Lõuna-Eesti 2) naiste (tollaste tüdrukute või neidude) teema. Mul oli ema tsiviilkaitses, meil oli koolis sõjanduse tund, ulmehuvilisena lugesin igasugu u-toopiate kõrvale ka düstoopiaid. Aga see kõik kanaliseerus ikkagi tehnikahuviks, mitte hirmuks. Mingi nõuka-aegne poliitikaraamat kirjeldas sissejuhatavas peatükis pikalt USA tuumasüsteeme (avalikult teadaolevat külge siis, et Minuteman ja Trident ja miskõik), ma lugesin seda sada korda üle, karta ei taibanud.
Kas (päris) püss on sinu jaoks põnev või hirmutav asi?
Aga tank?
irw@Kaur
VastaKustuta"Sa olid lapsena vist tüdruk."
mhmh, Marca puhul ei saa kindel olla, kas sobib tema lapsepõlve nimetada tüdrukuks olemise ajaks :D
Ausalt, ma ei saa ise ka aru, miks see lause mulle nii naljakas tundub :D
Ja huvitav, minu meelest pole Marca must vanem, a tuumasõjast ei teadnud ma ööd ega mütsi.
Ma tegelikult teadsin ka tollal karta pigem lihtsalt sõda kui otseselt tuumasõda. Meenuvad 2 asja, mis seda hirmu põhjustasid, üks oli mingi multikas väikesest vene tüdrukust, kes mahajäetud koolimajas mänguasjadega kooli mängib ja äkki ilmub kaugemalt tank, tüdruk arvab, et see on tema suur vend Nõukogude armeest, aga siis märkab ta tangil haakristi ja tank keerab oma toru tema suunas. Ma ei tea, mis edasi sai, see stseen oli piisavalt mõjuv, aga ilmselt tuli tema suur vend ikka appi. Teine oli mingi pilt lasteajakirjast, kus tamk suundub üle sõitma kaevikus varjuvast mehest. Kusjuures kui meil juba Eesti Vabariik oli ja Raekoja platsil paraadi peeti ning lapsi tanki uudistama lasti keelas mu ema mul minna, kuigi ma jubedalt tahtsin - ei olevat tütarlapsele sobilik. Samal ajal kaasas olnud tuttav poiss käis ja ma olin räigelt kade. Ehk siis ma ei kartnud tanki, kui see mind otseselt ei ähvardanud, ma kartsin just seda mulle suunatud ähvardust. Püssid mind lapsena huvitasid, sain korra lapsena ka revolvrit käes hoida ja olin uhke, aga siis pigem mitte tehnilisest huvist vaid lihtsalt "kõva mehe" tunne oli. Ratesse toppisin ka kunagi pildi, kus revolvrist kaamerasse sihin ega saanud aru, miks see mõne meelest ebasobiv oli...Kui aga relv on kellegi teise käes, näiteks nagu Egiptuses see oli politsei puhul, tundsin end pigem ähvardatuna.
VastaKustutaMa sattusin kuidagi palju just tuumatalve musti stsenaariume lugema, Horisontide aastakäikudest näiteks (teinekord mitmekümne aasta tagustest).
VastaKustutaJa ma ei ole kindlasti lõunaeestlane, st ma kasvasin üles Tallinnas.
Hiljem, suurena, olen näinud unenägu, vbla isegi mitu korda, kus Tartu peale visatakse tuumapomm, aga teisele poole jõge, nii et ma elan oma kodus edasi; ja käib paras arvutamine, kas jõeoru kaldast jätkub kiirituse vastu kilbiks (kui kiiritus tuleb alt orust), aga muidu on selline ellujäämisseiklus, et kuidas ilma infrata edasi elada, kust võtta vett jne.
Uurisin A. käest, ta ütles, et tema mõtles potentsiaalse tuumasõja juttude kohta, et looda sa. Ta oli tollal nii isamaaline laps, et igasugune NSVL vastane rünnak tundus hea asi, aga ta ei olnud küllalt optimistlik, et seda uskuda.
Aga tema kardab bioloogilist relva. Erinevalt minust, kelle jaoks kiiritus ja keemiarelv tunduvad hullemad. Mul on tunne, et mis see väike siberi katk nüüd ikka ära ei ole, aga vat sariin või radiatsioon, see on hirmus.
Ma ei teagi, kas need on meie kultuurierinevused ja kust need siis tulevad. On arusaadav, miks jaapanlastel on põhihirm radiatsioon, aga minu ja A vahet ei saa nii lihtsalt seletada.
püss ei ole nii abstraktse mõistena ei huvitav ega hirmus, kui ma näeks mõne konkreetse püssi jooniseid või leiaks raamatu à la "100 ajaloolist tulirelva", siis võiks huvitav olla küll.
VastaKustutaradiatsioonihirm on mul väga sarnane keemiarelvahirmule. hirm, et õhk muutub mürgiks; et ma ei tohi enam hingata. relv ei puutu asjasse, sama hirmu äratavad ka tsiviiltuumaõnnetused (kuigi tõsi, tuumareaktori ehitus oli küll koolis huvitav õppida). ja hirm, et ülejäänud elusloodus saab otsa, aga ise peab nende puu- ja loomalaipade vahel kuidagi virelema.
sellise mürgise õhu hirmu vastu on üks rahustavamaid asju lugeda sellist postapokalüptikat, kus käiakse gaasimaskiga ringi ja toimetatakse niiviisi suht rahulikult edasi. et kannatab elada küll.
Sellised raamatud nagu "Teel" jälle muidugi eriti ei aita.