esmaspäev, juuli 13, 2015

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed

Kirjutasin juba kunagi, et mulle meeldivad Aasia kirjanike raamatud.  Erinevalt Aasia päritolu filmidest, mis väheste eranditega (n. A. Kurosawa "Unenäod") sisaldavad endas enamasti mingitsorti koledusi ja sellest, kuidas ma visuaalseid õudusi ei talu, olen ka palju kirjutanud. Üks mu lemmikkirjanikke on H. Murakami, kelle lood on pigem kurosawalikke unenäopilte esilekutsuvad. Pigem eelistan lugusid, kus toimub vähem, kuid milles kirjeldatud maailm on lummav.
"Õhtuste udude aed" on oma kaanekirjelduse järgi üsnagi vastuoluline - aiandus vs vangilaagriteema: Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega. Ütlen kohe ära, et minu jaoks see raamat kole ei olnud, jah, loo lõpupoole tuleb vanglilaagriteema rohkem sisse, kuid see pole midagi hullemat kui Remarque´l (tema "Elusäde" on kindlasti hullem).
Mulle meeldib, kuidas see raamat jutustab läbi ühe loo tegelikult väga mitut lugu ning avab vähemalt minu jaoks päris mitme huvitava teema tausta. Aasia Teises maailmasõjas on meie kui eurooplaste jaoks siiski alati tollaste Euroopa-sündmuste varju jäänud. Jah, seal oli Pearl Harbour ja aatompommid ning ameeriklased on neist teemadest paar filmi teinud, kuid ühtki tavainimese seisukohalt kirjutatud lugu ma sellest ajast ei tea. Õhtuste udude aiast saab lisaks ühe inimese loole teada ka erinevate kõrvaltegelaste omi, mis puudutavad just neid teemasid, mis seoses Aasiaga kõrvalseisjat ehk kõige enam huvitanud on - seppuku (rituaalne enesetapp), kamikazed, spioonid, tätoveerimine. Kaunima poole pealt loomulikult kuulsatest jaapani aedadest, teekunstist ja salapärastest toitudest (linnupesasupp näiteks). Lisaks selgitatakse veidi ka seda meile eurooplastele seletatud teemat, kuidas Aasia rahvaste jaoks on oluline grupiidentiteet, mitte üksikisik ning kuidas nad tänu sellele on suutnud läbi ajaloo olla edukad sõdurid. Mind veenis see raamat siiski pigem selles, et me kõik oleme ühesugused inimesed ning meile kõigile on oma nahk siiski lähim.
Raamat tegeleb ka ühe mu lemmikteema - mälu ja selle petlikkusega. Sellega, kuidas läbielatud trauma mõjutab inimest läbi elu. Näiteks üks mõtlemapanev tsitaat: Olen oma erapooletuse, objektiivsuse üle alati uhkust tundnud, aga nüüd tekib mul küsimus, kas need pole tühipaljad suretatud südame tunnused. Kõige selle teemade- ja detailiderohkuse juures on raamat lisaks ka väga kaunis keeles ning  põnevalt kirjutatud. Alguses mõtlesin, et tegemist on sellise Murakami stiilis vaikselt kulgeva looga, kuid tegelikult läheb lugu poole pealt päris põnevuslooks kätte, kus miski pole päris nii nagu esmapilgul paistab.
Olen kogu aeg oodanud, et keegi suudaks Aasia riikidest tõeliselt huvitavalt kirjutada ning olen selle lootusega ka kõik Minu-sarja Aasia raamatud läbi lugenud, kuid võin kinnitada, et just sellest raamatust sain ennast huvitatavate ajaloo ja kultuuriteemade kohta enim informatsiooni. Autor on osanud iga teema juurde natuke selle olemusest juurde rääkida ning seda nii, et tausta lahtiseletamine põhiloo suhtes kunstlikuna ei mõju. Raamatu lisaks on autori märkused, kust leiab viited raamatutele, mis "Õhtuste udude aia" kirjutamisel talle abiks olid ning millest erinevate teemade puhul lisalugemist otsida.

Kommentaare ei ole: