teisipäev, juuli 14, 2015

Punk'n'Roll 2015

Käisime siis nädalavahetusel Punk'n'Rollil nagu juba traditsiooniks saanud. Mulle oli see igatahes vist kuues kord, aga päris kindel ei ole. Olen käinud korra või kaks Kilingi-Nõmmel, siis korra Kohtla-Nõmmel ning nüüd viimased kaks korda Tartus Raadil (Tartus oli festival nüüd neljandat aastat järjest, ühel korral ma tite tõttu ei käinud). L. on nii 8-9 korral kohal olnud. Festival ise toimus 17. korda.
Kõikidest bändidest kirjutama ei hakka, sest see, kes teab, see teab, ülejäänute jaoks ilmselt liiga nišimuusika. Siit saab pikemalt lugeda ja kuulata ka kenasti. Kui aus olla, siis me teise päeva paari esimest esinejat ei näinud ka. Esimene päev kestis kauem ja kõvem möll läks lava ees lahti alates Kurjamist. No kes siis Kurjamit ei armastaks! Tekstide poolest raudselt kõige ägedam Eesti bänd üldse. Mina avastasin nad kahetsusväärselt alles siis, kui nad Wremjale oma "Mees sa ei tea"-lugu laenasid. See ossi-temaatika on siiski vaid üks tahk nende loomingust, kuigi suuresti tänu sellele on nad ainuesindajad oma žanris "geto-punk". Päris algusaegadel viljeleti suisa elektroonilist värki aga nagu ikka, on ka nende vanad salvestused üsna keeruliselt kättesaadav rariteet-kraam. Ma kunagi kuskilt sain ja olen õnnelik.
Peale Kurjamit ja enne esimese päeva peaesinejat Vennaskonda, pidi lavale tulema Läti bänd Rūsa. Väliskülalised on alati väga huvitavad, kuna enamasti keegi neist miskit eelnevalt kuulnud pole. Kunagi Kilingi-Nõmme päevil sai näha ka selliseid vendi, kellest kuuldud oldi, ning see oleks festivali äärepealt hingusele viinud. Juhtus nimelt kole ilm olema ja piletimüük polnud tasemel. Praegusel ajal on Punk'n'Roll oma kümneeurose festivalipassiga raudselt üks odavamaid festivale. Sel aastal oli muidugi nii, et Eesti vist ainuke tasuta rockfestar Amme Rock juhtus samale nädalavahetusele  ning publik ehk mõnes osas kattus, kuid kuna Punk'n'Roll on kindlasti nišiüritus, siis mingeid masse sinna ei oodatagi. Mulle näiteks meeldib, kui ma saan bändi otse lava eest vaadata, mitte kuskilt väikselt ekraanilt tuhade inimese selja tagant. Ahjaa, Läti bänd - see oli ülikõva! Lavale ilmus küll kõrgete kontsadega hõbedastes platvormsaabastes onu, kuid muusika oli a la Motörhead. Väga kaasakiskuv ja lahe. Laulsid nad muide Läti keeles, aga see ei häirinud üldse. Eestis mu meelest nii kõva rock'n'roll bändi polegi. Plekksaapad (Black Sabbathi kaverbänd) olid kunagi ägedad, aga enam nad vist miskit ei tee.
Õhtu naelaks oli siis Vennaskond, mida mõned küll õigel ajal mitte lõpetamise tõttu maapõhja kiruvad, kuid seekord esineti valdavalt vana kullaga ja rahvas oli pöördes. Lava ees käis paras möll, mul õnnestus ühe needitud "Against racism" sildiga tagi käest ka kena kriim kaelale saada, aga mis teha, kui oled selline kämbu, kelle nägu täpselt teiste õlgadeni ulatub.

Peale Vennaskonda üritasime ka telklas toimuvale aftekale, kus ka paar bändi esines, sisse saada, aga mingi tüüp uksel väitis, et pelgalt festivali käepaelaga ei saa. Ei saanud nagu aru, et mis mõttes, aga vaidlema ka ei hakanud. Järgmisel päeval pööritasid kõik selle jutu peale silmi, et oleks ikka pidanud ju saama. No see selleks. Hea oli, et varem koju sai, muidu oleks järgmise päeva algus päris hilja peale jäänud.

Teine päev algas juba kell pool kolm, aga meie jõudsime läbi kesklinnas toimunud Hansapäevade kohale alles peale nelja. Päeva alguses oli paar toredat vihmavalingut ka, me õnneks neist pääsesime. Teise päeva julgelt kõige rohkem rahvast erutanud bändiks oli Legshaker, kes esitab Dropkick Murphies'e stiilis Iiri pungi sugemetega Eesti punki. Selline korralik tantsumuusika. Juba teist aastat järjest Punk'n'Rollil, sest rahvas nõuab. Õigusega nõuab ka, bändi laulja on karismaatiline vend ja oskab rahva käima tõmmata. Ausõna, meil siin on enamik punkareidki väga vaikne ja vagur rahvas, kes vajab kättpidi tantsima talutamist.
Peale Legshakerit tuli Tartu Punk'n'Rolli veteran Project Dekadenz, kes juba neljandat aastat järjest esinejate nimekirjas. Muusikaliselt ei ole bänd päris minu teetass, sest mulle meeldib ikka sõnadest ka aru saada, aga õnneks oskab PD oma sõnumit ka muudmoodi edastada. Seekord näiteks luges laulja oma manifesti luulevormis ette. Jube hea luuletus oli, pealkirjaks vist "Anna andeks, Eesti" ja sisu umbes selline, et anna andeks, et ma homosid ja neegreid ei vihka, liha ei söö, lapsi ei oma, tööl ei käi jne. Aktuaalsetel teemadel, noh. Loomulikult jagunevad ka punkarid neilt arvamustelt kahte leeri nagu suur osa muid. Ja punkarite foorumites käib täpselt samasugune maailmavaadete võitlus nagu mujalgi. Noh, enda maailmavaatest ma olen siin rääkinud, aga näiteks L.-le jäi silma see, kuidas keegi meespunkar olevat teist samasoolist kõigepealt emmanud ja seejärel hüvastijätuks huultele musitanud. No miks nad nii teevad! Rõve ju! Miks nad seda demonstreerivad?! Ma siis seletasin, et sa lihtsalt võtad seda demonstreerimisena, sest see pole nii tavapärane vaatepilt - oleks poiss tüdrukut suudelnud, poleks sa sest miskit arvanud. L. muidugi väitis, et avalik amelemine on üldse rõve, aga no ma leidsin, et see on ikka tema probleem, mitte amelejate oma.
Vahepeal esinesid veel paar toredat bändi, aeg läks kiirelt ning juba tuligi lavale teise õhtu peaesineja, kelleks oli legendaarne Vanemõde. Rahvast ei olnud küll nii palju kui eelmisel õhtul, aga no ikkagi teine päev juba ning pealegi oli veel väljas täitsa valge ka (asjaolu, mis paljusid inimesi vaos hoiab). Melu oli siiski korralik, rahvas tantsis sabatantsu ning fännidega ei peljanud ühineda ka kitarrist Angela Aak, tänapäeval ei ole ju kitarridel enam juhtmeid taga.

Igatahes peale esinemist läks sõpradega jutt sellele, kuivõrd hea kitarrimängija Aak ikkagi on, ning miks teda nii vähestes bändides näha on. Blacky peaks tal ju viimane bänd olema, aga seegi ei tegutse aktiivselt. Kunagi Gunnar Grapsi Grupis mänginud virtuoos võiks ju rohkem rakendust leida. A. leidis, et ilmselt on siin mängus tema sooidentiteet. Kahju, et mul ei tulnud pähe küsida, et kas Angela oleks tema meelest edukam, kui ta olekski naisena sündinud? Ma pakun, et mitte. Kui palju Punk'n'Rolli laval üldse naisi oli? Naljakas, et kõigepealt kui Angela lavale astus, oli A. vaimustuses, et näe, vist mingi tšikkide punt tuleb! Ehk siis tšikkide punt oleks täitsa oodatud nähtus, aga millegipärast neid meil eriti ei ole. Deathcats meenub viimastest ägedatest tüdrukutebändidest (sellise nimega bände on kahjuks mitu ja niimoodi raske otsida). Mis neist saanud on? Kokkuvõttes ei taba ma ikka ära, miks välimuse ja orientatsiooni taga inimest näha ei suudeta - isegi ennast punkariks pidavad kodanikud, kes ilmselt ise täpselt sama asja käes kannatavad (stereotüüpne punkar kui loll ja räpane ühiskonnaheidik).
Viimaseks esinejaks jäi siiski hoopis Kuudes Silmä Soomest, mis Vanemõega millegipärast kohad vahetanud oli. Kahjuks oli lava ees rahvast ikka väga vähe selleks ajaks, sest bänd oli minu meelest ülihea. Tegemist oli siis oma muusikas süntesaatorit kasutava bändiga, mida Last.fm tag'ides ka gootirockiks ning postpungiks liigitatakse. Nende, paistab, et ainuke plaat on Spotifys kenasti olemas ning soovitan kuulata. Igati äge (kui nii sobib öelda) maailmalõpumelanhoolia (ei varastanud seda Postimehe arvustusest, vaid oleksin ise lihtsalt täpselt seda sama sõna nende iseloomustamiseks kasutanud), meenutas veidike Psychoterrori mõtlikumaid lugusid (n Evely läks linna). Kahjuks päris lõpuni ei saanudki kuulata, kuna L. läks veidi enne bändi lavale tulekut ära käima ja kui A. teda enam üles ei leidnud, läksin ise otsima ning muidugi leidsin esimesel katsel ühe telgi tagant magamas. Suundusime seejärel koju ära.

5 kommentaari:

ritsik ütles ...

Hämmastav, et paljud sinu nimetatud bändid üldse veel eksisteerivad. Olen ekspunkari naine ja meil kodu pungiplaate-kassette täis :)

Marca ütles ...

Noh, üldiselt piirdub vanadel bändidel see eksisteerimine vaid kontserttegevusega. Vennaskond siin küll üllitas vist aasta tagasi uue plaadi, aga ega seda keegi kuulata ei taha. Suurem rõhk on olnud ikka uutel bändidel, kuid peaesinejaks pannakse jah tavaliselt mõni "vana kala", mis erinevat publikut ligi tõmbaks.

Eliisabet ütles ...

Mul praegu nii torkas, et oleks võinud ikka ka tulla... A hakkasin põnnama, et asjad jooksevad liiga kokku ja ma lõpuks lihtsalt ei jaksa kõike head vastu võtta.

Rents ütles ...

Läti bändi nimi tähendab muide roostet, väga traditsioonidekohane nimi. :D Aga mulle ka täitsa meeldib, midagi on seal, ei tao niisama taldrikuid kokku.

Hundi ulg ütles ...

Olen mõistetavalt rongist maha jäänud, teadmata, kes mida teeb. Vennaskonnast on kahju Sinu kirjutatu põhjal. Nende tulemine omal ajal oli kahtlemata tase.