Ultrabeib arvab

Minule, ja ilmselt enamikule sattus see karikatuur ette eraldiseisvana, kontekstist välja rebituna ja seesugusena põhjustas see esmapilgul tõesti wtf? emotsiooni. Pigem aga selles osas, et mis mõttes leiab beibesid kõige rohkem juura- ja majandusteaduskonnast? Kohe päriselt ülikool ise reklaamib ennast sellega välja? Sellele, et neid beibesid leiab, ei vaidle üldse vastu. Mu meelest aga läks kogu see protest veidi vales suunas. Mind pani imestama hoopis see, et mismõttes tuuakse välja 7 stereotüüpi ja kõigest 1 neist on naine - TÜ-s kokku on naisi ju suisa 66%. Ok, paar välja toodud tüüpi on sootud, vähemalt minu treenimata silmale. Ja mis mind tegelikult häirima jäi, oli see, kuidas taaskord, kui mehed sellele faktile tähelepanu pöörasid, et enamik stereotüüpe käis hoopis nende kohta, tuli kärmelt vastuseks, et ei-ei, oluline on vaid naiste steretüübistamine. Ma ei ole selle koha pealt vist feminist vaid pigem võrdõiguslane. Näiteks "elupõletaja" on ju selgelt solvav meestele - "kodutöödega aitavad abivalmis kursaõed" - ahsoo, mehed on nii lollid, et käivad ülikoolis vaid õppelaenu eest joomas ja läbi veavad neid usinad kursaõed? Mu meelest on stereotüübid ja igasugu klikimagnetitest nimekirjad üldiselt tobedad. Nalja vastu pole mul midagi, ma ei tea, kas just ülikool peaks selle trendiga kaasa jooksma, aga ohkida nüüd, kuidas ainult naistele on liiga tehtud, on ka nagu ebaõiglane mu meelest. Mulle tundub, et mõnes kohas oleks meil rohkem vaja võrdõiguslaste häält kui ainult feministide oma, sest praegu jääb küll tunne, et naised võitlevad meeste vastu või vähemalt neid absoluutselt mitte arvestades.
Mulle ei meeldi ka seisukoht, et Põrgus on eriline koht naistele, kes teisi naisi ei toeta. Mitte ainult seetõttu, et see mulle otseteed põrgusse näitab, aga ma tõesti leian, et ma ei pea kedagi toetama pelgalt seetõttu, et mul on temaga samad suguorganid. Lisaks julgen ma arvata ka seda, et paljudes teemades ei saa maha vaikida naiste enda vastutust, mida mu meelest kangesti teha püütakse, öeldes, et ühiskond on süüdi. Mu meelest kasvatab see õpitud abitust veelgi. Oh, meil on ju klaaslagi, sellepärast ma ei jõuagi kuhugi. Ma arvan, et mõnele päris meeldib see klaaslagi, see vabastab pingutusest. Igasugu konkreetsetele šovinistidest mölakatele tuleb muidugi vastu astuda, aga samuti on olemas konkreetsed isikud, kes on tegelikult ka ise süüdi, et nad tippu jõudnud ei ole ning ei ole neid sealjuures takistanud ükski mees ega kuri ühiskond. Kusagil feministide grupis niimoodi arvata ei tohi, siis oled kohe šovinistliku ajupesu ohver. Kõik huvigrupid muutuvad minu meelest mingil hetkel sektiks, kus teisitimõtlemist või asjade kahtluse alla panemist ei sallita. Mulle on teisitimõtlemine alati südamelähedane olnud. Iseasi, kas sellist asja nagu teisitimõtlemine (või oma peaga mõtlemine) üldse olemaski on, me kõik mõtleme endale ettejuhtunud raamistiku piires (kogemused, keskkond, geenid).
Kvootide kohta näiteks - kuidas me saame kindlad olla selles, et võrdsuse saavutamine ametipostidel nö loomulikul teel on läbi kukkunud seetõttu, et kusagil toimib meeste ringkaitse, mille murdmiseks on kvoote vaja? Äkki on see läbi kukkunud lihtsalt seetõttu, et enamik naisi ei soovi olla juhtival kohal? Äkki on meestel keskmiselt rohkem liidrigeene? Või tegelikult ei tahaks meist keegi suurt kontserni juhtida vaid rahus elada ja selle juhtimise on mehed enda kanda võtnud stereotüübi kohaselt, mis näeb mehes pere ainuisikulist ülalpidajat? Hoopis mehed on ohvrid, mitte kasusaajad? Mulle siiski meeldib mõelda, et ühiskonnad arenevad loomulikul teel, mitte kunstlikke meetmeid kasutades (sest vanaema rääkis mulle, mis juhtus siis, kui hiinlased varblased ära hävitasid...) ja ma ei näe vähemalt meie ühiskonnas naistel mingeid erilisi takistusi juhiks saamisel. Hetkel on feminismirindel mu meelest põletavam probleem beibekultuse peale surumine ja pidev sugude üksteisele vastandamine, seda siis Eestimaal, kus selle töö võiks vabalt võrdõiguslikkuse sildi alla panna, hirmutamata keskmist onu Heinot karvase ja kurja feministi kuvandiga.