Laevaga merel

Vahepeal lõbustasin end sellega, et vaatasin Youtubest videosid teemal "laevad tormisel merel". Ma ei tea, ilmselt kõigile need nii ei mõju, aga mul võtavad küll seest õõnsaks. 
Igatahes novembris saab meil 10 aastat firmas töötatud ja selleks puhuks pidime mingi grandioossema tähistamise ette võtma kui lihtsalt joomine kusagil pubis. Niikaua kui meie, uimased eestlased, siin mõtlesime, et kus ja mida, suutsid rootslased välja käia oma plaani - pubis joomisest lahedam variant on ju juua laevas! Jeee! Nojah siis. Kas sõnaga "jaanuaritorm" ei meenu ka kohe mingisugune "novembritorm"? Sügistuuled? Millal see Estonia uppuski? Sügisel ikka, eks. Hea meelega sõidaksin mina laevaga ainult suvel. Ilusa ja tuuletu ilmaga.
Eelmisel korral umbes viis aastat tagasi, sai meie emafirma kümneseks ja ka siis läksime laevaga Rootsi. Maikuu oli. Ma räägin teile, mis siis oli. Kõik laabus kenasti, tormi ei tulnud, hakkasime magama sättima. Laevas teadupärast on pidevalt üks igavene kolin ja mürin, magama on raske jääda. Enamik inimesi joob ennast hea une nimel muidugi täis, aga ma väga ei tahtnud, sest järsku oleks hoopis merehaigus peale tulnud. Võib-olla ma isegi tukastasin korraks, aga ärkasin igatahes üles mingisuguse häire peale. Oli pilkane ja pime öö, arvestuse kohaselt olime umbes poole maa peal ja sireen üürgas. Mu kajutikaaslased magasid õndsat und. Mõtlesin, kas tasuks nad üles ajada, häire ju ikkagi, või on parem kui nad õndsas teadmatuses une pealt upuvad, sest no olgem ausad, pääsemislootust meil eriti ei oleks - üks pensionieas naisterahvas ja kaks keskmisest nõrgemat ja füüsiliselt mitte tippvormis olevat neiukest. Ma oleks ise valinud une pealt uppumise kui selle, et ma öösärgis kusagil treppidel võideldes ennast vigaseks kukun ja valudes piineldes surma ootama jään. Ilmselgelt tutvusin ma õrnas eas liiga palju Estonialt pääsenute mälestustega...Mul igatahes une pealt uppumise luksust enam ei olnud ja otsustasin ennast voodist alla ajada ning koridori peale asja uurima minna. Piilusin ukse vahelt, ei mingit paanikas tormamist koridorides, üks ülikonnas meesterahvas liikus kohvrit järel vedades rahulikult mööda koridori minust eemale. Panin ukse kinni. Mis pagana häire see siis on? Äratus neile, kes Ahvenamaal maha tahavad minna? Illuminaatorist välja vaadates ei paistnud midagi, ei ühtki tuld, öö oli kottpime. Ronisin voodisse tagasi ja närisin tekinurka. Ärkasin hommikul selle peale, et kajutikaaslased pakkisid juba omi asju, ma oleks hea meelega veel paar tundi põõnanud. Hommikusöögilauas kohtusin ka oma meeskolleegidega, kelle kajut asus meie omast vist korrus all pool ja kuhu pakku minemist olin samuti öösel kaalunud. Mitte keegi meestest polnud öösel mitte midagi kuulnud. Tüüpiline! Kõik naersid mu paanika peale hommikul. Kõik olid korralikult ennast välja puhanud.
Lennukit ma nii väga ei umbusalda. Enamasti saavad kõik paugust otsa ja ongi kõik. Laevad seevastu, Estonia, Titanic - kui lennukis ei sõltu su ellujäämine sinust endast, siis laevas tuleb elu eest võidelda. Külm vesi, suured lained, karjuvad inimesed, meeleheide, surmahirm. Loomulikult saan ma mõistusega võttes aru, et päevas sõidab sama marsruuti kümneid laevu ja ükski neist ei upu, nii nagu samamoodi on taevas tuhandeid lennukeid, mis alla ei kuku. Ja ega laevaski on ärkvelolekus tore, aga just siis kui tuleb oma naril magama jääda ja sa kuuleid neid helisid ja mõistad kui pisike see laevake ikka on keset kogu seda suurt merd, siis hakkab kõhe. Häire on viimane asi, mida sa sel hetkel kuulda tahad.
Ilma Estonia katastroofita oleks kogu seda kõhedust ka kindlasti vähem. Mäletan seda katastroofile järgnenud hommikut üsnagi selgelt. Olime koolis ja koolil oli millegipärast leinalipp heisatud. Alguses ma ei teadnud miks, ühe klassivenna ema oli just surnud, mõtlesin, et ehk sellepärast. Päeva peale saime teada. Õhtul vaatasime uudiseid. Millegipärast mäletan ka telekast kaadrit kapten Pihtist tekkidesse mähkunult kiirabiautosse minemas. Või on see hilisemate uudiste valguses tekkinud nn võltsmälestus? Väidetavalt ju seda salvestust ei eksisteeri. Olin koos vanematega katastroofile eelnenud suvel Estoniaga Rootsist Eestisse sõitnud. Olin üks väheseid lapsi, kes teadis, milline ja kui suur see laev tegelikult oli.