teisipäev, oktoober 13, 2015

Faktide kontrollimine on nõrkadele

Ma saan aru, et tänapäeval on infoküllus läinud nii suureks, et raske on tõde valest eristada, sellegipoolest jääb mulje, et igasuguseid vandenõuteooriaid, uskumatuid lugusid ja laest võetud diagnoose on kordi kergem üles leida kui konkreetseid fakte. Ja ma ei räägi siin teaduslikest faktidest, mida osades ringkondades ju üldse faktideks ei loetagi, vaid reeglitest, seadustest ja muust sellisest, mis on must-valgel kirjas ega jäta tõlgendamisvõimalusi. Ma saan isegi aru, kui Inna-Katrin Hein kirjutab oma artiklis, et Horvaatia pealinn on Dubrovnik, sest ta lihtsalt ei tule selle peale, et kusagil on ka mingisugune mõttetu Zagreb, kus pole merd ega midagi, aga ma ei saa aru, kui niimoodi kontrollimata faktidega kellelegi midagi tõestama minnakse või lausa vaidlema hakatakse.
Näiteks eile kirjutas üks lapsevanem manitsuskirja ühele õpetajale, sest too olevat lubamatult käidelnud delikaatseid isikuandmeid, mis on seadusega vastuolus ja millest nüüd palju pahandust võivat sündida. Delikaatsete isikuandmete all mõtles ta isikukoodi. Ma ei tea, kui mina usun end arvavat, et miski on seadusega vastuolus, siis ma kõigepealt lähen ja vaatan natuke neid seadusi, aga see ei ole vist loogiline? Kuna ma töötan isikuandmetega, siis arvasin end teadvat, et isikukood kohe kindlasti delikaatsete isikuandmete alla ei kuulu. Et end mitte lolliks teha, guugeldasin üle. Alla sekundilise vaevaga leiame kohe seaduse, mis loetleb delikaatsed isikuandmed ning samuti on kohe esimesel otsingulehel link Andmekaitse Inspektsiooni korduma kippuvatele küsimustele, kus on selgelt kirjas, et "isikukood kuulub tavaliste, mitte delikaatsete isikuandmete hulka." Iseasi muidugi on isikukoodide avaldamise otstarbekus, kuid "suur pahandus" sellele vaevalt järgneb nüüd. Samuti ei ole pahalastel pelgalt isikukoodiga võimalik midagi kriminaalset korda saata nagu kirja autor samuti kartis. Kunagi jah oli teemaks, et kiirlaenu sai võtta ainult isikukoodi teades, kuid need ajad on nüüdseks möödas.
Võib-olla näitab see midagi koledat minu isiksuse kohta, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ma asuks võitlusse kontrollimata fakte kasutades. Eks ma olen tänu sellele nii mõnegi kihlveo ka võitnud või vähemalt mitte kaasa läinud nendega, kus ma panustaksin olukorras, kus ma 100% enda õiguses kindel ei ole. Seda enam lööb mind ikka pahviks see, kui teised niimoodi teevad.
Konkurentsitult kõige hullem olukord, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaks teise inimese eest maa alla vajuda, oli see, kui ma andsin oma hoole ja armastusega kirjutatud "romaani" ülelugemisele ja sain vastuseks, et "ma ei saa aru, kuidas pealtnäha haritud inimene teeb niivõrd labaseid õigekirjavigu, ma ei suutnud seda lõpuni lugeda!" Kogusin ennast natuke selle peale ja soovisin siis, et täpsustataks neid labaseid õigekirjavigu. "No mitmes kohas kirjutad sa "mõttetu" kahe t-ga!" Kui ma siis ennast rahulikuks sundides soovitasin soojalt õigekeelsussõnaraamatusse vaadata, sain vastuseks, et "no ei tea, eks neid reegleid muudetakse ka koguaeg, meile omal ajal õpetati küll, et mõttetu käib igal juhul ühe t-ga!" Seda fakti ei oska mina ümber lükata, aga julgen arvata, et mõttetu kirjapilt sõltub sõna "mõte" omastavast käändest, mis on igal juhul kahe t-ga.

1 kommentaar:

Kaur Virunurm ütles ...

"Võib-olla näitab see midagi koledat minu isiksuse kohta, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ma asuks võitlusse kontrollimata fakte kasutades. "

Jah, näitab. See näitab, et sind huvitab sisuline tulemus või tõde, mitte võit. Kui su eesmärk oleks vastaspoole põrmustamine (naerualuseks tegemine, vait sundimine vms), siis selleks pole tõde enamasti kuigi efektiivne vahend. Demagoogia, sarkasm, populaarse (mis sest et vale) arvamuse kasutamine on palju töökindlamad ja vähem pingutust nõudvad kui faktide kontrollimine.

Lisaks võib fakte kontrollides selguda, et sul polegi õigus. S.t. sa annad loobumislahingu. Mis sinu jaoks võib olla okei, aga mõne teise jaoks üldse mitte.