esmaspäev, oktoober 12, 2015

You hang out with trash and you start to smell like garbage!

Lugesin "Minu Shanghaid". Praeguseks ilmunud Aasia piirkonna raamatutest minu lemmik (koos Kambodžaga, ülejäänud on kahjuks pigem pettumuse valmistanud) . Ladus jutt, palju infot, muhedalt kirjutatud - kohe näha, et erudeeritud inimese töö. Enamik teisi lugejaid on sama arvanud. Välja arvatud üks tüüp Goodreadsis, kes heidab autorile ette eneseimetlust - no on siis vaja oma keeleoskust, maratonide läbimist ja kooliharidust teistele ette laduda! Nagu tilk tõrva meepotis ikka, pani ka see arvamus mind mõtlema.
Keskkoolis kuulasin ma räppi ja juhindusin ka isiklikus elus A-Rühma sõnade järgi: "Sa pole mitte keegi, kui sa pole pärit hoodist!" Ehk siis tundus mulle, et cool on olla probleemne, mitte korralikust perest viieline. Mul oli üks "tore" sõbranna ka, tema oli tõesti otse "hoodist", kes alati kõigile oma tuttavatele osatas, kuidas mina olevat "intelligent, kes käib keskkoolis". Tema oli kutseka dropout ja no üldiselt minu- ja temasugused koos ei hänginud. Ema üritas mulle sama väita, et no miks sa ei võiks normaalsete, tublide lastega sõbrustada, aga noh, mul oli vist nendega igav või no kes enam mäletab, mida see tiineka pea siis mõtles. Selle konkreetse inimese suhtes oli mu emal küll õigus, sõprus lõppes päris koleda pauguga, kuid see ei ütle mitte midagi teiste kohta, kes samuti minust kehvemini koolis hakkama said. Samas oli sellel esimesel sõbrannal vähemalt nii palju mõju, et ma eeldasin, et õppimine ja muud viisakad hobid on kõigi meelest cool olemise juures negatiivseks nähtuseks. Mina teismelisena tahtsin loomulikult kõigest hingest cool olla, sest uskuge või mitte, põhikoolis ma igatahes cool ei olnud. Nii ma siis tegingi ennast kogu aeg kehvemaks. Luuletasin, kuidas mind ilmselt kohe-kohe koolist välja visatakse, kuidas mul mata vist tunnistusele kaks tuleb jne. Mu teod kandsid vilja ka (kuhu nad selle vilja kandsid?) ning kui mingi hetk paralleelklassivennad, kes mind vaid imidži järgi tundsid, küsima hakkasid, et "no lähme jälle peole vä?" või lõpueksamite ajal osatasid, et "said siis bioloogia ikka kolme kätte vä, et eksamile lubati?", ajas see mul harja punaseks. Kui madalaks nad mind peavad? Mis mõttes "bioloogia kolme", ma olen paganama bioloogia-geenius! Mul on bioloogia eluaeg viis olnud, ma olen olümpiaadidel käinud! Isegi hiljem, ülikoolis, jäi üks tüüp punnis silmadega mulle koridoris järele vahtima, umbes et mida sina siin teed? Või noh, ma vähemalt eeldan, et ta selle pärast jõllitas, mitte mul ei olnud seelik aluspesu vahele kinni jäänud vms. Ma olin ise nii kindel olnud, et olla loll, tähendab olla lahe, et ei olnud tähelegi pannud märke, mis sellele vastu rääkisid.
Mul oli väiksest peale sõbranna, kes armastas kuulata, kuidas ma talle endakirjutatud lookesi ette lugesin. Mu põhikooli pinginaaber ütles mulle aastaid hiljem, kuidas ta alati räägib minust teistele, kui tüdrukust, kes oskas isegi tolmurullidest muinasjutu kirjutada. Enamik neid, kes ise ülikooli sisse ei saanud, olid vaimustunud faktist, et mina seal käin. Ainult tõeliselt rumalad on kadedad selle üle, kui keegi neist mingis asjas parem on. "Mina küll ülikooli minna ei taha, seal pole midagi huvitavat õppida ja pealegi võetakse sinna igasugused tänapäeval vastu!" - selliseid "hapud viinamarjad põses"-ütlemisi olen elu jooksul vist vaid ühe korra kuulnud. "Ära kunagi häbene seda, mida sa oskad!" kordas kunagi ka üks motivatsioonipilt. Sellepärast vist inimesed omasuguste seltsi otsivadki, et mitte end erinevana tunda? Ja kui omasuguseid ei leia, siis õpivad koos hundikarjaga ulguma? Äkki, kui ma oleks rohkem tublide ja edasipüüdlike lastega suhelnud, oleks ka minust parem inimene saanud? No vähemalt ei ole ma kade inimeste peale, kes oskavad mitut keelt, julgevad vastu võtta väljakutseid, harivad ennast ja reisivad mööda ilma ringi.

Kommentaare ei ole: