teisipäev, oktoober 20, 2015

Hulluks kassinaiseks kasvamine

Tõde on ikka see, et kirjutama ajab ainult trots, sest tegelikult tahtsin juba varem oma numminupi-pisitrulla-kukununnu kiisukesest pikema posti teha, aga lõpuks oli ikkagi Rentsi kommentaar kassiomanike teemal see, mis ajendi andis. No et ikka veenda üldsust selles, et kassiomanikud ei ole üldse nii hullud kui mittekassiomanikud neid näevad. Sest minu tiburull on ju niiiii numps! Ehk siis juba ette läbikukkunud sooritus.
Ok, tegelikult on nii, et ma tõepoolest imestan, kuidas ma olen suutnud enamuse oma elust ära raisata ilma kassita elades, kuid suurem osa tuttavaid küsib iga kord kohtudes kavala näoga, et noh, olete juba kassist pasteedi teinud või? Ilmselt on meil kassiga lihtsalt vedanud (ja tal pole veel esimest jooksuaega olnud ka), sest ta on tõeliselt mõistlik loomake meil. Et kõigepealt ikka negatiivsest rääkida siis, jah, hommikul võiks ta täpselt pool tundi kauem magada, aga nagu ma aru olen saanud, siis on üldse hea see, kui kass kogu öö põõnab. Nädalavahetusel käisime aga kontserdil, lapsi kodus ei olnud ja pühapäeva hommikul ei alustanudki kass oma kisa kell seitse nagu tal kombeks, ehk siis ilmselt kisab ta ainult seetõttu, et tal tekib kohutav igatsus nende kahe pisikese inimese järele, kelle magamistoa uks hommikuti kinni on. Laste tuppa ei saa teda aga lasta, sest tal on komme teki all olevate jalgadega mängida ning ilmselt ajaks ta lapsed niimoodi üles. Teine ebameeldiv hobi on kassil veel, nimelt ta armastab üht ainust lille, mis mul pea kõige kaunimalt vohab, või noh, nüüdsest vohas, sest kass on käinud seda oma kümme korda rüüstamas. Ükski teine lill kassi absoluutselt ei huvita. Teooria sellest, et kahepoolne teip kassi lillepotist eemal hoiab, ei pea sugugi paika. Samuti aitab veeprits vaid kassi lille küljest lahti saada, mitte aga teda sealt ka edaspidi eemal hoida. Ainuke, mis aitab, on füüsiline barjäär, aga no ikka ununeb toa uks vähemalt korra nädalas lahti.
Muus osas on kass tõeline armas kaisuloomake. Vähemalt täiskasvanute jaoks, kes aduvad ära, millal kassil kaisutamisest siiber saab. Lapsi ta vahest ikka hoiatab kerge hammustamise abil, enamasti millegipärast just Minit, kes on nii solvunud, et teda kui kassi ametlikku maaletoojat kõige enam vaenatakse. Mikro võib rahulikult kassi padjana kasutada, too võtab lihtsalt Mikro pea ümbert käppadega kinni ja kukub ta nägu lakkuma. Jube imelik oli see kassi lakkumine algul, kassi keel on ikka nii kare, et ma ehmatasin kõigepealt ära, et nüüd vist hammustas, aga ei, limpsis hoopis.
Kass on mõnus laisk loom, keda silitada ja kes siis, kui juhtun kodus tööd tegema, heidab end väljakutsuvalt kõrvaltoolile pikutama, et no vaata, kui hea elu mul on, ainult põõna ja mõnule, sina loll, pead tööd tegema. Üldiselt kass ainult sööb ja magab, mõnikord käivad tal hullutuurid ka peal, siis ta lihtsalt tormab kõrvad lidus ühest toast teise, aga no kellel meist siis hooge peal ei käiks. Ööund magab kass meie voodis otse loomulikult. Teate, kui hea tunne on, kui selline pehme karvapall sulle külje alla poeb või oma pisikeste jalakestega sulle seljamassaaži teeb? Üldse on ta selline äärmiselt inimlembene tegelane, omaette olla ei taha vaid liigub alati sinna magama, kus mõni inimene on ning annab oma lähenemisest märku valju nurrumisega. Ma polnud seda enne kohanud, et kass lihtsalt niisama, ilma paitamata nurruma hakkab, aga seda ta teeb ja hästi kõvasti. Ilmselt sordiviga.
Boonus on kassi puhul veel see, et temaga saab süümepiinadeta infantiilset ila ajada ilma, et ta selle peale hammustaks nagu lapsed ja mees tegema kipuvad. "Kes on emme kullapai titatibu? Ah, kes on emme musipall? Pluti-pluti, küll sa oled nunnukene! Emme silmaterakene!"
Pildistada on kassi üle ootuste raske, sest ta on pidevas liikumises ja isegi magavana suudab ta fotole udune jääda. Pealegi pole ta mul üldse fotogeeniline ka - päriselt läigib ta kasukas väga kaunilt, mitte ei ole selline hallikas-must tuust ning üldse näeb ta fotodel kuidagi niru välja, tegelikult on ta pidevalt olnud kaalukõvera maksimumpiiri peal.
Aga mõned pildid siis ikkagi:
 Pisi-Tommy paar nädalat tagasi. Praegu tundub ta juba poole suurem.
 Karga kohe kaamerasse!
 Karpides magada meeldib, aga ainult sellistes, mis pealt lahti. Mini hoolega meisterdatud kinnine kassikoobas ei sobi.
 Inimesed, toitke mind! Titetoolis on raudselt veidi puru, mida näljaajal nosida.
Aknalaual on hea magada. Kaktustest manööverdan mööda, sest need mulle ei maitse.

4 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Nagu meie kassist kirjutaks. Ausalt! Jah, mängib laste jalgadega... jah, nurrub lähenedes... jah, saab süümekateta tutiplutitada... jah, pildile ei jää... ja kõik muu kah!

Lendav ütles ...

Kass teeb mu meelest elu palju rikkamaks. Nii palju rõõmu ja lusti, vahel muidugi pahandusi ikka ka.

Mul on 2 kassi. Kui lapsed koolist tulevad, on esimene küsimus, kus kassid on? Ja siis minnakse, silitatakse ja nätsutatakse kassid üle, ning lapsed on rõõmsad ja rahulikud vaatamata sellele, mis iganes koolis enne juhtunud oli.

Ma ei kujuta enam elu ilma kassita ettegi, mis sest et üks neist tuleb süüa nõudma mitte pool, vaid vähemalt tund enne normaalset ärkamise aega ja teine ikka veel mõnikord kipub paarist kohast tapeeti maha võtma.

Nii nunnu loom Sul, olen siin juba 4x lugemas ja pilte vaatamas käinud :)

Indigoaalane ütles ...

nii armas lugu:)

Kas see lõhnaprobleem sai lahenduse?

Marca ütles ...

Aitäh-aitäh! Lõhnaprobleem sai vist lahenduse jah, kui me just lihtsalt ära pole harjunud, aga tundub, et mõni kassiliiv on ikka parem kui teine ja päiksel ei tohi lasta kassiwc peale paista :)