esmaspäev, juuni 13, 2016

Kust peavad lapsed jooma?!*

....ja mida sööma!?
Käisime siis Mini tulevase kooliga tutvumas. Räägiti igasugu korralduslikke teemasid ja muuhulgas anti teada ka päevaplaan. Tunnid kestavad esimesel aastal orienteeruvalt keskpäevani, lõuna on enamasti...kell 10. Ma ei kujuta hästi ette, et laps, kes sööb veidi enne kaheksat hommikusöögi, oleks kella kümneks juba nii näljane, et lõunat süüa, kuid eks söögivahetunnid on paika pandud kõiki arvestades ja seega need, kel vähem tunde, peavadki kõige varem lõunale minema. Ega see suur probleem olegi, võib-olla mõni laps hommikusööki ei söö ja temal on kindlasti kõht tühi ning Mini armastab söömist, seega teda ilmselt kõhu täisolek ei takista. Asi, mis mulle kahtlasena tundub, on hoopis see, et süües koolis kell 10, saaks laps järgmise toidukorra alles õhtul viie paiku, kui vanemad koju tulevad. Üldse ei imesta enam laste üle, kes krõpsupakk peos, koolist koju vantsivad. Esimese klassi lastele on olemas siiski ka pikapäevarühm, mis kestab umbes kolmeni ning kus samuti süüa antakse. Sealne toidukord maksab aga oluliselt rohkem kui tava koolilõuna, sest seda linn ei doteeri, seega ilmselt paljud vanemad loobuvad pikapäevarühmast.

Kas laps tuleb aga toime ise enda toitmisega kodus? Võileiba peaks 7-aastane oskama teha küll, ainuke jama on selles, et produktide kättesaamiseks peab ta tooliga mööda kappe ronima. No loodetavasti ei kuku alla ega murra kaela. Samamoodi tuleb loota, et ta ei vali või määrimiseks ning kurgi lõikamiseks kõige teravamat nuga ega lõika sellega näppu. Mina sellises vanuses kunagi üksi kodus olema ei pidanud, mul oli vanaema, kes kõik ette-taha ära tegi. Õpitud abitus, jaa-jaa. Hilisemates klassides toitusin ma nii, et mulle osteti nädalaks ette mingi kogus valmistoitu, mida ma siis endale mikrolaineahjus soojaks lasin. Olen täitsa elus veel. Võisin vabalt igal hommikul ühe külmutatud Saarioneni pitsa sisse ajada, ohtra ketšupi ja majoneesiga, õnneks olin siis veel selles eas, et säärane toitumine mingit kaalutõusu ei põhjustanud. Ma ei tea, kuidas teistel oli, kuid meil küll kodus mingist tervislikust toitumisest juttu ei olnud.

Tänapäeval saavad aga paljud vanemad šoki paljalt mõttest, et nende laps peaks sööma külmutatud kiirtoitu ja seda veel mikrokas soojaks laskma. Ega ka võileib ju mingi tervislikkuse etalon ole. Mida see laps siis endale valmistama peaks? Leidsin Internetist sellise tabeli (pildil klikkides näeb suuremalt):
Enamikku tabelis kirjeldatud masinatest mul niikuinii kodus ei ole. Suurt osa neist toitudest, mis seal kirjas, ei ole ma ise valmistanud või siis olen teinud paar korda elus katsetamise mõttes. 6-8 aastaste juures on muidugi mainitud ka seda, et vanema järelevalve on nõutav. Kartuleid ja muid vilju õppisin ma koorima alles täiskasvanuna eraldi elades, kuigi olin otsustanud, et ostan eluaeg vaid kooritud variante - eks ma proovisin küll paar korda lapsena, aga ema arvas, et pole mõtet minu järel oodata, kui tema saab kiiremini kooritud. Seal tabelis on ju all ka, et "tundke rõõmu!" - minu ema küll söögitegemisest rõõmu ei tundnud, see oli tüütu kohustus ja aja raiskamine, seega ei kujutanud ka mina ette, et söögitegemine võiks mingi lõbu olla, mida hobikorras teha. Mingite küpsetiste või magustoitudega ei jamanud ema kunagi, ise olen mõned korrad teinud, aga eriliseks meelelahutuseks seda ei pea.

Huvitav, kas kokkamisarmastus sõltub tõesti nii palju eeskujust või võib ka ilma selleta tulevaseks toidublogijaks kasvada? Ilmselt saab minu lapse iseseisvaks menüüks siiski võileivad ja jogurt, mingit perele risotto ja šokolaadikoogi valmistamist ma temalt ei eelda.
Sugulane läks eelmisel aastal kokaks õppima, selline laps, kes ka muidu peale ketšupiga friikate muust väga ei toitunud. Nüüdseks on ta päris mitu korda kodus sünnipäevadeks suussulavaid küpsetisi teinud. Kuna kokandus polnud tema esimene valik, siis huvitav, kas oskuste olemasolu tekitab ka huvi kokkamise vastu või on tegemist taaskord inimesega, kes on küll ameti selgeks õppinud, kuid kokatööst ei unista ega kokka ka oma lõbuks.

* see on üks vana nali lapsepõlvest, mida mu isa ikka armastas: Aafrikas on kõrb, vett ei ole, kust peavad lapsed jooma?!

5 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Mul on sest "13-16" oskuste tabelist olemas kaks: oskan asju praadida ja julgen nuga puhtaks pesta. Ülejäänud on kõik puudu.

A see esimese klassi kooliaeg on alles õis.
Mis saab koolivaheajal?
Pikapäevarühm on kinni, süüa ei anta ei kell 10 ega 15.
Mis teed?

Nele ütles ...

Enda näitel julgen öelda, et lapse kokkamisoskused ja -huvi ei sõltu kodusest eeskujust. Minu ema tavaline kokakunst piirdus jahukaste ja kartulitega, vahele makaronid hakklihaga. OK, pidudeks tegi kasukat ja charlotte-torti aga peod olid paar korda aastas. Sügavkülmas olid pitsad mind ootamas, et peale kooli süüa saaksin.
Kuna ma üksiku lapsena olin palju üksi kodus siis lükati kodus kokkamine minu õlule kui olin kuskil 12. Algul tegin ka keedukartult ja kastet aga mingil hetkel hakkasin katsetama ja muid roogi lisama. Nii oligi, et nii ahjuprae, liharullid kui koogid-pirukad pidin mina tegema. Ema hakkas kooke küpsetama ja ahjupraadi tegema olude sunnil kui ma peale ülikooli enam koju ei kolinud.
Seega julgen öelda, et eeskujust kodus ei olene, kas lapsest saab ise kokkaja või mitte. Pikapäevarühma söök võib küll olla omavalitsuse toetuseta aga ega ta ju kodus söömisest väga kallim pole? Vähemalt on lapsel pärastlõunani seltskond ja saadetakse toidetuna koju :)

Marca ütles ...

Kaur: no seda vaheaja asja saan sel suvel harjutada. Lasteaed läheb juulis kinni, aga meie puhkus algab alles augustis. Ma saan õnneks kodunt ka tööd teha ja silma peal hoida. Üks kuu on muidugi köömes kolme kõrval, aga ega miskit mõistlikku üle ei jää ju ka. Vanaemad käivad tänapäeval tööl ja laagrid, kui neisse üldse kohta saab, kestavad väga lühikest aega. Võib-olla tehakse meil ka varsti see seadus, et alla 12-aastane (või oli see 14) ei või minutitki omapäi olla, seni aga on ilmselt anarhia koolivaheajal. Ema mul ohib kogu aeg ja üritab justkui vihjata, et mul tuleks lapse valvamiseks töölt ära tulla. Tulgu parem ise.
Nele: kindlasti pole kallim, ikka odavam. Mulle ka see variant sobib ja laps oli samuti nõus.

notsu ütles ...

Seal 6-8-aastaste lahtris on ilgelt mõttetud asjad, v.a keetmine ja praadimine. ma ei tegele kookide glasuurimisega praegugi ja miks peaks üldse keegi kooki glasuurima? a järgmistes lahtrites on juba mõistlikumad asjad ja umbes selles eas ma neid asju vist tegingi. või noh, nii kümneaastaselt tegin lihtsamaid suppe ja ühepajatoite ja kastmeid (nt böfstrooganovi). st puljongit ise enamasti ei viitsinud keeta, a muidu sain hakkama.
ja millalgi varateismeliselt hakkasin juba ise olemasolevatest koostisosadest toite leiutama, ei pidanud enam kokaraamatus või ema antud juhistes näpuga järge ajama; või tõin mulle jäetud eelarve piires poest toiduasju ja tegin neist midagi. sest ma olin vanim laps ja kõige esimene söögitegemisvõimeline inimene, kes koju jõudis. see lahendas ka probleemi, mida väikevend pärast lasteaeda/kooli sööb.

külmutatud pitsasid siis veel ei olnud, küllap oleks need mulle meeldinud, aga tõele au andes ei ole nt kuumi võileibu oluliselt raskem teha ja tulevad tglt paremad.

notsu ütles ...

kooki tegin juba selle motivatsiooniga, et siis sai sagedamini kooki süüa, ei sõltunud ema viitsimisest. samamoodi pannkookidega, mida ma tegin mingil perioodil eksperimenteerimise korras kõikvõimalikest jahudest, sh kamajahust. see nakkas ka väikevennale, kes üritas kah algkoolieas pannkooke teha, lugedes küll esimesel katsetusel kokaraamatust soodakogust valesti, nii et koogid tulid sellised kõrged, kõvad ja õõnsad. aga eks ta siis vigadest ka õppis.