teisipäev, juuni 21, 2016

Kui vana sa oled?

Igavushoos sattusin Elu24 kondama ja avasin artikli, kus lubati näidata, milline nägi Grete Klein välja aastal 2003. Vaatasin ka ja tuli välja, et ta oli siis laps. Mismoodi, imestasin? Praegu on ta ju täiskasvanud naine, kuidas sai ta aastal 2003 olla laps ja käia seitsmendas klassis? Mina olin küll 2003. aastal täitsa täiskasvanu, hakkasin peagi ülikooli lõpetama. Ja ma olen praegu ka täitsa täiskasvanud naine. Kuidas selline asi võimalik on? Ehk siis selline mõtteviga, mis mind viimasel ajal tihedamini tabama on hakanud. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed, kes on minust nii palju varem sündinud, on praegu täiskasvanud. Kunagi oli see "alaealiseks lugemise iga" ju umbes nii, et aasta noorem  - tatikas. Nüüd tuleb aga välja, et täisikka on jõudnud inimesed, kelle sünniaastad jäävad üheksakümnendate lõppu! Kuidas see juhtus?! Mina ju ometi olen kogu aeg ühesugune olnud!?
 Hiljuti käisin väljas oma sõbranna ja tema ülemusega. Hiljem vaatasin FB-st, et tema ülemus on sündinud aastal 1989. Ja ta oli täitsa täiskasvanud inimene! Oluliselt väiksemat vanust reetsid ainult mingid repliigid muusika kohta stiilis "ma olin siis tatikas kui Getter Jaani Eurovisioonile saadeti!". Kuidas palun? See oli ju nii paar aastat tagasi?! Vähemalt minu elus. Vaatasin järele, Getter käis Eurovisioonil 2011, 89. sündinud inimene sai tol aastal 22. Seega tal endal oli ka natuke kreenis see ajaarvamine.

Üks asi on number passis, teine asi on see, mis välja paistab. Nädalavahetusel sain meelitatud, kui üks inimene arvas, et ma olen kuskil 28. Isegi see teeks sünniaastaks nii 88! Tema pakkus põhjuseks, et  ma olen näost nõnda kaame ja see muudab inimese visuaalselt nooremaks.
Vanus vist polegi nii väga näos kinni kui just olekus ja selles, kuidas sa ise ennast tunned. Mõni paistab end juba kahekümnendates tädina tundvat ning hakkab ka sellele vastavalt käituma ja riietuma. Kes mind aga häirivad, on need inimesed, kes arvavad, et on olemas mingid standardid, millele teatud vanust passis kandva inimese välimus ja olek peavad vastama. "Nii ikka ei sobi! Sinu vanuses! Tuleks ikka hakata eakohaselt riietuma ja käituma!" Millegipärast käivad need manitsused ikka oma vanusest nooremad välja paistvate/paista tahtvate suunas, mutikesi ning muid halli hiiri tavaliselt ei torgita. Ilmselt on see jälle mingi konkurentsi teema. Äkki mu mees jookseb muidu sinuga minema? Kõik lauaga ühesuguseks, siis on hea, mugav ja igav elada.

Mõned inimesed on lapsest peale "täiskasvanulikud" - tõsised, viisakad, rafineeritud. Teised jälle, nagu mina, lapsikud ja labiilsed. Olen märganud, et alati kui suhtlen mõne endavanuse või isegi noorema täiskasvanuliku inimesega, võtan kohe sisse lapse positsiooni - jah, teeme nii nagu sina arvad või siis vastupidi, hakkan mässama. Võib-olla on see seotud kasvatusega  - kui last kohelda väiksest peale kui võrdset, siis ta õpibki selline olema? Minul oli autoritaarne kasvatus ja ma jäingi lapseks. See on muidugi vaid oletus.

Teiselt poolt oleks ehk hoopis tore, kui vanus ikka õlale koputaks? Kuna ma olen avastanud, et tunnen ennast oma kehas vanusest olemata täpselt ühtemoodi (nelja-aastasena tundsin end täpselt samamoodi kui praegu), siis mis juhtub, kui keha selgemalt meenutama hakkab, et ta ikka enam ei ole nii värske? Ehk on kõik need vooditesse aheldatud vanurid hingelt sama noored kui mina? Ma ei tahaks ennast mingi hinna eest niimoodi tunda, et tahaks, aga enam ei saa, ei suuda. Mu vanaema räägib kogu aeg, kuidas ta surra tahaks, sest see pole enam mingi elu, kui sa mitte midagi teha ei jõua, kõik su sõbrad on surnud ning sul endal on enamus ajast kuskilt paha. Ma ei oska talle ses osas vastu vaielda, aga kuidagi ebainimlik oleks ju öelda, et jah, ma saan aru. Võib-olla meie põlvkonna tervis paraneb sedavõrd, et me ei ole vanas eas enam nii haiged ja kablutame ringi mööda lõunamaid nagu Veerpalu oma pensionireklaamis, aga ma väga ei usu sellesse. 
Seetõttu tuleks vist elada täiel rinnal nii kaua, kuni jaksu on ja mitte kuulata neid, kes käsivad tagasi tõmmata. Noorus ei tule iial tagasi, ei-ei...

7 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Jäin ükspäev mõtlema, kui laulu "Linda, Linda, mu Linda" kuulsin. "Kuid kiirelt noorus kaob, kaob kui tuul!"? Nagu misasja! Kuhu ta kaob? Kui tunne on hea ja meeldivad ikka samad asjad ja inimesed, siis 20 aastat noor olla (lapsena ei olda ju "noor") on täiesti lihtne. 30 aastat saab ka. Võibolla siis läheb natu raskemaks, aga mitte võimatuks sama elustiili jätkata.

Millest see laul räägib? Et 27-aastane lastetu naine on koorem ühiskonnale või MILLEST?

Manjana ütles ...

sellega, et hulk inimesi sündis tükk aega peale mind, sellega ma olen harjunud, kuna suhtlen pidevalt alla 30-aastastega. aa muu värk on mul nagu sul. ma arvan, et mul ei olnud autoritaarne kasvatus, kuigi ma igaks juhuks ei mäleta, mida nad mu 5-ööpäevases lastaias minuga tegi.
see lapsikuse värk on mingi kaasa sündinud asi, ma arvan. mind on sugulased kogu aeg kohelnud kui last, praegu ka. ma olen harjunud. suht mugav, mul polegi nendega eriti millestki rääkida.

kuna ma olen praegu palju tervem kui oma 30ndates, siis ma loodan, et asi jätkub samas suunas. lihtsalt ei tohi seda juttu uskuda, et vanemad inimesed peavad olema seniilsed ja haiged. olgu need, kellele meeldib nõme vanur olla.

Marca ütles ...

väga väga naine: kusjuures ma olin oma arust lapsena küll just "noor", vähemalt mingid mälupildid mul on ja mõttemustrid sinna juurde, kus enda arvates olin juba täiskasvanutega võrdne, aga ei saanud aru, miks mind võrdsena ei nähta, kuid tagantjärele analüüsides tuleb välja, et ma võisin siis alles umbes 4-aastane olla.

väga väga naine ütles ...

Laias laastus oli mul tunne, et ma lihtsalt elan mingis muus maailmas kui suured - et mul võrdväärsusega küll mingit probleemi polnud ka 4-aastasena, aga mind huvitasid hoopis teised asjad ja ma isegi mäletan, et mõtlesin muuseas, kas mul ka tuleb aeg, kui tsirkuse-tüüpi lauamängudele reis-ümber-maailma tüüpi eelistama hakkan.
Pagan, tuligi =)
Aga noh, kui noorusega alustada 4-aasaselt, saab lõdvalt 40 aastat välja venitada, natuke pingutades ka 50 =)

Madlike ütles ...

Mina tunnen pidevalt endast vanematega suheldes, et nemad on täiskasvanud ja mina laps - et ma pean olema viisakas ja nõustuma ettepanekutega ja mitte vastu vaidlema. Siis aga mõtlen, et tegelikult on mul ju vanust küll (26), tööstaaži ka üle kümne aasta, nii et tundub ju täiesti täiskasvanud? Veel kummalisemalt tunnen ma siis, kui satun ringkonda u 18-20 aastastega - see tundub nii kummaline, et leidub minust nooremaid! Minu puhul on muidugi põhjuseks mu vanemad õed, kellest üks hüüab mind siiani titeks.

notsu ütles ...

Ma olen jõudnud juba harjuda, et on olemas täitsa suuri inimesi, kes on sündinud siis, kui mina olin juba ülikoolis.

Aga minu näiline vanus on väga pikka aega olnud vist umbes 30. Mind peeti nii vanaks siis, kui ma olin teismeline - sest kuidas muidu oleks saanud mind kaks aastat noorema täditütre emaks pidada? Ja nüüd peetakse ilmselt kah ligikaudu kolmekümneseks, niimoodi, et arvajad täpselt aru ei saa, kas alla või peale, sest aeg-ajalt küsitakse poest alkoholi ostes dokumenti.

Mulle meeldib laiata, et ega ma ei ole mingi tuulelipp, et igal aastal uus vanus. 30 on hea variant, kolmekümneselt oli juba täitsa tore elu. Uuesti kaheksateist ei tahaks kuidagi olla.

Indigoaalane ütles ...

ma olen ka lapsik. Aga mulle tundub, et see on pigem kaasasündinud värk. Nt Maret Maripuu tuleb esimesena ette, Tema on täiskasvanud inimene.

Samas, uuesti laps ma olla ei tahaks. Mulle meeldib olla täiskasvanu. Kui saaks lahti sobimatutest väljenditest, vales kohas naermisest, hakkaks vanemaid ja targemaid austama, ei vaidleks vastu ja neisse lugupidamisega suhtuma ja neid kuulama, kuna nad on vanemad.... siis oleks ju väga ok.