kolmapäev, juuni 15, 2016

Lapsepõlve sangarile*

Mul tekkis selline mammutpostituse idee, et võiks kirja panna kõik kontserdid, kus ma üldse käinud olen. Vähemalt välismaa esinejate omad, huvipakkuvaid Eesti bände olen ilmselt kõiki näinud. Nii iseenda jaoks, sportlikust huvist. Last.fm taaskord suureks abiks, meenutamaks esitajaid, keda ma üldse kuulanud olen (veidi üle 3500 hetkel).

Praegusel ajal, peale piletite käibemaksu tõusu, satub siiakanti ikka üpris vähe välismaiseid esinejaid võrreldes varasemate aastatega. Samas eks nüüd segab "elu" ka iga esinemise pärast keset nädalat pealinna sõitmist, kus enamik kontserte ju toimub. Ilmselt käisin ma kontsertidel kõige rohkem teismelisena ja veidi peale seda oma isa õhutusel, kes enamasti ka piletid hankis ja seeläbi mind harida püüdis. No näiteks hirmkallile (800 krooni oli pilet) Elton Johni kontserdile poleks ma pubekaeas vabatahtlikult mingi hinna eest läinud.

Ilmselt ei jäänud hinna poolest sugugi alla ka ühe mehe kontsert, kellest ma siin tegelikult rääkida tahtsin, sest tema pärast sõitsime suisa Stockholmi. Aasta pärast küll selgus, et sama tuur jõuab ka Eestisse, kuid seda me ette ei teadnud ja kuna liikusid kuulujutud, et mees hakkab kurdiks jääma ning ilmselt enam lavalaudadel ei esine, siis oli vaja ta kindlasti ära näha.  See mees oli siis minu lapsepõlve iidol Phil Collins.

Iidoliks sai ta ikka isa kassettide vahendusel. Isegi pubekana, kui mu lemmikbänd oli aastaid 2Unlimited, poetasin enamasti juurde, et lemmikmeeslaulja on siiski Collins. Melomaania tärkas minus juba varakult. Algselt mäletan, et kasutasin tühje kassetikarpe konstruktorina ning seejärel oli juba aeg, mil ma algklassilapsena lõunaks kooli minnes passisin alati, mil vanemad tööle lähevad ja läksin siis suurde tuppa, kus meie oma aja kohta moodne Sanyo kassettmakk asus, panin ukse kinni, et vanaema ei segaks (ei segaks mind siis, mitte mina teda) ja kuulasin isa kassette. Ma ei tea isegi, kust isa need lindistanud oli, minu jaoks oli see selline muusika, mida tol ajal raadiotes ei lastud (või siis me ei kuulanud vastavaid jaamu?). Mike and The Mechanics, Genesis, INXS, David Lee Roth, London Beat, varajane Kylie Minogue...ma ilmselt suudaks mälu pingutades väga palju konkreetseid lugusid meenutada, sest need kassetid olid mul suurest kuulamisest peas.

Kõige rohkem sai vatti aga üks lugu, mida ma iga kord mitu tiiru edasi-tagasi lasin kedrata, nimelt Phil Collinsi "Another Day in Paradise":
See meloodia, millega laul algab (nii 14. sekundil videos) ja mis kordub läbi loo mitmes kohas, tõstis mul sõna otseses mõttes ihukarvad püsti ja tekitas kõhus õõnsa tunde. Mitte ühegi teise looga mu elus ma midagi sarnast tundnud ei ole. Võib-olla oli just see kogemus oluline minu melomaaniks kasvamisel? Et ma otsin alateadlikult siiamaani selle tunde kordumist. Collinsi hääl ka muidugi on minu jaoks imeline. Teise võrreldava häälega mehe - Leonard Coheni, avastasin ma alles hiljem ja kahetsen siiani, et paar aastat tagasi Helsingisse Coheni kontserdile ei jõudnud. Isa ütles, et see pole staadionikontserdi muusika ega olnud huvitatud kaasa tulemast. Cohenit meile ilmselt kauaks ei jätku, ta peaks sel aastal 82-aastaseks saama.

Lihtsalt teemaväline lisandus, kui Mikro oleks poiss olnud, oleks ta nimeks saanud kas Leonard või Holden. Või lausa mõlemad, kuigi ma ei eelista mitmeosalisi nimesid, aga see valik oleks väga raske olnud. Eile lugesin Imelisest Ajaloost Lennoni mõrvast ja seal muidugi jutustatakse, kuidas Chapmani utsitas teole "Kuristik rukkis"...Püha lihtsameelsus - see, mida mõni hull mõnest raamatust või muusikapalast välja loeb ei ole ju ometi raamatu või muusika süü!

* Miljoonasade - Lapsuuden sankarille, taas üks imeilus laul lapsepõlvest:

 




2 kommentaari:

ritsik ütles ...

Mulle ka Collins meeldis, mu lemmiklugu oli Land of Confusion, mille video tundus midagi enneolematut. Esimest korda näidati seda vist saates Noortestuudio pärastlõuna vms. A kuidas Collinsi kontsert siis oli?

Marca ütles ...

Jah, need Noortestuudio pärastlõunad olid vist toona ainukesed saated, kus välismaa videosid näidati, vaatasin neid koos isa-emaga. Praegu mõtlen, et tegelikult olid mu vanemad toona alles sama vanad kui mina praegu. Collinsi kontserdist kirjutasin järgmises postituses.